Algas koolivaheaeg... Täna võtsin endale vaba päeva trennidest. Juba eile tundsin, et ma pole tükk aega endale aega saanud võtta. Ja tahan võtta täna selle päeva. Nädala lõpud siiani on möödunud treeningute korraldamises ja sõnnikuga majandades. Kuid tundub, et elukorraldus näitab, et kuskilt pean hakkama koomale tõmbama. Kas mul on ikka sõnnikut hakata turustama inimesele kätte. Pigem kasulikum on inimesel ise järgi tulemine. 

Trennide andmine lastele meeldib. Kuid eelistan mõõdukust kõiges juba üle kõige arvestan hobustega. Ja kui klient on nõudlik ja esitab oma soove, siis hakkan kaaluma, kas on mõtet tihedale trennile. 

Mis nukraks teeb on inimeste liigne kiirustamine ja närvilisus. 

Heia rahvas, jätkame siis vapralt kevadiselt ja mõtete lainel. Mis sellest, et viirus ilma elus möllab, elame meie metsade rüpes vaikset, tagasihoidlikku elu. Oodates kannatlikult pandeemia piirangute lõppu. Mida ikka arvata, kui see on maailmas ja nii mõnigi tutvusringkonnas läbi põdenud, siis ise nagu suuremaid üritusi ei korralda. 

Kevad on meil täierinnaga õue tegemistesse viinud ning toimetame, et saaks sõnniku ja muu teemaga ühele poole. Varsti ka aiavilja külvide tegu jne. 

Ootame ka oma karja täiendust ponitita näol. Kellukas on väiksema ootel.