Esimesena õue minnes ootab mind 5-e häälne koertekoor. Kes kohe oma siirast rõõmust, et mind jälle nägid. Kõikjal mind saatmas, meeleolu juba nende tervitusest rõõmsaks läheb. Mul jah elavad koerad tegelikult majas, aga oskavad kuulata, millal õue tulen jooksevad kiirelt ust vaatama läbi rehetoa õue. Olen alati küsinud endalt, kuidas teevad koerad vahet, kes just õue tuleb. 
Olles oma toimetuste juures, kontrollivad koerad igat mu sammu, ega ma järsku nendega metsaretke ette ei võta. Igaüks püüab oma tähelepanu kuidas jaksab mulle omas keeles selgeks teha. Kõige rohkem meeldib loomade juures keha keel, mida on vahva ja vahel põnev lugeda. Loomad ei väljenda ju omi tundeid-mõtteid sõnadega vaid ikka oma loomuliku häälituse - saba liputamise, keha väänates, haukumisega jne... miks mind ajendas see teema kirjutama loomade empaatilisest maailmas... töö juures on kaks inimest, kes tahavad loobuda oma lemmikloomadest (tegemist küll kassidega)... üks kurtis, et ei jaksa kassi järelt koristada (ajab karva, pidi tekitama liiva laiali vedu wc-us käimise järel). Teine inimene, kellel siis ka töökaotus ees seismas, mainis, et tema kass on liiga palju sööma hakanud. Ja mainis, et peaks loobuma loomast... jäin nende kahe inimese juttu kuulates väga kurvaks. Miks võtta loom, kui ei taheta ühel hetkel enam temaga koos elada, tuues põhjuseks tobedaid vabandusi.
Mul elab köögis vabalt siil, kelle suhtes ma respekteerin, tema heaolu just vabaduse näol. Hea öösel kuulda, et tema toimetab ja nendin, et keegi pereliikmetest ei ole kurtnud tema aktiivset ööelu segavat.