Pipi ja Lara mänguhoos.

               Väikeponi inglisesorirakend, vaja on meespoolel lasta teha sobivad aisad, saab siis ka saanisõitu teha.

Siis kui oli veel Lara, pole veel tema kaotusest üle saanud. Igakord teda piltidel vaadates ei saa pisaraid vaos hoida. 

Peale uue aasta tervituse pole siia ma miskit jaganud ja 2-el jaanuaril kirjutatu, aga sootuks kustutasin... kindlasti tekib küsimus miks? Ootamatult suri meie pere lemmikkoer, kellesse olid pea kõik oma südame pannud. Kui 2-el jaanuaril polnud midagi arusaadavat, et koeral oleks miskit pahasti v.a. niru söögiisu. Muidu oli ta väga isukas kuts. 2-el jaanuaril suutis süüa minu poolt pakutud verivorsti. Toit mille talle panin, keeldus söömast. Muidu eelmine päev (1. jaanuaril) sõi oma kahe korra söögi kenasti ära. 
Ootamatuks oli see, et 3-nda hommikul koju naasnuna. Leidsin Lara elutu keha vereloigust ei täheldanud ei südame lööki veel vähem hingamistegevust. Kergitasin koera ning püüdsin leida mingit elumärki, kuid mitte midagi, asetasin paremini teki sisse. Muidugi esmane pilt koerast võttis seest keerama ning mu väsimus kadus. Esmase vaatluse järel oletasin koera surnuks. Ja oma shoki ning mõtetesse selgust tuua, et mida edasi teha, läksin koertega metsa. Peas valitses korralik virr-varr. Tegin teiste koerte saatel väikese jalutusringi metsas. Tagasi naasnuna läksin kohe Larat vaatama, kuid juba tõstis Lara korraks pea, kuid viivuks silmadesse vaadatuna ei olnud enam tollele koerale omast sära. Tekkis väike lootusesäde, ehk suudan aidata. Kuid vereloike vaadates ning koera elutut keha silmates tekkis kohe kahtlus kas jätkub elupäevi enam. Sai suheldud isiklikult hea tuttava vetiga, kes antud nõuande kohaselt toetas ka minu seisukohta, et kauaks enam pole. 
Ja tõesti see lahkumine oli väga valus kaotus. Lara, kelle südamevõitmiseks panustas kogu pere. Meenutan, kui palju veetsime arutledes, mida ja kuidas Larat aidata, kuid kõige paremini aitas Lara enda usalduse kasvamine inimeste suhtes. Lara kinkis oma 1,5 aasta jooksul võrratuid hetki, tema sotsialiseerumise pärast sai alustatud mitmetel võistlustel osalemisega. Meenutuseks ütlengi, et Lara tõi meie peresse palju huvitavaid muudatusi. Ja edasi neid jätkata leidsime Larale sama tõugu, aga seekord isase koera. Kui ikka Lara nimi kasvõi mõtetesse tikub, kipuvad silmad märjaks minema. Ei ole veel suutnud omaks võtta koera lahkumist vikerkaare silla taha. Matsime ta oma koduaeda Urri haua kõrvale. Ainus asi, mis juhtus ja miks juhtus? Need küsimused jäävad, tol korral ei teadnud, et oleks lasknud võtta mingid proovid või lahata... Kuid jah lasen koeral rahus puhkama jääda. 

                                                  Head uut aastat

                     1. 01. 2015 aasta

Rohelise puukitse aasta on tulekul 19.02.

Kaks viimast päeva on mul päris fantast super olnud. Eile hommikul pärast töölt naasemist magama keerates ning abikaasa hääleka mobiili helina peale ärgates oli minu jaoks päiksepaisteline talveilm super tegevusteks.  
Eks hobuste söötmine langes eile minu õlgadele, tundus noorem generatsioon puhkusemissiooni täitmas. Korra põkat käivitanud ning tegevus tulutu. miskit sai lükatud tänasele. Kuid teada värk, et kui kaasata abi saamiseks meest mõne tehnika kasutuskõlbulikuks muutmisel, siis see osutus nagu valge laeva ootamine sadamas. Lükkus jälle homsele, kuid homme hommikul korra vaja küla peal käia, võtan kaasa ühe aisa, millel ots vajab väheke keevitamist ning seda transportima. Saab juba homme oma hobutehnikaga silo vedama jälle hakata. 

Eile õhtul käisin jooksmas, alguses plaanisin kõigest läbida 2 km, kuid juba enesetunne 2 km järel paranes ning huvi tekkis juba pikem distants läbida. Täna sain kasutada ühe tütre suuski ning sain siis selle aasta esmase suusakogemuse 10 kilti maha liuelda..(käisin poes). Hobused said trenni jne... Kuid jah, täna pärast suusatamist aga kogesin, et 10 kilti korraga üle pika aja tempokalt suusatades ei teinud head. Lihased said korraliku koormuse. Muidu enesetunne on super.
Lubati ööseks madalaid temperatuure, korra käisin majaotsas olevas hobusteulualuses, mõnus hobunaha lõhn heljumas, krõmpsuva muusika saatel. Hobused on rahul ja mina ka. mõni puhkas oma lemmiknurgas ning kiikas kõrvu liigutades, kuid kohale seisma jäädes. Uuel aastal vaja tuua saepuru allapanuks. Homme ootab mul ees sõnnikuvedu, kui ilma liiga madalatemperatuuril pole.

Lumi, jõulud ja miinuskraadid...

Tänase päeva seisuga on siis 2014 aasta jõulud minevikuks saanud. Jõulud tulid lumega. Ja imesta ja mõtlen kuidas tahan, aga näe mõne ilmatarga viimase minuti ennustus ka paika pidas. Katsetasime Mannul inglise sorirakmeid ning oleme kamba peale korda mööda teinud ohjamise tööd. Esimesel korral oli palju vastuprotsessimisi, tagumistele jalagdele tõusmisi ja esikapjadega vehkimist. Esimese ohjamisringi tegin ise, kuna Laura oma eale jäi Mannu käitumisele alla. Kõigepealt palusin Laural lisaohelikuga kõrval kõndida. Esimesel ringil palju mõtteainet tekitas ponile uus olukord, ehk siis seismisi tekkis... Harjutasime niikaua, kui Mann ilusti ohjatõmmetele allus. Paar päeva jälle vahet, ja uuesti, kuid siis läks asi kenasti. Ilma igasuguse vastupunnimiseta tegime paar ringi trenniplatsil. Voldid, slaalomit, iga kord tänasin teda, kui tegi asja õieti. Lõpus veel paar ringi tegi Laura, kelle jaoks siis Mannu treenime, et tema tulevikus osaleda saaks võistlustel. Oluline on see, et poni usaldaks inimest ka tagantpoolt.
Liptoniga tegeleme aktiivselt, plaan on ikka ära müüa, vaja rahasid. Loodan, et siis saan juba anda ka esmakordselt ratsutajatele. Hetkel teen tööd veel etterakendamisega. Lips muidu annab hea enesetunde, kuna palju tööd teen ma maas. Meenutab jälle ühte agiliti hobust.  Oma mõtetes suvesse enese mõelnud, meenub mulle ühe inimesega jutuajamine, kes andis mulle nõu, et kui hobuseid liiga palju, peaks laskma lihaks teha... Ja kellelt too inimene omakorda seda mõtet kuulis ei ole kellegi muu käest, kui kuulus kirjaneitsi KSV-i. Kellel tekkinud pisike ,,turvakodu" meie kanti... mõtisklen miks ta nii räägib... Samas ise olles teadlik, kui ta alustas aktiivset ühe hobusekasvataja hobuseid omaäranägemise järgi mõttelist, ära võtmise kampaania läbiviimist, kuid see õnneks ei õnnestunud... ta peab ju ka oma päevablogi, kuhu kajastab kõike. Vahel ajaviiteks kiiganud kah sinna. Miks selle ümber mõtisklesin, et Kati enda välja öeldud sõna ühise tuttava kaudu ka minuni jõudsid, tekitas väikse trotsi ja usaldamatuse tunde nende kahe inimese vastu. Hobune lihaks... ei mahu pähe siiani... kummitab... olen proovinud sellest mõttest lahti saada, kuid igakord, kui ma Liptoniga trenni teen, meenub mulle too vestlus
Mõtteid on mul palju, kuna ootan uut aastat. Saab ära töökohast, kus olen juba pea 7 aastat olnud. Kuid nüüd teatud ümberkorraldustega ning uue hooldusjuhi tööle asumisega on alluvatel praktiliselt närvid pingule tõmmatud. Mis tegelikult toimub on praktiliselt turvaline töökeskkond baseerumas hirmul ja muutnud töötajatele töökoha pingerohkeliseks töökeskkonnaks. Kuidas olukorda lahendada...? Kurb tunne valdab, olles hommikul lõpetanud viimase 24 tunnise valve, siis tekitas muret hooldaja sees peituv tugev stress. 
Mida tähendab, kui inimene on tugevas stressis... vajaks mõistmist, suhtlemist, kuid tihti jah jäetakse töötaja mured tähelepanematta. 

Lips on haaranud karja üle juhirolli. Mõnes mõttes ei meeldi mulle see mitte üks teps. On ära võtnud juhtmäralt positsiooni. Õnneks ainus, mis head meelt Lipsu suhtes valmistab, ruunamine on vähemalt murdjaliku iseloomu valitud märade osas pidurdanud või parem väljendus kaotanud. Kevadest saadik ja suvel, kui Lips jälle kuskilt enese vabadusse smuugeldas ning karjusest naljaga pooleks hüppava kergusega ületas. Leidisin igakord oma viha välja elamas just tema jaoks ebapopulaarsete märade peale. Ja kui palju pidin neid märasid iga kord tohterdama. Mulle muutus iga kord tema vabadusse pääsemine vastumeelsemaks muutuma, kuid mis teha. Hormoonid ja mõistus loomapeas käivad käsi käes, kui need osutuvad äärmuslikeks. Võtsin vastu otsuse, et ruunata.  
Kui suhtlesin EHS-i juhtkonnaga ei olnud ka nende poolt mingit positiivset toetust. Olen oma esimese hobuse pidamise järel seda taluma pidanud kogu aeg. Esimest varssa arvele võttes ja pärast teise varsa sünniteadet edastades ning oodates zootehniku kohale tulekut. Jäidki noored loomad ilma tõutunnistuseta. Kuid uurisin ESHKS tegemisi, helistasin juhatajale ja sai käidud karjas olevate hobustega 2003 aasta sügisel ülevaatusel. Sain ka üsna ruttu karjas olevatele kabjalistele paberid. Mis nüüd aastaid hiljem osutus mu ettenägelikkuse suurimaks rikkuseks. Oleksin jäänud ootama EHS-i poolset huvi, oleksin jäänud neid siiani ootama. 
Kuigi jah eelmine aasta käidi Liptoni ja Tassat mõõtmas ning, et võtta arvele, kui tõuhobuseid. Muidugi K. Sepp jättis väga meeldiva mulje. Kuid see aasta oli ettenägematult probleemide rohke ja ettearvamatult mulle segadust tekitavate olukordade ning kuulujutud EHS-i peakontoris toimuvast. 
Mitmel korral lõin käega, kuna ei ole liige. Mind ei see ei puuduta, kuid ühel hetkel sain mõistma, et puudutab ikka. Kes peab siiski aitama otsustada ning korraldama teatud tõugude aretussuundade juhtimise ning teavitustöö suundasid liikmetele ja ka mitteliikmetele. Kuid loodan, et mu üks uue aasta soovina see ellu rakenduks. 

Tunnen ise nende teemade vastu suurt huvi. suomen.karvakaverit

suomen.karvakaverit

Kena päev jälle, olgugi, et öösel tuulutas korralikult. Eilne päev möödus metsas koristades ja lõket tehes. Nice day... võrratu tunde andis. Mis saab enesetunnet mõjutada, kui elav tuli ning seda saatev praksumine, tuleleegid ebaolulise puidu kallal oma tööd tehes.  Nautisin üksi olemist, loodusevaikust ning vähese tuulekohinat. Meenutasin möödunud aegu, mure ikka uue aasta ees. Kuidas olla või mõelda, kuid jõuludega ei tohiks omi muremõtteid siduda. 
Just eile rõõmustasin, et Blue on kasvamisehoo sisse saanud, söögiisu on suurimaid kutsika kohta. Pean tegema igaks juhuks veel ühe ussikuuri. rasva ei kogu naha alla. Söödetud sööda kogused peaksid mingi rasvapolstri tekitama. Teiste koertega on ok, aga jahikirg on kõige tugevam Laral ja Pipil. Jätkuvalt käin pipiga metsas rihmastatult. 
Eile õhtul mõtisklesin papagoide teemal. Meil olnud isapapagoi peaks juba vanuselt küündima 20 aastaseks. täpset vanust ei oska öelda, aga meil on olnud juba üle 10 aasta. Õnneks leidsime sobiva seltskonna ja needki lendavad vabalt toas. Naljakas on see, et kui oleme puuriukse unustanud hommikul avada, käib puuris võimas keha keele etendus, kus mainitakse, et tahaks lendama. Ja nii ongi, et siis uks valla ja kolm tublit reaktiiv-tiivulist vabadusse sööstavad. Ja nii päevas paar korda üks paps neljast ei oska veel korralikult maanduda ja tunneb ennast lendamisel väheke ebakindlalt. Teine kord peame ta lihtsalt toa pealt püüdma, et tagasi puuri panema.
Siilihärra, kes vabadust nautides ei soovi enam süleloomana miilustada, kuid kassitoitu kaussi pannes on teine alati kohal. Kust ta teab, et panin söögi. Imetlen tema haistmismeelt. 
Üks asi mida ma uuelt aastalt ootan, et EHS ei hakka enam vahet tegema hobusekasvatajate osas. Ei oleks vassimist ja keerutamist ja kaoksid ära asutuse sisesed sõjad. 
Üks päev pöördus fb messenseris Eestis tuntust saavutanud, kui hobusevaras... küsimusega, et kas ma ei paarita puhtatõulist tori mära kunagi puhtatõulise täkuga. Mõte seisis selline, et soov oli kui sünnib märavarss, et ostab ära. Mainin sõnum kui selline ajas naerma, mu hobune pole tiine ja pole ka paaritatud. Kui paaritan, siis mõttega, et järglane jääb endale. Elu sees ei hakka ma Liina Leppmaaga äri tegema. Tuletagu meelde, millise sms-i saatis, kui keeldusin tema endaga suhtlemast. Ja mis pärast sai, usun, et meenutab aastaid hiljem. Ei tasu igaühte torkida.... mida ma tegin ei pajata. Vastu saatsin talle, et ,,palun ära tüüta oma kõnedega"! Kuid sellele järgnes jah opaa... korraliku sisuga sõnum... see selleks. 

Täna hommikul pidin varem oma päeva alustama. Olin eelmine päev lubanud ühele teokale daamile, et viin ta õigeks ajaks kooli. Samas endal paha tunne, et lapsed, kes koolis käivad, peavad kasutama ühistransporti ja ühele inimesele aga jälle vastu tulema. Hea olla on vahel tõesti väga raske. Eriti siis, kui ise tahaks hommikul väheke kauem voodis uneleda. Kuna regulaarne ning graafiku järgi töötamine nõuab ju organismi kohastumist teatud ootamatustega. Muidugi neid hommikuid on enamuses, kus ikka tudida sooviks. On ju talveperiood ja hommikud seetõttu pimedad ning nii vara hobuseid toimetama ei tõtta. Ka neil on oma puhkerežiim, kui nendega kontakteerun. 
Ja jõuluaeg muudkui läheneb...

Piparkoogi lõhn ja kolmas advent nii see jõuluaeg läheneb. Eile sai käidud heategevuslikul üritusel, mida korraldati Luteri ja Vabakoguduse ühistööna lastele korraldati. Kahju, et ilm naa kehvapoolne ning meie teekond Rapla oli vesine ning osaliselt pooleks lumelörtsiga. Kuid mis lubatud see ette võtta ja täide viia. Ja viimasel minutil treilervedu kutsuda polnud ka võimalik. See selleks, teekond oli eriline, rolli selles mängis paljuskis meie riietus. Juba varakult arutlesime, et mida ja kui palju selga panna.
Terve tee selja taga tuhises tugev tuul. Metsastes kohtades natuke vaikne ja mõnus ratsutada. Muidugi Rapla linnas ülekäiguradasid ületades, tundus et autojuhid soovisid väga teed anda ülekäigurajal olevatele hobustele. Muidugi inimeste näod nii vastutulevatel, kui teel sõitvate autodejuhtide pilgud hobustele suunatud. Mina ise ees küll hobust enda järel talutades. Hobused pelgavad väheke uutes kohtades liikuda ja nii eelistan maas hobust või karja juhtida. Kui ise olen rahulik ja enesekindel tulevad hobused ka parima meelega kaasa. Kiriku juures oma sõiduringid sooritanud. Lahkusime tuldud teed ja ületasime maantee  ühispanga hoone eest ülekäigu raja kaudu. Plaan oli külastada ka hooldekeskust. Seal ei kulutanud palju aega vaid väike pooltund. Koju tagasiminek oli juba nagu raketikiirusele ehitatud. Mul andis Teebat tagasi hoida. Teepeal mõtlesin nii mines-kui tagasi tulles, et kuidas Herta tervis on. Hommikul juhtus midagi seletamtut, õnneks juhtusin pealt nägema. Lipton jooksis Hertast üle, kuna viimane külili prantsatas tükk aega maadles, kui ülesse tõusis. Pool tundi hiljem hobuseid karjamaalt tooma minnes leidsin Herta kahtlaselt loiuna pikutamas. Egas miskit tõin hoopis Herta tagasi sisse, miski tema olemises ei andnud rahu. Sisse tuues viskas kohe pikali ei tahtnud süüa ega juua. Mure jäigi mind kogu selleks ajaks saatma, aga õhtul 18 tagasi jõudnuna selgus see, et Herta oli jälle endine. Oletan, et võis saada põrutada ja mõni kabjaobadus veel lisaks võis mõjutada hobuse tervik olemust. Täna oli Hertaga jälle oki-toki. Sõi ja õue lastes ei visanud suvalisse kohta pikali. 
Lõpp hea, kõik hea... 

Tänavu aasta on maitsete katsetamine. Tegin piparkoogi taigna kaerajahust (tänusõnad sõprdele üle lahe). Väga põnev võib tulla, eks näe millal lapsed siis esmakorde küpsetamisproovi ellu viiivad. 
Panin uuesti Liptoni müügikuulutuse ülesse. Soov on ikka vähendada hobuste arvu. Ja tasuda mõned võlad. 
Praegu on see hetk, kus paljud maaomanikud said kätte pria ühtsepindalatoetuse, siis mina näen ainult und sellest summast. Mu teinepool kasutab selle nii ära, et pere ei teagi sellest midagi. Kuigi hooldust maadele teostan mina. Kuid see selleks, ega jamadega ei lahenda neid olukordasid. 

Kena detsembrikuine päike on pannud kõiki nii inim-loomasugu nautima neid jõulueelseid lumetuid hetki. Olles hobuseid välja lasknud, panin tagasi Testule selga õue teki. Siit ka mõte, pole kordagi selle peale tulnud, et hobusetekkide kuivatamiseks ja ladustamiseks peab olema eraldi soe ja kuiv ruum. Ohe tuleb peale, kuna mu mees ehitada ei oska, rääkimata tema aktiivsest maaelu osalejat ka pole siiani olnud. 
Isegi koerad nõuavad vahetpidamatta suurt tähelepanu, et metsa minna. Kuid ma jätaks nendega metsakäigu vahele, peavad täna leppima minu tegemiste saatjana, aga niikui ma värava poole korrakski sammud sean, on nad kohe kärsitusest, lapselikust koerarõõmust pakatav haukuv koeraseltskond. Muidugi lärm on kohutav, püüan ignoreerida nende püüdeid aktiivsust maha tõmmates vaikselt mujale suunates pilgu. Mitte tekitada koertes liigset ootust. Mul tegelik mõte metsa minna natuke puid teha. Homme lubas jälle Olav tulla.

Jõulud lähenevad, saaks juba ka aastavahetus mööda. Ühtepidi jõuluaeg ei meeldi, kuid sellest kõrvalt mööda hiilida ka kuidagi ei saa. Mida rohkem mõte liigub töölt lahkumise suunal, tekib väike nukrusetoon hinge, aga ammu oleksin selle sammu pidanud tegema. Kuid edasi pean liikuma, milleks ma olen ka valmis. Mis ees ootab hetkel ei tea veel.

Mõttes ütlen tänusõnad ikka ja jälle juhatajale, kelle alluvuses siis 7 aastat töötatud. Väga hea, armas ja südamlik inimene. Kõik mis ta on töötajatele lubanud on ta selle ka ellu viinud. 

Väga meeldis see, kui sai asutuse arvelt tasuta ujumas käia teatud kordade arvus.

Väljas on ilm kevadine ning puudeladvus lumeta olekut nautimas vidistavad linnud. Toimetasin hobuseid, tõin kaks rulli silo. Tegelesin noorte pätakatega, keda vaja ju päitsetega harjutada ja üldse, et inimesega suhtlema. Eraldasin nad emadest seoses väheke omapäi toimetamiste pärast. Mulle ei meeldi, kui nad harjutavad endile karjusekartmatust ja lugupidamatust inimese vastu. Imestan eilsest õhtust saati, kuidas emmest Kati igatsevalt lapse järgi on hirnunud (proovisin teist isegi lohutada, kuid lootusestu). Kellukas naudib lapseta olemist. 
Olles koertele jälle konte jaganud, peitis Lara enda omad mulla alla laagerduma. Ja muidugi kohe uue järgi, andsin igaks juhuks uue ja mainisin, et oo oled oma kondi vist kasvama pannud. Natukese aja pärast ilmus ta jälle nina mullane rõõmsa ilmega, et anna uus kont. Ütlesin, et nüüd aitab, rohkem täna ei jaga. Blue ei jaksanud ka oma toidukaussi tühjaks süüa. ja kui kondijagamiseks läks tormas kohe jälle kellegi lõugade vahelt konti haarama. Ei ole õppust võtnud. Õnneks sain viimasel minutil turjast kinni ning kinni panna. Ei taha, et ta veel hullemini viga saaks. Kont on kont ja millest juba kondiomanik nii kergelt ei loobu ainus, kes konti koera suust võib võtta olen mina ja lapsed. Koer ei tohi olla kuri oma pereliikmetele. 
Töö juures on asjad päris pingeliseks pöördunud. Osa kes kaitsevad remondimeest ja temale osaks saanud ülekohtust ja osa inimesi, kes olid vastu remondimehe käitumisele tööst vabal ajal töökeskkonnas viibides. Kuhu mina kuulusin oli see viimane. Paar probleemi, mis viisid konfliktini, tundis too inimene ennast iga kord, et olen ülekohut teinud, kuid tegelikult püüdsin jääda neutraalseks
Minu meelest on nii, et töötada naiskollektiivis on paratamatus kokku puutuda klatshijuttudega. Mina suhtun lihtsalt, neid kas on või mitte südamesse ei võta. Üks mis mind alati lõbustab on see, ,,kui tagaräägitakse elan vähemalt". Ja ei pööra tühjadele ja mitme asja kokku keeratud jutule üldse mingit tähelepanu. 

Miks küll hopad armastavad pori. Ja üks mis mulle üldse mitte üks põrm ei meeldi on heledakarvalise hobuse nuhtlus muda. kui muidugi saepuru peale lasta kuivab muda kiirelt ning harjamise käigus saab kiirelt karvadest välja puhastatud. 
Nii mõnus tnne, sai tegeldud selle aastaste hobusälg-varssadega, kes muidugi teada kõik peaaegu isavärvi v.a. L`amurella, kelle värvus jääb raudjaks. 
Järgmine nädal hankima nadsa kaera ja otra, mõnedele hopadele teistsugune menüü koostada. Kaer annab energiat, kuid oder võtab maha, kuid aitab natuke lisada paksust. Lihtsalt sporthobuste menüüd natuke laiendada. 

Tegin täna oma neljajalgsetele semudele kingituse, hankisin jälle suure koguse konte. Jagasin neile ning kontrollisin nende söömist, et ei tekiks üksteise käest ära tõmbamist mis võib põhjsutada purelemist. Sassule meeldib mu kontrollivhoiak isegi väga. Näiteks pudru jagamisel jalutab koos minuga kõikide toidunõud läbi kontrollides, et ega järsku rohkem  ei jaga. Imestan alati Sassu üle, et tema valib siis Sofi toidunõu, mis siis muidugi väiksem. Kuid võttes arvesse loomateadlikkuse või kavaluse ei oska seda hetkel hinnata, siis tema taktika on see, et näidata karjajuhile, et näe ma olen viisakas ja võtan väiksema portsu, aga tegelikult süüakse kähku väike nõu tühjaks ja Sofi jääks ikka söömata. Kuid ma püüan alati pärast toidujagamist koertele olla, nende läheduses ja jälgida söömiskiirust ning siis pärast söömist teatud koerad lahti lasta. Kuna Pipi peab kinni olema, kes ei lase kellegil korralikult süüa, ajab kausside äärest minema. 
Blued söödan ajutiselt aga teise menüü alusel, saab konserve. Konti veel ei jaksa süüa. Proovisin, lõualuu lihased ei ole veel nii hästi taastunud Sofie hammustusest. Eelistan kutsikakasvatuses kvaliteettoitu ja just mis sisaldab loomsetvalku. Õnneks, et kutsikas on hästi kasvanud ja on tekkinud temaga sügav side. 
Otsin jätkuvalt uut sobivat töökohta. Üsna palju tuttavaid on soovitanud politseinikuks või midagi sinnapoole. Ma ei tea küll miks, aga eks vast geenid aitavad väga palju kaasa. See selleks, eks näe mis tulevik toob, aga uueks aastaks pean miskit leidma.

Mis on loomaomanikule suurimaks kergenduseks, kui looma paranemine ehk siis tervistumine. Nüüd on veel järel jälgimine, siis võib jälle kergemalt hingata. Mis sellest et tegu on loomaga, mure kohe teisega isegi lastega sama teema. Kui teine köhib või nohutab ikka mõtlen kaasa, et millist ravi ja kust hankida ravimeid ning vaatan rahakotti. 
Töö juures leidis üks story lõpu...

Eile oli esimene advent. Ja väljas krõps külm. Oma esimese advendi tähistasin töö juures 24 tunnise valves olemisega. Viimase nädala tegevusi jätkus mul nii hobuse kui koeraravimisega. Ühe hobusel avastasin mädakolde jalal nii sai jälle suheldud vetiga, kelle moraalse toe abil siis ravimise rindele olen häälestunud. Õnneks Blue paistetus on alanemas ja tervis näitamaks, et on muutusi. Igasugune tervislik kõrvalekalle on mulle murekoormaks ja ning jagan alati seda mõne vetiga, et kindlustada ravis parim tulemus. Alul kahtlustasin Bluel lõualuu murdu, aga esmasel vaatlusel õnneks selgus, et kannatada oli saanud lümfisõlm, hambad terved. Õigeaegne ravi ja tähelepanemini hoidsid ära hullema. Ise ma kurta ei taha, aga kutsikas viibis kõik see aeg toas. Iga tema liigutus oli vaja tähelepanna. Iga kord kutsikat sülle võttes, hinges meditatsiooniteel andes edasi oma hoolivust ja inimhellust, et ta tunneks, et tema probleem on lahendatav. Täna koju naastes leidsin ta eest kummalises kohas... ning keha keel väljendamas koera sügavamat igatsust oma peremehe järele.
Laupäeval kohtusin naabrinaisega, kes jagas oma poolehoiust ning südamest tulvavat tänu koera eest hoolitsemisel, kui teda ennast pole läheduses. Ütlesin, ta ei pea muretsema, alati kui vaja olen valmis ta koera küla pealt ära tooma, kui ta on vabadusse saanud. Too koer on kadunud naabrimehe oma, kes ta siis kui ühiseperekonna nimel hankis. Pärast peremehe surma ei tahtnud keegi temast loobuda ja mainisin, et minuga võivad nad alati arvestada, kui abi vaja aitan meelsasti.
Olen oma mõtetes, et peaks kehtima kogukonna tunne, et me saame kellegi peale loota, kui meil tekib probleem. 

November hakkab läbi saama. Veel mõni päev ning nädala lõpul esimese advendi küünla süütamine.  Oeh hakkab see õudne jõuluaeg, eks suured kauplusketid propageeri oma väljapanekutes piisavalt ning meedia väljaanded ja kaupluste reklaamlehed postakastidesse vupsavad. Miks ei võiks olla ilmaigasuguse palaganita, vaikus  tõstaks ikka selle jõulumõtte pidulikkuse ja pühalikkuse tasandile. 
Naudin igapäevaselt talvisele söötmisreziimile üleviidud hobukesi oma söödaportsu juures aega veetmas. Saab järjepidevalt trenni tehtud, ootan väheke rahasid, vaja osta polte, mutreid ja seibe, et lõpetada ära regi. Loodan nii mõnegi ree-ja saanisõidu teha. Uurisin Raplamaa sõnumite vahel ühtse tervikuna ilmunud turismilehe väljaannet, kuhu ma seekord omaenese tegemistest midagi reklaamida ei soovinud. Õnneks kah, hea meel selle üle. 
Testu on uhke hinnalipikutes uue teki üle. Minulgi hea meel, et Testu nüüd jälle soojas ja võib täie rõõmuga nautida talve tulekut. Lips lõhkus kõik mu ostetud tekid viimase kevadega päris korralikult ära. Ma ei tea mis vimma ta mõnede märade suhtes hoidis. Nüüd mil ta on ruun, on ta lihtsalt oma mõnusas olemises, aga Teeba ei salli teda siiani, olgugi, et nüüd on küpsest täkust saanud munadeta poiss ei lakka ta sellegi poolest oma antipaatia avaldamist. Muidugi, Lips kardab tedagi. Kui rääkida hobuste omavahelistest suhetest, siis Teeba ei ole teda Liptoni toomisest teda omaks võtnud. Ja pole ka Liptonist varssa toonud. Teebal on olnud kõigest üks järglane, keda hetkel siis müükase ehk siis otsitakse uut kodu. Kena loom, aga kahju, et nii on läinud tal. 
Mu enda perekoer Sofie pures pisikest poiss kollit. Nüüd pean jälle raviga teist poputama. Seekord ei põgenenud Blue enam peitu vaid jooksis oma valu kohe mulle näitama. Väga kannatlik kätiumine aitas tuvastada tema probleemi koonu piirkonnas. Väike suhtlus vetiga ning saanud väiksed juhised millist ravi korraldada võin. Eelistan enne konsulteerida, kui midagi korraldan.

Eilne ilmateada tõi siis terveks päevaks lumesaju. Kui hommikul jätsin vanemad hobused sisse, siis arupidamist tekitas noorte hobuste sisse laskmine. Pean tunnistama, et ilmaasjata muretsesin. Noored jooksid kohe rehealla, kus siis ka teised. Öö möödus üksmeeles ja harmoonias. Hommikul loivasid jalutades karjamaa poole. Ja see loomade rahulolu oli juba minu rõõmuallikaks.
Muidugi sai ka trenni hobustega tehtud, kuid sinnani, et kasutada mõned korrad libisevat läks üldse vahepeal meelest. Libisevaga saab väheke kaelapainutust parnadad ning juhtimist, kuid seda tuleb oskuslikult osata. Muidu võib väga hobusepea ratsme alla tõmmata. 
Tänane trennimatk Teebaga pani jälle imestama, miks ta nii pinges on. Kontrollisin enda istakut, kontrollisin ka mõtteid, alustasin enda sugestiooniga, et aidata Teebal pingest vabaneda. Nii kui ma ennast kontrollima hakkasin ning lõõgastusele mõtlesin. Muutus ka hobuses peituv pinge tasahaaval lõõgastavaks ning inimesele koostööle sugereerituks. Ja koju jõudes tundsin ennast koos hobusega jälle mõnusalt. Kui lasipuu juures hobuselt varustust maha võtsin tänas hobune minupoolse lõõgastava retke eest.... kuidas see välja näeb jätan enda teada... 

Esimesena õue minnes ootab mind 5-e häälne koertekoor. Kes kohe oma siirast rõõmust, et mind jälle nägid. Kõikjal mind saatmas, meeleolu juba nende tervitusest rõõmsaks läheb. Mul jah elavad koerad tegelikult majas, aga oskavad kuulata, millal õue tulen jooksevad kiirelt ust vaatama läbi rehetoa õue. Olen alati küsinud endalt, kuidas teevad koerad vahet, kes just õue tuleb. 
Olles oma toimetuste juures, kontrollivad koerad igat mu sammu, ega ma järsku nendega metsaretke ette ei võta. Igaüks püüab oma tähelepanu kuidas jaksab mulle omas keeles selgeks teha. Kõige rohkem meeldib loomade juures keha keel, mida on vahva ja vahel põnev lugeda. Loomad ei väljenda ju omi tundeid-mõtteid sõnadega vaid ikka oma loomuliku häälituse - saba liputamise, keha väänates, haukumisega jne... miks mind ajendas see teema kirjutama loomade empaatilisest maailmas... töö juures on kaks inimest, kes tahavad loobuda oma lemmikloomadest (tegemist küll kassidega)... üks kurtis, et ei jaksa kassi järelt koristada (ajab karva, pidi tekitama liiva laiali vedu wc-us käimise järel). Teine inimene, kellel siis ka töökaotus ees seismas, mainis, et tema kass on liiga palju sööma hakanud. Ja mainis, et peaks loobuma loomast... jäin nende kahe inimese juttu kuulates väga kurvaks. Miks võtta loom, kui ei taheta ühel hetkel enam temaga koos elada, tuues põhjuseks tobedaid vabandusi.
Mul elab köögis vabalt siil, kelle suhtes ma respekteerin, tema heaolu just vabaduse näol. Hea öösel kuulda, et tema toimetab ja nendin, et keegi pereliikmetest ei ole kurtnud tema aktiivset ööelu segavat. 

Inglise sorirakend

Harjutus ohjamiseks

Luunja rakendikoolitus päev.

Millele keskendun, sellele annan ma oma energia. Mida ma teistes hindan - kas eneses või teistes - kasvab suuremaks ja puhkeb õitsele.

Tegin tellimuse Testu uuele tekile. Nüüd ootan kätte saamist. Ei saa ju suurt sporthobust kehakatteta õue lasta. Tundub,et naudib oma sees olemist. Muidugi koos kaaslannadega. Tore ja hea meel, et Lipton on kaalus juurde võtnud ja näeb pontsakas välja. Dets. alguses pean veel vilja tooma. Ootan, millal teine pool mõned isaspardid sügavkülma edasi pidamisele saadab. 
Vahepeal hankisin uue mobiili ja nüüd tunnen ennast selle kasutajana kindlalt. Tean kuidas kustutada ja kui palju aega võtab ühe sõnumi kirjutamine. Piltide tegemine selge, saab diktofoni kasutada. Väga mitmekülgsete funktsioonidega mobla.
Naudin tänast päevahetke omatehtud soojendatud lisatud maitseainete segus mõnusa talvisejoogiga oma tänast külma päeva. (kaneel, nelk, kardemon,riivitud muskaatpähklit). Täitsa mõnus kuumjook. Katsetasin jälle miskit. Kuna maitseainetest oln niikui nii välja jätnud nii kardemoni, kui muskaadi.

                                            Kedagi oodates!

Aeg, kuhu sa kül nii kiirelt tõttad.

Varaselt pimenevad sügisõhtud, teevad päeva lühemaks ja  unisemaks. Ehk siis saabunud on talvele ülemineku aeg. 
Hommikuti lasen esmalt tuppa Blue, kellele jagan päevas mitu korda toortoitu. Blue kasvamisest ei saa ma mitte üks teps aru. Kas kasvab, aga kui perenaine külas käis, siis tema oskas küll vahet teha, et on tsipa kasvanud. Mul on hea meel, et selle kutsika võtsin. Olin valmis uue kutsika võtmiseks. Mis veel plaanis ei oska rääkida. Vaja vastu minna uutele väljakutsetele... 
Saaks Liptoni müüdud.
Eile sain kätte talu logoga helkurvestid. Sain selle kaudu teada, et ka nendel on raskused. Meil pole see aasta rohkem ratsamatkasid toimunud, kui olen seda oma lastega läbi viinud koos mõnede heade tuttavatega. Ja viimase talve lume vähesus ei andnud võimalust ühtegi reesõitu teha.
Eelmine nädal täiendasin 5 koti viljavarudega. Ja selgus tõsisasi, rotid närinud viljakirstule korraliku augu põhja. Ja agrovarutsuses käimis asja, ostsin tagavaraks lakukive ja rotimürki. Sai siis aita pandud, korjan nüüd iga päev neid laipu. Ait vaja enne jõule puhtaks ja korda saada. Korraldame sadularuumi aita. Elu igapäev on töö selles argises rutiinis. 

Eelmine nädal tegelesin hobuste ratsastamisega, päris põnev sai see olema. Tegin valikuid, kellega maastikul käia ja kellega platsil toimetada.
Herta pani imestama oma rahulikkusega ning aeglusega maastikul. Kui oleksin vankri ette rakendanud...huvitav millega ta mind siis oleks üllatanud. Väga raske on teda saada sammust traavile, eriti kui temaga individuaalselt maastikul liikuda. 
Kati, Teeba, Kellukas, Tassa on platsil väga head, Testemonat ei liigutanud, kuigi ta nõudis. Noorte aastaste sälgudele leidsin kah aega. Liptoniga sai käidud maastikul ja paaril päeval maantee ääres. See nädal olen väikse pausi teinud, aga homme panen jälle mõned tegelased sadula alla. Viimastel päevadel olen pühendunud õue ja aida koristamisele. Mõtted on täis, just pühenduda aiale. Viimasel ajal on küsitud palju mu käest, et millal ma aia vastu hakkasin huvi tundma. Seoses ratsamatkade tellimuses osas kogenud väikseid tagasilööke, võtsin ette aiakujundamise. Ja sellega seoses pole ma ikka oma hobuseid unustanud. Püüan nendega individuaalselt tunni jagu aega kulutada. Kõigiga korraga iga päev ei jõua. Hetkel veel neli noort hobust, üks neist kahe aastane. Harjutan korda mööda päitsetega jalutama, jalgu andma ning muid suhtlemisega ning tuleviku tegevustega seotud tegevusi. Kõige lihtsamaid inimese ja looma usaldusega seotud tegevusi.

Koristasin täna hoovi, saagisin maja juures maha suured segavad ja ebaolulised puud. Sai kärbitud võsa, plaanin kevadel asemele istutada leinavormis ilupuid või isegi tarbepuid, mis jäävad madalakasvuliseks. Olen enesele väikse ülevaate loonud, mida soovin hankida ning istutada.

Pärast käisin metsas lõket tegemas, ühtlasi ka hingedeaja algust tähistamas. 

Pärast tulid kõige julgemad koerad metsa kaasa Blue ja Pipi, keda siis ka pildil näha. Lara magab sel ajal, tema juba nii naljalt metsa ei kaasa tule.

Hingedeaeg

Seda enam, kui lähedaste lahkumisest juba üsna mitmeid aastaid möödas, meenuvad mulle vana-vanemate poolt räägitud lood hingede külaskäigud oma lähedaste koju. Sellega seoses ka omad traditsioonid. Praeguses kodus pole ma midagi kogenud, aga Lagedil küll. See on üks vaikusekuu, kus tihedalt meenutatakse perekeskis lahkunuid. Minul on meenutada oma vanavanemaid ja sellega seoses vanaisa sünnipäev mis toob alati meelde kaunid hetked oma lapsepõlvest.
Iseseisva elu peale läinud, meeldis alati kuulata tema tõsiilmelisi sõnu, mis alati olid toetuseks ning edasipürgimiseks. Lapsepõlve tagasi mõeldes olen korduvalt ennast tabanud mõttelt, et siis mõtlesin, et kuidas küll vana-vanemad jaksavad. Mitu põlvkonda ühe katuse all. Tänusõnad jälle oma vana-vanematele, kelle  üle on mul väga-väga-väga hea meel.
Kui nüüd võrrelda kaasaega, vahe on see, et elu on suundunud kapitalismi, kus riigivõim võrdub poliitiliste erakondade omavahelistes sõdades. Ja nüüdki seisab minul ees läbida koondamise kadalipp. Uue töökoha otsinguid juba alustasin. Koju ma mingit turismitalu hetkel ei soovi, tuleval aastal on jõustumas uus maksuseadus. Isegi, kui ma tegeleksin koriluse saaduste turustamisega, pean ennast arvele võtma fieks ning igast tulust maksma tulumaksu.
Kohalikust vallast soovitati ratsamatkadele panustada, kui viimane masu, sundis fie tegevuse lõpetama. Ja nüüd olen lihtne hobusekasvataja. Seoses kulissidetaguse uudisega koondamisest, ei hakanud see aasta Raplamaa turismilehega isegi mitte koostööd arendama. Eelmine aasta polnud lund ja polnud ka saanisõite. Miks kulutada ressursse olematutele tegevustele. Mu uudis või teade turismilehele koondamisest mõjus ehmatavalt. Pakkus väiksemat pinda-väiksema summa eest. Kui käisin turismialsel ümarlaua koosviibimisel, siis olin juba teadlik, et ma ei astu seda sammu, et teeks reklaami raha eest.
Ees ootab mind uus, teadmata mida uus aasta toob, aga loodan parimas usus, et leian sobiva töökoha, mis lubab tegeleda ka spordiga ja matkamisega. Olen endale andnud sõna, et tahan jätkata matkamisega, korra aastas kuskil sportlikult aktiivselt aega veeta. Elu reaalsus astub jälle samme.

Ühtepidi mõnus, et ilmad soojemaks pöördusid ja eila õhtune lõkke tegu meenutas jällegi karjasepõlve. Lõke, loomade rahulolu (nendel puudub muretsemise meel, kui neil kõik korras). Vaadates lõkketuld hetkeks, sai  enese kõigest välja lülitada ning tagasi lapsepõlve naasta.. See oli armas aeg pimedad oktoobri ja novembriõhtu tunnid lõkke ja lehmade keskel mööda saata. Kui ilm lubas lugesin veidi ka raamatuid, nii kaua, kui kojunaasmise tund käes. Ja nii mitmed aastad, kui loomad esimeste külmade järel sisse talvituma jäid. 
Eks loodan oma sisimas, et ehk saan ühe hobusegi müüa, et rahasid liigutada. Vaja autole väike tehniline remont teha enne talve (laagrivahetus ja oli veel üks jubin, mis läheks maksma kuskil nii 50 euro ringis). 
Meenub mullegi oktoobrilõpuga oma esimese hobuseost.  21 aastat tagasi 29. oktoober, Vana-Kaiu taga metsade keskelt ta tõin. Peetrimäe Tiidu käest ostsin. Oli küll teine broneeritud Avo Klemmeri (Juurus tuntud ratsasportlane, kes kunagi Kalju Laiapeaga koos võistlusi Suluperes korraldanud) poolt.
Oii kui palju aega tagasi see küll juhtus. 21 aastat on täis saamas. Kevadel täitus abikaasaga abielu sõlmimisest 20 aastat. Hobune oli enne, aga mehe vanematel jälle saan, mis seisis kasutult lakas.
Meenutan väheke toda aega, elasin-töötasin tol korral Põlliku külas ja Vana-Kaiu ning hobuse elamise-olemise juurde oli kuskil nii 8 km. Oli ka esimene pikem külmaperiood, kus maapind külmunud ja farmi loomi enam välja ei lastud. Ja nii mälestus pilt tarretunud, kuidas sõitsin selle edasi-tagasi otsa 16 kilti kokku rattaga maha. Ehh, mõnus mälestusetunne valdab... küsisin bossilt palgaettemaksu, sain selle ning hobusetranspordi korraldasin ka ühe kohaliku veokijuhiga, kes küll elas Vahastus.
Ja kuidas veoga oli, eelmine päev juht teatas, et tuli ette ootamatu vedu, mis oli kuskile kaugele vaja teha ning jäin kurvaks.
Mõlgutasin ööotsa mõtteid, kellega tuua. Hommikul olles tööga ühele poole saanud ja korterisse naasnud pikali visanud. Kui korraga kuulsin koputust uksele. Hüppasin voodist, õnneks olin riides. Avades ledsin eest kena nägusa nooremapoolse meesterahva, kes tutvustas ja küsis, et ,,kas me hobust ei lähegi tooma", mina muidugi kohkunud ja imestasin kohe, et kes saatis mulle tolle inimese ja kust ta teab, et mul vaja hobune tuua Vanast Kaiust. Egas miskit, polnud mul aega pikaks päringuks, tõde selgus sõiduajal. Oli lihtsalt külma ilma tõttu pikk sõit edasi lükatud ja sellega seoses ta mõtles, et aitab mul hobuse siiski ära tuua. Oii olin väga väga väga õnnelik. Kõik sujus ilusti, hobusele panin enda ostetud uued päitsed pähe, ka Tiit aitas koos autojuhiga. Hobuse farmi juurde toonud ja maha laadinud (tegemist kasti autoga, kus siis loomaveoks kohandatud kõrged ported ümber). Esimesed päevad ma elasingi ainult hobusele. Ja kui lähenes vanaisa sünnipäev, mis siis novembri alguses. Ei julgenud ma kellegile sugulastele iidsatada, et ostsin hobuse. Muidugi sugulased olid omakeskis sünnipäeva lauas aruteluks võtnud, et miks ma ei tulnud ja miks ma ei soovinud õnne... Ja pärast toda sünnipäeva helistas vanaisa lõbusas meeleolus ning ütles midagi sellist, et igatepidi mu saladus perekeskele avalikus tuli. 
Vanaisa jutt mulle telefonis, ,,mis sa ikka varjad, tean, et ostsid hobuse". Küsisin vastu, ,,kust sa  tead?" Vanaisa vastu ,, ega ma teagi, lihtsalt arvasin". Ja olingi vahele jäänud, aga toda juhtumit võeti naljaga pooleks, eks mu lähedased teavad ja tunnevad mu nõrkust loomade vastu ja see oli niigi mu kauaaegne unistus oma hobune osta. Ma ei tea, miks mind valdas tol korral hirm oma ostust mainida lähedastele. 
Kas saamata jäänud toetus rasketes olukordades oma lähedastelt. Kuid tänu sellistest olukordades olen teadlikuks saanud, et mida olen võtnud endale koormaks vastutan ka 100%. Hetkel ja soovin lihtsalt ühele noorele hobusele uut omanikku või talli, kus ta saaks oma potensiaali täita. Mul hetkel veel noori peale kasvamas ja tavaliselt teen selektsiooni oma arvukast hobuseltskonnast, keda soovin alles jätta ja keda müüa.

See on meie Lipton. Üllatas teine meid laupäeval. Muidugi positiivse käitumisega. Õnneks on asjad karjas ka rahulikumaks läinud. Armunud hingega hobuseid netu. 

Eelmine nädal oli koolivaheaeg, kus siis sai platsitrenni tehtud ja käia trenni lastega maastikul. Mis sellest, et õues tuul ja miinuskraadid ei see seganud tegutsemast öeldakse ikka, ei ole halba ilma on vaid halb riietus. Nii see on... 

Jagan omi tundeid ja mõtteid, mis siis  reedel juhtus. Kõigepealt, kui esimesi ringe Herta ja vankriga tegin trenni platsil tegin tundsin, super olemist. Ainus asi, mis reetis, et hobune ei olnud omas elemendis, kes soovis midagi muud. Nojah, metsa vahele minek, tekitas obeses vastumeelsuse ning koju tagasi metsast ta enam ei soovinud. Olles siis oma loomaliku oskusega aisad järjekordselt puruks keeranud ning mina lohinal ohje otsas järele potsanud vankrist. Kuna tegemist veel talvemantliga, mis tegi mu veel veidi kohmakaks, kuid mis tegi mu maandumise pehmemaks, nii et miskit viga ei saanud.
Olles püsti tõusnud, tajusin endas häbi ja piinlikuse tunnet laste ees, kes vankris istusid , et ei osanud õigetest hobukäitumis märkidest lugeda, millal oleksin pidanud lõpetama. Jalutasin hobust püüdma, kuna riiete kohmakusega ei suutnud jalgu jooksma panna.

Esimene asi mis ma Hertale ütlesin ... ,,ai..ai..ai tüdruk, mis sa nüüd tegid, endal juba naerumuie suul". Juba olin kõigest häbitundest üle saanud ning suhtusin asjasse huumoriga. Olles hobusega tagasi vankri juurde naasnud, kus istusid kolm poissi hästi vaikselt ning omakeskis mõtteid vahetades. Kust siis ammutasin omasse teadmisse, kuidas nüüd selles olukorras edasi käituda. Eelistasin jääda kõigele vaatamata enda sees toimuvale väärikaks. Mainisin lastele, et mis juhtus, et mitte tekitada liigset paanikat ja hirmu, pidin ennast olukorras lõpuni kontrollima. Võtsin ühe poisi hobuse selga, kuhu alguses keelduti minemast, aga lõpuks mu veenmine hobuse vastu usalduse taastas. Tegemist oli selliste lastega, kellel puudus poistele omane koeruslik käitumine. Mis tekitas minus teatud üllatust, olen harjunud, et lastele meeldivad sellised olukorrad, siis need poisid tundsid veel suuremat hirmu...   Ja mul oli palju tegu, et poisse veenda tegemaks sammu hobusega suhtlemiseks... Miks valitseb nendes lastes seletamatu hirm...?

Pärast, kui poniga poistele veel ratsutamisringid said tehtud ning pärast kõike seda lugu enese veel peoriietusse pannud ja oma väikse kollektiivi keskele naasesin, pilulikule lõunale, et tähistamaks ettevõtte 18 sünnipäeva. Oli nii mõnelgi silmad suured, mu enesetunne oli super, kuna mu seik metsas ja hobusega andis tol päeval tunda jälle eriliselt. 

Mõned päevad hiljem kuulsin ikka ja jälle komplimente, et olin väga kena näinud välja. Ise muidugi nautisin täie rinnaga tähelepanu. 

Tänane päev möödus kiirelt ja toimekalt, teadmine, et keegi külla tuleb, paneb oma päeva teisiti ajas planeerima. 
Oli ka ebaõnnestumisi, selgeks sai, et midagi suurt ette võttes, peab eelnevalt aega võtma ja kontrollima mõningaid vahendeid. Näit. vankriaisad, homme tuleb ette võtta nii saani, ree ja vankriaiste uuendamine. Herta otsustas täna, et paneb varustuse proovile, kasutades vanat nõksu järsku keeramist ning aisad andsid raksuga järgi ning mina lendasin vankrist lohisedes ohjade otsas mööda maad. Eks mingil hetkel lasin ohjest lahti ja jooksin hobust püüdma. Muidugi lapsed kes vankril ehmusid, kuid lapsed said lihtsalt väikse ehmatuse. Imestasin, Herta keeldumist edasi liikumisel (tahtis vägisi metsaheinamaale sööma minna) ja teades torikate jonni-kui nad pole pikka aega ees käinud. Siis võivad vahel ikka tobedusi välja mõelda. 
Ootan juba mitmendat aastat abikaasa lubadust ise tehtud kumiratastega vankrist, kuid tundub, et siiani kõik lubadused lubadusteks jäänud :(  Mõte tiksub ise ära õppida keevitamine ning hakata lastega miskit meisterdama. Lasin pojal reelt eemaldada kõdunemis märkidega puudetailid. Üks pool reejalasest oli omadega päris õhtal nii saigi ka see uuendatud juba eelmine talv sai ostetud sobivas suuruses poldid ja mutrid. Eks neid jäi veel väheks.
Oh jah pubeka iga indiviiditi ikka vahel raske, eriti kannatlikkuse panevad proovile. 
Järgmine nädal on koolivaheag.
 Kuna eile sai veel sõnnikut transporditud, siis seisab veel homme sama teema. Imestan kuhu kaob mu aeg.

Eelmise nädala lõpus käisid tüdrukud kiropraktiku kooolitusel Ruilas. Kuulasin huviga nenede uute teadmiste pagasist. Pühapäeval trenn lastele ja osaliselt mõned hargitäied sõnnikut veel kärusse visata suutsin, muud teha ei jaksanud. Imestasin, et millest küll jõuetus ja tahtmatus jne. Esmaspäeva hommikul paari tunniga viskasin käru täis ja sai ära viidud kliendile. 
Hetkel olen kolm päeva laadinud sõnnikut teise käruveoks kliendile, täna loodan selle tööga ühele poole jõuda.
Uurisin teisipäeval, et ega magnettormipäevi pole. Saingi vastuse, leides internetist sobiva koha, kust otsida. Delfis juba jagati, mis päevadel magnettormipäevad on. Oktoobrikuu on tihedamalt. 
Liptoni suutsin ka kinnipidama saada, kuid aega pole temale jälle pühenduda. Eelistan siiski lemmikhobuseid. Mu soov oleks, et Lips saaks uude kodu veel selle aasta sügisel. 
Unistan... unistan ja veelkord unistan.... eks peab jätkama treeninguid temaga, järgmine nädal lasen lastel teha pilte kui Lips on sadula all ja hüppamas.

Uus kolli kasvab ja on paras frukt, eriti toidu peale. Viin mina solgipange välja, piilub nurga tagant, pärast käib nuusib üle. Meenuvad ajad, kui meil kaks colliet olid. Ükskõik mida me ei teinud, käisid nemad tuulamas kohe, keela või ära keela. Ikka nende nina kuskil ette jõudnud, kasvõi kana kaagutamise peale muna järgi tormata. Olin aru saanud, et üks koer oli selgeks teinud, et kana kaagutamine tähendab maitsvat einet. Mitte küll kogel-mogeli vaid koos koorega, muidugi muna hammustati õrnalt pooleks ja sisu limpsiti kiirelt tühjaks. 
Eile tõstsin kanadele kuuti head paremat, aga natukese aja pärast tegelane noorkoll kuudist tuli. Imestan ta omapärase söögiisu pärast. Söögi panen ette, nirult sööb, aga koerte seltskonnas muutub ärritunuks ja kipub teisi näksama oma nõelteravate kutsika piimahammastega. Hämmastav, et tema ei kuula miskit, teada saamas on ta 5-e kuuseks ja lähenemas puberteedi iga. Ootan põnevusega, milliseks kujuneb aeg siis noore koeraga. Sellel ajal tuleb palju-palju mängida ja koolituses pühenduda käsklus ,,siia" ja ,,kõrval" harjutamisele läbi mängu. 
Eelmine nädal pidin puhastama ta mädanema läinud haava, selle protseduuri ajal sain tunda ta hambaid ja iseloomu. Näis milliseks kujuneb meie elu uue ,,kollionuga".

                                                Väga kena, aga ilus sügisene pilt.

                                                                  Toanotsukesed.

                                                                            Peidus.

    Nädal tagasi toimus Velisel laat ja saatsin sinna kaks last, kuna minul endal töökohustused 48 tunni näol piirasid igatepidi eraelu, pidin planeerima, mõtlema ning agiteerima lapsi koostööle. Ja kõik mis plaanitud said tehtud. Kahe tüdrukuga caniskrossil osaletud. Ise olin väheke mures. Olen tänulik töökaaslastele, kes siis mind mõistsid ning vastu tulid. Sain vahetada ühe päevase töö aja öögraafikusse. Praktiliselt 5 ööd järjest tööl käia röövis ära mu une. Kuid õnn, et mul on loomad, kellega tegeledes saan alati une tagasi ning maandun nagu nott voodisse. Ilma igasuguste muremõtetea. Kuigi neid on iseenesest on kuhjaga, ei lase ma nendest oma elul segada. Hoian vaka all. Ja teen koostööd, kellega olen sellepärast seotud. Miskit olen õppinud, et rasketes olukordades peab pöörduma isiklikult ikka indiviidi poole ja rääkima

                                             Hommikused sügishetked kohvitassi kõrvalt