29. september 2011

Jälle lendhobused.
Täna hommikul õue tulles, esimene asi, mida ma teen. Käin hobuseid vaatamas, hea et oli rohkem riideid seljas. Kuid jalas olid mingid kummist tuhvlid, millega läbi rohu jalutades aga märjaks said.
Ok, nojah, mida ma karjamaalt ei leidnud olid aga hobused. Siis oma pilgu suunates üle karjamaa suunaga Ahnepere suunas, kui märkasin siis ühte heledat hobust liikumas. Selge, et hopsid jälle iseteenindusse läinud. Egas miskit, tuppa ja haarasin nelja hobuse päitsed ning pool pätsi leiba. Autoga siis hobuste juurde ning siis leivakoti krõbistamise peale sain kätte kolm hobust ülejäänud karjast karjajuhiga eesotsas panid ajama. Kui ei ole õige karjajuht kätte saadud siis kari kaasa ei tule. Nii ma siis kolme hobusega koju läksin ning panin esimesed jooksikud kinni. Läksin siis järgmisele ringile. Ja juba jõudis helistada Ahneperest Ivar, kes mainis, et hobused tema maja juures lutserni põllus (segu põld, punase ristikuga). Mainisin, et olen sinna poole teel.
Jõudsin siis sinna sain siis ka karjajuhi kätte ning veel ühe noortest hobustest ja hakkasin kodu poole tulema. Tamme talu teeotsas, jõudis siis karjast see viimane osa, mis raskelt ennast kinni annab.
Tänase õhtu korraldasin juba nii. Teada olevalt need hobused, kellel allergiaga probleeme, ning kehakaalu tõus meeletu. Panin ööseks sisse ja heinadieedile.
Allergia Katariinal valmistab rohkem muret. Ma ei taha sekkuda ravimitega ja leian, et parim ravim on ära hoida. Lihtsalt vähendada ristiku sisaldusega sööta.
Eile tegin siis ühe karjamaa suureks, kuhu jääb nüüd sisse ka meie teraviljapõld odraga ja ohakaga (viimane on ülekaalus). Hiljaks jäänud vilja võtmisega ja vihmaste ilmade tulemusel longusid odrapead osa on ka maha pudenenud. Lasen nüüd selle maa hobustel ära süüa.

26. september 2011

Täna panin siis viimase 10 eurot autole kütte rahaks. Mõtisklen, et kuidas saavad võistlusspordile pühendunud hobusekasvatajad hakkama. Kui mina oma 10 hobusega. Kas minu turundus lonkab.
Missugune peaks olema turismi alane turundus. Homme õhtul istun lastega maha, kuulan ära missugused rahad neil kooli vaja ja millised rahalised vajadus mul oleks (eelistan autokütte rahasid ja lõppemas on kindlustus). Tänan õnne, et mu valik osutus säästlikule autole, oleks mul kütte ja rahaõgard auto. Oleksin ammu oma palga ja sissetulekute juures maha müünud.
Praegu euro kursi juures ei oska isegi planeerida, vahel tulevad ootamatud väljaminekud. Pesamuna ei julgenud rääkida, et neil on klassi ekskursioon Roccal Maresse Vabaõhu muuesumisse. Selle maksis kinni Anete, hea seegi, südant liigutav moment. Kui palga päev maksan talle tagasi. Ohkama paneb... kurvaks teeb meele, tahtsin tänavu aasta reisile minna, kuid jätsin ära, mul ei tekkinud sellist sobivat raha, et sellega reisile minna. Olen selle pärast väga kurb.
Viimane nädalavahetus.
Ei olnud ühtegi ratsutajat, egas midagi, siis tegelesime ise lastega hobustele trenni tehes. Mina käisin pikemal matkatuuril kestuseks oli see 7 tundi. Ühtepidi oli see hobusele ja koerale uudseks kogemuseks. Kohtudes Keo külas ühe hobusekasvataja koplis oleva noore tori täkuga. Kuna see meid märgates hakkas ta kohe möirgama. Leidsin, et parem on aiast kaarega eemalt minna. Nii tehtud, metsast läbi saanud sattusin kogematta oma abikaasa kunagise töökaaslase maja taha, kes hetkel aias toimetas ning suhtlust alustas. Ja ennäe imet, et ei küsinud kust kandis, teadis kohe, kes olen. Nati oma aega sinna kulutanud, jätkasin oma teekonda. Ega ma siis raatsinud mööda põlde, pidasin paremaks ühe nurga otsemaks teha, kuid jah sattusin padrikusse, kuid hobune, kellega teekonda alustasin oli vahva.
Sealt välja saades, leidis koer kähriku, keda ta siis hoiatas oma kileda haukumisega, et ta ei tohi ennast liigutada, nii kaua kui ma seal läheduses püsin.
Varsti ületades Järvakandi maantee, jällegi toredate ja jutukate inimeste suhtlemisse. Kus siis koer demonstratiivselt kihutas ühe kassi kase otsa. Õnneks oli see naabrite kass.
Edasi kulges sealt juba teekond Lellaperre, kus siis suurel heinamaal, kari Laiapea perele kuuluvad noored hobused söömile pandud. Kus siis hobused minu mära häälekale tervitusele uudistama kihutasid. Mina muidugi, kohe teises suunas, et ei tekiks kohtumisel sellist probleemi, et keegi paneks kedagi paika. Jube kisma oleks tekkinud.
Edasi kulges mul metsaseiklustega, aga seda ma ei viitsi eriti jagada. Sinnamaani oli ok, kui tee ääres sõi noorkari mustavalgekirjat mullikad. Mullikad teatavasti on uudishimulikud.
Edasi kulges mu teekond Ohekatku külla, sealt Kehtna veehoidla juurde ja sealt sillast üle ning lõigates teekonna nati lühemaks siis Kehtna põldusid mööda Põlma tuuliku suunas.

19. september 2011



Kuidas edeneb meie eesti tõugu täku koolitamine. Kuna ta alles nooruke poiss, siis oleme teda pigem harjutanud esialgu karja juures päitsetega ning siis Tassaga koos päitsetest talutamisel. Mul on vaja nii kaugele jõuda, et Lipton usaldab koos minuga tulla juba metsa, et ta saaks aru, kui lahe on koos inimesega liikuda maastikul. Mulle teeb hetkel head meelt, et Lipton omab kahte sõbrannat, kes talle vahel tuge pakuvad, kui tal raske on (ema igatsust põeb).
Eile siis pärast platsi trenni Tassa ees ja mina Liptoniga käe kõrval metsa väiksele jalutuskäigule suundusime. Paar korda oli sellist hetke, kus tahtis kohalt tõmmata, kuid sai kohe aru, kes siis peremees olukorras on. Hobune peab oskama ilusti käe kõrval käia, ei tohi tormata, eeltöö teen enne käekõrval. Tulevik on selline, et sellest peab saama tõu täkk.

17. september 2011

Kas selline töö on isetegemine...?
Ammu mõlgub talu sildi tegemine ja selleks isegi üks palk pooleks saetud. Täna hommikul enne tööle tulekut kohvi juues, mõtteid mõtiskledes, leidsin, et see idee, mida pakkus mulle tuttav, siiski ei meeldi. Küllap küsite miks...?
Tahan ise teha, õppida juurde nippe ja uusi tööriistu oma tegemistesse kaasata. Ja ma ei vaja kellegi teise eest ära tegemist. Tahan ise lihvida oma talusildi, pooleks lõigatud palgina.
Olles juba maitsta saanud isetegemise vilju, siis enese hinnang oma tööle on suurepärane. Meeldib puidutöö.
Eile võtsin maha liigset võsa, mis kippus juba heinamaale kasvama. Iga kord, kui ma midagi alustan, vaatan enne objekti hindava pilguga üle ja siis võtan selliseid, mis takistavad normaalsete ja väärtuslikel puudel kasvamist.
Sae müra tõi isegi lapsedki kaema, et mis mul jälle teoksil. Ja nende lõpp hinnang oli lihtsalt suurepärane. Muidugi, mul jätkus neid pealtvaatajaid kuhjaga, hobused omakorda karjamaa väravas, kuna tegutsesin nende läheduses, siis soovisid näha, et mida teen.

16. september 2011

http://fotoalbum.ee/photos/eli4/sets/818809?page=15&seek=13
2009. aasta pildid KT ja NK laagris rõõmu valmistamas. Kaasosalised Maiu, Kati, Kellukas ja pesamuna Amanda.

Hommikul lükkasin hobustele ühe rulli heina, mõtlesin, et kogu aeg rohelise peal olnud. Ehh, tühi töö, asi läks hobujalgpalliks. Möll kestis niikaua, kui rullist oli ainult riismed. Vaatepilt oli lihtsalt köitev, et unustasin pliidile kohvi vee keema.
Heinarull karjamaale veeretatud, hõikasin kamraadid heinale, ja esimesena asutas ennast rulli suunas liikuma Tassa. Ja tema ka esimesena koha jõudis, teised jätkasid söömist. Siis kui üks kord Testemona märkas, oot, kas miskit toodi meile.
Tassa hakkas kohe rulliga maadlema, kõige pealt sügas, siis peaga tonksas, see veeres. Innustus selle liikumisest, kus siis läks madistamiseks. küll esikapjadega küll tagakapjadega. Kui teised kohal, läks asi veel hoogsamaks, kes peaga, mõni katsetas hammastega, asi läks nägude tegemiseks (rivaalitseti, vaja oli selgeks teha, kelle kord on rulli liigutada). Herta vaatas kõike seda toimuvat möllu apaatse pilguga. Vahe peal ennast kaarutaja raami vastu sügamas käies. Väga aktiivsed olid Tassa, Testu, Lipton, Teeb, Eeva-Lotta, Amanda see püüdis suurte jalgade vahelt rulli enda valdusesse saada. Väike aga suure hingega. Kui madin vaibus, siis pool karja kasutas rullist maha jäänud heina juba mõnusaks uinakuks.
Vahe peal meenus mu kohvi vesi, käisin tegin kohvi ja tulin siis tagasi karjaaia juurde vaatama hobuste mõnusat uinakut. Mulle tundub, et mu hobused on õnnelikud ja rahulolevad ning üksteisega arvestavad.
Ütleksin üks armsamaid päevasid, mida jälle tükil ajal meenutada. Ka mulle pakub nende vaatemängulised tegevused palju naudingut. Lahe yee....

13. september 2011

Sügis.
Selle nädala ilmaprognoosiks lubati vihma ja tormi, kuid tänase seisuga on eesti mereäärsetesse asustatud punktidesse jõudmas ainult torm Katia riismed. Tore, mind see rõõmustab. Mõtlesin, et pean hobused ööseks sisse panema. Õnneks asi läks nii, et ei pea. Täna jälle Tartus.

10. september 2011

Uudiseid ka poliitmaastikust...
Kahju... mina jätsin sinna põhimõttega minematta, mul polnud ühtegi kandidaadi ettepanekut. Reede õhtul lugesin läbi kava, mis päevakorda tuleb. Kõige igavam minu jaoks on erakonna sisesed valimised. Pidasin paremaks toimetada kodus, vedasin 15 käsikäru täit sõnnikut aiamaale. Hea kõdusõnnik, seisnud teine suvi läbi.
Koristamised toas. Urisesin neti teise poole peale, aga põhjusega.
Järgmisel nädalal on mul trimmerdamist, siis võsa ja sõnnik ning organiseerima heinavedu.
Kas on märke eeloleva aasta talvest...
Olen vaadanud, et sipelgapesad on saanud viimase paari kuuga mõne cm-e kõrguse juurde. Kuhja tipud on teravad, mõne ennustavad pähklite järgi... mina ei oska veel mitte midqagi...
Igal juhul mitmest kanalist olen kuulnud, et lubatakse karmi talve, kas tuleb mina veel ei julge öelda.
Rootsi metereoloogid ennustavad taas käredat talve...

8. september 2011


Uudis.
Eestisse siis keskkonna projekti alusel toodi poola konikud Soomaale poollooduslikke hooldama, eks näe mis sellest välja kujuneb, igal juhul FB-s on väga terav diskussioon algatatud ning kirgi kütab poola hobene.

Nii ostsin täna peitli ära, mõte tiksub ikka selle lihvija või elektrilise höövli ostmisele.
Vähemalt ühte märkasin Handymani kaupluse riiulil. Mis mulle väga sobiks puidulihvimiseks.... unistan vaikselt...

Otsin hetkel juhutöid, et saaks nati teenida autole kütte raha, et käia Tartus koolis, et saaks kevadeks selle kooli ka selja taha. Ratsamatkadele ei julge ma praegu mõtteid avada, kuna turism on selline, et see tuleb ja läheb. Klient on kes soovivad sügisel ratsutamas käia, hea meelega teeksin seda tööd, aga olen valmis muid pakkumisi vastu võtma. Mõtlen vanuritele abi osutama. Käisin ühte töökohta vaatamas, see ei sobi mulle mitte üks raas. Ajalises mõttes, ma ei suuda 8 tundi päevas siseruumidesse ennast sulgeda. Eks näe uurin veel ja teen ise pakkumisi.

6. september 2011

Hommikul sain töölt koju, esimene asi vaatasin hobused üle. Limpsisid hoolega lakukivi väravas, tundub, et nad naudivad täiega uut koplit. Eks on isegi paksemaks läinud. Endalgi hommikuti nende seltskonnas kohitada. Hobune elustab looduspilti elavas kujutelmas. Juba psühholoogiliselt mõjuvad rahustavalt. Kui ma nüüd õhtu eel Tartust koju naasesin, siis esimene asi mis mu pilku tõmbas oli mu enda hobusekari ja selle keskel üks väike murumuna Amanda seltskonnas. Laurale meeldib väga tegeleda Amandaga, samas oskavad ka suuremad hobused Laurast lugu pidada.... ehh saavad ju sügada. Kui ma korraks oma jala karjamaale tõstan on mõni kohe platsis ja teatud kohta ettenäidates , et palun siin on see koht, kust ma tahaks, et sa võiksid sügada. Pauliine on üks nendest, kes seda oskab ära kasutada.

4. september 2011

Luontotyyppien suojelu - ymparisto.fi

Luontotyyppien suojelu - ymparisto.fi
Leidsin täna ühe huvitava lingi.
Vahel võib sellised asjad aidata hobustega tegelemisel.
Täna oli siis platsi trenn ja üks metsmatk Aleksandra ja Artemiga. Käisime metsas 2-e tunnisel matkarajal. Kõik läks ilusti, meeldis see, et nende rahulolu. Pärast matka istusid nad ja vaatasid lasipuu lähedusse rajatud koplis nosivaid hobuseid, ühtlasi isega ka kaasa võetud pruukosti nosides.
Mina ise kimasin, korra küla peale, et viia üks sadul remonti. Tassal puudub ju sadul ning lapsed tahavad temaga juba ratsutada. Anete tegi täna talle painutust libisevaga, temal paha komme pead ülesse loopida. Lõpus väsis, siis Anete lõpetas ära. Mina ise olen käinud maastikul, muidu käitub ilusti, aga väsib. Noor hobune väsib, see normaalne, siis peab inimene loomast aru saama. Mitte sundima. Eks mulle kulub hetkel oma loomadega süvitsi tegelemine.
Jätsin see aasta oma hobused paaritamatta. Kuigi pakuti, et võiksin Herta mõne puhtatõulise tori täkuga paaritada, kuid kaalusin sedagi, et ma ei hakka uisa päisa tormama. Olles õppinud Herta hinge elu tundma, siis olen aru saanud, et ta kardab tohutult meilt lahkumist. Teda kuhugi küla peale täku juurde viia ei saa. Mõtlesin, et las olla see aasta. Võib olla, on järgmine aasta mulle parem. Kaalusin seda varianti, et paaritaksin eestlasega, las sünnib ristand, et siis saan kindel olla, kas ta jääb tiineks või mitte. Paar aastat tagasi oli teda proovitud paaritada oli täkuga koos, kuid nii see jäigi, varssa ta eelmine ei toonud. Ja peremees otsustas loobuda, eelmise aasta septembris ma ta siis ära tõingi. Herta on armas, ja näha trennis käiva laste hoolimist Hertasse, siis aina mu enesetunne heldib, näha lapse julget kiindumuse avaldamist. Hertale on tekkinud omad fännid, nii nagu teistel hobustelgi. Herta on saanud aru, kui oluline hobune ta on meie juures ning igal ajal näitab ta oma tugevaid omadusi, mis teevad temast ühe toreda looma.
Õnneks on Herta kabjad paranemas. Pidev värkimine on andnud hea tulemuse.
Õhtul istusin minagi lasipuu juures ja vaatasin, kuidas hobused korda mööda paarikaupa lakukivi käisid lakkumas. Mõned tegid õhtust tualetti omavahel. Ohh, mõtlesin, kui armsad nad on, kui nende heaolu on täidetud, uus karjamaa annab vähemalt kolme kuu sööda, kui enne lumi maha ei tule. Eks näe, kuidas ilma lubab.

3. september 2011

Hopad ruulivad.
Saigi siis hobused lastud uuele karjamaale. Esimesed suutäied võetud ning siis tutvuma piiridega, kus nad asuvad. Ainsad, kes asjasse rahulikult suhtusid olid Kati ja Testu. Teised kimasid nii, et sabad selga visatud ja tormati karjamaa erinevatesse nurkadesse. Kes siis mu hobuste pärast suurt rõõmu tundsid olid naabrimehe ponid. Kus siis minu omad ei viibinud, seisid ja pugistasid (selline häälitsus madalatooniline) hirnumise asemel. Tundub,et püüdsid ennast siis lähemalt tutvustada.
Alati, kui meil trenn seisavad ponid ühe aia servas ja vaatavad üksi silmi, mida teised hobused teevad. Arvan, et tunnevad kadedust, et nende hobustega igapäevasel aktiivselt tegeldakse.
Eile muidu ok päev, eks ka hobustel vahel tujud sellised, kui trenni tehakse, siis on oma kord, kui keegi peaks hobustest korda rikkuma, siis Kati või Teeba annavad märku, kui asi ei ole nii.
Trenni lõpu minutitel ründas mind oma kodumesilane, oii jube ning jõudis oma mürgi kintsu sutsata. Tänaseks on mu reis selline, et see pükste sisse ei mahu. Teine mesilane, aga Kellukat, sain Hele enne seljast, kui Kellukas ehmatusest jooksu pani.
Otsisin küll allergia rohtu, kuid see jäigi leidmata, lapsed oma arvutiga edasi - tagasi liikudes on see kuhugi vahele pugenud.

2. september 2011

Karjuse ülesse panek.
Tänane päev möödus mul õues tegutsedes, trimmerdasin aeda, siis pärast läksin karjust ülesse panema. Homme vaja veel mõned postid, ja metsa vedada tsipake karjust, pean ilmtingimatta panema valget värvi. Muidu teist värvi, metsas ei hakka ööpimeduses hobustele silma ja võivad karjusest läbi minna.
Karjuse panekuga jõudnud paraleelselt Raamatu maaga, tulid mind uudistama, naabrimehe lambad, kitsed ja ponid. Ossa kus ponid demonstreerisid oma kappamisi ja pruuskamisi ning puristamisi. Oi küll nad olid innukad ja täis vaimukusi, mulle ette kandes. Ma arvan, et nad said väga hästi aru, et toon neile oma hobusekarja lähemale ja nad ei pea olema siis enam üksi. Saavad suhelda. Loodan, et ei teki aiast läbimurdmise mõtteid kellegil.
Mul hetkel mõned palgid pikkupidi lõhki aetud, nüüd sain aru, et mul veel tehnikaid puudu, et teha talusilti. Varsti hangin endale taldlihvija, siis saab need lõhki aetud palgid siledaks lihvida ning siis tähed sisse meisterdada. Olen puutööst vaimustunud, kaasa arvatud ka lapsed. Vaja oleks veel hankida puu peitel.
Kaks päeva seisis meil maja nurkades tungrauad. Täna hommikul võeti tungrauad palgivahelt välja ning ehitusmehed lahkusid jälle Soome tagasi. Päris hea on vaadata.

1. september 2011






Pildid oma koertest, kuidas trenni lõpetamine käib ning mõnust püherdavad hobused.
1.september.
Algas uus õppeaasta, lapsed kooli saadetud. Kolm last alustasin kohalikus Kabala põhikoolis kooliteed, siis vanem tütar aga Rapla Ühisgümnaasiumis. Kunagi ammu olen oma vanematega ise selles koolimajas elanud ning 4 klassi koolis käidud. Armas koht ja meenutused head. Samas uuendusi läbi elanud koolimaja sootuks uue sisu ja välise näo arhitektuuriliselt saanud. Muidugi Aadel saab olema raske, aga milleks selline ,, Raske õppustel, kerge lahingus'' ehk siis hiljem, kui soov kõrgkooli minna, on asi lihtsam.
Viimastel päevadel, kui soovisin siia blogisse sisestada uusi mõtteid, siis jah, kodune nett kustus iga avamis soovi korral sootuks.
Eile õhtul enne päikese loojumist sai veel hobuseid üle vaadatud ning suksud iga üks omal moel ka ennast demonstreeris. Kõik hobused käisid üks haaval ja kui keegi tuli teiseks hobuseks, aeti see kerge kõrvalingutusega minema. Andes teada, et minu kord ja aeg on suhelda oma perenaisega. Hobusega suhtlemine käib mul nii, Tassa pani oma nina mu õlale ja puhus kõvasti, nõudes nii mult musi. OK see selleks, see tehtud. Testu on ka üks kes armastab tohutult tähelepanu, tema hea meelega näitab, kus tal puuk, või mõni kriim, eks siis tegeleme kohe sellega. Testemonale panime teki selga, et ilmad sellised jahedad öösiti ja sajused.
Mul on veel hoone loomade talviseks majutuseks korda tegematta, aga sellega hakkan homme tegelema.
Kurb veel selle üle puhkus sai ka läbi, pean hakkama jälle graafiku alusel tööl käima.

Süva lihased ja milleks on neid vaja.

  Süvalihased on väikesed lihased suurte lihaste all. Tänu nende toele vaagnavöötmes, lülisambal ja õlavööl saame seista püsti ning ringi ja...