On suvi, soojad ilmad siis enne jaani selja taha jäänud. Kummaline kuhu küll kaob aeg.
Esimene laste ratsalaager sai peetud. Väga meeldiv kogemus taas. Tunne mis ütleb, et teen õiget asja. Muidugi tööde jaotuses oli nii, et mina kokkasin ja Aade viis läbi mänge. Laura osales nii palju, et olla kaasaitaja. 
Tänavu aasta on paljude probleemiks söödavarumine. Minul veel eriti, pole ju neid maid, mida ma saaksin sirgelt ja siledalt teha. Hetkel pakkumised sellistele maadele, kus metsaääred liigendatud ja ühe maaga peab eelnevalt natuke koristustöid tegema. Osaliselt lagunev karjaaed. Minu sisetunne on valmis tegutsema, seisan ikka loomade eest, et ninaesine oleks tagatud. Hankisin uue niiduki (seekord siis rootorniiki, leedu kaarutaja). Ei julge hetkel kommenteerida, kui palju ma sain rulle 12 ha heinamaadelt. Otsin veel olemasolevatele tegematta heinamaadele, et saaks korraga maha niita ja kohe ära rullida. Suvi on kõige aktiivsem aeg, ehituseks ja planeerimiseks, matkamiseks ja muudeks tegevusteks. 
Leidsin ühe lingi kummimattide kasutusest https://gardenistas.eu/toode/kummimatid-basic-line/
mõeldud küll lastemänguväljakute rajamisel kattepinnasena.
Plaanin sügisel mõned väikeloomad eraldi majja saada, et majaotsas olev hoone leiaks siiski kasutust suuremate kabjaliste pidamiseks. Kõige pealt varun sööda ja siis plaani võtan ehitised millest ammu olen unistanud.
See selleks, nii ka minul, et see aasta ei sündinud ikkagi varssu. Ei oskagi kohe midagi muud mõelda, täku omanik arvas, et vast vanaks jäänud... kuid jah ma olen juba kahte mära ühe tori täkuga teab mitu korda paaritada püüdnud, kuid siiani tulutu töö. Rahad on tasutud, kuid millegi pärast pole märad tiinestunud. Kurb hetk ja nagu tühja visatud aeg. Kuid see aasta jälle pole seda aega, et jõuaks täkkude vahet joosta.

Mõnus, sain taas ühest sokust lahti. Jube sigudik ei püsinud kusagil pool. Osavus üle kõige igalt poolt puges välja. Ja teisele veel nooremale sokule on uut kodu vaja, ei soovi hetkel oma järglasi kitsedele seltsiks jätta. Ja veel kastreerimise korral peab jälle raha välja käima. Ja mingit kindlat hoonet soku pärast rajada ka ei taha.
Üks päev korrastasin metsas karjamaa, panin sinna kus okastraat purunenud (läbi roostetanud) asemele karjusenööri valget värvi. Kõige meeldivam osa on hobuse pidamisel see, kui loomad reageerivad häälkutsele. Ja see mismoodi nad rivistuvad ühele joonele. Sõna hopsid lähme koju on ülim käsk mida nad oskavad oodata. Lihtsalt imetlen hobuste ühtekuuluvustunnet ja nende poolset mõistmist. Ühed imetlusväärsed loomad, kelle suhtes alati tänumeel hõivab südame. Nendega tegelemine pakub väga palju emotsioone. Kõige kummalisem on see, kui trenni ajal tabab mind unekas ja jube raske on enda silmi lausa lahti hoida. 
Hetkel on päeva korral noored suksud, kellele on saanud juba palju maatööd teha. Kuid kasutamiseks algajatele väheke veel toored loomad. 
Uus poni on kodu omaks võtnud, aga Mann meie pisike pätu armastab teisele ikka kohta kätte näidata. Tabasin ennast mõtlemast, et sellega väljendab üleolekut. 
Toas on viirukad ülimalt ulakateks läinud. Alustanud seintesse aukude uuristamisega. Tapeeti käristatakse ja üritatakse ahjukivide vahelt tsementi kätte saada. Ka korstna jalale oleme lisanud katte, et eemale hoida pisikeste suleliste mõtlemise uuristamises. Muidugi on neil õunapuu oksad, aga need kooritakse üpris ruttu valgeks. 
Kui veel väikest lebo elutoas sooritada, siis kuldne nümfi trio on nii uudishimulik, et peavad kõike ikka ja jälle proovima. 

Imestan, et kuhu kaob küll vaba aeg. 
Millal alustan oma päeva ja mida ma üldse teen. Pidevalt olen leidnud ennast rooli tagant mõtisklemast. Kuna mitu korda olen tahtnud rattaga Rapla sõita, kuid lihtsalt ei saa. Kui midagi rasket vedada, siis peab autoga liiklema. 
Rattasõit hetkel tagasihoidlikus reziimiz, mis teha, aga asjaajamised vajavd korda saatmist.
Üle kõige mis head meelt teeb uus kasvuhoone, siis mõned tehnikavidinad traktoritele, et heinatöö tegemisi kiirendada. Elame näeme, loodame, et siiski enne jaanipäeva ikka korralikku vihma, et alustaimestik kohati puudub.
Eile sai üle pika aja tehtud üks pikem ratsatripp. Igatsus oleks rohkem neid teha. Kuna maikuu soojus pani enamus loomapidajaid sööta koristama, siis enamuses põllumaad kisendavad vihma järele. Rohumassi koristuse järel on muutunud heinamaade värvus kõrbepruuniks.
Minu kasutus valdkonda jäävad metsaheinamaad aga kohati hõredalt. Kuigi juba rõõmustasin soojade ilmade üle, tekib juba väike hirm heinatöö ees. Kuna heinakasv on nigel... hõre ja kohati üsna olematu...
Sain ka oma noored kanad, olen ülimalt rahul. Pean nüüd lähimal ajal hankima veel teravilja söödaks. 
Eile siis möllas atv-ga naabrimehe täisealine poeg...hämmastav ja imestama panev täiskasvanu... mida ta küll endast mõtleb. Panime just sel hetkel hobuseid sadula alla kui kõrgemate pööretega mööda tuiskas. Ja küla vahel mõned tiirud tegi, küll Lipa suunas ja siis Ahnepere suunda sõites. Mingil hetkel jälle tagasi tuhises tolmupilvega ja Koidu sauna juurest keerates Treieri talu suunas. Ja taas uuesti meie majast seekord siis aeglasemalt mööda sõitis. No mida see siis tähendas, nuusikmas, et mida me teeme ja ülbe hoiak loomade suhtes... Andis atv-le nii palju kui sel torust lubas, kuid kevadel täidetud killustikuga augud jälle kiiruse maha kruttisid... põrutama võttis.
Hiljem nägin, et oli naabrite heinamaa piiril ümber keeranud. Kas selline inimene peab naabritest lugu. Alles see oli, kui naaber oli enese taas lolliks joonud koos kõnes oleva pojaga... Nii, et lootus on taas midagi peatselt joomaste naabrite poolt oodata.