Yessas, kus aeg on lennanud.  Ja olen unustanud blogi pidamise sootuks. Mainin vaikselt, et tõmbasin vaikselt oma tegemistes tagasi. Vaja on endale ka puhkust. 

Mainin seda, et hetkel tõesti ühtegi hobust ega muid lojuseid juurde ei võta. Saage inimesed ükskord aru, et igaüks vastutab oma koorma eest ise. Suht kummaline suhtumine on vahel mõnedel. Kui viimane kord jutuks oli, et püüan vähendada, kui palju saab. Sõltub ju inimeste tahte ja makse jõust. Mitte nii, et lendan kellelgile selga, et kuule osta ära. Kui kellegile midagi pähe panna sunduslikult, siis kas see pole mingi lisakohustuse peale surumine. 

Kahju, et inimesed ei mõista ja praegusel ajal eriti. Mind ei huvita hetkel mitte mingisugune heategevus. Võin tunduda viimase lausega egoist, aga mõelda iga päev hobustele, et enda elu ja elamine kannatab ei ole inimväärne. Tuleb vahel olla kriitiline ning mõelda enesele. Mis kõige huvitavam, ega eriti küla peale kipugi. Eelistan koduselt elada.

Ega ei tea, milline talv on tulemas, kuidas söödaga välja tuleme. Kõiksugused küsimused keerlemas peas. Muidugi muretsemise taha ei tohi murduda ja peab endalegi aega leidma. Nii ongi, et hetkel elan vaikselt, paranen avarii tagajärgedest. 

Mis juhtus, mu autole sõideti otsa, kui viimase olin teepeenrale parkinud, et minna võtma pagasiruumist võtit ja helkurvesti, aga selle otsimise ajal sain korraliku paugu mis lennutas meetri jagu autost eemale maandumisega seljale. Esimene asi mis kohe tunda andis oli põlv (arvan ise, et haake konksult sain paugu). Laupäeval andis juba tunda nina, mis ei lubanud isegi sõrme puudutust. Mida veel, kolmapäevast lisandus närvivalu ristluu piirkonnas...kiirabi saadeti õnnetusepaigale, kus üks töötajatest mainiski, et hetkel kohe ei anna tunda, aga hiljem lööb välja igasuguseid probleeme. Ja nüüd siis ma vindun ja ületan ennast. Täielik mõistatus avarii osas. Õnneks kiirus millega otsa sõideti polnud suur, aga ikkagi. Kõiki asju ei avalikusta ega peagi.

Elan ja rõõmustan, ootan parimat homset. Hea meel, et raske töö heinatöö näol seljatatud sai. Nii väsinud pole ma veel kunagi olnud kui nüüd. Tunne, et olen maailmas täiesti üksi probleemidega, ega sellisele inimesele kurtma ei tihka minna, sest vastutus suur ja murduda ei tohi sel hetkel endal lubada. Tuli leida need inimesed, kellele võib jagada, kes lihtsalt mõistab aga mitte ei mõista hukka. Tõesti tunnistan koormus on suur, kui loomi on palju. Aega napib ja rahadega samamoodi. Kuid eks on teisi asju ka millele pühenduda. Soov oleks endalegi aega pühendada.

Mul on viimasel ajal tekkinud küsimused... ,,inimesed mis teil viga on.."

Hetkel mil ma tegelen hobuste arvu vähendamisega, tulevad esile sellised inimesed, kes püüavad iga hinna eest mingi utoopilise ideega jälle särada. 

Viimane teema, tuli üks inimene pakkuma mulle vanat hobust ülesse söötmiseks. Ütlesin koheselt, et hetkel mul plaanis pole hobuste arvu suurendada, seda enam loom kellel on veel tervise probleemid, kes tegelikult vajaks juba 24/7 inimese kohal olu. Tegu eaka loomaga kellel hambad on välja kukkumas (mul tekkis küsimus omas peas, et kuidas sellised asjad  ja sellises eas hobusel juhtuda saavad..?). Minu eakatel hobustel pole hamba probleeme olnud. Herta kes oli viimane torikas va ,,kiusupunn" kes lõhkus aedu endale meelepäraselt.  Oli veel korralikult endale rasva ning suure kere alla söönud, mille tõttu paljud ekslikult tiineks loomaks pidasid... muidugi naersin mina inimeste suurt lollakat ideed, et hobune varssa toomas. Tegemist oli väheste loomakasvataja kogemustega loomapidajad. Vabandan, aga palun ärge mõelge asju üle. Viimasel ajal täheldan seda kahjuks palju ja paljude inimeste hulgas. 

Oli mul ka alles ühe päästeameti töötajaga arusaamatus, kuidas mind kukuti ohutusalaselt läbi telefoni õpetama, kus ma võin lõket teha jne... see oli minu jaoks väsitav ja tüütu. Mulle tundub, et Eestis on tekkinud uus liik päästjaid kes tülitavad inimesi telefoni teel ja oma kileda häälega ja kümneid kordi korrutades, lõpuks ei jõudnud mulle kohale, et milleks see kõne üldse vajalik oli... hetkel rahule jäetud, eks näe millal uuesti võetakse ühendust. Siis ei jää muud üle, kui blokeerida. 

Hinnatõusud panevad inimesi mõtlema ja kokku hoidma kust annab. Teen seda isegi, tänan, et olen varasematel aegadel rattaga palju sõitnud ja nüüdki pole seda vana sõidustiili taas ausse tõsta ning liigelda. Ei soovi mingeid elektrilisi rattaid. Kõige parem ja pommikindel on mida valdan tehniliselt on lihtne käikudega ratas.