31. detsember 2010

Kell tasa tornist kesköötundi teatab,
mustmiljon tähte särama siis lööb.
Sa seisata-aeg korraks peata
ja tunne südames, et käes on aastavahetus öö.
Sa süüta oma käega kuusel küünlad
ning usu homsesse-kõik päevad õnne täis.
Hetk minevikust proovi kinni püüda,
mis sulle õnne tõi või kaunis näis.
Ja salasoovid sosista sa tuulde
ning otsi üles oma hoburaud,
Head vana aasta lõppu ja õnnerikast uut aastat.
Kõikidele, kes on kaua aegsed tuttavad ja kes ikka siia kiikavad

29. detsember 2010

Aktiivne lõõgastumine.
Mõnus tunne, olen täna saanud teha seda, mis mulle meeldib, kahju on see, et ei ole isiklikku sauna. Hommik algas ikka oma rutiinse tegevusega hobuste õue laskmisega ja kanadele tule süütamisega.
Siis külastasin naabrinaist, kes tegi lastele väike jõulukingituse. Olen selle eest väga tänulik, tänavu aasta jäigi meie majas päkapikkudel käimata (eks olemas olevate ressursside arvestamine - kuhu kulutada, mis on olulised). Eks küttehinna tõus ikka paneb kukalt sügama ja mõtlema, kuhu ma võin sõita kuhu mitte. Isegi reesõite olen suht vähe saanud teha, mis ei kompeneseeri kulutatud rahasid söödaveole.
... jätkan sealt, kus pooleli. Oeh sain jälle sadulasse istuda. Kui mul söödavedu, siis olen 100% pühendunud sellele. Eilne päev möödus traktori ja silorullidega maadeldes. Mitmes kohas viskasin labidaga veel lund, lihtsalt valmistasin autole parkimis kohta. Traktori lume alt välja jne.
Täna käisin ratsutamas, kui homme päris hullult ei tuiska, siis liiklen saaniga. Vaja hobuseid trennitada. Saani ees on mõnus hobuseid liigutada. Praegu on häid radasid, kus nendega liigelda.
Muidugi metsas on lund piisavalt, aga hobustega pääseb igale poole. Tavaliselt ees peab olema tugev loom astuma, kes rajab hea tee järgmistele suksudele.
Kõige raskem on ületada tee servas olevat lumevalli, mis võib peenete jalgadega suksudele ohtlikuks osutuda.
Käisin veel õhtul suusatmas umbes 12 kilti uhasin ära.
Tänane päev on asja ette läinud.

27. detsember 2010

Oo ilmake.
Eks näe, mis veebruar toob. Kui jõulud tuiskas, siis on lootus, et veebruar lisab veel nendele olemas olevatele hangedele lisa. Vahele jääb jaanuarikuu. Eks on oodata pakast, tuisku, kas sula... ei tea?
Homme on sööda vedu, eel tegevus on tehtud. Lasin raha eest tee silorullide juurde tee lükata. Muidu ju jube, mu põka, lumi lihtsalt tõstab ülesse. Selle pärast siis lasin tee ette ajada. Peab veel ühe rulli heina koju tooma.
Homme pean ilm tingimatta sadula alla mõne hobuse panema. Vaja trenni teha.

26. detsember 2010

Ilmataadu, Ilmataadu...
Kotist alla puistab lund... Kõik on valge, puhas valge, härma puile lükkind pärle.
Mets on mattund lume unne. Talvest saanud õige tunne.
Hanged siin ja hanged seal, läbi sõiduautoga me ei saa.

Täna on mul luuleline tunne... Eile, kui ma hommikul töö öö lõpetasin ja Kabala kaudu koju ruttasin, siis esimene mõte, kuhu parkida auto?... Hea küss. Lahendus ka tuli. Auto parkisin siis Sihi sauna tee servas olevasse valli. Plaanisin, et lähen käin enne kodus ja magan une täis, siis vaatan, kuhu auto pärast pargin. Lipa kooli juurde ei julgenud minna, kartsin et puhkepäev ja keegi pole kooli parklat lahti lükanud.
Hommikused otsused olid super õiged. Pärast kui ma autot lume alt välja kaevasin ja siis külavahele ringsõitu tegema läksin. Osutus mu ettenägelikkus tõeseks. Hea meel sellest sise tundest, mul ei jäänud muud üle kui auto tagasi viia Sihi alla. Sealt on mul kõigest 800 m kodu. Sihi sauna alt mineva tee ristisin eelmise aasta suvel Kati Murutari teeks... Miks...?
Murutari mutt külastas mu hobukasvatust oma uudishimust, eks tal vajadus uute ainete järgi, millest *Horsemarketisse* kirjutada.
Millest siis see külatänava nimi, Kati meie talu väravas kinni pidas ja tahtis küsida, et kas see on ... teada mida ( talu nime). Ma ennetasin, hõikasin hoovi pealt nagu vana tuttavale *Tere Kati*, Kati oli ühe hetke sõnatu. Küsis kuidas ma ta ära tundsin. Miks ma ei peaks, sa meedias väga tuntud; mina mainisin. Siis hakkas oma hädaldamisega pihta, kui vilets tee meile tuleb, et ma pean vallalt rahad taotlema tee parandamiseks. Ma täpsustasin, et tegelikult on see eratee ja see on meie mure, mis me sellega teeme. Meie ise oleme rahul ja ei vaja liigset luksust, et see peab euro nõuetele vastama. Muidu kõrval tee tekitab tiheda liikluse ja veel selliste hulgas, kes vast ei oma juhilubegi. Ehk siis liigseid kihutajaid võib tekkida.
Probleem, miks Kati hädaldas, tal lagunes auto juppideks. Soovitasin teine kord mitte kihutada, siis jääb massin terveks.

24. detsember 2010

Jõuluöö.
Süütan küünla, hämaras toas,
Küünla leek nii hell ja soe, meenub mööduv aasta.
Ainult head mul meenub. Kõik on lõpuks läinud hästi.
Täna saanisõitu tehes, meenutasin inimesi, kes on andnud oma osa. Ei ole mina üksi selles sinases maailmas, kes teeb kõike, vaid olen loonud usaldava keskkonna, kelle poole võin alati pöörduda.
Mind ümbritsevad inimesed, kes alati appi tõttavad.
Alustan sellest, mis olid meie majas suurimad sündmused;
olla hobuse juures, kes lahkus minu enese silme all. Hoidsin pead süles ja silitasin ning püüdsin leida veel oma hinges mingeid lohutavaid sõnu. Eelmise aasta 28 dets. 2009.a.
24. veebruaril kukkus pimedas joogivee kaevu hobune Pauliine. Arvata on, et eks suuremad rivaalid teda taga ajasid, mis pani teda selle kaevu suunas põgenema. Muidu hobused on ettevaatlikud selliste tumedate aukude suhtes.
25. veebruar oli mul üks raskeid hommikuid, kus ma pidin otsustama, mis moodi hobune kaevust välja saada. Kuna meie tee hoovi oli veel tuisu vaaludega kinni, kuhu ei suutnud isegi mu enese avtomobiil sisse sõita. Tol hommikul olin ma veel rattaga töölt koju tulemas.
Kui ma vaatan Paulat, siis meenub kohe see lugu ja tänu meeles meenutan päästeameti kiiret tegutsemist hobuse kaevust päästmisele.
Tasemel värk, päästeametil oli see esimene kord selline tegutsemine ja võtsidki, kui väliõppust. Olles lugenud kommentaare netist, siis sain aru, et paljud jagasid pigem tänusõnu päästjatele.
Olen täna korduvalt mõelnud, mis asi on jõulurõõm.
Jõulurõõm on kõige lihtsam asi, vaid teisest hooliv ja lugupidav suhtumine.

23. detsember 2010

Jõulu eelne päev.
Eile sai veetud heina. Teen seda tööd hobustega, siis saab neid nii trennis hoida. Kena ilm, aitas ikka kaasa paljuski. Kuna rikkis auto Raplas seisis, siis viisin õhtul lapsed veel saaniga kooli. Oh meie üllatuseks vastu tulijad autod veidi kiirust maha võtsid, et vaadata seda imepärast jõulueelset seltskonda. Samas lahe tunne, et sellisel videviku tunnil veel hobusega väljas olla. Teele on lahe olemusega hobune, kui ta peab üksi olema saani ees. Tahab ta ikka, et keegi oleks julgestuseks ees kõnniks. Nii ka lapsed tegid, kes siis jaksas jooksis, kes tahtis kõndis, vastavalt ka hobune tempot eesolijaga hoidis. Naeran südamest, et Teele käib meil alles teist talve saani ees. Eelmine aasta panime ilma raskuseta, siis see aasta oleme aktiivselt harjutanud raskemaid asju vedama järk järgult koormust tõstes. Ma ei tea miks ma nii teen, aga nähes kuidas ta mind usaldab ei taha ma talle ka liiga teha.
Täna käisin hobustega lihtsalt käe kõrval jalutamas metsas.


21. detsember 2010

Jõulukell Heliseb õrnalt Jõulukell,
ta hinge soojust toob,
süda sellest rõõmus, hell
ja jõulutunde loob.
Taevast langeb valget lund
ja toas on küünlasära-
Jõulupühad saabuvad,
hing rõõmustab, silm särab!



Ka minu hing heliseb jõululiselt. Kõik me ümbrus valgeks muutunud. Siis ju pole probleeme, kuidas me oma igapäevaste toimetustega hakkama saame.
Kaunis päikse loojang.

Elupuu talus saab reesõitu ja saanisõitu. Värskes õhus oma aega veetnud, kuumutame glögi, või hõõgveini priimusel. Saab kaasa võtta termosel.
Miks mitte oma vaba aega sisustada hobuse, saaniga ja veel ilusama aastaajaga looduses.
Plitide autoriks on mu vanem tütar Aade.

20. detsember 2010

Telefoni kõne politseilt.
Üllatus kõne politsei korrapidajalt ja mu abikaasale. Kes muidugi muutus rahulolematuks, et tema moblale helistati hobuste asjus. Kõnes mainiti, et meie hobused Raikkülas lahtiselt jooksmas. Teine pool ka mulle pahaselt selle teate edastas. Kuna oli selline kella 9-ne hommikune aeg, veetsin ma aega veel voodis. Teades, et mul on hobused kindlalt kinni, helistasin Rapla prefektuuri korrapidajale tagasi, et teavitada, kelle omad seal võivad olla.
Igaks juhuks eelnevalt kontrollisin kas on mu enda omad alles. Alles kõik ja uksed korralikult kinni.
Mõned aastad tagasi varastati keset ööd kolm hobust varju alt ja prooviti neid auto peale laadida - jäljed näitasid, et neid oli talutatud naabrinaise maa peale, kus siis hobused arvata võib olid ennast lahti tõmmanud ja jooksu pannud (noored hobused olid,kes polnud kordagi autoga sõitnud). Ühel ponidest oli veel selline komme, kui juhtus olema võõras inimene tema talutajaks, andis ootamatult kolki. Ponist võib saada omale hea valvuri õue.
Ja oma kadunud hobused sain alles järgmise päeva õhtul tagasi, kui helistas Külli Raikkülast ja küsis kas mul ei ole mõned kadunud. Teada andes, kust ma siis need leian. Omakorda oli temale helistatud sälgude pärast, arvates, et need kuuluvad Raikküla tallile, kes lumetuisus ja metsavarju hoides püüdsid otsida lume seest miskit toitvat.
Tegelikult olen alati tänulik inimestele, kes viivitamatult teavitavad, et mul on suksud lahti.
Tegelikult oli asjal teine varjatud pool.

19. detsember 2010

Neljas advent.
Me pole jõudnud veel kaunistada oma kuuske. Ainus tegevus majas mis pidev; koristamine ja hobustele söödavedu. Kui ma nüüd järgmine nädal veel kaks rulli Kalju maa pealt
ära toon, siis pean teise maapeal asuvate silorullide juurde tee lahti laskma lükata. Muidu mu trakad lihtsalt minestavad.
Täna käis mu ühe hea sõbranna tütar harjutamas hobust ette, kuna valis koolis eksami teemaks hobuse ette rakendamise. Ja tunnistan, asi on enam vähem selge, eks peab ikka nata veel harjutama.
Käisime veel metsas, nii lahe oli. Otsisin metsas jälgi, tahtsin teada, kas mu metsakiisu on alles. Jah, ei leidnud neid jälgi, aga selle eest kitsede jälgi piisavalt.
Väike põige Kalju maja juurde, iga kord kui ma selle majavraki juurde saan. Muutub mu meel härdaks. Oli see Kalju mis oli, aga vahel seda sorti inimesega võis ka suhelda, kui ta kaine. Nüüd valitseb tühjus ja sügavad hanged ning maja kokku kukkumise moment ees.
Pean väikest kronoloogiat, millal miski laguneb.

18. detsember 2010


Oo jõuluaeg.
Rõõmuaeg, rahuaeg, ootuse aeg.
Hea meel, et mul on millega tegeleda ja mul on töö.
Kuid mul on veel unistusi ja eesmärke.

16. detsember 2010

...
Õhtune toimetus selja taga. Suhtlesin iga hobusega lähedaselt. Huvi on meil elanud 10 aastat ja seega juba 30 aastat vana ehk eakas vanaproua. Vahel mõtlen, kas hobused ka saavad aru, et neist tõeliselt hoolitakse. Leiba julgeb tulla võtma koos Teeba ja Teelega. Teeba ja Teele on väiksed ülbikud karjas. Kipuvad teisi eemale peletama oma taktikaga. Nii kui nad jälle oma kadeduse puhanguga kedagi kimbutama hakkavad ignoreerin neid täielikult. Pööran nendele hopsidele, kellele just rünnak või eemale peletamine tehti. See mõjub. Teele muutus leebeks.
Eile juhtus, et kui Teele oli ree ette rakendatud ja vaja teekaldest ülesse tõmmata, keeramise pealt murdus aisk. Teele jäi seisma, vaatas taha mis nüüd juhtus, siis jäi järsku õnnetuna seisma. Läksin Teele juurde ja ütlesin, lohutades, et see pole küll sinu süü. Teelele meeldib väga inimest teenida, ta usaldab ning ta soov on seda enam teenida inimest.
Ta on mul üks kelles pesitseb suur sugust mõistmist, ta on hobustest, kellele võib usaldada miskit saladust või mida iganes.
Hertaga on tekkinud eriline side, ta saab aru, et on väga vajalik ning samas on tekitanud suurt kadedust Teebas ja Teeles.
Pauliine käitus kuidagi mõistatuslikult kui ka anuvalt ( sooviga välja jääda).
Sügasin paulat kaela pealt, tahtsin teda ka nina pealt silitada, kuid ta tõstis pea ülesse....
Kaevan ja kaevan ja kaevan...
Reetan ja saanitan lisaks.


13. detsember 2010

Tänaseid toimetusi homse varna ei lükata.
Oi küll on lund, eile õhtul hobuseid sisse tuues, nagu pehme vati sees, astu ja astu samas tunnen, kuidas iga jalalihas on väikes trennipinge all. Mõttes püüan sättida astumist nii, et see oleks juba trenni eest.
Üritasin eile õhtul oma blogisse pääseda, kuid tulutu tegevus. Net on juba kord selline, nagu vahelduv vool kord on teda ja kord ei ole.
Muidu eilse päevaga olen super rahul. Panin Hertat väiksema saani ette (kahe inimese oma- hiidlastele kuulunud). Tahtsin ka Teelet panna,kuid see isiksus oli natuke erutatud ja pinges. Viimati,kui ma hobustega tegelesin oli see rohkem kui nädal tagasi. Kuna mu treeningutesse tuleb kohe auk, kui käin Tartus. Lastel pole aega nädala sees, kuna koolist koju saavad nad poole nelja paiku.
Teelega tegin oma saanisõidu raja läbi. Oi jaa, kus Teelel oli sammu, üritas igal võimalusel galoppi tõusta. Panin teda lõdvestuma, pinge all olev hobune on ettearvamatu ja kui tal lasta oma tahtmist tegutseda, siis soovimatud tulemused ongi käes.
Täna pean minema sae ja labidaga, et kohad kus traktor on suured vallid ette lükanud, saani või reega läbitavaks muutma. Vastik on turnida üle valli reega, hobusel paha ja reel olijatel paha - tasakaal võib kergelt kaduda. Kohati metsas on raske lume tõttu puid langenud rajale, siis vaja rada jälle läbitavaks saagida.





12. detsember 2010

Lumesadu ja elust enesest maal ning linnas.
Ütleks tänase päeva seisuga, et loobun jälle tükiks ajaks autoga liiklemisest. Kõik oli mul ok, kui sain oma töö juurde, ei osanud ma kuhugi oma autot parkida. Mõtlesin, et keeran otsa ringi pargin maxima parklasse. Kõige parema tahtmise juures suutis mu raudne suks ennast veel valli sisse sõita ja sealt oma jõududega mitte välja ei tahtnud tulla. Viimases hädas korjasin kompsud ja padavai töö juurde. Natuke ennast turgutama, kuni siis abi armee kohale tuleb.
Eks teine jama on mu auto papudega, mis vajaksid juba kiiremas korras välja vahetamist. See väike vahe pala.
Ma olen kolm päeva kodust eemal olnud, eks ma väikest viisi vigisen, et ma sinna Tartu ronisin. Tegelikult meeldib mul sellisel tuisusel ajal kodus olla ja tegeleda sellega mis mulle meeldib, saani või reega sõita ja ratsutamas käia. Hobusega õnneks saab alati välja.
Oii tahan oma hopade juurde. Igatsen väga. pean veel öö vastu pidama.

11. detsember 2010

´´Torm moonika´´
Minu arvamus möödunud tormist, see polnud miski torm, pigem normaalne tuisk. Meie Eesti oludes täiesti normaalne. Ei muutu see miskiks, isegi vanast ajast on teada tuntud tõde, kui ees seisab tõsised tuisused ilmad siis inimesed ei lahkunud kodudest. Pandi tähele loodust ja selle järgi siis tehti töid. Talgu korras veeti siis kaugematel heinamaadel asuvatest küünidest heinad koju ja ikka teatava varuga.
Nüüd on targemad atribuutilised vahendid, mis ennustavad mitme päeva ilma ette. Ma eelistan sööta hobustele vedada pehmemate ilmadega ja varudega. Tuisuse ilmaga on ainult elementaarsed tööd ja siis sooja tuppa peitu, aga mis teha mul juhtus töö öiseaja graafik just ´´moonika´´tipp tunnile.Kahtlesin õhtul bussi oodates, kas buss tuleb või mitte, õnneks oli ka teisi kel asja Raplasse.
Öö läbi kostus majas olevates ventilatsiooni lõõrides ühe tooniline vilistamine. Vara hommikusel tunnile õue minnes ootas mind lai tööpõld. Tuisu vaalud matnud kõik ukse esised kinni.
Mulle meeldis see tuisk, see oli lihtsalt nagu paksu vati sees suplemine.

9. detsember 2010

Ilmake.ee
Mis meie ilm siis teeb?
Hommikul lapsed kooli saatnud, mõtlesin korra veel pikali visata. Jäin sügavalt unne. Ärkasin 9 läbi ja esimene asi, viskasin pilgu õue, jõudsin ainult hõisata sajab lund. Juba eelmise päeva õhtul lubasin abikaasale, et kui hakkab lund sadama, siis viin kiiremas korras auto küla peale. Saigi tehtud, aga kõige naljakam oli see, et läbi lume saju ei jaganud läbi auto klaasi vaadates tee ääri. Nii juhtuski, et suure kiirusega olin vahe peal kohati vallide peal sõitnud. Tagasi teel koju siis ma jälgede järgi vaatlesin oma auto kangelastegusid.
Hobuseid välja lastes panid tulist jalu kohe silorullide poole kappama. Kuid kappamist nad pidama ei saanud, kes nendest kõige stoilisem ja väärikaks oli Huvi. Huvi vaatas ja siis jalutas oma vanuse väärikusega sööma. Kui liiga tuuline ilm, siis hobused armastavad süüa metsas. Mul on jaotatud karjamaal erinevatesse kohtadesse silo laiali. Siis toimub nagu liikumine.
Õhtul tõime hobused vastu nende tahtmist sisse. Kunagi ei tea, kui palju tuiskab ja kui aed lumme mattub on need kabjalised uttu tõmmanud. Siis hobuste poolt öeldakse, et piire pole näha mis ikka tuleb laia maailma avastama minna.
Lageda peal oli meile juba poolest säärest saadik lumi. Suht halb vastu tuisku astuda hobs käe kõrval suht talumatu ja hingemattev. Lõpuks me nad ka sisse saime. Muidu on jah õhtul ainult vilistamise ja tule süütamisega märge hobuarmeele, et aeg varju alla pugemiseks.

8. detsember 2010

On alles elu.
Muidu talvel pole viga, aga mu auto oskab kõige võimatumas kohas kinni jääda. Oiiii, olin täna uhke ostsin labida auto peale, et hirmutada auto kinni jäämist. Esmaspäeva õhtul tööle minnes suutisn oma massina keset hoovi kinni sõita. Kujutage ette, kaks päeva sai kaevatud autot hoovist välja. Olen juba tüdinud sellisest madistamisest. Kui palju mu kallis aega on jooksnud tühja see peale. Õnneks leidus siiski eile inimene, kes ajas traktoriga terve tee Kabala tee äärest meie väravasse tee lahti (lastel ka lihtne hommikul bussi peale minna).
Õnneks Herta jalg on paremaks läinud. Enam ei ole paistes ja lonkamine on vähenenud. See teeb head meelt. Õhtul pöörasin Hertale, Huvile, Tassale, Pauliinele ja Pässule ohtralt tähelepanu. Ikka leivaga. Huvi on mul auväärne hobuse vanaproua, kes on mu eriline lemmik. Ta on rohkem küll vaatamiseks ja näitamiseks - kui vanem hobune mu karjas. Ta on meie talus üks hindamatu loom olnud. 1998 aasta jõulud olid erilised, kui palju sai Võerahansu puhkemajas käidud. Siis olid need hiilgeajad. Missugune ilm ka polnud sai oldud väljas. Sama aasta aastavahetusel -30 kraadi pakast keskköö paiku andis ja kui ma uue aasta hommikul siis koju naasesin oli mu hobune härmas. Olid lahedad ajad. Muidu tahaks jälle seda keskköö tunnet saaniga sõita.

5. detsember 2010

Interneti probleemid.
Proovisin eile õhtul korduvalt sisse logida, mis lihtsalt neti peapaneelilt kaugemale ei jõudnud, iga kord mind sealt ka välja viskas. Ja nüüd, kus kell öötunde mõõdab, siis ma oma mõtteid blogisse püüan trükkida.
Eile siis teine advent ja söödavedu, arvestuslikult pikema aja peale. Vaja koolis käia.
Silorullid said veetud erinevatesse kohtadesse. Ühe rulli peitsin metsa alla.
Olen varematel aegadel täheldanud, et metsas meeldib hobustele rohkem - tuulevari ja ei pea pikalt kõndima sööda ja varjualuse koha vahel. Söötmine toimub mul sellises kohas, kus hobused saavad olla tuulevarjus. Jootmine on toodud üle maja taha. Kõige lähimasse punkti, kust hea vett vedada. Kui torud külmetanud, siis köögist kraanist vett tassida - saab kohe joota. Loomade talvise vee võtan ma tavaliselt vaheruumi kraanist ühendatud voolikuga otse läbi maja veetud vannini. Ainus mis mulle ei meeldi, vesi tuleb nõrga joaga. Selle tekitab torustikule vahele pandud veefilter, hetkel on see veel umbe läinud. Selline filter peab vähem kui aasta vastu. Praktiliselt iga aasta nõuab see välja vahetamist.
Teele huvi täku vastu on aktiivseks läinud. Kui ma silo vedasin kappas,karjamaad mööda nii nagu otsiks ta miskit.
Laupäev ja pühapäev oleks võinud saani või reesõitu teha. Kuid jah millegi pärast siis soovi nagu pole.

4. detsember 2010

Jootmine,jootmine ja veelkord jootmine.
Juba mitmendat päeva nuputan jootmises lihtsamaid võtteid, kuid täna pidin kõige algelisemat meetodit kasutama. Kui kord hobused välja saanud, esimene teekond on neil kohe veevanni äärde, ega nad sealt enne ei lahku. Kui ma pean neile vee kohe ka ette vedama. Osa nõudlikemast tegelastest siis ka oma kärsitust vee järele kabjaga kolistades vanni põhja vastu. Ooo see mulle ei meeldi mitte üks teps, Amanda see mahub oma kasvu kohta terves suuruses vanni. Muigan omaette, juba laps ootab vannitamist.
Vett vedasin 15 l veeämbriga toast, õnneks ulatub karjamaa meie maja taha, kus siis üks vanna asub. Sain sinna lasta paar päeva voolikust läbi maja, aga täna ma ei suutnud kraani lahti sulatada ja siis pidin leppima ämbri variandiga.
Tassa on kenaks läinud - kuulekas ja hästi kaasa tulev.
Herta täna lonkas, kahtlustan Teele või Teeba kallaletungi. Eks öisel ajal pidid jagama sööta ja territooriumi.

3. detsember 2010

Kiired tegemised ja kiire päev.
Kui vaja miskit kiirelt teha või kuhugi jõuda, kipuvad asjad ikka tagurpidi minema. Tahtsin Raplast tuua kanadele mineraal sööta, kuid jõudisn ainult bensukasse. Auto starter jamas juba nii hommikul, kui ka pärast Raplas olles. Ohe tuleb peale, kui hakata mõtlema, et mõni asi hakkab alt vedama.
Ohoo, hopsid on ikka lahedad. Iga päevaselt ei olegi neist miskit nii kirja panna, kõik on sama tegevus. Ainult täna tegin tavatult miskit teisiti. Tõstsin kõigil hobustel jalgu, kuna nad ei viitsinud kohe uksest välja tormata. Siis mul võimalus seda kõigiga teha. Pauliine on muidu selline kuju, kes kohe tahab jalga lasta, et vältida jala tõstmisi. Talle meeldib mind kiusata.
Täna ei jõudnud reega sõita. Homme vast küll.

1. detsember 2010

Heinavedu Hertaga. Herta on tubli. Homme panen ree ette Teele. Ilm oli suurepärane, mõnus paras temp., heinarull sai lihtsamate teguritega koju veetud. Olgugi , et vedajaks oli elav olend. Mul on väga hea meel. Hopad ruulivad.

OO jõuluaeg,see armas jõuluaeg.
Leidsin laheda pildi, mis küll jõuluajaga kuidagi kokku ei lähe. Lahe miskit leida, kaartide hulgas.
Uurisin täna metsloomade jälgi ja mõtlesin, siis kitsede peale, tundub, et kitse populatsioon on sama arvukuse juures. Õnneks on tekkinud ka põtru, eks mujal metsad maha võetud siis peab kuhugi põgenema. Metsloomale on see ikka nagu alasti kiskumine tema elupaigas. Pole peita, ega varjumis kohta. Tänan mõttes kõige kõrgemaid jõude,et on säästnud minu vaeva. Ei ole praegu suurt lund juurde tulnud, olen selle vähese üle õnnelik. Kui seda oleks meeletult rohkem nagu möödunud talv. Möödunud talv oli minu jaoks kurnav ja väsitav, pidev lume lisa ja kühveldamine 4 kohas oli siis suur eneseületamine.
Ühe kuu jooksul rüüpab mu traktor kuskil 40-50 l kütet söödaveoga. Kütte kallinemine paneb kaaluma igat ostu, mis asi on mulle tähtsam.
Loomad on tähtsal kohal, siis loobun pigem auto sõidust ja hangin need liitrid. Praeguse raha seisu juures ei saa jah kahjuks suure koguse kütte ostmist lubada.

Süva lihased ja milleks on neid vaja.

  Süvalihased on väikesed lihased suurte lihaste all. Tänu nende toele vaagnavöötmes, lülisambal ja õlavööl saame seista püsti ning ringi ja...