Tänase päeva seisuga sai neljal hobusel kabjad värgitud ja noorte hobustega tegeletud.
Kapjade värkimine on piisavalt jõuline töö, aga õnneks sai kunagi tehnikumis seda ka õpitud. Meil oli muidu hea sepp, samas pidime aeg ajalt treeneriga kapju hobustel värkima.
Kõige esimene oli Kelli-Kellukas, tal on väga omapärane lapsepõlv olnud. Ta oma päris ema hülgas ta ära, aga samas leidis ta endale suure kasuema - loodus ei sallinud tühja kohta. Siis sai antud veel vana hobusepiimale lisaks veel kitsepiima. Kuid eks temaga oli ka murepäevi, oli ka neid kes ütlesid, et nemad küll niimoodi ei mängiks. Korra oli jalgadega probleemid siis sai veel kopsupõletiku. Täna vaatasin ja mõtlesin endamisi, et kui oleksin teisiti teinud, siis ei oleks ka sellist poni mul olnud. Ootab hetkel teist varssa.
27. märts 2009
24. märts 2009
Lugemiseks ja teadmiseks, mis olid vanade traditsioonide kohaselt, lugeda soovitan Maavallakoja kodukalt selle päeva tähistamiseks. Siin osa tekstist...
MARJAPUNAPÄEV
ehk punamaarja, maarjapäev, maarepäiv, maarepäe, muarjapäev, naistemaarjapäev, kapstamaarjapäev, kapistamaarjapäv, pastumaerebe ja paastumaarjapäev, on alati 25 urbekuud (25.03).
Marjapunapäev tähistab kevade algust. Päev on juba pikem kui öö. Ussidele ja mutukatele tuleb hing sisse, karu tuleb pesast välja, paiksed linnud ehitavad pesi ja hakkavad munele, saabuvad rändlinnud, havid pöörduvad järvedest jõgedesse kudema jne. Looduse elujõud ärkab, elu valmistub end jätkama ja taaslooma.
Siitpeale ei tohi ilma linnupetet võtmata enam hommikul õue minna. Nagu munapyhal, nii nyydki tehakse mitmesuguseid taigu, mis toovad eelolevateks kuudeks edenemist ja mõnukat olemist. Tuleks tõusta varakult enne päevatõusu ja pesta nägu, võtta linnupetet ja tuua väljast laaste või puuhalge. Seejärel minnakse kogu perega vaatama, kuidas päev tõuseb.
Nagu pyhad ikka, teeb marjapunapäevgi kõik elava pyhaks ja puutumatuks. Täna ei tohiks metsast puid raiuda ega puult oksa murda.
Suurel maal on marjapunapäev eeskätt naiste pyha. Naised ei tee tööd vaid käivad yksteisel kylas ja lähevad hulgakesi kõrtsigi. Juuakse marjapuna - punast viina, veini, õlut, toorest muna või syyakse jõhvikaid. Eks punane mahlgi ole punaks hea. Marjapuna joomine annab suveks tervist, jõudu ja head jumet. Siis "päike ei põleta mustaks" ja sääsed ei söö. Puna joonud tydrukud saavad kergemini mehele ja poisid meeldivad tydrukutele. Marjapuna joovad mehedki. Puna joomine kosutab elujõudu.
MARJAPUNAPÄEV
ehk punamaarja, maarjapäev, maarepäiv, maarepäe, muarjapäev, naistemaarjapäev, kapstamaarjapäev, kapistamaarjapäv, pastumaerebe ja paastumaarjapäev, on alati 25 urbekuud (25.03).
Marjapunapäev tähistab kevade algust. Päev on juba pikem kui öö. Ussidele ja mutukatele tuleb hing sisse, karu tuleb pesast välja, paiksed linnud ehitavad pesi ja hakkavad munele, saabuvad rändlinnud, havid pöörduvad järvedest jõgedesse kudema jne. Looduse elujõud ärkab, elu valmistub end jätkama ja taaslooma.
Siitpeale ei tohi ilma linnupetet võtmata enam hommikul õue minna. Nagu munapyhal, nii nyydki tehakse mitmesuguseid taigu, mis toovad eelolevateks kuudeks edenemist ja mõnukat olemist. Tuleks tõusta varakult enne päevatõusu ja pesta nägu, võtta linnupetet ja tuua väljast laaste või puuhalge. Seejärel minnakse kogu perega vaatama, kuidas päev tõuseb.
Nagu pyhad ikka, teeb marjapunapäevgi kõik elava pyhaks ja puutumatuks. Täna ei tohiks metsast puid raiuda ega puult oksa murda.
Suurel maal on marjapunapäev eeskätt naiste pyha. Naised ei tee tööd vaid käivad yksteisel kylas ja lähevad hulgakesi kõrtsigi. Juuakse marjapuna - punast viina, veini, õlut, toorest muna või syyakse jõhvikaid. Eks punane mahlgi ole punaks hea. Marjapuna joomine annab suveks tervist, jõudu ja head jumet. Siis "päike ei põleta mustaks" ja sääsed ei söö. Puna joonud tydrukud saavad kergemini mehele ja poisid meeldivad tydrukutele. Marjapuna joovad mehedki. Puna joomine kosutab elujõudu.
18. märts 2009
Käisime täna metsas lastega sihte koristamas. Lumi oli pehme ja seetõttu raske liikuda tehnikaga. Jäime kinni rööbastesse, eelmise aasta novembris tehti selles piirkonnas puid, siis oli sajune aeg. Samas järgi jäi metsategemisest suured sügavad roopad. Kuhu siis oma põkaga kinni jäime; külmunud, servad konarlikud ja sügav, pehme lumi muutis olukorra keeruliseks (Härma talukoha lähedal - A. Raadiku sünnikodu).
Kui ma maadlesin traktori päästmisega rööbastest, siis lapsed koristasid sihte. Üldse oli see päev ettevõtlik, nads kurvaks tegi see, et kõike ei saanud plaanipäraselt ellu viia. Oleks tahtnud ühe kolme tunnise matka korda saata. Lapsed pidid leppima platsitrenniga. Eks teinekord...
Kui ma maadlesin traktori päästmisega rööbastest, siis lapsed koristasid sihte. Üldse oli see päev ettevõtlik, nads kurvaks tegi see, et kõike ei saanud plaanipäraselt ellu viia. Oleks tahtnud ühe kolme tunnise matka korda saata. Lapsed pidid leppima platsitrenniga. Eks teinekord...
15. märts 2009
Ilves Lynx Lynx
Ilves on meie metsade ainukene kaslane. Kodukassiga on tal siiski vähe ühist. Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid. Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged.
Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades. Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke.
Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku. Pojad on sündides pimedad. Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt. Piima imevad pojad kahe - kolme kuu vanuseni. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima. Emasloomad viibivad koos poegadega esimese eluaasta lõpuni.
Ilvesed söövad kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib. Ilvesed elavad paarikümne aasta vanuseks.
Kunagi olid ilvesed levinud kõikjal üle põhjapoolkera kuid nüüdseks on nad paljudes Euroopa riikides inimese poolt hävitatud. Eestis on neid aga veel küllaltki palju (peaaegu tuhat) ja seetõttu on meil isegi lubatud neid küttida.
Ilves on meie metsade ainukene kaslane. Kodukassiga on tal siiski vähe ühist. Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid. Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged.
Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades. Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke.
Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku. Pojad on sündides pimedad. Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt. Piima imevad pojad kahe - kolme kuu vanuseni. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima. Emasloomad viibivad koos poegadega esimese eluaasta lõpuni.
Ilvesed söövad kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib. Ilvesed elavad paarikümne aasta vanuseks.
Kunagi olid ilvesed levinud kõikjal üle põhjapoolkera kuid nüüdseks on nad paljudes Euroopa riikides inimese poolt hävitatud. Eestis on neid aga veel küllaltki palju (peaaegu tuhat) ja seetõttu on meil isegi lubatud neid küttida.
13. märts 2009
Lynx Lynx
Super, super, super...
Tänase päeva naelaks osutus meile kokkupõrge ilvesega Tojaka talu kena kiviaia läheduses Nõmmkülas. Õnneks lõppes kõikidele osapooltele see siiski kerge ehmatusega. Hobune ehmatas ilvese kiire hüppe pärast (jooksis hobuse nina eest).Anete kes Katiga mu taga galopis järgnes märkas ilvest siis kui see rahulolevalt jalutas mööda heinamaad metsa suunas. Liikusime oma lemmik matkarajal, lihtsalt kenat päikselist ilma nautides ja uurides, kuidas on olukord rajal. Kuid teatud teest osutub lihtsalt läbi pääsmatuks .Selle raja üks iseärasusi on, et sellest on kirjutanud Uku Masing oma raamatus "Mälestusi taimedest". Kelle 100 sünniaasta päeva tähistatakse augustis (11.08.2009.). Ühtlasi ka homme avaüritus U. Masingu sünniaasta tähistamiseks.
Pean võtma ühendust maaomanikega, kelle maad selle raja äärde jäävad.
Super, super, super...
Tänase päeva naelaks osutus meile kokkupõrge ilvesega Tojaka talu kena kiviaia läheduses Nõmmkülas. Õnneks lõppes kõikidele osapooltele see siiski kerge ehmatusega. Hobune ehmatas ilvese kiire hüppe pärast (jooksis hobuse nina eest).Anete kes Katiga mu taga galopis järgnes märkas ilvest siis kui see rahulolevalt jalutas mööda heinamaad metsa suunas. Liikusime oma lemmik matkarajal, lihtsalt kenat päikselist ilma nautides ja uurides, kuidas on olukord rajal. Kuid teatud teest osutub lihtsalt läbi pääsmatuks .Selle raja üks iseärasusi on, et sellest on kirjutanud Uku Masing oma raamatus "Mälestusi taimedest". Kelle 100 sünniaasta päeva tähistatakse augustis (11.08.2009.). Ühtlasi ka homme avaüritus U. Masingu sünniaasta tähistamiseks.
Pean võtma ühendust maaomanikega, kelle maad selle raja äärde jäävad.
12. märts 2009
Käisin poes, vanem laps haige ja midagi paremat toomas. Poekäik kulgeb mul läbi metsa kilomeetrite poolest on see tühine maa. Iga päev võib midagi huvitavat näha ja kogeda. Tänasest käigust nii palju, teepeal rohkete loomajälgedega koha märganud,asusin seda hoolikalt vaatlema,millega tegemist on olnud. Sündmuspaik ise nägi jube välja (verine), hoolika vaatlemise järel sain aru, et üks õnnetu jäneshing oma elu jätnud rebase hammaste vahel. Rebane ise lahkunud siis veretöö jälgedega pikalt mööda rada jäljed taga (muidugi verised need, veel värsked varahommikused). Tänu sellise jäljereale sain aru, kes siis oma tegemisi metsa vahel on toimetanud.
10. märts 2009
Kevad murrab täiega peale. Peab hakkama hobustel kapju värkima, siis vaktsineerima. Siseparasiitide tõrje on tehtud (jaanuari alguses). Sellel aastal uuendus vaktsineerimise osas: kui eelmistel aastatel vaktsineerisin hobuseid marutaudi, siis sellest aastast lisandub teetanuse vaktsineerimine lisaks. Meeldib teha loomadele ennetustööd, hiljem tagajärgi raske likvideerida. Söötmise osas jälgin individuaalselt hobuseid. Kahel hobusel kipub nahk kuivama, need vajavad talvel täiendavalt rasvarikkaid söötasid (päevalillekoogid).
Sellel aastal olen kasutanud söötmisel silo ja heina. Silo maitseb hobustele kõige rohkem, aga kõik käib reguleeritud söötmise korras.
Sellel aastal olen kasutanud söötmisel silo ja heina. Silo maitseb hobustele kõige rohkem, aga kõik käib reguleeritud söötmise korras.
9. märts 2009
Täna on sirgupäev.Täna on linnu- ehk sirgupäev, mis on maarahva kalendris pyhendatud lindude ja kevade ootamisele.Sirgupäeval pöörab 40 lindu “suu suvõ poolõ, pää päävä poolõ” ja hakkab kodu poole lendama. On tsirgu- ehk linnupäev, Setomaal ka sorokasveet jahäräjuvvapäiv.Lindude ootamine ja saabumine on maarahvale olnud alati eriliselt tähenduslikud. Kevadekuulutajate saabumine paneb sydame kiiremini põksuma ja toob suule rõõmsad tervitussõnad teinekord isegi eakal inimesel.http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik=&id=3062&op=lugu
7. märts 2009
Ahm. Kas Eestit taasasustanud liik või elav legend?Peep MännilMetsakaitse- ja metsauuenduskeskuseUlukiseire osakonna juhatajaViimastel aastatel on tulnud palju infot ahmi vaatlustest Eestis. Enim on ahmi vaadeldud Pärnu, Viljandi ja Rapla maakonnas ning Saaremaal. Möödunud kevadise ruutloenduse käigus loendati ühe ahmi jäljerida Pärnumaal. Saaremaa ahm jõudis ka möödunud sügisel mitmel korral meediasse. Isegi Saaremaa keskkonnateenistuse poolt välja antud jahinduse ja kalanduse bülletään mainib ahmi, kui saart asustavat liiki. Kas tõesti on ahm Eestit taas okupeerimas või on siiski tegemist varjusurmast tõusnud legendi elustamisega?
Ahmi hüpperada sügavas lumes Põhja-Karjalas. Autori fotoKus ahm elab?Ahm on põhjamaise päritoluga liik, kelle tänapäevane levikuala jääb 60ndast pikkuskraadist põhja poole. Ahm elab Euroopas Fennoskandias ning Venemaal, nende koguarvukuseks hinnatakse Euroopas umbes 2000 isendit. Praegused Eestile lähimad ahmi elualad jäävad Narvast enam kui 500 km kaugusele kirdesse. Kui varemalt hõlmas ahmi leviala ka Eestit, siis viimasel aastasajal on tema levikupiir liikunud meist aina kaugemale (joonis 1.). Viimasel kolmel aastakümnel pole ahmi loendatud ei Leningradi oblastis, ega isegi Karjala lõunapoolsetes rajoonides. Ahmi leviala taandumist põhja suunas põhjendatakse peamiselt tema madala kohanemisvõimega aktiivse inimtegevusega aladel. Kui veel kolmkümmend aastat tagasi võis ahm meile eksikülalisena vabalt sattuda, siis praegu tundub see olevat ülimalt ebatõenäoline. Ahm – kas jõhker murdja?Ahm on enamasti raipetoiduline loom ja iseenesest kehv murdja, kelle murdmisosavust võib võrrelda karu, aga mitte hundi ja ilvesega. Jutud ahmist, kui jõhkrast murdjast, on pärit põhjast, kus talveperioodil pole tal peale põhjapõtrade eriti midagi süüa ning kus ta on soodsate tingimuste korral murdnud neid korraga palju. Lumevabal perioodil toitub ahm lisaks raipele ka väikesematest imetajatest ja lindudest ning suuremat saaklooma ei murra. Ahm võib oma levikualal olla teiste, ka endast tugevamate kiskjate, nagu karu või hundi, suhtes saagi kaitsel agressiivne. Seda just talvel kui toidubaas on limiteeritud. Ahmi elu sõltub seal sel ajal enamasti hundist, kes murrab põtru ja kelle toidujäätmeid ahm kasutab. Ahmi elu on seal selle tõttu ka pidevas ohus, sest ega huntki oma saagist niisama loobuda taha. Agressiivne käitumine tundub siiski olevat parim võimalus ellu jääda. Kui ahm elakski meil, toituks ta peamiselt raibetest ja väikesematest saakloomadest, mida mõlemat siin laialdaselt leidub, ning tema mõju sõralistele oleks marginaalne. Kellega sarnaneb?Ahm sarnaneb meil elavatest loomadest välimusest kõige enam mägra, kähriku või karupojaga, aga ka mõne segavarelise koeraga. Jäljed on kärplastele omase viie varbaga ning vähemalt 10 cm pikkused. Liikumine on sarnane nugisega, kus kärplastele tüüpilised hüpped (joonis 2) võivad vahelduda tippiva sammuga. Meie oludes võib ahmi jälgedeks pidada mägra, saarma või nugise suureks sulanud jälgi. Ahm Saaremaal?Samavõrd ebatõenäoline, kui on ahmi sattumine Eestisse, on tema võimalik sattumine mandrilt Saaremaale. Kui viimase kümne aasta jooksul ei ole mandrilt Saaremaale sattunud meil arvukalt esindatud ilves, hunt ega karu, miks peaks siis see ahm, keda meil ei tohiks üldse olla, sinna minema? Mitme peata metskitse leidmist Saaremaal on põhjendatud ahmi tegudega. Saaklooma pea on kiskjale, sealhulgas ka ahmile, üks vähem atraktiivsetest kehaosadest üldse, sisaldades suhteliselt vähe energiarikkaid kudesid. Pea on üks viimastest kehaosadest, mida söövad ka meie tavalised kiskjad ilves ja hunt. Peata leitud metskitsed tuleks aga surma põhjuse väljaselgitamiseks korralikult üle vaadata.Kogu eelnev jutt on teoreetilist laadi. Kuigi ahmi olemasolu Eestis, eriti aga Saaremaal, on väga ebatõenäoline, ei saa seda siiski välistada. Kuigi olen kindel, et enamus vaadeldud ahme on olnud mõnest teisest liigist, peaksid asjatundjad igal juhul ahmi kohta tulevat infot võimaluse korral kontrollima. Ahmi jäljed oleks piisav tõestus tema olemasolust siin.
Ahmi hüpperada sügavas lumes Põhja-Karjalas. Autori fotoKus ahm elab?Ahm on põhjamaise päritoluga liik, kelle tänapäevane levikuala jääb 60ndast pikkuskraadist põhja poole. Ahm elab Euroopas Fennoskandias ning Venemaal, nende koguarvukuseks hinnatakse Euroopas umbes 2000 isendit. Praegused Eestile lähimad ahmi elualad jäävad Narvast enam kui 500 km kaugusele kirdesse. Kui varemalt hõlmas ahmi leviala ka Eestit, siis viimasel aastasajal on tema levikupiir liikunud meist aina kaugemale (joonis 1.). Viimasel kolmel aastakümnel pole ahmi loendatud ei Leningradi oblastis, ega isegi Karjala lõunapoolsetes rajoonides. Ahmi leviala taandumist põhja suunas põhjendatakse peamiselt tema madala kohanemisvõimega aktiivse inimtegevusega aladel. Kui veel kolmkümmend aastat tagasi võis ahm meile eksikülalisena vabalt sattuda, siis praegu tundub see olevat ülimalt ebatõenäoline. Ahm – kas jõhker murdja?Ahm on enamasti raipetoiduline loom ja iseenesest kehv murdja, kelle murdmisosavust võib võrrelda karu, aga mitte hundi ja ilvesega. Jutud ahmist, kui jõhkrast murdjast, on pärit põhjast, kus talveperioodil pole tal peale põhjapõtrade eriti midagi süüa ning kus ta on soodsate tingimuste korral murdnud neid korraga palju. Lumevabal perioodil toitub ahm lisaks raipele ka väikesematest imetajatest ja lindudest ning suuremat saaklooma ei murra. Ahm võib oma levikualal olla teiste, ka endast tugevamate kiskjate, nagu karu või hundi, suhtes saagi kaitsel agressiivne. Seda just talvel kui toidubaas on limiteeritud. Ahmi elu sõltub seal sel ajal enamasti hundist, kes murrab põtru ja kelle toidujäätmeid ahm kasutab. Ahmi elu on seal selle tõttu ka pidevas ohus, sest ega huntki oma saagist niisama loobuda taha. Agressiivne käitumine tundub siiski olevat parim võimalus ellu jääda. Kui ahm elakski meil, toituks ta peamiselt raibetest ja väikesematest saakloomadest, mida mõlemat siin laialdaselt leidub, ning tema mõju sõralistele oleks marginaalne. Kellega sarnaneb?Ahm sarnaneb meil elavatest loomadest välimusest kõige enam mägra, kähriku või karupojaga, aga ka mõne segavarelise koeraga. Jäljed on kärplastele omase viie varbaga ning vähemalt 10 cm pikkused. Liikumine on sarnane nugisega, kus kärplastele tüüpilised hüpped (joonis 2) võivad vahelduda tippiva sammuga. Meie oludes võib ahmi jälgedeks pidada mägra, saarma või nugise suureks sulanud jälgi. Ahm Saaremaal?Samavõrd ebatõenäoline, kui on ahmi sattumine Eestisse, on tema võimalik sattumine mandrilt Saaremaale. Kui viimase kümne aasta jooksul ei ole mandrilt Saaremaale sattunud meil arvukalt esindatud ilves, hunt ega karu, miks peaks siis see ahm, keda meil ei tohiks üldse olla, sinna minema? Mitme peata metskitse leidmist Saaremaal on põhjendatud ahmi tegudega. Saaklooma pea on kiskjale, sealhulgas ka ahmile, üks vähem atraktiivsetest kehaosadest üldse, sisaldades suhteliselt vähe energiarikkaid kudesid. Pea on üks viimastest kehaosadest, mida söövad ka meie tavalised kiskjad ilves ja hunt. Peata leitud metskitsed tuleks aga surma põhjuse väljaselgitamiseks korralikult üle vaadata.Kogu eelnev jutt on teoreetilist laadi. Kuigi ahmi olemasolu Eestis, eriti aga Saaremaal, on väga ebatõenäoline, ei saa seda siiski välistada. Kuigi olen kindel, et enamus vaadeldud ahme on olnud mõnest teisest liigist, peaksid asjatundjad igal juhul ahmi kohta tulevat infot võimaluse korral kontrollima. Ahmi jäljed oleks piisav tõestus tema olemasolust siin.
6. märts 2009
Jalase maastikukaitseala
Jalase maastikukaitseala on eriline selle poolest, et ta keskendub asustusele: kaitseala hõlmab iidse Jalase küla koos selle loomulike tagamaadega.
Muistse Harjumaa aladel, praeguse Raplamaa südames asub Jalase küla, mille asustuslugu ulatub vähemalt kahe aastatuhande taha. Jalase külamaastikku ümbritsevad soo-, loo- ja metsakooslused, mis kokku moodustavadki Jalase maastikukaitseala.
Eellugu. Juba 1937. aastal võeti siin looduskaitse alla Lipstu nõmm, 1964. aastal lisandus kaitstavate objektide nimistusse Sõbessoo (Jalase) järv ning 1988. aastal Iietse künnapuud. Jalase omapärane külamaastik ja kultuurilugu pakkusid huvi teadlastele ning kultuurihuvilistele, kelle eestvõttel sai teoks Jalase küla kaitseala: 1990. aastal kinnitas Rapla maakonnavalitsus selle põhimääruse. Kaitseala hõlmas sealseid talukohti koos lähedaste põldude, metsade, heina- ja karjamaadega, mis üheskoos peegeldasid asustuse ja maakasutuse kujunemislugu ajaloolise Lõuna-Harjumaa loometsade piirkonnas mitme aastatuhande vältel. Küla kaitseala koos seda ümbritseva kaitsetsooniga võttis enda alla ligi 3000 ha. Peamine eesmärk: säilitada Jalase külamaastik, soodustada küla arengut ja uurimist, tagada sealsete väärtuste püsimine. Kaitseala tegevust juhtis ühiskondlikus korras Jalase küla kaitseala volikogu, mille koosseisu kuulusid Muinsuskaitse Jalase Külaseltsi liikmed ning teadus- ja looduskaitsenõunikud. 2003. aasta suvel kinnitas Vabariigi Valitsus kaitstavate loodusobjektide seaduse kohaselt Jalase maastikukaitseala, mille pindala on 2730 ha, selle valitsejaks määrati Raplamaa keskkonnateenistus (nüüd on uue nimetusega keskkonnaamet-kuulub Harju,Lääne ja Rapla regiooni alla).
Kaitsekord. Jalase maastikukaitsealal on viis sihtkaitsevööndit ja piiranguvöönd. Kõrvetaguse, Lipstu nõmme, Abrumetsa ja Oodava on hooldatavad sihtkaitsevööndid, sest sealsed pärandkooslused nõuavad hooldustöid. Et mitte häirida ohustatud loomade elutegevust, ei tohi Kõrvetaguse sihtkaitsevööndisse minna 1. märtsist 30. juunini, samal ajal on siin keelatud ka jaht. Sõbessoo looduslikus sihtkaitsevööndis piirab kaitsekord inimtegevust rohkem, siin lastakse loodusel omasoodu areneda. Piiranguvööndisse kuulub Jalase küla tuumik koos seda ümbritsevate põllumaastikega. Siin tahetakse säilitada pärandkultuurmaastikke ning soodustada küla tavapärast elulaadi.
Jalase maastikukaitseala on eriline selle poolest, et ta keskendub asustusele: kaitseala hõlmab iidse Jalase küla koos selle loomulike tagamaadega.
Muistse Harjumaa aladel, praeguse Raplamaa südames asub Jalase küla, mille asustuslugu ulatub vähemalt kahe aastatuhande taha. Jalase külamaastikku ümbritsevad soo-, loo- ja metsakooslused, mis kokku moodustavadki Jalase maastikukaitseala.
Eellugu. Juba 1937. aastal võeti siin looduskaitse alla Lipstu nõmm, 1964. aastal lisandus kaitstavate objektide nimistusse Sõbessoo (Jalase) järv ning 1988. aastal Iietse künnapuud. Jalase omapärane külamaastik ja kultuurilugu pakkusid huvi teadlastele ning kultuurihuvilistele, kelle eestvõttel sai teoks Jalase küla kaitseala: 1990. aastal kinnitas Rapla maakonnavalitsus selle põhimääruse. Kaitseala hõlmas sealseid talukohti koos lähedaste põldude, metsade, heina- ja karjamaadega, mis üheskoos peegeldasid asustuse ja maakasutuse kujunemislugu ajaloolise Lõuna-Harjumaa loometsade piirkonnas mitme aastatuhande vältel. Küla kaitseala koos seda ümbritseva kaitsetsooniga võttis enda alla ligi 3000 ha. Peamine eesmärk: säilitada Jalase külamaastik, soodustada küla arengut ja uurimist, tagada sealsete väärtuste püsimine. Kaitseala tegevust juhtis ühiskondlikus korras Jalase küla kaitseala volikogu, mille koosseisu kuulusid Muinsuskaitse Jalase Külaseltsi liikmed ning teadus- ja looduskaitsenõunikud. 2003. aasta suvel kinnitas Vabariigi Valitsus kaitstavate loodusobjektide seaduse kohaselt Jalase maastikukaitseala, mille pindala on 2730 ha, selle valitsejaks määrati Raplamaa keskkonnateenistus (nüüd on uue nimetusega keskkonnaamet-kuulub Harju,Lääne ja Rapla regiooni alla).
Kaitsekord. Jalase maastikukaitsealal on viis sihtkaitsevööndit ja piiranguvöönd. Kõrvetaguse, Lipstu nõmme, Abrumetsa ja Oodava on hooldatavad sihtkaitsevööndid, sest sealsed pärandkooslused nõuavad hooldustöid. Et mitte häirida ohustatud loomade elutegevust, ei tohi Kõrvetaguse sihtkaitsevööndisse minna 1. märtsist 30. juunini, samal ajal on siin keelatud ka jaht. Sõbessoo looduslikus sihtkaitsevööndis piirab kaitsekord inimtegevust rohkem, siin lastakse loodusel omasoodu areneda. Piiranguvööndisse kuulub Jalase küla tuumik koos seda ümbritsevate põllumaastikega. Siin tahetakse säilitada pärandkultuurmaastikke ning soodustada küla tavapärast elulaadi.
4. märts 2009
1. märts 2009
Eile sai käidud Tõrasoo looduskaitse alal üle pika aja. Mindud sai hundijutu pärast. Eelmine nädal külastas seda kanti Aat Sarv (õpime ühel kursusel) grupiga. Ta enda käest kuulsin, et uurisid hundijälgi. Minul kahjuks seda õnne ei olnud, näha hundijälgi. Kuid raba servas põtrade tegutsemis jälgi ja kitsi, siis õnnestus näha kahte rebast, kes siis koera eest kiirelt plagama pistsid.
Objekti nimetus:
Tõrasoo looduskaitseala
Maismaa pindala, ha:
3 437,0 ha
Tüüp:
kaitseala - looduskaitseala
Veeosa pindala, ha:
Registrikood:
KLO1000248
Pindala kokku:
3 437,0 ha
Keskkonnaload:
Vaata keskkonnalubasid »
Valitseja(d):
Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regioon
Asukoht:
Raplamaa, Märjamaa vald, Nääri küla;Raplamaa, Raikküla vald, Metsküla küla;Raplamaa, Raikküla vald, Vahakõnnu küla;Raplamaa, Raikküla vald, Keo küla;Raplamaa, Märjamaa vald, Kohtru küla;Raplamaa, Raikküla vald, Nõmmküla küla;Raplamaa, Raikküla vald, Valli küla;Raplamaa, Märjamaa vald, Paisumaa küla;Raplamaa, Kehtna vald, Nõlva küla;Raplamaa, Märjamaa vald, Vanamõisa küla
Kirjeldus:
Tõrasoo looduskaitseala võetakse kaitse alla:1) poollooduslike koosluste, metsakoosluste, soode ning kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitseks;2) EÜ nõukogu direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta I lisas nimetatud liigi, mis on ühtlasi ka II kategooria kaitsealune liik, kaitseks;3) EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta I lisas nimetatud elupaigatüüpide - loode (alvarite) (6280*), sinihelmikakoosluste (6410), rabade (7110*), rikutud, kuid taastumisvõimeliste rabade (7120), siirde- ja õõtsiksoode (7140), liigirikaste madalsoode (7230), vanade loodusmetsade (9010*), vanade laialehiste metsade (9020*), rohunditerikaste kuusikute (9050), puiskarjamaade (9070), soostuvate ja soo-lehtmetsade (9080) ning siirdesoo- ja rabametsade (91D0*) kaitseks;4) EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ II lisas nimetatud liigi, mis on ühtlasi II kategooria kaitsealune liik, ning II lisas nimetatud eesti soojumika (Saussurea alpina ssp. esthonica), mis on ühtlasi III kategooria kaitsealune liik, elupaikade kaitseks.
Keskpunkti koordinaadid
Keskpunkti koordinaadid:
Ristkoordinaat
Kraad, minut, sekund
X
6520366
58°49'15" N
Y
540053
24°41'35" E
Kandeotsused
Esmase kande alus:
16.06.2005, otsuse nr 145
Viimane kanne:
07.03.2008, Kaire Sirel
Esmase kande alusdokument:
Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2005. a määrus nr 145 Tõrasoo looduskaitseala kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri
uiRegisterKeypressHandler('r.f.menu.f.selected.f.selected.f.list.form', 13, function(){el = document.getElementById('r.f.menu.f.selected.f.selected.f.list.form.filter'); if(el){el.click();}});
Vööndid
Vööndi nimetus
Pindala
Tüüp
Vööndi kategooria
Asukoht kaardil
Tõrasoo LKA, Kose nõmme skv.
88,6
sihtkaitsevöönd
IV - Elupaiga- või liigikaitseala
Tõrasoo LKA, Kose raba skv.
215,3
sihtkaitsevöönd
IV - Elupaiga- või liigikaitseala
Tõrasoo LKA, Mailukse skv.
1 633,7
sihtkaitsevöönd
IV - Elupaiga- või liigikaitseala
Tõrasoo LKA, Salavalge skv.
82,1
sihtkaitsevöönd
IV - Elupaiga- või liigikaitseala
Tõrasoo LKA, Tõrasoo pv.
763,3
piiranguvöönd
VI - Piiratud looduskasutusega kaitseala
Tõrasoo LKA, Tõrasoo skv.
506,1
sihtkaitsevöönd
IV - Elupaiga- või liigikaitseala
Kokku 6 kirjet 1 leheküljel
Objekti link: http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?reg_kood=KLO1000248&mount=view
Tagasi Esilehele Üles
Juhtus ka äpardus, teel koju läbisime oja, kus siis hobustega veest läbi kahlasime. Kuid kõige viimaseks jäänud Katariina - Gerliga maha jäid ja Kati omakorda veel jooma hakkas. Niimoodi, et sadul ponile kaela peale vajus ja Gerli vette prantsatas - õnneks vesi sügav ei olnud. Mõtlesin, et peaasi ei külmetaks.
Objekti nimetus:
Tõrasoo looduskaitseala
Maismaa pindala, ha:
3 437,0 ha
Tüüp:
kaitseala - looduskaitseala
Veeosa pindala, ha:
Registrikood:
KLO1000248
Pindala kokku:
3 437,0 ha
Keskkonnaload:
Vaata keskkonnalubasid »
Valitseja(d):
Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regioon
Asukoht:
Raplamaa, Märjamaa vald, Nääri küla;Raplamaa, Raikküla vald, Metsküla küla;Raplamaa, Raikküla vald, Vahakõnnu küla;Raplamaa, Raikküla vald, Keo küla;Raplamaa, Märjamaa vald, Kohtru küla;Raplamaa, Raikküla vald, Nõmmküla küla;Raplamaa, Raikküla vald, Valli küla;Raplamaa, Märjamaa vald, Paisumaa küla;Raplamaa, Kehtna vald, Nõlva küla;Raplamaa, Märjamaa vald, Vanamõisa küla
Kirjeldus:
Tõrasoo looduskaitseala võetakse kaitse alla:1) poollooduslike koosluste, metsakoosluste, soode ning kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitseks;2) EÜ nõukogu direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta I lisas nimetatud liigi, mis on ühtlasi ka II kategooria kaitsealune liik, kaitseks;3) EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta I lisas nimetatud elupaigatüüpide - loode (alvarite) (6280*), sinihelmikakoosluste (6410), rabade (7110*), rikutud, kuid taastumisvõimeliste rabade (7120), siirde- ja õõtsiksoode (7140), liigirikaste madalsoode (7230), vanade loodusmetsade (9010*), vanade laialehiste metsade (9020*), rohunditerikaste kuusikute (9050), puiskarjamaade (9070), soostuvate ja soo-lehtmetsade (9080) ning siirdesoo- ja rabametsade (91D0*) kaitseks;4) EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ II lisas nimetatud liigi, mis on ühtlasi II kategooria kaitsealune liik, ning II lisas nimetatud eesti soojumika (Saussurea alpina ssp. esthonica), mis on ühtlasi III kategooria kaitsealune liik, elupaikade kaitseks.
Keskpunkti koordinaadid
Keskpunkti koordinaadid:
Ristkoordinaat
Kraad, minut, sekund
X
6520366
58°49'15" N
Y
540053
24°41'35" E
Kandeotsused
Esmase kande alus:
16.06.2005, otsuse nr 145
Viimane kanne:
07.03.2008, Kaire Sirel
Esmase kande alusdokument:
Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2005. a määrus nr 145 Tõrasoo looduskaitseala kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri
uiRegisterKeypressHandler('r.f.menu.f.selected.f.selected.f.list.form', 13, function(){el = document.getElementById('r.f.menu.f.selected.f.selected.f.list.form.filter'); if(el){el.click();}});
Vööndid
Vööndi nimetus
Pindala
Tüüp
Vööndi kategooria
Asukoht kaardil
Tõrasoo LKA, Kose nõmme skv.
88,6
sihtkaitsevöönd
IV - Elupaiga- või liigikaitseala
Tõrasoo LKA, Kose raba skv.
215,3
sihtkaitsevöönd
IV - Elupaiga- või liigikaitseala
Tõrasoo LKA, Mailukse skv.
1 633,7
sihtkaitsevöönd
IV - Elupaiga- või liigikaitseala
Tõrasoo LKA, Salavalge skv.
82,1
sihtkaitsevöönd
IV - Elupaiga- või liigikaitseala
Tõrasoo LKA, Tõrasoo pv.
763,3
piiranguvöönd
VI - Piiratud looduskasutusega kaitseala
Tõrasoo LKA, Tõrasoo skv.
506,1
sihtkaitsevöönd
IV - Elupaiga- või liigikaitseala
Kokku 6 kirjet 1 leheküljel
Objekti link: http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?reg_kood=KLO1000248&mount=view
Tagasi Esilehele Üles
Juhtus ka äpardus, teel koju läbisime oja, kus siis hobustega veest läbi kahlasime. Kuid kõige viimaseks jäänud Katariina - Gerliga maha jäid ja Kati omakorda veel jooma hakkas. Niimoodi, et sadul ponile kaela peale vajus ja Gerli vette prantsatas - õnneks vesi sügav ei olnud. Mõtlesin, et peaasi ei külmetaks.
Tellimine:
Postitused (Atom)