27. juuni 2015

Ka jaanid on mööda saadetud, mis muidugi ilmataadi poolt vihmaga. Oli kutsutud sünnipäevale, kuid sinna ei jõudnud. Vahel on väga raske, eriti kui õhurõhk madal, kisub ka mu vererõhu madalaks. Raske oli miskit ette võtta. Proovisin metsas jalutada, kuid poole tunniga juba läbi vettind.
Tegin kahe päevase rattamatka ehk siis ette võtsin lõpp etapi Oandu-Ikla Soomaa-Ikla. Iklasse ma välja ei sõitnud ei pidanud enam vajalikuks. Kablis käisin korralikult kõik vaatamisväärsused läbi. Kokku sõitsin 221 km. Alustasin sellega, et kodust sõitsin rattaga Rapla juba 15 km. Rongiga Tootsi jaama ja sealt Jõesuusse, kus siis sain tõelise ilmamuutuse meelevalda tunda. Äikest, müristamist ja paduvihma, kuid see ei heidutanud, pigem innustas edasi liikuma. Juba Riisa kooli juurde, kus ületasin kooli tagant jõele rajatud rippsilla. Yess see tehtud ning edasi Soomaa keskuse suunas. Riisa Rantso teeotsas kohtusin kursakaaslase Aivariga R., kes soovitas hoovi siseneda ja Algis M. tervitama minna. Sai see samm tehtud, nii kohe padukas kaela sadas. Algis kutsus välikööki, kus siis sai turismitöö alast infot vahetatud, kuulasin ning esitasin täiendavaid lisaküsimusi. Mille alusel sain piisava ülevaate Soomaa turismi edenemisest. Ja muidugi mõlemad ,,poisid" soovisid edukat reisi. Miskit mõte tiksus juba lõunat pidama ja ühe heinamaa ääres, kus rajatud lõkkplatsi ääres seda ka tegin. Pidasin parimaks valida tempo enesetunde järgi, mitte liialt kiirustada. Läti niidu linnutorni külastasin, Tipu looduskooli arteesia kaev oli lakanud tegutsemast, tuli vesi võtta lähedal olevast tiigist. Kaasas oli mul veel mineraalvesi, mis võttis janu kiirelt. Seda sai ikka ohtralt tarbitud. Siht oli võetud Kopra tare peale. Olles saanud Soomaa kaitseala piiridest välja, sattusin korraga nagu teise maailma. Mets ja ainult mets, ainus mis rõõmu valmistas oli loodus ja metsloomad, mida sai ikka kohatud. Kährikuid, rebaseid, kitsi ja mitmeid kullilisi. Teekonnal Kopra tarre juhtumisi pidin 8 km ulatuses läbima pehme liivakattega metsateed. RMK poolt tellitud projektiga teeparandus metsamajanduse parendamiseks. Kuigi ratast pidin lükkama käe kõrval, ei kõigutanud see olukord mu meeleolu. Katsetasin tühjendada pea kõigist rasketest mõtetest ning elada lihtsalt antud loodusehetkes. Nautida jalutamist ratas käe kõrval muutuvad kõik muud probleemid tühisteks. Olles selle teisese katsumuse edukalt läbinud ning preemiaks juba Kopra Tarre ööbima jõudnud, tundus tare nagu kirss tordil lasua tõelise luksus elamuna... Loodus, ojakesed, sild, infotahvel, tulease majakeses ning nari... OOjaaa nautisin täie hingega toda õhtut ja kohale jõdmist. Olin sillas... Muidugi öösel jah naljakas, aga tülitsesin oma teki ja magamiskotiga, mis kuidagi ei püsinud küll ümber või peal. Ja üks tüütu sääsk, kelle eest oma nina püüdsin peita teki alla, lõpuks kella 3 ajal oma otsa siiski peopesa all lõpu leidis. Ja ma rahulikult unne suikusin. 
Hommikut alustada puhanuna ja õnnelikuna, hakkama saamine innustamas meeleolukalt teekonda jätkama... mõte, et ees seisab pea 74 km. Hommikused söömised joomised tehtud (hommikusöögiks tegin kiirriisipudru maasikatükkidega, suhkru ja võiga. Kõrvale jõin lahustuvat kohvi). Koti kokku pakkinud, koristasin tare ning panin asjad nii nagu olid enne mind ja lahkusin. 
Meeleolu oli suurepärane ning indu taga kihutamas uudishimu. Õnn, et matkarada tähistatud korrektselt, esimene raskus, kus pidin tiba mõistust appi võtma oli juba Kilngi-Nõmme lähistel enne Valga-Pärnu mnt ületamist. Ja pärast viimase suure maantee ületamist tekkis juba paaril korral eksimised, sest tähistus oli puudulik ning mitte põhjalik. Just ristmikud, kus peaks olema tähistus silmatorkav. Ja nii oligi, et kaotasin ühel hetkel ka tähistuse silmist, kuid Kablisse jõudsin ikkagi. Kasutasin juba oma 7 meelt, mis on kasutusel orienteerumisel. Nautisin oma tulemit kablisse jõudmisel. Lihtsalt vaadata, linnuvaatlus-rõngastamise kohta ja looduskooli ümrust ja külastada kohalikku kauplust. Isegi üks tuttavlik tervitus maasturi juhi poolt oli üllatus, tervitasin vastu. Kuigi jäin kõhklevale seisukohale, kes see oli... Häädemeeste kaqupluses käisin magusat ostlemas. Ja sealt edasi Via Baltika tee äärde jääva puhkealale Kohtumimäele jällegi kuulub RMK-le. Õnneks oli see tühi ja minu jaoks sobiv mõne tunni uinaku jaoks. 
Öömajaks kasutasin seekord puuhoiu paika. Ladusin eelnevalt puud riita ning tegin mõnusa pesa mati ja magamiskoti ning tekiga. Õnneks oli puuhoiu paik sellise asetusega, et veidi liigutada sai näha mäkke tõusva trepikäsipuud ning teisele poole teed jäävale parkivaid autosid. Muidugi öösel äratas unest nii mõnigi kõrgem heli, mis pani jälle uurima, kas ümbruses on okei. Kuulasin ka ümbritsevate lindude laulu, olen kogenud loodusest, kui ma olen ohus, siis linnud annavad esmaselt märku. Olen loodusega sina-sõber ja tean mis toimub. Ja hommikul enne kolme alustasin teekonda Pärnusse ja paari tunniga oli mul see pikema vaevata läbitud. 
Üllatus-ehmatus ja uurimine, kuhu on saanud raudteejaam oma perrooniga Raekülast. Ainus lahendus asjale otsida bussipeatus, ksu siis linnakaart ja õnneks leitud jaam ning rännaks ja teekond Tootsist, lõppes siis seekord mul Pärnu rongijaamas. Super tunne valdas, et esimest korda liikusin jalgrattal Kilingi-Nõmme mail oma rattaga. Nüüd siis mõte tiksub ikka Aasiasse minna juba rattamatkale....
Sai proovitud täna veel niitmist, tehnika töötas laitmatult, poeg kohtles mind nagu kuningannat, eriline uhke tunne valdas. Tänasin poega abivalmiduse eest. Koos sai pandud niiduk taha ja esimene niide tehtud, mis küll pooleli täna jäi vihma tõttu. Kuid lohutan selle lõopetan niipea, kui saan.
Kutsikad kasvavad, emme Pipile peame vahel meelde tuletama, et lapsed teda pesas ootavad. 
Eile sain veel pruune noorikanu juurde ja uued tibud, kes toas, on päris kiire kasvuhoo saanud. Kui ilusad ilmad õues, siis saavad nad ka puuri õue viidud. 
Kaduma on läinud meie vanim pardimamma, ainus oletus, kas kull või nahaalist rebane, kellel jultumust koertekarja keskele tulla ning teha oma töö. Õuelt leidsime kanakuudi juurest mitmes kohas sulgi. Kurb, mõte on ka pekingiparditibud võtta, et kari oleks tasakaalus.

18. juuni 2015

Mu 5 vaba päeva on möödunud päris kiirelt ja juba on käes 19. juuni. Täna siis Aade lõpetamine, kuhu me muidugi ei lähe. Aadel siis paistetus alanenud. Muidugi silmaümbrused lillad. Ja nüüd olen aru saanud, et löögi on saanud, kui hobune maast õhku tõusis (alt-ülesse). Muidugi ninaluu on puru, ja järgmine nädal tuleb minna uuesti linna, et nina paika panna. On muidugi lõpetamisele mitte jõudmise pärast klassikaaslased kurvad. Kuid ühte nad pakkusid, et kui nina korras, tulevad meile, et Aade saaks koos klassiga ühtse pildi lõpuriietes teha. Milline vastutulek. Olin liigutatud klassikaaslaste vestlust kuuldes. 
Aitasime hankida veel puuduoleva varustuse. Jürist kõrvikud, mööda minnes Lagedile kanatibusid ostma minnes. Täiendasin kanakarja uue tõuga. Musta värvi maransid ja cotšini suure kana ja kääbuskukega. Hetkel veedavad aega toas papagoi puuris. Hästi inimsõbralikud linnud on. 
Anete, aga minu moodi Pärnumaal Reiu tallis valtrapi, pinded jalgrattaga sõites. Eks enne teeleminekut ikka ema mure-hool, et laps koju tagasi jõuaks. Sõnade peale lugemine. Minule ei loetud sõnu kunagi, pigem sain kodus kogu aeg sõimata. Mida ma sõidan rattaga ringi...
Kuid vahepeal on nii palju avastatud ja jälile jõutud. Teeba probleem maha viskamisel on leitud. Tahtsin eile hobust sadula alla panna ja leidsin parajalt kahe peopesa suuruse hematoomi. Esmasel vaatlusel jääb märkamatuks, kuid tavalise nahapinnaga hea tähelepanemisega ikka mügarik selja peal, kus käib sadula tagumine osa. 
Harjaga kergelt puudutades, pööras juba hobune pilgu minu suunas. Katsetasin lihtsalt sõrmeotsa vajutusega... jälle pööras vaatama. Katsetasin veidi tugevamat vajutust ja siis oli näha ka valuaistingut hobuse keha keelest. Tõin toast geeli, mida määritakse igasugustele paistetustele ja hematoomile. Määrisin korralikult koha sisse ja viisin hobuse tagasi koplisse taastuma igat masti vigastusest. Sula selge vastus hematoomi tekkele on ainult üks, Liptoni hammustus. Teeba ja Liptoni vahel eksisteerib vahel ikka päris korralikke koha näitamise selgitamisi. Kapjade ja hammastega. Teeba ei salli teda sellest ajast, kui ta meile tuli. Ja kui Lips oli suguküps täkk, inna ajal kihutas ta Teeba minema. Teeba võis omi pikki kauneid ripsmeid aia ääres plaksutada, kuid sellega ta täku südant ei võitnud. 
Lipton on hetkel karjast eraldatud, peab jälle veetma üksi sisereziimil ja heinatoidul.  Olen ise ka kurb ja olen uurinud siit ja sealt sellise käitumise tagamaid. Kuid ainus mis mulle ikka ette jäämas on, et oleme leebed olnud. 
Hundihambaid ei olnud ja kihvad ei valmista ratsutamisel probleeme. 
Igal juhul alustan otsast. Teise hobuse eeskuju kaasates. 

16. juuni 2015

Mõtisklen ning analüüsin kahe päeva toimunud sündmusi suure põhjalikkusega. On tekkinud kaks küsimust... Miks viskas Teeba eile õhtul ratsaniku maha ja miks Lipton käitus täiesti ootamatult ja ettearvamatult. Hüpates koha pealt õhku riivates ühe kabjaga lähedal seisnud vanemat tütart ( kellel siis ninaluu murd). Eilset ja esmaspäevseid sündmusi oleme kamba peale lahanud suure põhjalikkusega. Mis juhtus, miks juhtus ja mida ise tegime valesti.... 
Ja kas hobused olid mõlemad orienteeritud trennile või oli neis miskit veel mis neid ärevuses hoidis. 
Teeba eilse õhtuse mahaviskamisele on seletus olemas. Tegelen täna sellega, et hobune unustaks, kuid tean, et ratsanik ei unusta. Nüüd mõnda aega ei saa ma anda Teebat ebakindlate sõitjate kätte, kes jäävad suukülge rippuma. teada-tuntud tõde. Hobust tuleb tundega suunata ja kogu tähelepanu peab olema suunatud hobusele. Olen korduvalt öelnud, Teeba on tundlik hobune, kes ei talu pinges olevat ratsanikku. Isegi istmiku lihased peavad olema lõdvestunud, suudab Teeba lõdvestunult ratsanikule alluda. Ja nii kui ratsanik on pinges ükskõik milline tundmus valdab, muutub ka Teeba ärevaks ja ettevaatlikuks. Kuna viimased korrad on õnnestunud ratsanikest vabaneda, siis seda kipub ta edaspidi ka tegema, kui ta tunneb et ta ei soovi pinges ratsanikku kanda. Teebal on kaudselt veres tiba araablase verd sees. Sellest veidi teadmiseks.
Ja mida siis Liptoni käitumisest arvata. Olen juba mitu päeva üritanud üht olulist arsti kätte saada, kes tuleks tõmbaks välja hundihambad (kihvad). Need takistavad kasutamast suuliseid. Teada tuntud tõena, kipuvad suulised vastu neid kergelt valu tegema. Ja kuna Lips ei ole meil eriline pai poiss olnud, siis ikka valjastega teda koolitanud, eriti veel kui täkk oli. 
Alustame uuesti Liptoni treenimisega AB-st. Otsin hetkel veel võrkaeda, millest ehitada ringaed 2 m kõrgune. Eelmine aasta polnud pooli selliseid probleeme. Kuigi oli täkk, kuuletus ta ratsanikule väga hästi, sai temaga isegi matku juhitud. On julge metsas ei karda, samas uudishimulik, kuid oletan, et vahel lihtsalt kasutab ära meie nõrku külgi.
Esimene seisund oli mitmete inimeste shokk, helistasin kohe 112, kus siis kõnevastuvõtja esitas lisana tobedaid küsimusi. Oli ära unustanud mu nime ja asukoha, mille dikteerisin puhta rahuliku kõnediktsiooniga. Ja siis tõeliselt ärritusin sellise töötaja ühe veel tobedama küsimuse peale, et kuidas ma aru saan, et ninaluu on puru...? (juba peale vaadates on arusaadav, et tegu on luumurruga - mul endal on selline asi kord läbi elatud). Õnneks täna on tütrel paistetus näos alanenud, õnneks on meil sügavkülmas jahutuskompressid - geelpadjad alati valmis võtta, kui seda vaja läheb. 
Esmaspäeval väänasin vasaku jala pahasti trennis, joosta ei või, oletan väänamise tagajärjel on tekkinud väikesed lihaserebendid. Mis vajavad vaikselt ja rahulikku paranemist. Eile korra proovisin joosta, kuid kannatada saanud jalg korra maha pannes vales asendis. Võttis täitsa nõrgaks, pidin jooksu pealt kukkuma. 
Tõin veel lisaks linnas käimisele uusi tibusid kasvama, et kanade järelkasv munejate kanade näol tulevikus olemas.

15. juuni 2015

Tänast päeva sai alustatud kella 6-est juba. Kõige pealt kohvitasime ja sõime mõne võileiva. Ning kell 7 olime juba õues ehk ajaliselt hobuseid puhastamas ja saduldamas. Riidesse panime jooksvalt... Kuna hommikul ilm säherdune, mis tõotas päris soojaks minna. Ponid saanud sadula alla ja teekonnal avastasin, kui mõnus on alanud päev. Rõkkav linnulaul, enamus vaikus ja ühtlane kabjakobin teel, mõjus suht positiivselt. Kui tuleb ette selline teekond võtta kodunt Raplasse, siis alati võtan nii, et aeg võtab oma kanda. Lasen lõdvaks ning püüan nautida hobuse igat liigutust. Ja kui rohumaa, siis traavi. Algus tundus väga super ja Rapla linna sõitki tekitas endaski väheke ujedust. Igakord mõtlen, et leiaks kuidagi lahenduse, et vaikselt oma platsile hiilida. Kõigepealt sõbranna juurde hobuseid jootma ja siis platsile. Kell oli juba poole peal. 
Eve Haggi, tegi vankrisõitu, siis ühed ponitalutajad olid veel, kes väheke häiritud said. Meie tulime välja, et lihtsalt olla, mitte massilist teenimist teha. Iseenesest oli lihtsalt suurepärane kõik. 
Tagasi teel enne koju sõbranna juurest läbi hobustele juua anda ja puhata enne teele minekut. Korra Säästu kauplusest läbi põige, et miskit põske pistmiseks osta. Kodutee tundus hopadele eriti meelepärane olema ja Kellukas hakkas vaikselt läbi oma ärevuse kiirust tõstma, kuni selle hetkeni, kus meeletule galopile tõusis. Ja peatselt kõiki ponisid see meeletus haaras. Tõmbasin jälle Kelluka traavile, et lasta Mann oheliku otsast vabaks.
Mann vabana kaasa jalutamas, vahepeal suutäisi haaramas, liikusime juba Estonia järve suunas. Mõte oli väike supelus teha, kõik kulges sinnamaani seikadeta. Järve äärde jõudnuna selgus, et rahvast palju ei hakanud kellegi silma-ega sisemise elu-olu häirima. Panime hobused kinni võtsime einet ja edasi kulges juba plaanipäraselt Raikküla Farmeri põldudele, kus värsked silorullid teavitamaka, et selle aastane esmane saak juba põlluserval järgmise talve jaoks ootele. Nähtavale ilmus korraga Raikküla tallist Ruttar kolm hobust ratsanikega. Kõige suuremat huvitatust ilmutas meie pesamuna Mann, kes oma väiksuse ja uudishimuga hirmutas suured-kõrged võistlussuksud galopile. Muidugi suurte hobuste ratsanikud naerma pahvatasid... teadagi miks, et tilluke liigikaaslane suurt hirmu suurtele hobustele tekitab. Naersime meie isegi, kõik oli ju kontrolli all. Mann seisis jalad harkis ja imestas, et nood liigikaaslased tema eest põgenesid... teadmata, et miks...? Edasi juba läbi Raikküla vanadel radadel. Kuid kõige enam kurvastust tekitas RMK metsas laiutav maanteed meenutav kruusatee, mis polnud veel lõplikult valmis. Pidime läbima kaks korda kraavi... Lootus puges hinge, et vast edaspidi rajatakse kõrvale viivatele sihtidele ikka kraavide kohale sillad. Jube raske on liigelda algajatega kraavidest läbimisel. Koju jõudnuna, ootasid juba teised hopsid ning mõnus enesetunne kordaläinud päevast.
Lihtsalt naasta koju süda tänust rõõmustamas... Julge peale hakkamine on pool võitu.

12. juuni 2015

Kenad ilmad panevad rohkem pingutama ja trenni tegema. Sai ostetud jälle vet. ravimeid koertele ussitõrjeks. kõige huvitavam seik sel nädalal, unustasin ära lakukivid kaasa agrovarustusest võtta. Õnneks juhtus olema samas poes üks tuttav, kes siis müüja palvel helistas.Õnneks polnud kaugele jõudnud. Keerasin Rapla Viljandi mnt.l ringi.
Mõtlen iga päev auto peale, pean jälle tegema kulutusi. Selgitama välja, kust jookseb välja õli või hoopis tegu küttega. Traktorile sai küte ostetud. Loodan järgmisel nädalal miskit maha niita. Koostöö partneritega on suheldud.
Töö juures kohtusin külamoorist latatara Einar Isakannuga. On mehel jutud, kogu küla kohta teab, aga siiski poolikult. Ja kui osav sell inimestele tühjade juttudega hirmu naha vahele ajama. 
Nädala sees on juhtunud mõndagi, veel on mõni viss meie kanti ära eksinud. Üks koguni karjamaale noorte sälgude hulka. Sai siis farmeri karjakud välja kutsutud ning teekond ühe vassuga siis karjamaa suunas nagu paraad kolm meest rolleritega ja üks meesterahvas vassuga jalutades. 
Nordik on teinud edusamme, kuid peame suutma selgeks teha, kus aias võib liikuda. Kuna teised koerad aktsepteerivad aiaskäimise keeldu. Kuna on olemas talu territoorium. 
Loodan, et suudan järgmine nädal elada oma plaanide järgi. Ütlen raske on plaanida asju, kui töö on päevasel ajal. Ega töö juures asjad korras pole. Ma pole aru saanud, kes teeb kõige rohkem vigu. Miks eksisteerivad suhtlemisraskused, miks pean mina asju tagant torkima. 

9. juuni 2015

                                            Tundub, et  mu töö nõuab palju jalgadel olemist.

6. juuni 2015

23.05.2015





On elu, kuupäevad jooksevad  silme eest läbi nagu filmis. Hoian oma elukurssi töögraafiku järgi. Ega miskit, järgmine nädal traktorile niiduk taha, plaan alustada heinatööga. Enne veel agrovarustust külastada, et hankida mõningad olulised varuosad traktorile ja niidukile. 
See nädal sai oldud abiks farmeri vasikate püügis. Kes pääsesid valla äikese tagajärjel. 
Lemmiklooma poodi viisin kaks küülikupoega ja ühe vanema meriseapoja.
Alustasin sellest nädalast autole kuluva kütte arvestusega. Lihtsalt, et teada, kui palju kulub rahaliselt autole kuus raha. Vaja oleks uuele autole hakata mõtlema. Üks porikoobas on omadega juba päris õhtal. Pole mõtet enam vanat lappida ja rahasid sisse tampida. kuskilt immitseb õli, aga mis õli ei oska kohe öelda. Iga kord töö juures on õli laik maas.
Selle nädalal sai palju joostud, lisaks proovisin osaleda valla suvemängudel veel rattakrossil, kus jäin jalalihase kanguse tõttu viimasele kohale. Kurvaks mind see ei teinud. Rattal on vaja vahetada mõned detailid. Kui mõtteliselt kokku arvestada tuleb juba piisav summa kokku. Mõnedele hobustele pean ostma spetsiaalsööta. Ja jälle on vaja küüslaugu mineraalämbreid. 
Aed upub aga rohtu. Osa juurikaid on veel maha külvamatta. Selline elu hetkel valitseb, püüan harjuda praeguse töösüsteemiga, kuid puudub stabiilsus. mingi kindel reziim, mis pakuks kindlustunnet. 
Loodan, et midagi hakkab lõpuks ka paika loksuma. 

Süva lihased ja milleks on neid vaja.

  Süvalihased on väikesed lihased suurte lihaste all. Tänu nende toele vaagnavöötmes, lülisambal ja õlavööl saame seista püsti ning ringi ja...