Juulikuu on läbi ning alanud august. Näis ta siis toob. Kahju on see, et suvi lendab kiirelt mööda. Ja pea see aeg, kus lapsed jälle kooli saatma peab.
Katselend papagoidel ebaõnnestus, eks võtab aega, kui nad uue kodu omaks võtavad. Heaks eeskujuks on meil Tip, kes siis püüdis oma eeskujuga teisigi kaassulilisi nakata vabaduse nautimisega. Mis teha, kui need sulilised on harjunud puuri seinte vahel olema. Eile sai nii palju neid väljas näha, et esimesed lennud ikka vastu klaasi lennati. Ahjaa linnud osaliselt said ka endale nimed emased. 
Mõned päevad oleme pühendunud korilusele ehk siis käinud mustikal ja eile sai koduaed korda trimmerdatud. Kahtlen, kas panin õiges mõõdus trimmerile jõhvi. Kõik on oluline. Jama on see, et pean mootorsaele ostma uue lati kõver, viskab ketti maha. Auto vaja teenindusse viia, ega mulle see mõte ei meeldi, aga ülevaatuse puhul vaja mõned vidinad lasta üle vaadata. 
Tegemist jagub.

Uued papagoid võtsid siis meie Tipi kenasti omaks. Nüüd on Tipil uus elu, korraga nii palju omasuguseid linde ümber.  Homme plaanime siis uustulnukad toa peale proovi lennule lasta, kujutame lastega ette, missugused õnnelikud linnud neist saavad. 
Viimane öö veetsin lakas nojah, olen täielik öövalvur,kuke kiremine, pääsukse sidin ning märakarja suhtlemine sees oleva täkuga. Eile panime täku sisse, kuna mulle tundus, et on stressis indlevate märade päras ja kippus seetõttu kurjalt märadele kallale. Ethel indleb, kuid täkk ei võta teda omaks, peksab...mis tänavu aasta on poisiga juhtunud. Kellukas indleb, tundub, et mõnedel märadel hormoonid tegusad. Kuid mul järgmiseks aastaks varsa plaani pole, kui kahelt märalt saada. Lipton ei kannata ka Teebat. Oli vast möll eile, kui korra proovisime siis Liptoni südamesoovi täita. Kahju kohe, mulle meeldib kui kõik hobused on koos.
Eraldi karja moodustavad Eti, Neti ja Mann-need on mõnede hopade hüüdnimed.

Hommikul vara esmane kontroll, mis ilm täna. Nojah, jälle päike, muidugi väga hea, aga mis saab rohum,aadest. Kõik on pruuniks tõmmanud või kolletab. August astub kiirel sammul ja veel mõni päev ningn siis ongi otsas töökiire juulikuu.
Eile saime siis enestele mõned papagoid. Eks esimese päeva hommikut alustasid üsna varakult. Meie enda ainus papukas oli nii elevil. Kuna teadmata oma papakoi vanust ei taha talle kõrvale noort ainust lindu osta. Juba kevadel arutasime lastega isekeskis, et Tipile on vaja seltskonda. Lihtsalt, kellega suhelda. Millal kokku sobitanme, aga proovime lahitselt toa peal katselendamisega neid kokku sobitada.
Lara näitab vahelduva eduga, et on hea õpilae ja teisel hetkel ootab meid ees üllatus, kus ta ei soovi meid kuulata. Seda enam, kui meil soov ta kinni panna.
Mõtlen väikse hirmuga, et selle juuliga lõpeb mu auto ülevaatus, siis pean korra viima tehnilisse hooldesse laskma vaadata, kas pole vaja midagi välja vahetada ning siis ülevaatus ära teha. erilisi plaane kaugule sõitmiseks pole, aga kui autol vajalik märge passis jälle oleas, hakkame liiklema.

Kummitab ikka ühe inimesega maha peetud poole tunnine vestlus. Vestlusest jäi mulle kumama see, tema arvamus... Arvamus on üks ja kelle poolt ning mis vanuses see arvaja oma mõtteid jagab. Imestan üht, et kui olla kellestki noorem, arvatakse enda seisukohast asju, mis ei kuulu minu mentaliteeti.
Arvan, et paljud nõustuvad minuga, võime teatud tegevuste vastu tunda tüdimust ja väsimust, aga istudes oma hobuse selga ja minna loodusse on hoopis midagi muud.
Meenutustes tagasi pöördudes lapsepõlve radadele, kus kunagi majas peeti lehmi. Vaatasin alati õhtuti pikali olevat vanaema, kes oli väsinud pikast 8 tunnisest tööpäecvast. Ja iga päev peale tööd jälle lauta pidi minema. Vanaisa käis sama moodi tööl, tema tööpäevad kestsid vahel niikaua, kui kegi aega meelde tuletas ehk siis jõudis kella 21 õhtuks alati lüpsiajaks koju. Tagant järgi mõeldes oli see ikka piisav eneseületamine ning mõelda, kuidas nad suutsid. Kohates inimesi, kes ei suuda mõelda, et miks ma pean hobuseid. Kui parem oleks lehma pidada. Nojah olen endamisi mõelnud, nüüd me ei ela ju teistele ikka endale. 
Eilne päev oli fantastiline. Kahel korral metsas käidud. Nüüd olen siis ka külainimestele tõestanud, et hobused ei ela tegevusetult. Külast läbisõit ei paku pinget, ikka mõttes on need lemmikpaigad, kuhu jälle alati tahan minna. Nii see on, turism Eestis hakkab tasakaalustuma ning inimestel tekivad valikuvõimalused ja vabdus otsida kohta, mis meeldib.
Vihma oleks vaja, arvan, et meie piirkonnas veel üks nädal kuivust kestaks, pole loomadel pea varsti olulisest taimistust midagi nokkida. 
Peab hakkama mõtlema vihma loitsu peale. Vihma, vihma ja veelkord oleks seda sadu vaja. Iseenesest on päikselised ilmad võrratud, kuid kuivus läheb liiale. Vaja oleks vihma, kasvõi paar päeva kallaks, rahet ei taha.

Näksi muru... minu meelest nii lahe noorte slängis omavahelises suhtluses kasutatav sõnavara. Täna oleksin tahtnud ühele maaomanikust tädile nii öelda, aga olles alalhoidliku meelega jätsin selle mainimatta. Nojah eks see mida ma niidan ei ole enam roheline, pigem kuivusest liialt ära kuivanud ja seetõttu mu niidukile ka laastavalt mõjub. Olen hilja peale jäänud, aus olla, motivatsioon on madal, et seda niita. Lapsed tahtsid, et teeksin ära, kuid mulle otseselt see maa ei meeldi. Kogu aeg juhtub seal, kas niidukiga või traktoriga. Mu motivatsioon selle maa niitmiseks on null. Nüüd kusjuures täna sain teada, et tol tädil on veel PRIast veel toetused taotelud, juu siis saab kellegagi sellise diiliga, et saab odavalt ära lasta purustada.
Mainin seda, et mul on talvine sööt olemas karjale. Murestema ei pea. Eks näe, mis takistused eeloleval talvel ootavad. Viimane talv panin mind traktori puudus teisiti mõtlema ning teisiti tegutsema.  Tegelikult vahva oli.  
Millest siis alustada, eile oli tegelikult üks sigri-migri päev, kus ebamugavused seondusid vahelduseks meeldivate kohtumistega. Külastas mind siis mu sõbranna koos oma sõbrannaga ja lastega... väga mõnus vahelduseks vaatamata tehnika viperustele... oleksin pidanud eelmine päev traktorit käivitama siis oleksin teada saanud, et aku on tühja võitu. Võib-olla see pidi nii minema. Kuna akud mida proovisin laadida ei funkad kumbki, nii pidin neid tassima koju kui ka uuesti põllule, mõned korrad katsetasime ka krokudega käivitada, kuid need suht kehvad ja ei andnud korralikku kontakti.  Mõned tunnid laadija otsas ei andnud ka soovitud tulemust. Tõin poisi  ära koju ja mainisin mehele, et traktor jääbki põllule. Mees muidugi muretsema, kuid mainsin, et veedan öö traktorit valvates. Läksin mingi kell ja tulin põka juurest nii pool üheksa ära. Käisin autoga... naljaks osutus see, et ma pole leidnud süsteemi, kuid lukustada auto uksi seest, nii pidin keerama aknaklaasi alla ja võtmega väljast uksed lukku keerama... Tõmbusin kerra nagu kassipoeg auto tagaistmele ning tekitasin varikatte, et mind ei segaks suur ratas täiskuu, mis hiljem asendus uduseilmaga. Hommikul kell 7 oli nii tihe udu, et lähedal olevaid talusid ei näinud. 
Ja vestlus tolle maaomanikuga, kes noomis mind veel traktori omapead jätmise eest, olles talle maininud,et traktor oli valvatud, siis üllatusilme väljendas imestust, et tema ei näinud mind kuskil pool. Kui mainisin, et hommikul oli paks udu, kuidas ta sai näha. Olen ennegi autos ööd veetnud, küll karja valvates, siiani ei tea, miks aga pidin. 
Hommikul traktori juurest tulles ootas mind veel hobuste üllatus. Suurem kari oli vahetanud koplit oletasin, et Teebal oli plaan uuele märale (kes meil juba pea kuu aega olnud) koht kätte.  Ja nii nad siis mul teises koplis madistasid kordamööda. Kõige pealt panin trenniplatsi värvava ülesse ja siis läksin teist koplit korda tegema, enne võtsin karjusest voolu välja. Uurisin, et kas Ethel indleb panime Etheli uuesti Liptoniga kokku, kuid Lipton ei taha teda, tahab hoopis teise karja minna. Paneb ikka mõtlema. Elame näeme, kas õnnestub.
Täna pidid ühed kohalikud lapsed tulema, aga ei tulnud ei tea, mis juhtus... ei nad helistanud ega teavitanud, et miks nad ei tule. Sai neid ju oodatud. Olen harjunud oma tavapäraseid trenne tegema. 

Tänane hommik algas selliselt, kella 4 paiku piilusin korra õues käies ka karjamaal söövaid hobuseid. Kõik olid alles. Kuid mõni tund hiljem  kohvi tassiga loodust nautides, helistatakse ning helistati, et mõned hobused Kabala-Purku tee peal  suunal Purkule. Sain siis kaaslaseks ühe tütardest, kellega muidu suundusime mainitud kohta. 
Olles siis paar tundi hobuseid otsinud, sain aru, et mõttetu on otsida neid nii. Pidasime plaani, et vaatame veel Ahnepere põllule.. Seal need tegelased olidki. Egas mikst, siis paarile loomale valjad pähe lapsed selga ning ratsa siis kodusuunas minek. 
Tänane päeva heinaniitisel läks mul aia taha. Küll üks probleem ja teine ning ei jõua ennast ära kiruda, oleksin eile pidanud traktoril akut laadima. Natuke see lugu ärritab. 

Täna siis jõudsid kaua oodatud uued päitsed kohale ja eks vanadki on peaaegu taastatud. Pean leidma ülesse veel Liptoni poolt kaotatud head tugevad päitsed ülesse. 
Täna pahandas Lipton mind ikka põhjalikult, lubasin täna selle pärast tema olukorra veidi rahulikumaks teha, kui ta mul mõtleb veel selliseid asju korraldada. Okastraataiast hüpatakse lihtsalt üle ilma igasuguse naljata ja tullakse koju. Sain korralikult pahaseks, just hommikul tegelesin sellel teemal temaga. Tundub, et on ennast vahepeal kõvasti harinud ja harjutanud ning siis sooritas lõpuks oma teadmised läbi praktilise teostuse ellu. 
Minule see asi ei meeldinud ning üheks ööks siis sisereziimile. 
Millise taktika pean valima mina, et saaks jälle täku aeda püsima. Varsad sain püsima, nüüd mõned päevad Herta viibis teisel karjamaal seoses kintsu hammustuse jäljega. Lihtsalt haava vaja jälgida ning puhastada ja rohtu peale pihustada. Praegusel ajal on saada kõike, tuleb lihtsalt rääkida vetiga või kliinikus oskusliku seletamisega ravimeid ka saab v.a. vet. arsti retsepti alusel väljastatavaid ravimeid. 

Kas ei ole vahel kummaline, kui hommikul ärgates, vaevab unistav mõte, et oleks mul üks sulane, kellele anda hommikul tehtavad ülesanded. Olles hommikul vaadanud, mida oleks vaja teha ja mis veel pooleli, siis see nimekiri oleks päris pikk. 
Millest täna alustada, püüan tegeleda iga päev täkuga. Kuna selt hormoonid kisuvad koju. Hetkel pean teda metsas. Siis hea kuuulda, kui koju saabub kohe jälle kinni püüda.
Lara on hakanud reageerima mõningatele käsklustele. Eks olen korralikku tööd teinud ehk siis infot koera koolitamise osas. Plaanin järgmine nädal Viljandimaale ühe linnukoerab õppeplatsile minna, kes siis selle rajaja ühtlasi veel sama tõugu koera omanik. Vajan koolitamises nõu... naljatlen lastele, võtsin koera nüüd vaja hakata veel relvaluba taotlema. Laral on arenenud tohutu jahikirg. Pean kasutama oskuslikult tema kirge läbi koolituse suunavaks, nüüd seda enam, kus ta on hakanud reageerima käsklustele on mu enesetunne palju muutunud.  Mulle meeldib  juurde õppida ja see ongi üks väljakutse.

Kui oma unistustes traktori peal ennast juba lõppu unistada, siis alati kohe midagi juhtub. Iial ei tea mis juhtub. Niidukil siis keps keevitusest lahti murdunud. Juba ostes vaatasin seda kohta, et vajab üle keevitamist, mainisin seda ka pojale. 
Nii palju olen teadlik, mida tehnikat ostes vaadata oskan. Vanal heal nõuka ajal mu vanaisa kõike keeviseid alati üle tegema. Ja mulgi antud valdkonnas hea silm seda kontrollima. Eks mu teisepoolega tekib alati kerge dsikussioon mis on õige ja vale. Kepsu kinnitus sõrmega. 
Herta ja Amanda on nüüd kahekesi eraldi aias. Lipton, neti ja etiga metsas karjamaal, kus eti võõrsilt omastas enesele lapseks või sõbrannaks. Lipton võõrast mära ei taha, pigem tahaks koju omade juurde, kuid mul on teine mõte. Temalt järgmisel aastal küll mitte oodata nii palju. Pigem rahulikult võtta. Laupäeval sai siis hobuste karvaproovid pakendatult saadetud ja nüüd ootame vastust.  Täkule ei saa ju litsentsi enne, kui DNA on olemas nii laboris kui EHS-is. Esimene kord tõuaretust juhtiva spetsialistiga vesteldes sellel teemal pani kohe ikka mõtlema. Kui asjade üle mõelda ning olulisust silmas pidades, tuleb need sammud tahes tahtmata teha. Praegu ei ole küll tahtmist niisama raha kuhugile loopida. Olengi tagasi astunud igasugustest ühingutest, millest mul pole tolku. Paljalt mingi ürituse pärast maksta liikme maksu, ei ole mõtet. 

Nagu saatuse iroonia, sajab peenikest uduvihma. Plaanisin niitma minekut, kuid nüüd peab kohustuslikku vihmapüha pidama. Eks eelmise päeva 24 tunnise valve väss on veel sees, kuid see ei sunni mind päevasel ajal und tagant järgi nõudma. 
Vaatasin hobused üle ja pean plaani, milliseid tegemisi päeva kavva võtta. Trimmerdama peaks, rohi kasvab, ma siis ei raatsinud, kui kuiv oli. Mulle ei meeldi päris pruuniks niidetud muru. Siis tuleb kõrbetunne.
Olen see aasta proovinud lakas ööbida, peab tunnistama, et päris mõnus, pääsukesed on lapsed nii suureks kasvatanud, et  enam oma lauluharjutusega und tuleks keset ööd segama.

Ilmataat oli siis kitsi meie piirkonnas sademete jagamisel. Lootsin, et ilmateate järgi ikka mitu päeva sadu jagab, aga tundub, et ilmaennustused ei pea viimasel ajal paika. Eile mõtlesin kas minna niitma või mitte, kuna hommikune vihm tegi mingil määral rohu märjaks. 
Kõige toredam täna hommikul, et laborisse DNA proovi saada pidin minema täku laka karvadest mõned 50 jõhvi tõmbama, kui mu segavaks faktoriks tekkis Ethel, kes kaitses nagu enda omandit täkku minu eest kõikvõimsate liigutustega... jubee. Haarasin enese kaitseks, et saaksin võtta olulised proovid lakast. Õnn, et vitsake hoidis kaitsja eemale. Kuid mind saadeti nii muuseas kontrolli mõttes väravani. Kindlasti mõtles ise, et hoian igaks juhuks silma peal, et see mu kallimat ei viiks ära. Tundub, et võõras hobune on võtnud karjajuhi rolli üle.
Eile avastasime lastega, et keegi hobustest oli hammustanud Herta kintsule korraliku marrastuse õnneks mitte sügava (pindmise), aga nähtava. Hea, et on olemas kaasaja ravimite hulgas alumspray mis aitab eemale hoida kärbseid jne. Hommikule enne tööle minekut veel haava kontrollides, et kuidas kulgeb paranemine. Tundus, et tekkinud oli haavaümbruse paistetus, eks näe. Mulle ei meeldi suvised haavad kunagi ei tea millise pöördelise kulu võivad võtta. Kui algab paranemise protsess siis okei, aga kui tekib mädane, siis pidev puhastamine jne. 
Uurin ja otsin hetkel noorkanu, et karja uut täiendust tuua.

Lõpuks vihm! Paar päeva tuuliseid ja jahedaid ilmadest oli märk  ilma muutusest. Ootan puhkust, lihtsalt olla kuhugi kella vaatamata. Ees seisab palju tööd, peame jõudma maja otsas oleva loomapidamise hoone seinad taastada. Vanad palgid üks aasta õgiti mingiti puuõgijate putukate poolt auklikuks ning mitu vooderdust seinale aitas nende elupaigale soosivalt. Kuidas need sattusid, sai kevadel niiksed puud varju alla tooodud. Värske puu lähedakle meelitav lõhn need tõi kohale. Väga huvitav oli see õgimise heli mis meenutas nagu kujuteldamtatut arvu puutoidulisi, kelle närimist seinas kosta oli. Hiljem aitasid kaasa paljuski juba hobused. Puul on oma eluiga ja eluiga sõltub ehituses ja millised on välismõju tegurid. Hiljem teadmisi saades sain aru, et endise omaniku poolt seina üle löömisel tõrvapapi kasutus ei olnud üldse hea mõte. Hoiab niiskust ning niiskusele tekib sinna oma elukeskkond. Nii need putukad-mutukad tegutsesid ja siis ma ei pööranud suurt tähelepanu, eks aastatega kogub tarkust ning muutun teadlikumaks, mis on hea mis mitte.
Mõtlesin, et ootan veel 8 ha niitmisega, kuna lubati vihma, loodan siis vahepeal karutaja korda saada. 
Laste ülesandeks on vaba aja sees rohimine ning väikeloomade eest hoolitsemine. Järgmine nädal on meile tulemas 8 papagoid koos puuriga. Kuidas meie lesestunud meessoost papagoi sellisele karjale reageerib. Ei tea.. Vähemalt meie ootame ning püüame papsile veel selgitada sellist uudist. Otsin veel kanakarja täienduseks munejaid kanu. Ja Larale plaanime mingi aiakese teha. Vaja on korralikult õpetada, et saaksime selle murdmise välja koolitada. Imestan puupäisuse üle. 
Täna võtan pea 50 lakajõhvi täkult, et lasta teha DNA põlvnemise jne. jaoks. Sellepärast pean külastama ka Raikküla talli, kus asub täku ema. 

Kõige raskem heinatöö päev on siis, kui ean seda tegema 24 tunnise valvele järgneval päeval. Mis teha annab kõigest üle olla. 12 tundi nii raske pole. Õnneks on saamas ka heinatöö ühele poole. Eile suutsime vedada 5 koormat, kokku praeguse hetkega üle 30 koorma heina ulualla veetud. Rohkem kui eelmine aasta. Eelmine aasta oli 28. 
Anete tegi vahepeal 2 tunnise matka.
Murutari tädi eelmine nädal saatis siis oma eeslitäku (meie külas udupasun) uude kodu ja seda me ei tea, kuidas siis kulges naabrimehe muulaprojekt. Seda teab endast ainult emake loodus. Olen natuke pahane, et Murutar kavalusega meelitas mind oma tööde tegemiste juurest eemale, et siis oma sõprus austust avaldada. Olen eelarvamustega sellise inimesega head sõprust looma. Imestasin siis, kui eesel meie külla jõudis, et Murutar on kõikuv ja mõtlematu inimene. Eelmine aasta sain aru, et eesel naabrimehe juurde ei jõua. Kuid nüüd jah, murutar küsis, et mis ma arvan, kas ponid võisid jääda tiineks. Teades ponikasvatusega seotud täku suguküpsuse saavutamise probleeme, oleneb täiesti suguküpsusest. Muidugi eks siis järgmine aasta ole näha. Ega mulle selline variant meeldi, et ristata eeslel ponidega. Kuigi mu mees sooviks kah eeslit majja, siis olen mina kindlalt ei öelnud. Isegi mitte nalja pärast ei soovi ma seda tegelast majapidamisse. Mulle lihtsalt ei meeldi eeslid.
Paar päeva dissipliini all Larat hoidnud oli näha tema olemusekle parimaks kooliks. Eile oli kohe parim sõber, mitte ei kartnud inimest. Hakkan aru saama, tasapisi tema psüühikast. Ta on alandlik, kuna ta on karjas neljas koer ja otsib siis karjajuhi ees oma kohta. Koerte omavahelisi mängimisi jälgides, olen aru saanud, et käitub alfa emase ees poolehoidu püüdes. Kuna Pipi on võtnud kasvatada Sohvist enesele järelkasv. Pipi on meil üks huvitav koer algusest peale.
Tegelikult hindan ma kõiki oma koeri vahvateks. Oleme selline pere kus tegeldakse koertega igapäevaselt. Meil on kujunenud dressuurikava igale koerale. Sass tahab esineda, siis peame seda temaga tegema. Sohvi ei mõika veel milline roll on tal veel pere ees. vahel tahab kaasa nihverdada, kuid kindla sõnaga oleme saanud temagi koju tagasi.  

Eeva-Lotta

Lara

Testu oma varsa Pentuga

Lihtsalt võrratud ilmad. Olles reedel siis avastanud, et niiduki lati probleemiks on tegelikult kepsu kulumine, mille tõttu pidevalt kanna neete vahetasin. Ja õnneks viimase kepsu koos sõrmega veel reede õhtul ära vahetasin.
Imestan vanu küla inimesi, kes arvavad, et ma magan. Nojah ega ma siis pidev külas viibija ole, pigem metsas tegevus mul toimub. 5 ha metsaheinamaad maha niidetud ja siis mõned tüübid julgevad öelda, et ma magan ilusa heinailma maha... leian, et mõned inimesed on väga lühinägelikud ja ei oska arvata, et tööd suvel jagub kuhjaga ja kui ma mõne tunni õhtu ajast ujumisele kulutan, et oma päevatööst väsimusele leevendust leida kosutust on õigustatud. Aus olla mind ei morjelda, mida keegi mõtleb. Elan selle nimel, et ma ise oleksin rahul ja peres elu sujuks. 
Mul on lapsed, loomad kes tahavad kõik tegelemist. Nüüd mil aeg selline, et kellel väheke tehnikat majapidamises tahetakse mõne inimese poolt orjastada ehk mõte seisneb selles, niita kust väheke saab ja siis kui ma veel ei ütlen pahandatakse ka ,,et mis see mulle ei oleks, hobused ju söövad palju, tee aga ära" mõtlikuks tegev arvamus. Kuid õnneks ei suuda keegi ennast ribadeks töötada ja peatselt saavad inimesed aru, et ikka suvi läbi heina ei tehta. Tuleb elada ka teistmoodi, mitte nii nagu vanasti, et elu käis ainult töö ümber. 
Hobulapsed kasvavad ja valmistavad ainult rõõmu. Koer Lara murdis maha mu kauni kuke ja mõtlen, mismoodi koolitada kanu mitte puutuma. Tekkis ka teine probleem, hakkas veel omapäi metsas käima, mulle ei meeldi omapead hulkuvad koerad. Nii hakkasime piirama vabadust, kontrollitult. Ja mis edasi eks näe, plaanin natuke uurida mitmeid variante koera koolitamisel kanu mitte puutuma. Märkasin metsas, et ka linnupojad, kes alles värskelt lendama õppinud on ka noorele koerale ohvrid. Tööd on temaga palju....

Lara hakkas minuga koostööle ja see annab päevale uue värvi. Isegi lapsed olid Lara edasiminekust üllatunud. Hommikul tervitati mind südamest nii nagu teised koerad, müksates ninaga ja soovides nii eneselegi tähelepanu ja paitust. Lihtsalt võrratu tunne valdas korraga mind. Muidugi eelmine päev käisime mere ääres Sassu ja Laraga, eks hirmu tekitasid võõrad inimesed, kes pilgu korraks tema suunas suunasid. Siis tõstsime iga kord teda autosse kuivama ja nii saigi ta kogeda midagi uut. Käia meres koos lastega ja möllata. Viimaste päevade suurim üllatus tema poolt on armastus hobuste vastu. On valinud magamiskoha hobuste juurde... täielik müstika ja omapära. Püüame ära kutsuda, kuid ei soovi. Isegi viibib meelsasti hobuste juures karjamaal ja kummaline, et hobusekari teda aktsepteerib.
Eks mul juba väike lootusetuse tunne valdas, et pidevalt kõikumine arguse ja juurde tulemise osas. Täna väljendati soovi traktori peale tulla.

Juba teab mitendat korda üritan oma päeva memuaari kirja panna. Miskit mis ei lase kirjutada. Katsetan väikse lausega, kas õnnestub.
 

Ukupüha...http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik&id=4936&op=lugu

Ehh, mis päev. Pean endale miskit rahvakalendri sarnase vaatama koju. Imestasin hommikul, et raske oma töödele tegemistele algust saada. Eile sama, mainin salamisi, ostsin siis ühe pudeli ,,Starterit" ja elu läks käima, imestasin et kaks tassi kohvi ka ei andnud sellist teo tahet sisse. Hämmastav... 
Tegutsesime siis kaarutaja kallal pojaga, leiutasime, et saaks kummid täis. Poeg leiutas kompressorile pikema vooliku, et ulatuks aia taha. Samal ajal Anete ja Laura, aga valmistusid Võerahansu puhkemajja minema ponidega...tellitud sõit lapse sünnipäevale. Mina siis Olavi ja Joeliga kaarutajaga. Hämmastav ühel hetkel ilmus meie aia taha valget värvi unustasin vaadata auto marki kahtlane isik, kes mitte avalikke teid vaid küsis kaardi alusel kõrvalteede kohta küsimusi. Mainin, kahtlustan kõike, kes väheke võõras mulle. Hetkel küla peal levimas jälle jutud varastest.
Saanud elementaarsed asjad korda kaarutajal ja sõitsime siis heinamaale. Kohale jõudes ootas ees mind ebameeldiv üllatus. Kolmas kumm tühi mis tühi... hinge täitis hetkega lootusetuse tunne, kuid kogusin ennast ja lohutasin mõttes, et asi on niigi ajast ja arust oma ülesande täitnud... arutasime Joeliga, et mis teha. Tegin paar kõnet ja mitte miskit head ma teada ei saanud.Vastavas mõõdus aga välismantlit koos sisekummiga ei ole... Nojah mida ma teen... ei oska ma enam ohata ja mainisin poisile, et katsetame siis tühja kummiga miskit teha. Saime mingi aja tehtud, kui avastasime, et eest täitsa tutikas kumm puru... kaks aastat tagasi vahetasin uute vastu. Muud järeldust ma ei suutnud sellele loole tuua, kui et taga oleva kummi purunemine viis kaarutaja tasakaalust välja ja kaarutaja pii torkas augu kummi.  
Kurb tunne valdas hetkega, osalt saamatuse ja osalt teadmatus, kuidas edasi. Ainus lootus on loorehaga tööd jätkata. 
Kui Ukupüha järgi lugu lugeda, siis tänasel päeval heinatööd teha poleks tohtinud. Ma soovisin ainult proovida, kuidas kaarutajat proovida. Kaks esimest heinakoormat ka lakas ulualla veetud.