Igal juhul homme siis sadulasse. Üle nädala jagu pole sadulasse saanud. Tundub, puusast on valu taandumas.

Täna siis pidin tegema mõlemale koerale rihma treeningu. Muidu tekib selline tunne, et mind viivad metsa koerad, aga mitte enam mina. Treeningu käigus panin mõlemad korda mööda, kõrval käima.

Homme peab trakat käivitama. Silo vedama.

Esimene advent

http://www.e-kaart.ee/compose.php?row=54&imageid=1312&catSearch=101

Hurraaa...

jälle üks koolitus seljataga ja tunnistuse olemas olu tähendab midagi. Vähemalt enda jaoks on see oluline. Midagi on jälle läbitud. Hetkel on see eel samm siis teise taseme treenreri taseme eksami sooritamiseks.

Eile õhtul, Joeli ja Anete poolt veeretatud heinarullist oli täna ainult riismed järel, loodan kolmapäeval paar rulli silo koju vedada. Heinarullid hakkavad otsa saama, oleks vaja veel. Leiaks kellegi, kellel oleks ülekaalus heinarulle müüa.

Kõige meeldivam oli heina ette jagamisel, see kui ma hõikasin ainult kahe hobuse nime ja siis oli kuulda läbi tugeva tuule, hobuste varjualuse poole tulevate hobuse karja astumist.

Täna olid koerad hästi lahedad kujud. Otsisin hommikul Sassut, tema asemel hõikasin Pipit, kes ilmus mu ette unise olemisega ning küsisin, kas ta teab, kus asub Sassu. Pipi pani siis suurte hüpetega minu jutu peale Sassut kuhugile otsima. Kui ma siis soojemas riietuses tagasi õue sain, ja korra hõikasin Pipit, kes siis kurja tõreleva haukumisega Sassut minu suunas ajas.

Küsisin Sassult, et miks sa ei tule, kui sind hõigatakse ja siis hakkas mu jutu peale Pipi ka häälekalt suhtlema. Ütlesin Pipile, et aitab küll, las olla. Kutsusin Sassu tuppa ja saatsin ta oma kohale. Mul oli plaan veel tunnike sügavalt und teha.

Hommikune koera lugu oli lihtsalt Pipi ja Sassu vahel märkimisväärne.

Koeraga koolis.

Õpin mina ja õpivad lapsed. Leidsin hea artikli, aeg-ajalt peab ennast täiendama ennast koera kasvatuse alal.

http://jagervision.edicypages.com/artiklid/pohialused

hea tunne on, et siiani olen talitanud sisemise tunde järgi.

Kadripäeva laupäev.

Hommikul virgutas nähes hoovis aktiivselt isepäiselt kukele jahti pidamas Sassut, mul polnud aega enam, jooksuga õue, et karistada koera kohe teo pealt. Seda tegin ka, õigel ajal sain jaole. Näis kaua võtab sellel koeral arusaamine, et ta ei tohi püüda omavoliliselt.

Pipi tuli hetkel laste toast magamast ja käitus nii nagu ta poleks kuulnud ega näinud miskit. Hobused olid tänase tuulise ilma pärast kolinud metsa äärde. Kolm poni on hetkel laudas.

Esmaspäeva hommikul 21.11.2011.

Tabas mind ootamatult, selline tunne, et ei tea mis must üldse saab, kuna pühapäevane põlvest läbinud nõks tekitas ka impulsiivse valusööstu vaagna piirkonnas. Hommikul oli raske käimisega, selline tunne, et põlvest jalg ei tahtnud sõna kuulata. Nii paljukest, et oma ihuhädad toimetada, need siis kuidagi moodi suutsin sooritada. Oma päeva osaliselt sisustasin neti lehekülgesid sirvides, et leida vaagnaluu murdudest, siis vaagnaluu mõradest infot. Üritasin teha inimese anatoomiaga lähemat tutvust teha ning kõigele lisaks veel spordiõpikut sirvides leida minu peas keerlevatele küsimustele vastuseid.

Leidsin hea pildi,kus oli illustratiivselt seletatud inimese vaagnaluule kinnituvatest lihastest ja nende iseärasustest ning kinnitumis viisidest. Super yeee, lahendus mu probleemile ja nii jäigi mul käimata röntgenis. Mainin, et see arsti juurde minek on mul siis kui mul ikka päris, päris suur ja tõsine häda käes. Kui olen kokku kukkumise äärel ja nii on minuga kahel korral ka juhtunud. Alati, kui tegemist on minu endaga, siis arstid kohtlevad piisavalt suure tähelepanuga ja pärast esmaabi andmist helistavad, kuidas mu tervisega on. Olen seda imestanud, et miks see nii on. Kahel korral on tegemist olnud eluohtliku juhtumiga.

Nüüd siis hobusest! Täna õues toimetades hõikasid nad juba pahaselt, silo nõudsid, võtab ohkama, ma ei taha veel ise heinarulligi koormast alla lükata. Lapsed jätsid eile selle töö tegematta. Lakka ei julge ka redelit mööda ronima minna. Kahju on endast, et nii moodi kohe asi juhtus. Varsti peaks esimene laps koju saabuma ja siis ka sellele rullile ka ratta alla saama kuhjast alla veeretama.

Nonii, elu kõige põnevamad seigad.

Eilne ilm super ilus ja mõte, et lisaks tubastele remontöödele väike tunnine ring hobustega metsas lõõgastuseks teha.

Plaanisin suures lumehirmus, veel hobustele silorulli vedada, aga enne seda tuleb protseduuriline tegevus. Traktori eelsoojendus+2-e aku laadimine.Kuna kõik see tegevus võtab aega, siis hommikul olles veel töölt tulnud, ei viitsinud isegi karge ja külma hommiku pärast pikali viskama. Jagasin hobustele heina ja siis pühendusin koristamisele ehitusjääkide põletamisele (vaikne ilm soodustas selle tegevust).

Kui päike piisavalt kõrgel, hõikasin lastele, et lähen ratsutama,kes ühineb?

Mina võtsin esimese ettejuhtuva hobuse ja selleks sai siis Tassa. Ta oli nunnu olemisega. Kõik oli ilus ja tore, kui mind seljast visati. Pilt on siiani meeles, hetk kus kerkisin nati kõrgemale ja siis teine hetk, kus maandusin heinamaale ühele puusale. Esimene asi,mis peast läbi käis, kas luud on terved? Tõusin püsti, natuke uimane ja kui väheke veidi liigutasin torkav valu vaagna keskel. Aus olla ei osanud tegelikku valu põjusel diagnoosi panna. Ronisin tagasi sadulasse ja jätkasime oma trenni maastikul. Tajusin, et hobune sai aru, et minuga miskit korrast ära on.

Miks viskas hobune maha?

Traavi ajal avastasin, et ei olnud vaadanud, et jaluserihmal mitu keerdu sees ja kui kiiremale allüürile läksime, siis hakkas see mind häirima. Mõtlesin, et ma ei peata hobust seisma ja ei hakanud seda ka lastele teavitama. Olles traavi ajal jala jalusest võtnud, tonksas vaba jalus kogematta hobuse küünarvart ja see ehmatas nii, et lõi tagant üles ja selle läbi kaotasin mina tasakaalu sadulas.

... linnukoerast krants on mulle abiline matkal, kes liigub maastikul kiirelt ja alati ees, kui mu matka teekond ületab suurt lagedat maastiku, kus kõrgub suur rohuväli, siis hea, kui kaasas on koer, kel omadus teavitada rohus peituvatest lindudest. Tihti on tulnud ette, kus hobuse nina eest tõuseb äkitselt lendu lind ja see ehmatab looma väga palju.

Tegin eile jäljetöö katse Sassule. Kadusin metsas koera silme alt märkamatult sellisesse kohta, nii et nägin koera liikumist ja arusaamist inimese tegevusest. Esimene oodatud reaktsioon oli selline, et ta istus mõtlikult maha, sest oli kaotanud ka jälje (kahtlustan, et koeral puudub haistmis meel). Katsetan edasi selle asjaga.

Pipi otsib mind ülesse üks kõik kus ma olen. Jälgede järgi, läheb sinna tagasi, kus me viimati koos olime.

Sassu leidis mind ülesse, Pipi abil.

Miks mulle meeldivad linnukoerad?

Kerge õpetatavus, hea iseloom, truu kaaslane igas olukorras ja terav haistmine.

Suleline uluk oli omaaegsele tulirelvata kütile komplitseeritud jahiobjekt, sest lendupeletatud linnule ei suutnud inimene järgneda. Linnujahiks vajati teraseid tasakaalukaid koeri, kes lõhna järgi leitud ulukit põgenema ei hirmutanud vaid tema olemasolust seisakuga märku andsid.

Koer pidi jääma liikumatuks inimese saabumiseni, kes siis linnu kinni püüdis. Linnukoeralt nõuti täielikku kuuletumist peremehele.

Samasugust töökorraldust nõutakse ka tänapäeva seisukoeralt. Linnukoera tegevus peab olema detailideni kontrollitav ja juhitav. Kutsikale tuleb maast madalast selgeks teha, et ta ei tohi saagile loata järgneda. Seejärel, kui uluk on jahimehe käsu peale liikuma aetud, peab koer paigale jääma, et ta ei segaks laskmist. Sellise tarkuse õpetamine peab algama varakult koos igapäevase söötmistoiminguga, kus koer võib sööma hakata alles siis, kui selleks on luba antud.

... Hommikul 4.45 ärkasin meeletu kukekisa peale, meenus, et olin Sassu selleks ööks kinni pannud. Läksin õue uurima, miks lärmavad kuked. Ka Pipi oli haukumas, värava vahel. Miskit ei leidnud, kuulasin rehe all, et kõik kuked on alles. Igal kukel on oma lauluhääl. Mitte midagi ei leidnud, millest oleks võinud omad järeldused teha. Täna leidsin jah, tõestus materjale õuest, kahe kuke suled. Ühest asjast olen aru saanud, et Sassule meeldib püüda lendavaid objekte.

Kana me tema ees sülle ja maha lasta ei tohi, kuid nüüd on tarkus tarviline vara, meie teeme kõike vastupidiselt.

Igal juhul midagi uut mis vajab ringi töötamist. Ahjaa, rõõmustavat, heatahtlikust koerast on saanud tõeline õue valvur. Igal juhul haukumine oli väga kuri ja püüdsin vahele astuda, et asi hammustamiseni ei jõuaks. Igal juhul väärib edasi töötamist.

Ponid on mul dieedile pandud.

Viimastel päevadel olen jälginud hobuste omavahelisi läbi saamisi. Miks on Herta rünnaku objektiks saanud? Mõistatasin seda tänagi. 5 hobust olid lahti saanud ja siis oli vaja neid püüda. Kui kaks poni kinni sain ja siis päitsed pähe panin ning koju asutasin siis Titi ja Amanda kohe tormasid järele. Teadsin seda, et nendega probleeme pole, karjast need ei jää kunagi maha, enne venitab ja viivitab selliste maha jäämistega Paula meil, kel on kinni püüdmiseks tohutult palju tarkust. Ta oskab palju nõkse, kuidas inimest petta või alt vedada kinni püüdmisel.

Avastasin Sassul üllatava kombe. juba kolmas kukk kõhtu tee leidnud. Ükski lind ei tohi maanduda, kui koer kinni nabab. Meeldib linde alla laskumisel kinni püüda. Mõtisklen, kuidas sellisest harjumusest ümberkoolitust teha, et loobuks sellisest ettevõtmisest.
Ainus tee on, selles osas koos koeraga hommikuti kanade-kukkedega õue minna, kui nad siis õrrelt õue lendavad. Ja siis tegeleda pika rihma otsas keelamisega, kas sellisele 4 aastasele koerale ka selgeks saab on iseasi.

Kunagi koolitasin 6 aastase sakslase ringi, aga asja sain. Kuigi aega võttis, oli murdja iseloom kujunenud. Oli ka ära antud koer, tegelik saatus oli selline, koer taheti maha lasta metsas, aga oli saanud põgenema. Ja see koer sattus meile haavatuna meile. Kes lebas ühe hommikul meie maja lähedal kõnniteel, kes siis oma olemusega peletas mööda käijaid kaarega endast mööduma. Minul tekkis sellesse koerasse kohe suur kiindumus ja tõin ta tuppa ja hakkasin ta haavu puhastama. ... jätkub, see on lugu mis mul ei lähe kunagi meelest...

uuuu.. lubatakse juba lund nädala lõpuks. Ei taha, tunnen kergelt hirmu, et mis saab edasi.

Aade jutu järgi on Sassut võimatu pildil poseerima saada, kipub kogu aeg nihverdama. Mina olen nende piltidegagi rahul. Igal juhul olen koeraga väga rahul. Kuulekas, piisavalt andekas, seda on nad mõlemad.

Kas meie tulevane kana kaitsja, igal juhul sobib süüa koos kanadega ühest kausist. Sassust on saanud teise koeraga rohkem suureks sõbraks. Täna kaevasid hoolega heinamaale auke. Mõlemad koerad on ühe ealised 4 aastased ja siis arusaadav, et neil lõbusam koos aega veeta. Urri oli Pipist ikka aastaid vanem ja teine kord noore koera mänglusisusele vastas vastumeelse urinaga. Kuid Sassu ja Pipi leiavad, et teine teise seltsis on päris mugav mängida ja magada.

Sassu ja Pipi, koolivaheajal meisterdas Anete meeldivatest humanitaar riietest poni Amandale uhke hommikumantli värvides teki.

Kaks võrratut päeva on möödas.

Hommik algas sellega, et varasel tunnil õue aknast piiludes, torkas silma hallast valgeks värvunud maa.

Mardipäeva laupäev...

http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/pidu/mardipaev/mardikadri.htm

... miskit mis meenutab vanast ajast. Tänaseks ööks siis lubati külma ja sai hobustele esimene heinarull kärust alla lükatud ja lahti rullitud. Ja jagatud kahte koplisse. Praegu küll hobused tunnevad nii ennast üpris hästi. Peaks osa hobuseid Lepatriinu metsa viima, seal on ka vaja nende poolset hooldustööd teha.

Vanasti öeldi, et kui mart sula, siis kadri külmetab ja kas nüüd see vastupidine, kui mart külmetab ja kadri sulatab, kas peab paika.

Sassu tahaks nii nii nii väga kaasa tulla, kuid me ei luba. Harjutame praegud teda olema rohkem pühendunud kodule.

Ühel metsamatkal käies, jäi ta kummalisel kombel maha. Esialgu jätan ta harjutamise mõttes ikka koju. Mulle meeldib, et koer kuulaks sõna ehk siis kehtestada.

Kaks tulist ja särtsaka hingelaadiga linnukoera hüplesid ja karglesid hommikul mu ümber, samas ma ise kaitsesin ennast Sassu tormilise esinemise eest. Tal ju käpad nagu labidad ja kipub peale hüppama. Mul puudusid kondid. Esimese tormilise esinemise suutsin siis ära hoida ja jagasin kohe söögi eraldi kaussidesse. Muidugi, lisaks koertele tormab alati kanad-kuked mu auto ja koertelt tuleva kilkamise peale õuele, takistades ühtlasi mu auto parkimist oma kohale. Liigun oma parkimis alale samm haaval. Muidugi sellise lärmi peale, tunnevad ka hobused huvi ja siis pikendavad kaela, et näha mis hoovis toimub.

Kuid Pipi on alandlikkuse etalon, tema viskab pikali. Mõtisklesin, kas olen kuskil kasvatuslikult ehk siis tema alandlikkuses tähelepanu pööranud. Tunnistan, et tema selline vahel üllatav alandlik olemine isegi meeldib.

Kuidas ta küsib, et kas tohin ratsutajatega kaasa minna ja piisab mu ainsast sõnast, et mine kaasa Pipi. Ohh, kus siis hüpleb ja kargleb nagu väike laps, kes on oma emme käest loa saanud siis oma lemmik tegevuseks.

Vaatasin ponisid jälle ülekaal tekkinud, peab dieedile panema.

Hipoteraapia linke Rootsi net kanalites.

http://www.hastterapi.se/

http://www.ikab.eu/index.php/haestterapi

http://www.htu.nu/ = link, mis tutvustab hobuste terapeudi koolitust Rootsis.

http://www.hastnet.se/hastnet/kategori/utrustning.php?aid=134

http://www.unt.se/leva/hastarna-blev-hans-terapi-980853.aspx = teiste rahvuste kogemuste jagamine hipoteraapia alal on hea eeskuju eneselegi teadmiseks võtta.http://gulasidorna.eniro.se/hitta:h%C3%A4st+terapi

http://www.svth.se/ = koerateraapiat tutvustav lehekülg

http://www.therapydogs.com/... veel miskit leidsin huvitavat.

http://pelsterapi.wordpress.com/om-aat/a-trene-en-terapihund/

... paljud inimesed ei oska hinnata koera oskust suhelda iga päevaselt inimesega. Loom suhtleb oma peremehe või naisega keha keeles. Alles mõni aeg, lugesin ühest ajalehe artikli pealkirjast, et need inimesed, kes oskavad jälgida looma ja loodust oksavad näha teise inimese sisse sügavamalt. Vabandan, et ei jaga kassiomanikele, kuid iga inimene tegelegu oma südame lähedase loomaga ja see annab teraapilise ravi hingele nii vaimselt, kui füüsiliselt.

Kannatlikkus....

Koera kannatlikkus, hobuse kannatlikkus, inimese kannatlikkus.... eks see nimekiri täiustub sellega, milliseid kannatlikkuse liike oma teel kohtame.

Täna tegime siis ühe väikse teraapilise metsamatka hobustel. Teraapia eesmärk kandis nime lõdvestus, lõõgastus ja kehtestamine (viimane kuulub siiski koostöö nimekirja, ratsaniku+hobuse omavaheline tööle saamine).

Sassu jäi koju konti närima, kaasa tuli Pipi, kes alaline kaasas käija.
Hommikul sai käidud metsas, siis koerad ka kaasas.

Kolm päeva treeneri koolitust.

Linnaliiklusega tutvumine, kuidas asetuvad liiklusmärgid. Sõidusuunad, read jne. Teine kord, kui autoga asja linna, siis oskan ka tipp tunni ajal linnas liigelda. Mainin Tallinnas on hull liiklus tipp tunnil.

Mulle vahelduseks meeldib linnas käia ja uurida mis uut siis tekkinud.

Koer on ära harjunud, täna hommikul saatis ta mind juba väravast kodunt välja. Igaks juhuks toonitasin, et peab koju jääma.

Päris põnev on jälgida, kuidas uus koer oma käitumist meie elamise ja olemisega kohandab. Üllatas täna meid, sellega, et toas ei tahtnud ta enam viibida. Kui mul oli vaja ära käia, andsin enne kodunt lahkumist mõlemale koerale kondid. Tagasi koju jõudes ootasid mind kaks õnnelikku ja säravat saba liputavat neljajalgset, kondid suus. Selge, et on mõnuletud ja anti teada, et neil on need alles. Kuna mu pudru tegu aia taha läks, siis otsustasin toortoidu kasuks. Oligi nii, et purustatud lihamass (tapajäägid, spetsiaalselt koertele mõeldud) jagasin kahele koerale ja vaatasin, siis kuidas kulgeb söömine. Pipi kolis oma tükiga ühte ja Sassu teise õue nurka. Jälgisin, et kuidas Sassu kanadesse suhtub, kui need talle lähenevad, tema söömise ajal. Tundus, et asi toimis suurepäraselt ei rünnanud kedagi. Kanadesse suhtub talutavalt, see hirm on mul kadunud, et asi võib kontrolli alt minna. Püüan Sassule elu veel meeldivamaks teha, et ta tunneks ennast turvaliselt ja vajalikuna.

Mul oli kunagi taksi-spanjel, selles koeras eksistreeris kõike. Nüüd saab näha, kas mu oskused uuele koerale kaitsta kanu ja muid loomi oma majas kas õnnestub...?

Uus veebi ajakiri ilmunud.

Selles värske teema hipoteraapiast, Eestis tuntust kogunud Hele Alustega intervjuu. Panen lingi siia ülesse, huvitatuil lugemis võimalus...

http://alkeemia.ee/artiklid/Nadala-Alkeemik-Gunnar-Aarma-lapselaps-HELE-ALUSTE-kappab-hobustega-terviklikkusedimensioonides/l-136/c-396/

Sassu.

Uus koer on meie elamisse hästi sisse elanud ei mingeid probleeme. Nende kolme päevaga olen rohkemat aru saanud, kui koer oskab endast ise rääkida.

Sassu on sellise iseloomuga, kes võtab ruttu omaks. Mul ei ole hetkel ühtegi halba sõna tema kohta öelda. Ta on nii vähe aega olnud, et eks aeg näita, mis temas siiski veel iseloomulikke omadusi on. Igal juhul lapsed on sillas.

Oh mind loomahullu, vist lapsepõlv kestab. Kui üks loom lahkub, peab keegi teine tema kohta asendama.