29. juuni 2014

Eile juhtus mu elus esimene kord, kus ma ei saanud saata enda talus sündinud hobunoorsandi. Hüvastijätu tegin juba eelmise päeva õhtul individuaalselt. See on nukker, kuid ületan enesest kõik, teadmine, et noort looma ootab ees uus tulevik.
Üks õhtu kihutasid kõik metsas olnud kabjalised koju, kuna mõnedel isenditel inna aeg. Ja kuna ma ise tööl, panid lapsed siis märad aedadesse laiali. Täkk sees läks lausa nii pöördesse, korra proovis aknast enesest välja mahutada. Kuid õnneks see jäi lõpule viimata.
Laraga käisin jahikoera koolitusel. Elus esimest korda viibisin sellisel koosviibimisel. Sain teada, mida pean veel Larale selgeks õpetama, kuid tal on võimalus saada heaks jahikoeraks.  Üks asi häirib viimasel ajal, kipub üksi salaja metsas käima. Nii püüan hoida meeli erksana ja tähelepanu Laral igal viisil. Taskus on alati maius, et hoida tähelepanu. Ja kui ma ise tuppa, siis koer ka sisse. Vahel, kui miskit teha kuskil pikemalt, peab ta veetma toas üksi. Muidu on nii, et teeb putket kohe, kui mu tähelepanu muuga hõivatud.
Interneti ja avalikkuse meediakanalites kajastatakse aktiivselt hobuste üleküllusest pakatavat turgu. Eks see teeb murelikuks, kuid püüan säilitada alati optimismi. Kui millegagi on algust tehtud ei saa sellest ka nii kergekäeliselt loobuda. 
Vaatasime täna hommikul noori hobuseid ja nende välimikke ja andsime hinnanguid, mida neis silma hakkab.
Pisikesest Anettist on sirgunud kena hobuneiu. 
Olen hetkel veel kahe vahel kas ruunata Lipton või jätta täkuks, aga homme helistan veel ühele inimesele, kellega toda teemat arutada.

27. juuni 2014

Täna lõpuks soe, muidugi ei suutnud ma loobuda talvistest soojadest komplektidest. Metsas kolasin sigade pärast neid on ikka hulgim meie kanti tulnud. Katsetan, kas koertega pidev talupiirides liikumine annab tulemust neid peletada. Karjamaadel ikka sügavad kobestus jälgi jäetud. Õnneks nüüd on siis ka heinamaal rohi kasvama hakanud, eelmine nädal avanes nutune pilt, laiguti madal humal-lutsern. Näis millal silotegemist saab teha.
Ees seisab jälle ühe ponnu ära saatmine, ühtepidi rõõm teistpidi väike nukrus. Nagu oma last saadaks, kuid teades enda võimeid ja võimalusi, siis ei saa ma lubada üle enda võimete. Mõistus peab kaaluma reaalselt kõik + ja -. Samas hea meel, et leidsin sobiva kodu, samas teistpidi tunnevad rõõmu lapsed.  Loodan, et järgmisel talvel juba väikse Mannu siis Luciano eest saadud saani ette rakendada. Laura tegeles eelmine talv vähese lume korral veel koerte rakendi õpetamisega ja kasutas oma plastkelku selleks, kuid teadagi on see neljale koerale suht kerge vedada. 
Millist ilma lubab ja millal saab alustada heinatööga?
 

25. juuni 2014

Täna hommikul oma 24/7 töövahetuse lõpetasin ebamugavustundega, tervis polnud suurimas korras. Koju saabusin uurisin hobuseid ning leidsin, et lapsed olid jälle Lipsu sisse pannud. On suks, oli teine veel aia puruks tõmmanud. Õnneks lapsed on õppinud käsivikatiga niitma ja nii poisile siseruumidesse süüa vedanud. Muidu suht rahulik, allub, tegin isegi vihmaste ilmadega kolme tunniseid treeninguid, isegi Lucianot ei saanud jätta trennita (käe kõrval 0,5-1 tunnini).
Proovisin tunni jooksul voodis pikutamist, kuid mis teha, kui inimene on harjunud loodusega elama. Mõtlesin, et mida peaksin täna tegema, kui arutlesin endamisi, sõnniku kärutamisest, siis oii vastumeelsus ja kohe meenus tohutu higistamine. Kui mind vaevab kas väsimus või mingi muu probleem, siis olen mõistnud, et kõige parem mõistja on selles rollis on hobune. Võtsingi platsitrenni asemel, ühe pikema distantsi ja uurida võimalusi matkamiseks edaspidigi. Hobust saduldades sain aru, kuidas Teeba püüdis mind mõista ning kohelda. Ja tänane matk andis kõike seda mida mul vaja oli, teekonna lõpus, kui Teeba tegi mulle adrenaliini hüppe ja lisaks metsikut galoppi, et teistele järgi jõuda. Lasin tal ka seda teha, kogesin pärast kõrget hüpet üle kraavi vererõhu tõusu, vaevanud tervise probleemid olid kadunud. Lasipuu juures tänasime lastega hobuseid ohtralt leiba jagades. Leidsin, et tegin õieti, et midagi tegime ära. 
Esmaspäeval sai ära veetud kõik oksad, mis olin saaginud ning veel hobustele korraliku jaanitule süüdanud. Me ise perega veetsime jaanilaupäeva vihmapüha pidades toas teleka taga, kuna telkust miskit kaeda pold, siis eelistasin mõne rea raamatust lugeda, mis aitab unemaailma kaduda. 

23. juuni 2014

 Aknast välja vaadates tundus, et metsast tõuseb paksu suitsu, kuid tegelikult oli see pikast sajust ning mingi soojuse mõjul udu tekkinud.
Tänast hommikut alustasin jällegi oma tavalise argise askeldusega, kõigepealt kohvi vesi keema, kaevu äärde ennast karastama ning kiire pilk, kodu juures olevale noorkarjale. Kuna tihe paks udu andis ähmaseid kogusid märgata, tuli aeda minna ning uurida, kuidas suksud tunnevad lähemalt. Muidugi noored on sellised, kes kohe uudistama tulid. Tundus, et hopadel hommikuund polnud, tegeldi aktiivselt pead maas söömisega.
Isegi Lips ja Mann olid oma koha peal. Metsahobused pidasid korraliku söömisorgiat v.a. mõned varsad, kes lebotasid varju all.

Ja muidugi Kati oli see, kohe minu ilmumisel valvsaks muutus ja varsa suunas mõned sammud tegi.
 

22. juuni 2014

Puhtatõuline eestlane Tassa, kellel siis järglane ka puhtatõuline ka sinisilmne. Olen rahul Tassa titega. Tegemist siis mära varsaga. Nüüd on võimalust teha valikuid, keda jätta ja keda müüa.

Mõlemad on sinisilmsed. Tassa ja Leedi Milla (meie kuninganna). Mille alusel teen valikuid, kui mõni järgalne südamesse läheb, saab otsutatud edasi eluteekond.

Kellukas ja Lorenzo.
Mainin seebikaid ei vaata, Anete korraldas fb vahendusel L-tähega nime pakkumist. Kuna meil endil mõistus otsas, nii seekord hobulapsed enesetele nimed leidsid v.a. L*amurella ja Leedi Milla oma perekeskelt leitud ning leiutatud nimed. 
Meie ustav Kellukas, koos oma mõne päevase Lorenzoga.


Proov, kas post seisab kindlalt maa sees ja eks ikka poosetamise pärast ka. Kas sobin siia posti otsa...?

Esimene proov kohvitamiseks tehtud, kuid viimistleda on veel palju ja juurde pean leidma sobivad istumised.

Sohvi proovis ka, kuda tema esinemine sobib posti otsa. 
Joeli ja minu ühistööna valminud pikem pink.

Sass rahul ja mina rahul. Kohvetamine tehtud ja mõtteid mõlgutama, kuidas oma laud täiuslikuks muuta. 



Lorenzo ja arg Lembitu, kellega väheke maadlen, kuna on vaja edaspidi ikka suhelda ja täkk varssade puhul väga oluline.
Ma ei jäta oma jonni, näpin pidevalt. Kui lapsed ponisid saduldavad.

Ponid saduldatud minek Purku jaanitulele, mis sellest, et väljasõit hilines. Käisime Noarootsis õe tütre gümnaasimu lõpetamisel ja seega ei osanud tagasi sõitu enam organiseerida. Rapla ja Noarootsi vahel ikka jupp maad, siis sõidule kulub ajaliselt ikka tund ning jällegi kiirusepiirangud teeremondiga Haapasalu maanteel veel ajakulu lisamas. 
Lorenzo süllevõtt Sassu valvsa silma all. Sass ilmutab siin kontrollivat hoiakut. Vahepeal müksates, kuule aitab, sa võib-olla hellitad väga ära. Ignoreerisin Sassu käitumist. Olin pühendunud varssadega suhtlemisele. Meil käib palju algajaid ratsutajaid, siis varsad ei tohi ootamatult inimest lüüa. Varsad ehmatavad järskude liigutuste peale. Iga kord ja mitmeid kordi palume ka lastel pehmete liigutustega läheneda. 

19. juuni 2014

Hommikul töölt naasnud viskasin pilgu hobukarjale, kes sees ja kes väljas jne. Hommikul ei lähe ma eriti karjamaale lähedalegi, kuna hobused magavad. 
Mingil hetkel tõime ära karjmaalt Luciano ja asemele viisime Tassa titega. Kuid Luciano tahtis täna omi asju ajada, kuid seda me ei lasknud ning viisin teise koos suulistega metsa jalutama. Muidugi kisas nii nagu tema vanaisa Kardinal heleda peene häälega proovis ta metsas karjamaal olevate märade tähelepanu.... minu füürer Teeba tuligi asja kontrollima ja kiikas üle okastraadi ja ükskõiksusese ära kappas teiste manu. Ei pööratud tähelepanu... miski asi hoiab poissi natuke ärevuses, kas hormoonid ei oska öelda. Metsas käimisel imetlesin Luciano julgust, teda ei ehmatanud mitte miski. Ootame kõik piki silmi, Luciano uut peret, kes siis ühel päeval oma koju viivad. Noored hobused vajavad päris tihedat kontakti inimesega. Nii me siis tegutseme, kuna meil vaja noortele hobustele aega pühenduda.
Panin oma lilledest väikse pildi, tänavu on võõrasemad väheke kannatada saanud, ilmad ju külmad ja tundub, et pole veel öökülmade kahjustustest üle saanud.
Õhtul algas sadu, õnneks õigel ajal sai karjamaa tegemise lõpetatud, kui vihm kastmisega alustas. Joel lihvis mu pakku ja plaanime homme jala peale panna... siis lisan juba siia oma teosed pojaga kahasse meistredatud siia blogisse.

18. juuni 2014

Lõpuks Kellukas sai oma varsaga maha ... jälle täkk... lootsin mära, kuid jah. Muidugi värv on tumekollane. Hommikul 6 ärgata oli väga raske, kuid sundisin teadmisega, et vaja metsa minna Kellukat vaatama, kas on ta oma kõhuga ühele poole jõudnud. Ja ega ma kaugele ei jõudnud, kui juba Aade hõikas, et varss on sündinud. Mina tegelesin sellega leida otsitavad, et rongad kraaksusid lähedal oleval puu otsas. Kahtlustasingi, et kuskil peab olema jäänused veel poegimisest, kuid neid ma ei leidnud. Kiirustasin ju Kelluka varssa vaatama, mis soost tegelasega tegu. Imestan Liptoni järglaste välja nägemise üle. Kenad väiksed pead, eks Liptonil ka väike pea, värvus siis tumekollane ja väike rombikujuline valge lauk. Muidugi varsa kohta on tema ikka paras kobakas. Eile masseerisin Kellukat päeva jooksul mitu korda laudja pealt ja udarat ja tagumisi jalgu reie siseküljelt. Kellukas nautis kõike mu pehmeid protseduure. Üldse on mul ponid väga sõbralikud, oleme neid kohelnud väga austavalt ja teenivad lapsi siiani ustavalt. Kellukas ja Kati on meie peres suured lemmikud.
Tõime siis tegelased koju ja Tassa panime õue oma titega (tema siis eile). Tassal on siis puhtatõuline eestlane. Ühises ruumis ei suutnud Kellukas taluda Tassa lähedalolu. Nii meil ei jäänud muud üle, kui Tassa õue panna. Proovisime vooluta aeda, aga varsti jalutas Tassa tite saatel heinamaal... miskit kui pidime panema köie otsa. Muidugi mulle tundus, et Tassa tita vääriks hetkel nimeks kuninganna, kuid jah, isa nimi algab L tähega nii peame jälle mõtlema nime L tähelise. Täna siis lõpuks sai Tassa titt lõpuks oma nime Leedi Milla.... minu meelest väga sobiv ühele nelja jala sokkidega ponihakatisele.
Täna vedasin siis Liptonilt karjusenööri ära, kuna minul on tüütu iga kord uksi avades särakaid saada, eriti seda sööda ette andmisel. See selleks, loodame mõnda aega, et uksed jäävad hoonele ette, et ei teki jälle sellist olukorda, kus poiss imetleb oma kätetöid.
Nüüd mil ilmad sügiseselt jahedad on raskusi õues toimetada. Kardan jahedust... eile peale lumelörtsi ja rahe sadu läksin ujuma ja saunatama. Mul läks tükk aega, kui keha võttis leilikuuma kehasse, eelnevalt toimus külma ja soojaga maadlus, mis ilmutas kananaha   moel. 
Eile hommikul Tassa varssa vaatama minnes, tõmbasin õue minekul suusapüksid jalga.
Lõpuks ometi suutsin pojaga läbirääkimiste teel jõuda selleni, et tema mulle kohvilauaks mõeldud paku pinna ära hööveldab. Loodan homme seda näha ning jalale tõsta... jee jälle miskit uut.  Peatselt saan oma kohvilaua lasipuu juurde. 
Traktori kärul on ootamas terve hunnik karjuseposte, mis vaja maasse lüüa, rajamas olen koplit noortele, 1,5 km kaugusele. Mõtisklesin, kuidas rajada sealne jootmisvärk.
Otsin hetkel kohta täkule, et saaks anda kellegile tegelemiseks. Kuid eks näe, kui ma nüüd kahe nädala jooksul miskit lahendust ei leia, siis ei jää muud üle, kui kastreerida. Proovisin korra helistada EHS-i ja seal oli vahepeal miskit sellist toimunud, mis tekitas mulle piisavalt segadust ning püüdsin teiste vahendusel miskit selgusele jõuda ... kuid jah kurb ja raske nii, kui pikka aega pole asja EHS-i ja jälle muutused ees. Juba suhtlesin ühe vetiga, kes on nõus järgmisel nädalal meie vastsündinud tittedele kiibid ja joonistused tegema. Ei jäta seekord hilisemaks, siis ju varsad jõulised ja nende kinni hoidmine nõuab piisavalt tarkust.

14. juuni 2014

Mitmendat hommik-ööd ärkan jälle reisi unenäo peale ülesse. Kuna täna varane hommikutund eeldas veel seda, et kella peale ärgata. Eeldatavasti on nii, et need inimesed, kes panevad omale äratuse ajaliselt plärisema, ärkavad siiski enne kella.
Esmaseks kohvi tõmbama, siis õue, käsikäruga metsa vanale taluvareme juurde, kus juba eelmisel päeval valmis niidetud rohi vaalus seismas. Muidugi oli veel isu niita, mida tegin nagu hommikvõimlemise saateks. Kaasosalisteks koerad, kes muidugi nautisid metsas omi lõhnade ajamist ning visiitkaardi kontrolli. 
Kena hommik lausa kutsus endale veel karastust tegema, meeldib kaevuveega ennast pesta. Koerad saatjaks igal sammul, vahe peal kadus Lara teadmatusse, mõtlesin, et nii kui ta välja ilmub panen kinni. Muidu kui metsas liigume, siis minu juurest kuhugile kaugele nägemisest ei jookse.
Mu soov saab teoks, kinkida kellegile hobune, kuna jälgides pidevalt hobuste müügiturgu, siis mainin, et väga raske on hetkel müüa.Eriti veel, kui tegu on alles aastase säluga. Vanemaid hobuseid ei soovi müüa. Olen ju teadliku valiku nende kasuks teinud ja tavaliseks sooviks jätta meelepärased märad, et tulevikus mõne varsa neilt saada. Kuid mitte kasvatada massidesse kah ei soovi. Nüüd muidugi on see juhtunud, siis peab mõtlema ja kaaluma mida edasi teha.
Üks asi valmistab mõtlemisainet, eile sain teada, et aastate eest müüdud poni on surnud... ei tahaks nagu uskuda... kohe seda kuulnud üks lastest läks uurima netist ning leidsime ja veendusime riigiportaalist leitud andemete põhjal miskit muud. Omaniku vahetus ja müüdud Soome. Keda uskuda ... ? Mõni aasta tagasi juhtus sama lugu, et külajuttude järgi olevat hobune halvasti käitunud ja magama pandud. Kuid hiljem, kelle kaudu sai hobune soome äritsetud uurisin siis põhjalikult tagamaid. Tegelikult oli asi hoopis teisiti ja selgus, et elab õnnelikult Soomes, nüüd asi ajab tagant naerma. Ja nii kergelt ma ei usu enne, kui olen asjades siiski õige teadmise saanud. 
Sellised mõtted siis tänase päeva alguses.

11. juuni 2014

Vahe peal on elu kiirelt möödunud. Sai käidud Norra maal, nähtud seda võrratut kaunist loodust ja kasutatud võimalust ujumiseks. Kas seda puhkuseks nimetada ei oska. Kuna magada sain kõigest kahel ööl ja sedagi 1-3 tundi. Laeva peal olemise öö aga unetult, seoses siis muusika kõvaduse pärast. Mulle ei sobi passiivne reisimine, vähene liikumine võtab une.
Kodus oli aga jälle sünni uudiseid, Katil sündis pisike kenade märgistega ponipoisike. Mulle meeldib, sellest tuleb sama kõrge loom nagu Kati ise. Samas ohkan murelikult, kuigi muretseda ei tohiks, aga sellepärast on tunduvalt rohkem tööd. Mõte, et karjas on hetkel 15 looma, mis sellest et neist osad sälu eas. Oleme alustanud ka tegelemisega Anne-Maiga, kes siis on suht leebe iseloomuga, eks näe, mis temast kujuneb.
Pean vähemalt kaks noort looma sügiseks ikka vähemaks saama. Kui ette kujutama hakata, siis 17 looma üle talve pidada oooo ... ja nendest enamus juba noorloomad. Pean talvel rohkem sõnnikut välja vedama ja ladustama hakkama. Sellised mõtted keerlevad peas, mis sellest, et selja taga üle 2000 km bussisõitu Rootsis ja Norras. Tegelikult lahe seltskond, aga iga kord meenub mulle, kui pean viibima penskarite seltskonnas, et olen oma töö kaasa võtnud. Ja ajab vägisi muigama, muidugi seda inimestele ei ütle. Samas tunnen ennast siis sõiduvees.  
Viisime eile lastega juba osa hobuseid metsa. Lastel on koolivaheaeg ja peame kasutama päevad kõik viimase peal tegemisteks ja trennideks.
Lipton on sees, talle niidame rohtu ette. 
Täna kontrolliti pabereid ja kiirust politsei poolt ja selle tõttu leiti mu autol olevad puudujäägid, muidugi rehvivahetus oligi mul homseks plaanitud. Rehvi mustri kulumise avastasin ka alles hiljuti, enne reisile minekut. Kuna ees seisab veel ülevaatuse läbimine, siis lasen korra üle vaadata tehnomeestel.

1. juuni 2014

Mind tabas täna väsimus, keeldusin minemast ühe sugulase sünnipäevale. Tahtsin nautida kodu vaikust ning olla enesega kahekesi. Õigemini hommikul koju naastes, uurisin hopad üle ja vaatasin veel pisilojused toas ning mõtlesin, et keeran enese magama. Kuid see mõte jäigi mõtteks, kuna keerata küljelt küljele ei andnud tulemust. Kui ülesse tõusta ja õue toimetama minna. Panin trimmeri paaki kütet ning trimmerdama. Nädal tagasi tegin seda, nüüd siis rohi jälle paraja kõrguse võtnud. Olles lasipuu ümbruse korralikuks saanud, käisin korra metsa karjamaa kaevu ümbrust niitmas. Seegi tehtud, homme pean poste panema ja kohati okastraati vahele punuma, et parandada tara ning hakata hobuseid sinna viima.
Juba viimasel ajal kummitab painjalikult mind üks idee, mille jaoks hakkasin siis alust rajama. Võtsin maha võsa, nüüd lasen okstel kuivada, siis ükskord vean ära. Plaanin vedada värske sõnniku (mõtlen lasta kõduneda mullaks ja siis rajama miskit põnevat). See võtab aega, aga eks näe....

Süva lihased ja milleks on neid vaja.

  Süvalihased on väikesed lihased suurte lihaste all. Tänu nende toele vaagnavöötmes, lülisambal ja õlavööl saame seista püsti ning ringi ja...