Ja täna sajabki, hakkas eile õhtul juba sadama. Oii olen tänulik, et saime ka viimase heinamaa tüki ära koristatud. Kena ilusa ja tiheda heina saime. Jätsin selle osa meelega viimaseks, kuna seal mõned märkamatud kivid, mis sellel aastal veel rohkem maa seest välja kerkinud. Miks nad märkamatud on..? Rohukasv on tihe ja võimas ja seda heinaks teha ei saa paari päeva, vaid natuke kauem kuivatamist ja keeramist. Oleksin veel tahtnud ühe päeva maas hoida, kuid ühe trennis käiva inimese käest kuulsin halba ilma uudist esmaspäevaks, pidin tegutsema kiirelt.
Käisin korraks, et käivitada traktor kodus olevatele tüdrukutele, juhtimisega said hakkama ja seisma jätmisega. Hangumisest ei räägi, Olav oli ka abiks.
Kui niitmas käisin siis kaotasin ühele kivile ühe sõra ja tera, mida ei jõudnud veel ära vahetada, kuna käisin kahe jagatud tööpäeva vahel kodus. Kuid õnneks oli mul seda sutsu niita. Oli vast nikerdamine, siis kui ma neid teisi osasid juuli alguses niitsin, oli see hõre, kuid nüüd augusti lõpuks oli see rohukasv mis ta olema peab.
Muidugi ei saa ma mööda minna hobustega kappamisest. Kaks päeva sai korralikult maastikul liigeldud, käisime Raplas Vesiroosi gümnaasiumi juures. Lastele sõitu tegemas, muidugi üllatasid pagulasmõõdus inimesed. Muidugi sain eile teada, et tegu oli Vao pagulaskeskuse rahvaga. Mulle ei meeldinud ühed inimesed, kellel oli mobiil valjuhääldi peale lülitatud ja inimkõne sealt tuli nagu metallikõla kui kahte sama materjalist kokku hõõrutakse. Ponidel tekkis kohati hirm selle hääle osas ja meie pidime tagama kõiges turvalisuse. Tegelikult olimegi kogu ihu ja hingega ponide käitumise juures. Peame ju tähelepanu poni ehmatamise korral kohe hajutama, mitte ise ärrituma või pingesse minekuga. Alati me rõõmustame, kui kõik ratsutaja sooviga lapsed oma isu täis on saanud. Samas me jagasime visiitkaarte. Olen tänulik pojale, kes keevitas ära traktori astmelaua, mis mul viimaste niitmisringide ajal mu pideva alla ja ülesse ronimisega lihtsalt ära väsis.
Mõtlen talle, kuna alustab ju uues koolis oma valitud haridusteed. Kahjutunne, et ma ise teda sinna viia ei saanud, kuid lohutan, et peaks jätkuma ju pea kolm aastat. Jah kaks last lahkuvad veel peatselt, et alustada käesoleva aastast õppeaastat kodust kaugemal. Kuid eks aasta näita, kas meie kasvatus peab paika... Vanema tütre puhul ma enam ei muretse. Olen näinud, et on hakkaja ja iseseisev otsustaja. Ja oskus ei öelda... Õnneks ma vist ei ole suur kanaema, kes laste küljes väga kinni on. Kuna ma palju pidanud tööl käima, siis lapsed kodus iseseisvalt tegemisi tegema.
Ja eilne päev tõi kaasa rohkelt hobuste ja ponidega tegemisi. Viisin ise ka ühe ratsamatka metsas läbi, teise viis Anete, muidugi jõudis ka platsitrenni ühele teha. Kiitsin tolle noore naise huvi trenni vastu ja saavutusi märgates. Plaani on võetud beebikilod maha saada. Ja on leidnud ratsutamisest suure kasuteguri... Minu meelest pole parimat, kui korda läinud päevad.
Ja täna on ülim suur rõõm minna tööle. Panen punkti selle aastasele heinatööle... Yess...

Kaarti uudistamas, teen palju eeltööd enne uute kohtade külastamist ja räägime lastega läbi, kuhu minna ja mida nad jälgima peavad. Nagunii olen auto juhtimisega tegevuses. Pilt ise on tehtud Kurtna Järvistusse kuuluvast ühest järvest... nimi ei meenu, algas see Järvega, kuidas lõpp ei meenu miskit moodi.
Peaks ütlema, et Ida-Virumaa puhke-telkimisalad on väga reostatud. Leidub igat masti prügi. Leidsime natuke vähese prügiga kohakese. Kuidas tean seda kanti...? Olen sealt teise rattamatkaga läbi sõitnud ,,Kuidas elad Virumaa" kuni Narvani. Oli mu elus veel külastamata Narva-Jõesuu ja Vask-Narva ning muidugi ka kuulus  Kuremäe klooster. Kus jõudsin ka minagi nüüd ära käia.

 

Muidugi ei saa mainimatta jätta, ammutasime ka kohalikust allikast endale järgmise ööbimiskoha jaoks anuma allikaveega.  Kuna ostsin veel kohalikult laadalt ühe 7l anuma lisaks. Imestasin kõigest osatakse teha raha. Mõtteid tekitas inimeste ohjeldamatu reis allikale, kas inimeste massiline liikumine ei mõju piirkonnale kahjustavalt.
Näha kloostrit siseõue poole pealt. Ja kuidas Nunnad igapäeva argiseid töid tegemisi teostasid.

Vask-Narva väike kohake Narva jõe suudmes Peipsi veeres. Ühtepidi ega sinna eriti tagasi ei kipu, aga kui oleks endal isiklik paadike siis küll.
Unistan oma isiklikust kajakist.

Veel Vask-Narvast, eriskummaline oli see, et kloostriaiaga ümbritsetud veneõigeusu kiriku hoovis toimus laat.

Pilt RMK rabasaarel asuv metsaonniks kohandatud talumajast alles olev elamu. Mina tutvumas külaliste raamatuga. Uurisin kas eksisteerib ka minule tuttavaid inimesi. Veetsime öö Muraka Raba keskel. Juba teekond sinna oli paras katsumus. Kuid külaliste raamatust järeldasin, et sinna on külalisteks eksinud kes armastavad loodust rikkuda ja lõhkuda. Kurb mõelda, ise jätsime maha korras ja puhta maja. Ja öö magasin nagu nott ei kuulnud isegi seda, et pesamuna nahistas, kes ei saanud kõva nari pärast hästi uinuda. Igal juhul tore reis oli. Kõik jäid rahule, tegime ära need asjad, mida pole ei ise ega lapsed veel näha saanud.

Hämmastav juba päevas loeb blogi pea 300 külastajat. Mis tehtud, täna kulgesime ratsa Rapla köige otsemat teed ja pärast Raikküla taguseid heinamaid tagasi koju, käies veel ujumas Estonia järves hobustega. Köigepealt tegin koristustööd, sest möned peo pannud inimesed olid maha jätnud alkohli ja ölle pudelid, osad olid loobitud ja vedelesid vee pöhjas. Jube vöib olla, kui möni hobune astub klaaspudeli puruks. Igal juhul kontrollisin veekogu pöhja kalda ulatuses korralikult. Üks halb mälestus kummitab siiani, eriti veel löhki löödud pudeli pöhja  osas, millel teravad servad püsti.
Tagasi teel läbi köige otsemat teed metsast nägime kuuseriisikaid. Kuid oletan kuiv aeg on teinud oma töö.
Päeva võis kordaläinuks lugeda ja ma ise üle hulga aja jälle sadulas istuda.
 

Kuidas alustada, päevad on päris kiirelt käest kadumas. Olen saanud ka heinamaad niita. Üks päev kulus täielikult linnas käimisele ja pärast jälle tööle naasmisega. Mõtiskledes tagasi Narva linna liikluskogemusele, siis olles küsinud mõnedelt tuttavalt nende kogemusi. Üllatust valmistas see, et puudus igasugune sõidurida. Õnneks toimis liiklus olemasolevate liiklusmärkide järgi. Igal juhul tunde järgi sai Narva linnast välja sõidetud. Ikka tänan seda 7 meelt mis mind ja lapsi ikka metsast välja on aidanud.
Proovin saata oma elu esimest cv, kandideerin, aga kuhu veel ei maini. Katsetan, kas mul on lööki osalisele töö ajale. Kas saan oma aastatepikkuse kogemusega kellegile kasuks olla.

Meie mõnus pardipere uute prouadega. Noored mammid on veel arad inimese ees. Kuid anname aega, küll harjuvad.

Sass ja Sofi mõnusas poosis.

Meie selle suvised ainus pesakond tibusid juba pea kenadeks kana-kukehakatisteks sirgunud.

Ja ikka kergelt hinge nukrus toon pugemas ja pea kus lapsed koolipinki nühkima asuvad. Ja muidugi on see aasta palju muutusi mu enda majapidamiseski. 

Treenerikutse omandamisest...

Proovisin ennast kurssi viia treenerikutse taotlemisega seonduva praktikal osalemisega. Natuke tekitab mõtlemist, kuid asi nõuab läbi närimist ehk siis mitmete alatundjate-treeneritega suhtlemist, et kõiges soovitud selgitust kuni eksamini välja jõuda. Kuid tundub, et asi on päris töömahukas ja tekkis küsimus kas suudan. Ma ei luba, kuid proovin ja lähenen asjale päris rahulikult. Tean enda seisukohalt ,,tasa sõuad, kaugele jõuad".
Juba vestlus Tondi ratsaklubi treenerina töötava Sirje Argusega jõudsime kuhugile välja. Tunnen teda päris palju, kui kunagi asus Väo karjääri kaldal väike tall (22 hobusega), kus treeneriteks Viive (koolisõit) ja Vello (kolmevõistlusaladel) Viira paar ALMAVÜ Jõu klubi nimetuse all treeniti noori võistlejaid. Olen ajaloo peale mihkel, kui Väost tall Jürisse koliti, siis jäi maha palju olulist paberit, millest sorteerisin endale huvitavamad palad. Saades sealt ka endale ühe huvitava materjali koolisõidu kava läbi töötamiseks. 
Muidugi Sirje Argust tuleb ka teada ja tunda ,,Viimse Reliikvia" filmist Agnese rollis, ratsutamises dublandina nime teinuna. Oli üks edukamaid kolmevõistluses Vello Viira õpilasi. Jõudis mitmeid kordi Nõukogude Liidu poolt välja antud meistrivõistluste tiitlitele.
Ei saa ka mainimatta jätta, kellega siiani suhtlen on Ain Unt Lagedi Ratsakooli omaniku ja treenerina. Olen mitmeid kordi teinud temaga koostööd ja muidugi ikka hobuste-ratsutamise valdkonnas. 
Jüri talli kujunemisse panustas ja õla alla pani Oolaf Tamberg (A.Sommerlingi direktor). Oli tema üks suur hobustefänn, kes aitas trakeeni parima tõumaterjali hankimisel venemaalt Niitvälja tallidele.   
Jüri valmis see kuskil 1984 aastaks. Käisime vanaisaga pidevalt hoone ehitust vaatamas. Kui ma jälle vanaisaga kaasas, palusin mööda minnes, et ta viiks jälle mind sinna. Sinna ma ratsutama ei pääsenud, sest treeneril oli oma arvamus minu kehalistest eeldustest ratsasporti, kuid teadsin Vello taustast pigem rohkem, kui ta arvatavasti ise. Mõnede inimeste teod käisid kohalikke pidi rohkem ette, kui keegi oskab arvata. Kui inimene, kes meelas alkoholile ja muudele ihadele järgi annab, siis jah. Kipub olema külal nii kõrvad, kui silmad... Imestan siiani, et mõned asjad on nii sügavalt mälus kinni.
Rääkida inimestega, mida ma tean ja olen mõndagi ise näinud, kuid teadmine, et negatiivne info isiku kohta otsekoheselt ei vii sihini.

Ja varsti septembrikuu.

Natuke töödest  tegemistest eemal olla saanuna on ikka päris mõnus. Hämmastav kordagi ei mõelnud töö peale või kodus ootavate tööülesannete suhtes. 
Oii, kuidas mulle meeldib kulgeda pikki maanteid ja maha saigi pea 800 km kolme päevaga. Külastasin ühte vanat reisituttavat Berliini reisilt. Olen selline, kes  eriti plaani ei võta, kellegile külla minna. Ida-Virumaal on ta ainus lähedane tuttav, kellega säilib siiani soe side. 
Kui viimast ööd metsaonnis veetsime, siis küpses plaan lastega läbi arutades, et käime ära. Pikalt reisist siin ei pajata... pigem mis kodus toimus.
Kõigega hoidis kursis Olav, kes neljapäeva õhtul kergelt pohmellis ja viinalõhnadega autosse istus.  Häiris tugevalt, kuid hoidsin enda teada ja midagi teravat ma ei öelnud.  
 Muidu kui temale usaldada loomi võib, kuid seekord oli tema joomaperioodi see teema, et põdes alkoholi tarbimise järgset ärevushäiret. Ja Nordik koer oli sellest kergelt tundlik ning koerad ei osanud ka midagi tarka... Mainin, et kui esimene kõne kodust tuli, et Nordik jahib kanu. Pidi panema koera kinni, mainisin seda Olavile, et võtku asja rahulikult ja proovigu mitte ärevas meeleolus olla. Kuid ma ei hakanud tema otsust ümberlükkama, et koera kinni hoida, kui kanad lahti on. Kurb tunne valitses, kui mõtlesin, et mu töö ja vaev koeraga vett vedama läheb. Koju saanuna lasin koera kohe lahti, oii kui hea meel tal oli. Ja ei mingeid kanu... Loomad ei kannata ebakindlat olekut inimeses, seda enam kui tegu koertega, kes haistavad juba energiate liikumisest, mis meeleolus inimene on. Olav ei olnud tema ise, tajusin seda juba neljapäeva õhtul. Ja veel üks ebameeldivus mis tekitas Olavis rohkem pingeid oli hobuste aiast välja tulek. 
Imestasimegi, et kui me ise kodus oleme ei ole sellist asja, kus hobused ise aiast välja tulevad. Kuid õnneks suutis ennast kokku võtta peale telefonikõnet ning talutas loomad ükshaavalt teise aeda. Kiitsin teda, ei ole mõtet riielda inimesega, kellel on probleem enda sisemsuses peituvate psühholoogiliste probleemidega. 
Ja õnneks, kui teise päeva õhtuks oma laagrit rabasaarele vedasime, siis kõne Olavilt, et kõik on kodus okei. Oli mul meeldiv kuulata. 
Ja koju jõudes jooksid asjad normaalses korras, muidugi teise poole tegemistest ja käimistest ei tea midagi. Kordagi ei suhelnud isegi koduse elu olu ja toimetuste osas. Minule on siiani jäänud teadmine, et keegi peab olema kodus ja nüüd seisab ees veel tuleproov on suurte laste uutesse koolidesse minek, kuidas see mõjutab kõiki protsesse ja edasiminemisi. Mõte on võtta endale üks lastekodu laps, aga millal ei tea. Olen hästi liikuv ja koduseks jääda ka ei taha. 

15.august.2016

Sajab ja sajab... Juba hakkab sadude hood vastumeelseks muutuma,  mis suvi see on? Loodan, et homseks ikka midagi paremat on loota...

On kirjakurat... eilne tekst on haihtunud nagu nõia väel. Ja enam ei viitsinud meenutada mida kirjutasin ning korrata enam ei viitsinud. 

Nii loo enda juurde... veetsime Varbolas kahe poni ja lapsega. Ise veetsin nii palju, et käisin ööbimas telgis ja telkimast tööle sõidetud. Yess vaheldus ning muidugi magamatta ööd, mis teha mu olemus selline, et võõras koht ei lase esimesel ööl kunagi uinuda. Nii kontrollisin kella pea iga tunni tagant. Ainus mure küsimus peas, et kuidas ma järgmise päeva vastu töö juures pean, kuid kõik kulges suurepäraselt. Mu huumorisoon oli täiega olemas ning suutsin kõikidele asjadele veel lahendusi pakkuda. 

Varbolas hästi ei läinud, aga see ei rikkunud mu tuju, ainus kes korraldaja käitumisest häiritud sai oli mu pesamuna, kes soovis juba koju minekut laupäeva õhtul. Ehh mis teha, kui neid seadusi teeb üks ja sama isik, kes ka korraldaja mantlis. Ja eks meil juba aastaid probleeme selle ponisõidutamisega linnuse hoovis. Küll nõutakse raha paari tunni pealt hiilget summat, platsi kasutamise eest sama taksiga nagu kioskite koha tasus. 

Ja veel 13.08. öö vastu 14.08. oli veel noorte häälekas omavaheliste probleemide lahendamise tund, mille kestvuse pikendas politsei kohale tulek ning alaealiste purjusoleku seletuskirjade kirjutamisega. Lõpp tulemuse päädis lastevanemate kohale sõit ning võsukeste ära transportimine. Paar alaealist veel politsei tulekuga jalga lasta suutsid. Veel mitmel korral liikus politsei patrull telkimis alal. Imestasin, kui head tööd seekord tegid. Kui jälle lugesin lehest, et kuluaarides jälle tahetakse politseipatrulle arvu vähendada, sõnatuks võtab... Mis saab inimeste turvalisusest...

Nojah uni oli ikka mitmeks tunniks kadunud ja uuesti magama jäime kella 5 ja kestis see õnneks poole üheksani. Muidugi virgusin poni kabjamüdina peale. Mobiilid olid välja lülitatud aku säästmiseks

Ettevalmistused lemmikloomapäeva  koolituseks käivad täie hooga. Valminud on päevakava ja ettevalmistused õpetajate poole pealt. Ka ise püüan kohanduda homseks rolliks, ees seisab siiski vastutav, et asi ka kuulajateni jõuaks ning lõpus veel toimub väike küsitlus ja üle andmine diplomi näol, et on osalenud lemmikupäeva koolitusel. 

Miks korraldan selle päeva, muret valmistab inimeste teadmatus ja valmisolek lisakohustuse lemmiku näol.  Juba kui palju võetakse ükskõik mis valdkonnas loomi majja-korterisse. Ja mingi aja pärast selguvad siis tõsiasjad, et kas ei oldud kulutustega valmis ning miks ühel hetkel laps ära tüdib ja lastevanemate negatiivne hoiak, et sinu loom tee mis tahad. Ei meie hakka nende eest hoolt kandma... Sattusin ise sarnase loo pealtnägijaks, kui pereisa meeleheitlikult raius lemmiklooma poes, et ta neid merisigu tagasi koju ei vii. Ja muidugi sain ma need loomad endale ajutiselt. Õnneks üks laps võttis vastutava rolli, et nii kaua kui loomad meil tegeleb isiklikult ise nende söötmise ja sotsiaalse olemise eest. Õnneks leidsin päris kiirelt loomakestele kodu. Ja muidugi oli juba emane uuesti tiine. Loodan, et uus omanik teab, et peaks siiski emast ja isast merisiga lahus hoidma. Ei ole mõtet liialt mõelda lisa loomade tootmisele. Ja muidugi tihe poegimine ja tiinuse kandmine ei ole hea. Tekib emaslooma kurnatus ja muud tervises kõrvale kalded. Ja muidugi ära antud loomad elavad mingi aja ikka stressiseisundis kui ükskord turvalisus ja teadmine, et uus kodu on parem eelmisest. 

Täna luurel Varbolas.

09.08.2016 algasid XX Varbola puupäevad.

Minu loomad, minu õpetajad.

Merisiga Hamstrik, kes hääletu isend on mu üks lemmikumaid merisigade hulgas. Ta oma eripära on see, et oskab on ekskremente alati poetada rinnataskusse, kui seljas mu kodune fliis. Kuid uurides loomade käitumisi ja selgitades antud olemisele, siis jah osad merisead armastavad puhtust ja teevad on hädad kindlatesse kohtadess.

Nordik on hetkel meie perele olnud suur õpetaja. Näha koera rahunemas ei enam saba närimist, söömisega on ka selline, et ootab oma kausi juures. Sööb rahulikult ja kui kõht täis jagatakse veel teiste koerte ja kanadega. Koer ei ole rumal, tuleb lihtsalt leida aega ja tähelepanu. Oleme suure töö ära teinud, nüüd annab rahulolu ja kindlustunde. Oleme julgenud jätta koera koos kanaema tibudega hoovi lahtiselt ja ära käinud mõne tunni. Kus koerad on kõik lahtiselt koos kanadega. 

Tulemuse saavutab, kui terve pere töötab ühise tulemuse nimel. Enne kui mingit probleemset käitumist korrigeerima oleme hakanud. Oleme kollektiivselt läbi arutanud ning kuulanud ära üksteise mõtted ja ettepanekud. Ja katsetanud, milline idee kasvatuslikult efektiivseks osutub.

Jah nii see on, hinge poeg rahulolu rõõmutunne. 

Eile õhtul sai hilja esimene laar õunamoosi ingverijuurega. Näis kuidas see säilib. Eelmine aasta katsetasin küll pulbri variandiga, kuid see jäi natuke lahjaks maitse esile toomisega. Kuid öösel moosi maitsets proovides veel lastega, siis nemadki kiitsid maitse heaks. Eks moose tuleb veel teha, vanem tütar aurutas mahla punastest ja mustadest sõstardest. Naljakas oli kuulata mehe tarka juttu, et mustsõstardest peaks moosi keetma. Tema ema olevat seda teinud... eks mul oli teada ka teine versioon tõest, kuid jah iseenesest teema on andestatav, Kuna mehe ema ammu kalmu künka all puhkamas. Ja mehel see enam meeles, kuidas ja millest need moosi ja mahla keetmis-aurutamised toimusid. Kuna tema harjumus iga raskema töö puhul kogudusse lennata on siiani.

Mis saab mõnusamat olla, kui kõigest ametlikust tööst eemalduda ja sukelduda 100% oma taluloomadega tegelusse. Ja nii paar päeva olen saanud enese jälle vaimselt ja füüsiliselt kombesse. Lastega trennid ja pühendumine noortele hobustele. Koos perega mõelda ja tegutseda, käisin eile näit. Kaismal jälle mustikal, kuid seekord jäime vist hilja peale ja peale 21 juba hakkas loodus silme ees ähmastuma ja kohati tundus silmadele väsitavalt korjamine. Siis lõpetasime ja lahkusime.
Kuna teetööd Järvakandi alevi keskel ei kutsunud tagasiteed enam jätkama, siis tegime väikse ringi põigates Eidapere teeotsast möödudes veel Lokutalt ning enne teepeale jõudes veel Ahekõnnu Petrula teeotsast möödasõites.
Nautida loomade olemas olu ja edasi liikumist. Anett-Anne-Maiga trenni tehtud, kuid sadulat veel selga panna ei saa. Juulis tekkinud hematoom ei ole veel lõplikult kadunud. Tegin kerget massaaži ja koorisin paranevalt kohalt kärnad ning lisasin taimset salvi. Eks jälgima peab ja tegema mõnda aega paikset massaaži.
Mõtlen, millist sööta andma peaks üliaktiivsele koerale, kes küll kastraat, aga püsib norm konditsioonis. Ostsin täna teadlikkusega maksa lõikeid Nordikule, osad koerad meil ei söö, aga Nordik küll. Purustatud linnuluid ei julge palju sööta. Eelistatud on pehmed ja kõhretest koosnevaid lihajääke. Näit. seasabad, kõrvalõiked, seakõrid, kopsud, maod jne. Kõik need nimetatud on väga head koertele söögiks.

On alles päev, hämmastav, mille kõigega ma kokku puutun. Suhtlemist ajakirjanikuga. Herta ära toomine, mina ainult olin autojuht ja Aade ratsutas tagasi. Natuke aega kulutasin Aade lahkumise järel Kuusiku talli pererahvaga moka laata, ikka hobuste teemal.
Mööda minnes astusin läbi kohalikust raamatukogust, kus ma tegin kiirvisiidi läbi arvuti mailiboksi, et saata üks oluline infot edastav sõnum ajalehte. Kõne lastetrenni osas, pani mind kiirustama koju, et viia läbi platsitrenn. Samas mõtisklen, kus ma võiksin ise oma praktika sooritada treenerikutse eksami sooritamiseks. Ja muidugi hinnang enda läbi viidud trennile oli okei. Tegelesin pärast trenni analüüsiga. Ponnud olid täna laiskades mõtetes. Ja palju nõuda neilt ei saanud. Kuid kehtestavas vormis.
Üks mõte ühe enda lapse osas on mul veel kahtlev, mõte oleks suunata, kuhugi vajalikuma töö peale. Mida teha, kui ma tahan saada treeneriks, mis oleks hetkeline idee, kuhu peaksin suunama oma tähelepanu... Oleks esmane kuvand enese sisse vaatlemisel...

Olen maininud oma tutvusringkonnas, et õigel ajal sai alustatud heinatööd. Tahan tänada Tiidumaa, Ranga, Neeme ja Vahi taluperesid, kes panid õla alla. Kui mul oli puudu sobivast kogusest heinast. Aitäh, kui teaksite kui tänulik ma sellest abist olen. Üldse olen nendele tänulik, kes toetavad ja on alati abiks. Ja kõige suuremad tänusõnad lastele, kes pidid mitmeid kordi ka ilma minuta heinatööd tegema, õnneks leidus inimesi, kes appi tulid ja isegi teine pool mõned hangumised kaasa tegi. Kuid eks asja ajamisi veel jätkub ja ega sügis enam mägede taga pole. Ees jälle muudatused pere elus. Mina olen valmis nendeks muutusteks.
Kurb olen, et mõned inimesed nii nõmedalt käitusid viimasel minutil, kui tahtsin heinamaad niitma hakata Likemetsas. Kuid eks aeg näita, mis edasi saama hakkab. Arvan, et kes Likemetsa talu maad enda hooldada võttis on rahade peal väljas. Eks näe kas mu ennustus selle mehe puhul peab paika järgmisel aastal.

Sai üks päev käidud korilast mängimas Leetva rabas. Asub see Hüpassaares, kus asub Mart Saare sünnikodu. Ega rohkem ei viitsinud, kui 5 l. Oli vaja sõita Suisleppa, kust ostsin uue kõrgsurve pumba russile. Nüüd siis teadmine, et midagi tühjaks traktorist teha ei või, siis ootab kaos. Kui oleks uue pidanud hankima, siis oleksin pidanud välja käima sõltuvalt firmast, kust ostnud oleks 200 ja 300 eurose kulutusega. Mu russ on olnud ikka järjepidevalt kohalike meeste uudishimu orbiidis. Teatud kordadel kui asi on kriitiline, siis ma eriti miskit välja ei räägi. Välja keerutanud
Herta viibib veel jätkuvalt paarituses. Tundub pika innaga loom olevat. 
Mis edasi tulemas, plaanime perega läbi viia ühe koolituspäeva loomadega suhtlemisel ja nendega ohutult läbi käimisel. Ehk siis millest saavad alguse suured probleemid, mida teeme valesti. Minu kogemused on pikaajalised ning olen läbinud täiendkoolitusi lemmikloomade alal. 

Minu turvameeskond. Oi kui palju põnevat olen ma nendega korda saatnud. Ükskõik kus ma ka ei viibi, ümbritsevad nad mind. Aiamaal käies ootavad viimase servas. Olen pidanud kinni metsas 5 liikmelise metsavarga pundi. Alul oli küll peamees, kes 60 aastane kõva mees, kes näitas veel rusikat, kuid taltus koerte ringkaitsest ja kergelt urisevaid koeri. Ei tohi alahinnata koerte ustavust oma perele.
 
 

Iga päev on minu jaoks eriline. Päeva teeb eriliseks, kui ma olen midagi ära teinud ja miskit korda saatnud. 
Juba see, et olen saanud piisavalt lebotada, et mõtteid alanud päeva ees, et mida teha...? Esimene asi millele ma ennast pühendasin oli tuua saepuru kohalikust saeveskist ja vahetada välja allapanu kanadelt. Hea mõte, kuid esimene asi sain kanadelt pahandada nende munema minemise segamisest. Vahepeal sai tehtud üks metsa matk, kuigi mul oli veel mitmeid plaane. Kuid mustsõstraid ei jõudnud korjata nendest veel vähem mahla aurutada. 
Olgugi vaatamata kirjule ettetulevatele päevaplaanidele jõudsin kõik plaanitud tööd siiski tehtud. 

Kui uudiseid jälgida, siis mis toimub meie kuulsas Tori hobusekasvanduses. On ikka teemad, kõik väärikad ajalugu kandvad hobuvarustus viiakse üle Ülenurme muuseumi... miks? Tekitanud on hobuinimestes ja muu ümbruskonnas, kogukonnas äärmuslikku segadustunnet... Hetkel kes haldajad ning hoolega püüdnud säilitada olemas olevat võetakse kõik ja viiakse lihtsalt, suurematest selgituste jagamisest keeldutakse. Fb jagati fotosid väärikatest, eakatest vankritest kandes mitmekümnete aastate taguseid ajaloolisi lugusid. Mitmetes kuulsates filmides osalenud jne... usun see loetelu on piiramatu. Tegelikult on Tori Hobusekasvandus siiski pea kahe sajandi vanune, pika ajalooga kohake... Minu üks lemmikraamat ,,Seltsimehed Torist". Kus kirjeldati, kuidas Nõukogude võimu algusaastatel võideldi veterinaaria valdkonnas uute sammude eest hobusekasvatuse püsima jäämises, kus avastati, miks palju varssu suri ja mis põhjustab hobustel suuremal määral koolikuid. Ja kuidas võeti hobusekasvatuses tarvitusele antibiootikum penitsilliini valdkonnas. Kuidas õpiti läbi raskuste ning olukordade.
Miks kirjutan Torist.. see on mu esivanemate sünnikoht.. Püüdsin sinna kunagi praktikale pääseda Härra Kavvaku käe alla, kuid kahjuks pidin tol korral tõdema, et Torisse jälle uks sulgus. Kuna praktikantide poolt oli kohad täidetud ja minu jaoks enam kohta polnud. Olin tol korral nõutu, siis pöördusin Karuse kolhoosi esimehe poole Eduard Viipsi kirjalikult. Kes ka viisakalt vastas, et ka neil praktikantide kohad täis. Ja kujutage ette, et kõik asjad oleks nagu läbi kukkunud.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka ja aasta 1991 aasta detsembris, kui osalesin Eesti Loomakaitse seltsi heategevuse jõululoosi üritusel vabatahtlikuna, siis tolle päeva õhtul sain ma teada, kuhu ma lähen praktikale. Evi, kes tookord toda üritust juhtis, tekkis päeva lõpus väikene jutuajamine, kus mainisin, et otsin veterinaaria praktika kohta ja siis sain ma koha alustava Eesti esimesse erapraksisesse Tiina Toometi kliinikusse. Ma ei osanud tol korral siis midagi vaimustust mõelda ega öelda... Puudus avatud empaatia, vaid suletult mõtlesin jälle, et oh jah linna praktikale, kuid lükkasin tolle segase tunde-mõtte tahaplaanile ning võtsin otsustavaks oma positiivse optimistliku hoiaku ning alustasin oma põnevat, seikluslikku ning huvitavat vaheldusrikast praktiseerimast praegu Eestis nime teinud loomaarsti käe all. Oli vast aasta, sellest juba detailsemalt hiljem, kuidas mul see praktika aeg kulges ja mida õppisin. Ja pean tunnistama, et tema käe all õpitud on mul elus väga palju abiks olnud. Ma arvan, et Tiina nimi on mu varasematest blogilugudestki läbi lipsanud... Igal juhul meenutusi mitmelt rindelt...

Väga kummaline on elu, aga samas imeline ning mõnus, kui asjad laabuvad suunatud suunas. Isegi Lorenzo uue kodu leidmisel... Hämmastav millise kiiruse võivad kõik asjad võtta. Kui neid tuleb siis lausa uksest ja aknast. Tasutud on silotegijatele. Talvele vastu minna ilma võlata.
Sain teada, et paaritusel olev mära on lõpuks indlema hakanud. ... mainin vaikselt pisar tuli kohe silma. Tekib võib olla küsimus mõnel miks. Lihtsalt, et järgmine aasta puhtatõuliselt loomalt sama tõuga paaritades, et jätkuks ikka tõri tõugu oma majas edasi. Olen ammu soovinud sügavalt südamest oma kasvatatud puhtatõulist tori. Teen asja südamega.
Isegi Lorenzo uue omaniku kuulsin üllatusnooti, et ma pidavat esimene omanik olema, kes uurib asja, kuidas poni uude koju jõudis. Ma ei tooda ponisid raha eesmärgil, et teen oma töö siis edasi peavad juba teised jätkama.
Saatsin täna hommikul vanema tütre reisile. Sain veel ühe üllatus uudise osaliseks.
Ja päeva täna hommikul ju kaunis ja päikseline, aga kahju, et pole saanud rohkem heina koristada. Mingi päev panen uuesti niiduki taha ja ühte pisikest tükki niitma, sest enne Varbolasse minekut peab seegi tehtud olema.