30. november 2016

Tänast blogimist alustan kurva sõnumiga. Toajänks Marvin alistus oma haigusele ja kadus igaviku teele. Jah, olgu ükskõik kui palju kogemusi loomade elust lahkumisega, mõni loom on saanud eriliselt lemmikuks, siis on raske panna leina või kaotust sõnadesse.
Kahtlustasin juba eimerioosi, kuna mõni nädal lahkus elust ootamatult meie nooruke Juntsu, kes oli ülimalt kaunis jänkunooruk. Muidugi on ükskõik kelle surm ehmatav ja mitte eriti meeldivat tunnet tekitav. Kasvõi kuulen kellegil tuttaval kedagi lahkunud mõtlen lähedast inimest.
Eelmisel nädalal sõidutasin kahte rahvamuusikut ja kui nad alustasid oma eeskava tutvustamist rahvale oli tunda kerget nukrust, mida ei suudetud sõnadesse panna. Kuna nendega pidi olema keegi 10 ja see oleks olnud võimas meeshääl, aga jah sama ootamatu oli temagi minek...
Seisab ees puuri deso, sest kahtlus langes siiski nakkuslikule haigusele. Kuidas saavad toas jänesed haigestuda... ?
Üks hea uudis, Anete googeldas ja leidis üle talli, kus asub Lipton. On deketiiv, Kesk-Soomes. Tegelikult nii lahe on teada enda käes kas siis kasvatatud või kasvanud loomade edaspidist käekäiku. Muidugi mõned loomad on vahetanud nimed, aga jah see uute omanike teha.

29. november 2016

-6 kraadi külma, päike karges talvises ja aknast õue vaadates linnukesed oma lõppevat rasvapalli nokkimas.
Kanaema tibudega läks siis kanalasse, et hakata elama oma tibukestega kanalas. Seal on neile sobilik koht. Muidugi meil jälle harjumatu, kuid elada suureks sirgunud kanakasvatusega toas nagu ei kujuta ette. Muidugi on nad inimesega väga ära harjunud.
Iseenesest väga kena ja ilus. Mõtlen siin, et juba teab mitmendat aastat ei ole midagi toimumas Võerahansu puhkemajades, ei jõuluüritusi ega uueaasta vastuvõtmisi, kus varasematel aegadel õhtupimedal ajal sai liigeldud hobuse ja saaniga. Oh olid ajad ja kui tihti sai käidud, lapsed olid väiksed. Koju naasesin alati päris hilistel öötundidel. Muidugi pererahvast väsitas ära see pidev pidude järelkoristus, sest inimesed ei oska pidutseda. Jah aga nii see on, kuigi mullegi on pakutud majutuse peale mõelda ning gruppidele saunaga, kuid see mõte ei meeldi. Sel juhul ainult kindlatele gruppidele keda tunnen. Ja püüan leida teist teed, kuidas edasi liikuda. Hetkel on meil paigalseis. Püüame leida väljapääsu edasiliikumiseks.
Jälgin vaikselt mis toimub ka lähedale jäävates hobumajapidamistes.
Ees ootab veel valdade liitumine, kohtusin viimane nädalavahetus ühe valla töötajaga, kes ütles, et kahju lahkuda sellisest vahvast meeskonnast. Ja kuna üks uks uude töökohta oli sulgunud kandideeritavate ees, siis tegi toda inimest nukraks. Kuid teada, ega naised loorberitele lesima jää, eks otsivad edasi. Sama siin, kasvõi töötuks esialgu, uuel aastal ootab ühe erakoolis ringitöö juhendamine. Jääbki siis aega ettevalmistada
Muidugi Soone talu tegemised on küll väga huvitava pöörde võtnud, kuidagi laialivalguv. Mingid maagilised rituaalid, indiaani higitelgi tseremeoonia läbi igasuguste riituste. Kas läbi mitmeusundi võetud tseremooniad-riitused tulevad kasuks?
Olen aru saanud, et eelkõige pean muutuse läbi viima töö osas. Eks näe, mis elu toob. Kuid olen kiireks muudatuseks valmis, sest laste ja loomadega meeldib tegeleda. Nüüd mil mu enda lapsed on täisea künnisel, kaks on veel nimetuses alaealised, siis kaks täisealised. Mõlemad tegelevad õpingutega.

27. november 2016

Triips päikest võib muuta elu hoopis teiseks. Ja raske on kohe ennast teistele kohustustele häälestada. Väsinud kõigest sellest ilmamelust, täna ju veel esimene advent ei mingit rõõmutulva ega emotsioone. Kõigest tühjuse tunne.
Natuke ärevil meeleolu, kuna üks lemmikloomadest on saanud nohu ja hingab raskelt, Aade kes eile esimese süsti tegi antibiootikumi. Mõtlengi, et kas mitte parim pole, kui saaks anda lisaks veel köha nohu rohtu ,,pertussiini". Kohe kui kuulsin sellest, teadsin, et kodus pole enam kasutamatta süstlaid ega nõelu, pidin kiiremas korras hankima suuremas koguses juurde.
Tahtsingi tuttava vetiga konsulteerida, loom kes haigestus, arvata on, et mehed valasid majas ühte toapõrandat, sai isane toajänks tuuletõmbe osaliseks. Õnneks, et teiste loomadega, kes köögis elavad ei juhtunud sarnast asja. Imestan seda...
Ootan ja otsin hetkel sobivat töökohta, kus ennast reaalselt ka teostada saaks.

 

24. november 2016

On palju huvitavat, hämmastav kui mõni inimene minu eas, kipub rohkem koduseinte vahele, siis mina isiklikult rohkem kodust välja ja nii eile juhtuski, et mitte planeeritud rahvapeole välja jõudsin. Tore oli, kuulata, eelistasin kaasa laulda ja mõne tantsugi kaasa tehtud. Alul kutsuti autojuhiks Eidaperre ja kui kohal olime, siis pakkusin juba tee peal, et miks ta ei võtaks kohe pikemalt minuga teekonda Vändrasse. Kuulsin, et mitmed inimesed keeldusid juhiks tulema juba pimeduse enda pärast ja mida iganes. Minul pole  pimedas sõitmise vastu, isegi vahel meeldib rohkem sõita.
Igal juhul nautisin kõike, kuna mehed kodus tegid ehitustööd, siis rahvapidu oli mulle igapäevatööle väike vaheldus. Mulle meeldib rahvamuusika ja laulmine, teen ka tööd selles vallas, et jõuaks kuhugile koos teistega esinema.
Anete jõudis eile koju ja mis toimus Nordikuga. Oh jah, hämmastav mis tundeid ikka koer endasse peidab, kui keegi pereliige pikemaks ajaks kodust lahkub. Olen tabanud mitmeid märke Nordikust, kui ta jälle endasse tõmbub, kuid mõneks ajaks siis lepib teiste kodulistega, kes temaga tegelema peavad. Kurb tunne, et õpingute tõttu peab kodust eemal olema ja koer kannatab puuduoleva pereliikme pärast, aga mis teha. See on elu karm reaalsus, aga olen lohutanud loomi tihti sellega, et ka nemad peavad seda olukorda arvestama, et ühel päeval kui koolid selja taga saavad jälle kokku.
Isegi see, kui veetsime kahe koeraga öö Laiksaare metsaonnis oli lihtsalt võrratu. Kuna koerad said inimestega tihedalt koos olla. Meil talu pole kunagi tühi, siis alati on keegi kodus ja tegeletakse loomadega.
Olav kes aastaid meil abiliseks käinud on loomad mõjunud teraapiliselt ja ühtepidi oma mõningatest ebakindlatest iseloomukäitumistest tänu loomade eest hoolitsemisele vabanenud. Mis teha, palju probleeme täiskasvanuks saades võetakse kaasa ikka lapsepõlvest. Millest probleemid, kui mõni vanem ignoreerib või keeldub tunnistamaks oma last tulevikus teovõimeliseks. Mõistsin asjade sügavusi ja aastate pikkune nõustamine on andnud hea tulemuse, pereabilise näol.

Toonitan ikka ja jälle, et ärge lükake lapsi endast eemale, kui nad tahavad rääkida, kuid kõik peab saama varasest lapsepõlvest, kui see usaldusside jääb nõrgaks ja katkendlikuks ei saagi olema oma lapsega teismeeas head-usalduslikku sidet.
Minu üks hea alus oma lastega usalduslikule sidemele on, et oleme haavatavad. Kui mul tekkis alati mingi hetkeline probleem, rääkisin laste ees selle välja, kuid ma ei hakanud seda pidevalt nende ees korrutama. Mõne mure väljendamisega kaalusin, et ega see ei muutu lastele koormavaks. Jagada lastega kõigest ausalt, on minu põhimõte jääda ausaks lõpuni. Vahel mõnda asja endast välja rääkida raske, kuid õnneks olen tänu perekonnale suutnud ka seda lastes arendada.
On elu, muud ei ole, kui keegi tuntud koeraomanik kes veel jahimees tegi avarii ja selle ümber tohutu palagan ning mustamine ülesse keerutatud. Nojah fb on suht karm koht, kus siis kriitikat tegevad inimesed ikka kedagi hammaste vahel lahkavad. Ausalt öeldes, imestan inimeste liiga suurt julgust avalikkuses kriitiliselt sõnajulgust näidata. Kuhu on jäänud eetika, moraal ja inimväärikus...
Kusjuures teo korda saatja julges avalikult vabandada. Oleks tegu siiski kurjategijaga, kellel mitmeid rasked kuriteod või mõrvad selja taga, aga lihtne inimene, kel omad hobid ning oskused koertekoolitamise alal. Tundub, et internet muutubki selleks, et inimesed üha julgelt annavad  teada mis südametagavaras peidus on. Nime ma ei hakka mainima, sest avalikkuses on isikut ennast päris palju lahatud ning varasemate aegade meedias tuntust kogutud, kuid teada tõde, et meedia soovib emotsioone, kirge, sõda ja verd jne...
Olles ise sõbrannast ajakirjaniku huviorbiiti niimoodi sattunud, et minu vastutahtmist ka avaldas loos minu nime.

18. november 2016

Vihma kallab, lumi läinud ja õnneks ka libedus tagasi tõmbunud. Õhtuti vaatame lisaks telerile ehedat loodusfilmi, kus viipapagoid etendavad ikka tõelist sherlock holmsi. Soov kappide sisu uurimiseks. Avasime kapi ukse ja mis toimus, täpselt nagu jälituskoer kapis ühe topsi sisse ainult saba väljas. Kuhu võimalik nokk taha ja ikka tõsteti ja uksest välja. Juba viimased päevad on nii aktiviseeritud tegevused nende poolt. Nümfid on rahumeelsemad ja jälgivad viirude huvitavaid etteasteid. Ja nende avastusretked on meilegi nauditavad.
Olgu nad siis linnud või loomad on nad oma olemuselt lahedad eriti jälgida neid. Kahju on vaadata, et meie Tipp sinine eakas viirpapagoi (vanus teadmata, aga meil üle 10 aasta) on kehaliselt väga palju muutunud. Jalad on kuidagi risti ja rindmik-pugu ettepoole vajunud
Mulle meeldib lindude särtsakus ja uudishimu, mis siis ajendab uudistama ning nokaproove jagama.
Raamaturiiul on teine mis neid väga tõmbab. Linnud ruulivad.

17. november 2016

On täna alles ilm, sajab ja teed on kohati libedad. Kodunt raamatukokku venisin nii 40-50 km/h kiitusega. Ei riski liialt.  
Iga hommikuti kontrollin hobuste tervislikku seisundit, kuna avastasin teisipäeva hommikul ühel hobusel kabjaliigese paistetuse. Sai tehtud ravi, mida tuleb mul teha nüüd igapäev, kuni paistetuse alanemiseni. Õnneks mingeid kilde ei tundunud, pigem kõõlus kas kellegi kabja löögist või halvasti astutud jne. Probleemide põhjustajaid siiski mitmeid. Nii, et täna võisin juba rahulikumalt hingata, ravi on olnud tulemuslik olnud.
Õnneks sain sobiva hinnaga talveteki Testule ja seegi annab suurima rahulolu. 

Mõnnan kolmandat puhkepäeva. Esimene päev oli raske, kuna mõtted keerlesid viimase aja sündmuste ümber, kui ka  endaga sõda pidades ja proovides asjadest lahti lasta, mis mind vaevasid. 
Meenus mulle ühe inimese küsimus, et ,,kas mulle ka täiskuu ööd mõjuvad". Mainisin, et ei magan nagu kott ja ei mingeid üleval olemisi. Isegi kohvi joomine on kahanenud kahe tassi peale päevas. Harva kui kolm joon. Päeva ajal väsinud pole. Isegi kuu alguses öötööd ajutiselt tehes, siis kaks esimest ööd kõige  raskemad olid.
Planeerisin alul spaasse aega broneerides, kuid üks asi tuli vahele ja loobusin ning lükkasin spa külastuse mõneks ajaks edaspidiseks.
Olen unustanud mainida, et paar või isegi kolm nädalat tagasi trehvasin nägema Kabala küla vahel politseimasinat seismas tühjana seisva maja hoovis. Ja eks küsimus miks, kuid juba sisetunne jagas vastuse. Ja hiljem kuulsin, et mitmetesse majapidamistesse on olnud sissemurdmisi. Ja kõik on toime pandud oktoobrikuu jooksul, siis kui on pime ja maja ümbrusse ei jää jälgi, mille järgi alust kahtlustada, kellegi või millegi toimetamisele. Endile panime suure õue tule korda ja nüüd on mul jälle üks abimees ümbruse valgustamisele. 


16. november 2016

Käisin eile siis jalutamas koertega. Muidugi viis mu teekond mööda karjääri servast. Nüüd lõpuks on ilmunud ka hoiatavad viidad. Varemalt neid polnud. Minu alateadlik hoiak ei lubanud eriti lähedale minna, et kiigata mis ja kui sügavale siiski mindud on. Kuna vahel lõhkamistööde käigus ka meie maja siiski väriseb. Ja ükskord, kui olin päevast und võtmas ja olingi sügavasse unne suikunud, kui üks põrakas mu ülesse äratas. Lõhkamistöid tean ja tunnen, teen vahet. Kunagi vana-vanemate juures elades sai aastaid-aastaid kogetud. Kõike mis lõhkamisega seotud. Kaevust vee kätte saamisega oli ka vahepeal tegu, nii et puuriti veel sügavamale, et vett kätte saada. 

Ka kaevanduse serva jääv võssa kasvanud heinamaatükk, millel siis inimtegevusest mälestuskuvand. Natuke nukker ja samas meeliülendav leid võpsikus. Kuid teadmine, kes seal elanud ja heina teinud jne. kuidas inimesed sealt lahkusid. Nukker toon poeb hinge...
Ojake, mis vuliseb aastaringselt, osavett suunatakse karjäärist, et paekivi lõhata.
Nordik tema halastamatu kepiorjus, leidis kraavipõhjast ikka paraja toika, et talle seda visata, et saaks jäägitult ära tuua. On alles koeral vastupidavus.

14. november 2016

Mulle tänane ilm täitsa sobib. Mõnnasin täiega tegevusi hobustega, lastes neid karjamaale kuhjatud silo sööma. Öö pidi sees veetma, kuna õhtul ja öösel lisandus natuke märjama poolset lumekest.
Oo jaa, täna pidi tulema öösel mingi maagiliselt ilmatu suur kuu nagu seda mitmel rindel meediasõnumitest lugeda olen saanud. Nojah mis ma arvan nendest rituaalidest, see oleks nagu üks joogasamm, kuid nagu ei ole ka. Teatud põlisrahvastel on sellised rituaalid, mida siis etendatakse teatud tseremoniaalse tantsulise mantrate huilgamise hõiskamise teel.
Eelmise nädala 8.11. ootasid mitmed Vanga ennustuse täideminekut maailma lõpu teemadel. Mu abikaasa, kes jälle piiblipõhine usklik, siis tema ühinenud jälle teatud ringkonna usklikega, kes sügavalt usuvad, et nüüd jah on maailmalõpp käega katsutavas kauguses. Ja vahel peab neid diskussioone kuulama, mina muidugi rehman käega ja lahkun alati diskussiooniväljalt lihtsalt lõpuni kuulmata ning üle õla olen ikka jälle maininud, et maailma lõpp tuleb ootamatult, mitte kellegi ettekuulutuse järgi.
Kõik sõjad ikka inimolendite poolt õhutatud ning vanadest aegadest ikka kõvade meestena tuntud Dzingis Khaan tahtis ikka rohkem maid ja rohkem sõjasaaki (hobuste, kariloomade, orjastatud naiste näol). Nii see on, et muidugi islam tõstab järjest pead ning pagulasi leidub meie enda Eesti Vabariigis.
Kurb tõdemus, et inimesed põgenevad kodudest ja tahtes leida elu uuest riigist. Kuid jah minu jaoks uued inimesed eriti veel islamimaadest ei paku usaldust. Juba lugesin, kuidas korjatakse pagulaskeskustesse laste jaoks õppetarbeid, mänguasju... Nojah, püüan mõista. Samas meie heaolu, turvalisus on kõikuma löönud, kas praegune poliitiline seisukord suudab tagada oma rahvale piisava turvalisuse...?

Rootsis on turvalisus kõikuma löönud, juba politsei ridadest lahkuvate töötajate näol. Paljud kardavad oma elude ja perede pärast. Miks ei võeta ja ei uurita, mis toimub mujal...?
Miks just nüüd, kui on tulemas jõulud, mis väljendavad rahu ja endasse vaatamisse jne.

Ja seda enam, kui praegu on veel hingedekuu, kus peame meeles oma lahkunuid esivanemaid. Mõtlengi, et mida vanaisad oleks praegusest seisukorrast arvanud, sest tihti esivanematelt saadud arvamus kuulus ka ikka nagu au sisse. Kuid nüüd kui mõni noor saab võimu juurde kaotab kõik endast ja oluliseks saab vaid lihtsalt kuskilt millegi ära võtmise ja kuhugile kellegi ette ennast upitada, et tema on maailma parim.
Oh jah, loen ja mõtlen omi kirjutatud ridu, kuid nii see on. Jälgisin kõrvalt ka vabariigi presidendi valimisi. Mul polnud ühtegi sobivat kanditaati. Ja olen hetkel jäänud praeguse presidendi suhtes neutraalsele seisukohale. Ei oska hetkeolukorras oma ravamust väljendada.
Kuid ühe ettevõtte juhtimisstiili sain küll enda jaoks selgemaks, mis on mulle väga oluline...
Mis tehtud ja mis teoksil...
Esimene reesõit tehtud, küll lühike, aga siiski midagi ikka. Kuhu kaob mu aeg...?
 Peab veel trenni tegema, et hobune oleks parajas füüsilises vormis. Natuke vorm käest ära vajunud.

12. november 2016

Blogi lugemine on ületanud üle 70000 lugemise. Väga lahe, samas vahel teevad mõned sammud elus natuke tuska ka. Nojah, nendest tuska valmistavatest teguritest räägin mõni teine kord.
Kuid kõige meeldivam on hobustega tegelemine. Saigi siis looduses käidud ja tütrele näidatud, mis on juhtunud Hundi-Lundi hoiualal metsaga. Ulatuslik raie, kohati valgustusraie ja kohati lageraie. 
Tojaka talut ümbritevad kiviaiad sootuks paljaks ja nähtavale toodud. Maastikuline pilt muutunud palju.



Ees liikudes korjasin enamus lumest enda ja hobuse peale. Nii, et mõni koht pärast ratsutamist ikka vesimärjaks oli ligunenud. Ja alles mõni päev tagasi kahe jalaga jääst läbi vajudes ikka põlvist saadik märjaks saanuna tööle naasesin. Jah see olen mina, kui midagi ei juhtuks.
Londoni nimeline talu paistab ka nüüd välja. Enne olid mattunud ja peitunud metsade rüppe, kuid nüüd asetseb nukralt uhkes üksinduses lageraiete rüpes nukrahoonena.
Aimatavad lume all olevad kiviaiad, oli mu üks meelispaiku nii ajaloo rääkimisel. Tegemist ajaloolise talukohaga, kus on säilinud kiviaiad ja süsteemidesse kujundatud põllumaa eraldus. Kuid kaasaeg on toonud muudatused ja osalt maakasutuses natuke laisavõitu omanikud. Niikaua, kui elas peremees oli ka ümbrus rohkem hooldatud. Kuid sellele on oma kindlaks määratud hoolduskavad, mille alusel seal tegutseda võib. Tegemist on kaitsealuste orhidee kasvukohtadega ja natuke on paigast jäänukitena põllukivi kuhjad. Üle 15 aasta tagasi eksisteerisid veel vanast ajast aida ehitust meenutavad küünid. Kuid aeg, ilm on teinud oma töö nad maatasa mädanenud. Kahju, et meie eestis kombed ei lubanud neid taastada nagu Soomes, Rootsis, Norras nähtud küünid ülesse kõpitsetuna ja mingi kaitsevahendiga immutatuna siiski elupäevi puidule pikendust annab. Kuid õnneks tänapäeva tehnoloogia lubab juba vahetada püstiseisvatelt hoonetelt natuke mädanema kippuvat palki vahetama.
Lumi maas, puude peal, ja seda jagus veel puude alt ettevaatlikult turnides sain kogu sahmaka endale selga. Hobustele on soojendus homseks reesõiduks tehtud, loodan, et saan ka reesõidu pilte siia jagada. Nii kihk on, et saaks lõpuks oma uue reega liiklema hakata. Yess, päev täna olnud. 

7. november 2016

Laupäev ja pühapäev sai viibitud koertekrossil Pärnumaal, Jõulumäe spordi ja tervisekeskuses.
Kahe võistluspäeva öö veetsime ülilahedas metsaonnis. Paljud ei tee ikka vahet millised onnid on tasuta kasutamiseks ja millised tasulised. Tuleb võtta lahti RMK kodulehekülg ja sealt saab ülevaatliku info. Eestis leiduvate metsaonnide olemasolust.
Leida üks onn, oli meil tegu. Kuna mu nuti telefoni kasutamis oskused veel napivad, siis jäin lootma ühele telefoni kõnele (Tõnu Jürgenson), kes teab ja tunneb Eestimaa erinevatest paikadest super hästi. Piisab lihtsalt küsimusest, kus asub ja kuidas pääseb. Üks huvitav tõik selle kohaga oli, et asus Laiksaare metskonna kontori juurest 500-600 m metsa sees, kuhu viis looduseõpperada.

Ja nii me siis oma kahe neljajalgsega öö ära veetsime. Koerad nautisid meie seltskonda, kuna uni tuli varakult kella 19 paiku, siis ärkasime kuskil kella 1 ajal. Jõime kohvi ning lisasime mõned pakud lõkkele, et tuli hommikuks ära ei kustuks. Iseenesest maja küll sooja ei andnud. Mis meie rõõmu tõstis, et veetsime öö looduserüpes. Mina nautisin muidugi super hästi valitud varustuse suhtes ööpuhkust metsaonnis miinus kraadide juures. Lahe on vahel midagi teisiti teha.
Eelmise nädala lõpuks valmis ka minu kaua oodatud regi. Kahju oli mõelda, et pean hakkama uut rege ostma, aga poeg meisterdas nii nagu ta ise ütles, et mööda minnes ja valmis ta saigi. Ootan sobivat reelund siis reetama. Yess midagi rõõmustavamat.

Süva lihased ja milleks on neid vaja.

  Süvalihased on väikesed lihased suurte lihaste all. Tänu nende toele vaagnavöötmes, lülisambal ja õlavööl saame seista püsti ning ringi ja...