31. jaanuar 2019

Ei oska oma lugu pajatada, kui neid teemasid sajab siis ikka sajab. Kõige suurem probleem on ikka, kui isiklik transpordivahend otsad annab. Okei, auto nüüd korras, kuid on veel asju mis vajaksid vahetamist ning kontrollimist. Kui üks väidab, et laager võib olla läbi, siis diagnostikas käies sain teada, et parema ratta absi andur. Pigem ootan ära onuga kohtumise, kes jagab autodest rohkem, viimasel vaja ju õli vahetus teha. 
See selleks, mõtisklen, et miks meie Sohvil nüüd eelmise nädala lõpus jooksukas algas. Oli näha, et miskit on... ja muidugi koera käitumisse lisandub alati see mõttetu klähvimine, iga asja peale. Kui ma püüan mitte välja teha läheb asi ikka hullemaks. Kuid üks sõna käsklus kodu on kõige parem, kuid jooksuka ajal on raske koeral käsklustele alluda. Tekib valik kuulmine...
Sass kes ei kuule ega suurt näe midagi, oleks täna poni alla jäänud. Hõika koera kui palju tahes, lihtsalt ei kuule. Isegi ei jõudnud nii kiirelt reageerida, kui juba Albert üle tormas. 
Vaja veel osta normaalne koerajope Nordikule, kuna ta kipub sügama... avastasin, et meil ikka okaspuud altpoolt ära sügatud, õnneks hetkel elupuud on rahule jäetud. Ei meeldi  isaste koerte kombed, tõesti raske vorm, kaitsta ilupuid pideva sügamise pärast. Uskumatu kohe... Kunagi kui Lagedil elasin siis ka idaeuroopa tõugu isane koer armastas elupuu vastu sügada. Mitte ükskord, vaid ikka päevas mitu korda. Lõpuks vanaisa keris ümber elupuu okastraadi. Huvitav mida ma peaksin tegema. 
https://www.alunet.ee/?fbclid=IwAR3SYlnAH1tKlxckdO1Av02ynUq5glLSQgb3FfXUds3meikmxOehAtbH-j0
Mõte on endalegi siseruumidesse, eriti vajalik koera jooksuajal. Hetkel kolliristandil päris suur verejooks ja mitte eriti ei hoia siseruumides veel puhtust ka. Hea oleks sellises aedikus hoida ja kantseldada.

26. jaanuar 2019

Kaunis see eestimaa loodus, olgu siis kuu taevavõlvil või päike taevalaotuses pakkumas lummavat soojust ...
Eile sai taas selgeks, kui oluline on ilmale vastav riietus. Kihiline, et saaks maha võtta või juurde lisada. Ilmale vastav riietus.
Pole tükil ajal pajatanud Pokkerist ega Frycist. Pokker elab mõnusa mugava härra elu. Üks päev nägin kuidas mängis väikeponi täku Albertiga. Kui mõnusalt näksiti lakast ja kui Albert oma täis pikkuses kahele jalale tõusis jäi ikka Pokkeri kõrval päkapiku mõõtu. Milline lust ja rõõm oli täitunud kahe erineva suurusega looma vahel. Nagistasid ja jooksid, vaatasin suure heldimusega, kuid suur looma nautis oma olemust ja oma väike noort täku hakatist oma suure sõbra tähelepanu.
Olemegi laste keskel juba arutlenud, et vasrti võib hakata Pokkerit sadula alla panema. Pokker jookseb õhtuti talli, on tekkinud väiksed krutskid. Tõstab kenasti jalgu, et mõte on hakata kevade poole natuke trennis kasutama. Muidugi mõtlen, kuidas sellist looma rohkem omi jalgu tõstma panna.  Fryc ja Pokker on võitnud meie südamed... 
Kaunid on need hetked, kui saab oma hinge helisema. Kuupaiste, võbelev küünlaleek...
Kõik hetked mida me ise siin maailmas loome, paneb helisema selle sisemise kui ka välise hingekella...
Eile õhtul tabas ülepika aja suuremat sorti jama autoga. Kõige pealt ninna tungis tosooli lõhn, järgmiseks süttis armatuurlaual paisupaagi märgutuli, olin Raikküla sissesõidu tee ääres,  keerasin kauplusega paralleel teele ja parkisin. Ja seisma jättes kapoti servade vahelt immitses suure joana kuuma õhu auru... Kaalusin, et millal avada kapoti kaan... Esimene ehmatus ületatud, suutsin juba mõtlemise suunata, et kuidas või mida edasi... Juba helistasin pojale ja tütrele... Hea kui on peres tublid lapsed...
Iseenesest taas hea tõdemus, et õige riietus tagab enesetunde ükskõik millises olukorras või juhtumis...
Kuna päev oli õhtutundides, kui ma autoga üksi kuskil Raikkülas konutasin... Oodates abi... eks olukordades ja juhtumites selgub iga kord mõned puudujäägid, mis tulevad kohe kindlalt esmaselt lahendada... Tunduski, et elu oli kuidagi mahlaselt rutiinis, soe auto, laitmatu sõit probleemi vabalt... ja nüüd see... eks esimese hooga tekib alati pidi nüüd küll see juhtuma...

Tänu oma lähedaselt kallitele lastele olen ma siiski nagu turvatud... Ühtepidi probleemid õpetavad, kuidas me tuleme toime... Ja mida me kelleski lõpuks hindame... 

21. jaanuar 2019

Laupäev sai lisatud taas uus pang karjamaa mineraalidega, mis juba mõeldud mahetootjate loomapidamisse, katsetan ja siis näen ära, millised mineraali panged on mu kabjalistele vastuvõetavad.
Küüslaugu pang söödi ka tilgatumaks, tänagi märkasin kuidas nooliti ja lammutatud mentooli pangest ainult riismed järgi jäänud. Ükskõik mida ma ei püüa teha, et sinna pange ikka kapjadega sööma ei pääseks, kuid nagu näha olen mina oma mõtlemisega ei suuda hobuste jõule vastu seista. 
Muidugi oli nädala lõpp väga tegus.

Kui neid probleeme tuleb, siis ikka tuleb. Nordikul avastasime, et on korjanud endale kärntõve külge, kui see avastatud, siis sai juba vetiga kohe ühendust võetud. Tegemist spetsiifilise raviga ja mulle kohe mitte üks gramm kohe ei meeldi see teema. Alguses mõtlesin, et tegemist Pipi vastu nühkimisega selja pealt natuke verine, kuid laupäeval hakkas silma pigem kärnadega ja silma ümbruse karva kaotusega., kuid silma torkas vahetpidamata sügamine. Vet käis kodus, kes siis viis kohase menetluse koos kohaste protseduuridega. Ohkama võtab, kuid nüüd peab ootama kui ravim oma töö teeb. 

18. jaanuar 2019

Viimaste nädalatega on saadud tegelda lisaks olemas olevatele   hobustele ka noortega. Olen võtnud oma südame asjaks, et saaks Anne-Mai ,,koll"i hirmu välja koolitamisega. Sai paar päeva, kuid tööle minek ja eks talvine lühike päev kipub panema ajalimiite. Ja muudki argised tegemised...
Vahelduseks ka muid tegemisi, küll koolis või lasteaias.
Pipi sai kenad matused ja tema haua kohake sai siis Lara kõrvale... Hetkel saavad ka teised koerad aru, et enam ühte sõpra pole. Olid nad väga kollektiivsed, kuid Pipi iseärasus oli see, et tema tahtis vahel ikka üksi magada, ei soovinud kellegagi oma pesakohta jagada. Kuid viimases lõpus isegi Nordikuga mõne päeva rahujalal pesa jaganud. 
Nojah, aga kui ma tegelesin sadula ruumi koristusega ja pärast tuppa läksin, mõtlesin aja poolest on hobuste toimetamisega veel vara. Jõudsin veel natuke isegi suikuda. Kui siis õue naasesin ja hobustele heina varjualusesse vedada. Imestasin, et miks hobused ei tule. Ja eks siis selgus tõde, et hobused olid maha vajunud karjuselindist lihtsalt üle astunud ning ilma elu kaema kapanud. Kui ma avastasin nende vabadusse pääsemise, käisin hõikasin endale abi ning otsima suundusime.
Kuna ilm oli eile ikka väga vesine, siis Pokkeri ja Fryci jätsin sisse. Õhtul kui lapsed koolist või teine töölt tuli, küsisid, et miks ma nii tegin. Kuna ma oma teist karja teisele karjamaale ei hakanud laskma, sest kallas ju vihma. Kuid õhtuks hakkas külmetama. Tee peale jäänud jälgi mööda liikudes leidsin suuna, kuid see koht mis pimedas enam ei andnud selgust, kuhu suunas tegelikult kari liikunud on? Tiirutasime tütrega ikka mitu tundi, kui asja katki jätsime. Ega mul otseselt hirmu, et midagi nüüd juhtub. Esimene asi teavitasin mõnda inimest. Öösel uni oli heitlik, käisin mitmeid kordi väljas kontrollimas, et järsku on tagasi jõudnud. Kuid mitte... Ja eks kui loomi ikka tagasi ei tule, hakkab mure sügavamalt närima... Mu öö uni oli suht katkendlik...

Hommikul niikui esimene valgus ikka otsimisele tagasi lubas, sai mindud sinna kus veel viimaseid jälgi taskulambi valgel nägime. Ja siis kuna õhtuse pinnatuisu tõttu olid jäljed lumes aimatavad. Kuid suuna sain teada ja sai autoga sõidetud siis Kabalasse ning siis nägime peaaegu jõeäärsel heinamaal hobuseid nõutult seismas. Aade läks ja hüppas Katile selga, enne muidugi pani pähe päitsed ohelikuga. Ja alustas siis sama teed tagasi, mina jõudsin täpselt sinna, kust siis hobused oma teekonda üldse Kabala taha alustasid. 
Kui Aade juhtponiga teepeale sai, kui kena mõnusa traaviga kodu poole sörgiti, keegi ei kihutanud ette, pigem hoiduti kummagile poole küljele. Kuna sai kohe varjualusesse pandud ja uksed ka kinni, et las olla sees päeva. Ei ole vaja uut jalutuskäiku. Pokker ja Fryc veetsid siis päeva väljas oma partneritest ponidega. 
Tütar Laura räägib pea iga päeva hommikul, kuidas Pokker või Fryc öösiti magab. Alati teravdan kuulmist ja olen tähelepanelik. Imestasin üks hommik kuulduse üle, et Pokker ja Fryc koos ühel ajal magasid, ponid olid siis nende und valvanud... 
Loomade jälgimine on vahva...

16. jaanuar 2019

Hommik, ei tea kas on sünnis kohe oma blogimist kurbade uudistega alustada. 
Kuid meil on lahkunud väärikas matka abiline Pipi. Kuidagi ei taha sõnad tulla, kuid tunnen, et pean välja rääkima.
Viimane nädal keeldus söömast, tegemist taas innaperioodiga, kuid seekord enam vastu ei pidanud. Otsis varjatud kohti, kus magada ja lihtsalt magada. Isegi head meelt tegi, kui jõi vett, ikka hinges, et ehk veab välja. Sai proovitud tuppa tuua, ei suutnud rahulikult paigal olla, sisemine hirm (olgugi, et probleemne inimene majast üldse puudus). Sai teine sadula ruumi viia, kus tal ase paksu mõnusa madratsi peal ammu olnud, kui tal jooksuajad olid. Lisasin talle peale soojenduseks tekke,  ruumis oleks veel mõnusam sai veel soojenduski sisse pandud. 
Öösel paaril korral limpsis minu pakutud soolakat süldipuljongit Praktiliselt veetsingi koera jälgimisega. Viimane kell  00.06 oli koer veel elus, kus ta limpsis. Ütlesin võta nii palju kui soovid. Kella 2 paiku oli ta juba lahkunud. Kuid jah oli vast alles koer...
Meenutuseks mainin, et kui ma Pipi tõin olid lapsed veel väiksed, kuid koolis käisid juba. Sai ta toodud Tartust Kivilinna ja Annelinna vahele jäävast linnaosast. Mis mul juhtus, kui ma talle bussi sõidu ajal vett andsin... kus ta oksendas, mu kõrval olev härassmees aitas mul koristada... oli vast inimene, kes toetas oma abivalmidusega (mul oli see hirm, et mis ma siis teen kui mind 2 kuuse kutsikaga bussist välja visatakse... aitäh sulle tundmatu...
 Mäletan kuidas Anete alustas aktiivselt koera dressuuriga, mina uudistasin jahikoera õpetamisraamatuid. Oi oli ta alles tulesäde, mu unistus oli saada omale koer kes saadaks matkadel. Olin eelnevalt tööd teinud erinevate tõugude vahel. Kuid hinges kinnitust sai, et tuleks proovida linnukoeraga.
Ammu ilma hinges kriipis nähtud vene filmist koer nagu oli seda inglise setter. Pipil jooksid iiri setteri geen, kuid isa jäigi teadmata, aga see ei loe. Luges pigem see, et mida Pipi meile õpetas, vaatamata raskele piimanäärme ja põrnakasvajale oli ta rõõmus ja hakkaja koer lõpuni, v.a. see viimane nädal, kus ma teda nägin praktiliselt harva liikumas, ainult magamas... Nii harjumatu ...
Pipi oma ainsa pesakonna kutsikatega. 2015 aasta pilt. Suhtlen aeg ajalt nende kutsikate omanikega, kellele hoolega kodud valisin. Ainult ühel kutsikal tuli vahetada kodu, aga nüüd on ta suurepärases kodus.
Aitäh Pipi... ja head teed seal teisel pool vikerkaart...



7. jaanuar 2019

Head uut ... veelkord, pilt võetud internetist. Kuna shampadest ei tea suurt miskit, aga vanadest aegadest, et ilma pudelita enam peale kolme kuninga päeva soovida ei tohi. Nii ett scall tervituseks ja kõll mõtteliselt kokku löömiseks.
Elu on nii mõnusalt rutiinis, et rohkemat ei taha. Pokker ja Fryc on elanud sisse ja teavad meie harjumusi ja kellaaegu. Oskavad tulla õhtul väravasse või hommikul koos välja viies ei ole ka probleemi. Mõnus...mõnus... mõnus...
Eile sai siis allapanu toomas käidud, olin jälle ära kaotanud saepuru omaniku numbri, kuna omaniku poolt roheline tuli tulla millal soovin. Kuid mul ikka harjumus ette teatada, kuid eilne natuke teistmoodi välja kukkus. Eks ma täna parandan ja otsin ning salvestan numbri mobiili.
Aasta lõpus sain siis lõpuks taga aetud e-seleeni mineraga pange kätte. Mainin hobusekarjale läheb peale küll. Uuel aastal hangitud aga teise firma küüslaugu pang ei maitse üldse. Ootan ära, kui e-seleeniga otsa saab ehk hakkab seegi maitsema. 
Pokker ja Fryc saavad kaera, vaatan mis siis toimub kui ma leotatult andma hakkan. Siiani kuivalt. 
On ka kurbi uudiseid, 5.01. koju naastes ootas mind kurb uudis, oli surnud meie nümfkakaduu Taadu. Esimese hooga võtab ikka hingest nukraks küll, nad olid kolmekesi nii vahvad seltskonna linnud. Hommikuti kohvi nautides, nad kohe juurde tulid ja kõike uudistasid, et mida joon või söön. Kuna ühtegi märki eelmisel päeval koduste poolt ei täheldatud, et miskit tervislikus seisundist kõrvale kaldumist oleks näha olnud. Kahju ikka, kuidagi nagu üks liige vähem. Mis sellest, et hetkel veel 7 lindu. Kuid nümfkakaduud on saanud mu erilisteks lemmikuteks. Nende ilme ja oskus kaasa suhelda on teinud nad mu lemmikuteks. 
Eile kui üle pika aja mõnus kompott kokku sai. Märgati taas, et koerad liiguvad igal pool kaasas, kuid minu jaoks ei ole probleem. Koerad on õpetatud mind jälgima ja omapäi kuhugile minna siiski ei tohi. Vahel kui mu kontroll on nõrgaks jäänud, kipub Nordik kohe oma jahikirele alla vanduma. Kuid ma aeg ajalt tugevdan oma kontroll-tähelepanu, siis koerad kogu aeg kodus.
Teab mitmendat õhtut näen vaeva partidega, kes ei taha kuidagi oma kuuti minna. Ja siis palusin kollist Sofil abi, kes aitas oma haukumisega pardid oma kodu poole liikuma. Koerad vahel aitavad siis, kui ma abi palu, vaid nad oskavad näha mu probleemi, kui mõni hobune keeldub karjaga kooskõlas liikumast. Siis abivägi kolme koera näol tagant poolt ajamas. Hindan oma neljajalgsete abi ja toetust.

2. jaanuar 2019

Täna tabas mind ootamatu üllatus vana aasta sees tehtud blogi postistuse kommentaariumis. Kuigi olen kursis Niitvälja ratsakooli hobuste endiste ratsutajate tegemistega oma laste kaudu, kes uurisid väga põhjalikult interneti vahendusel Pokkeri ja Fryci tegemisi koos kaasosalistega nii ratsaspordimaailmas kui trennis õnnestumistest ja mitte õnnestumistest. Imetlesin vaikselt enne Niitvälja ratsude meile jõudmist tüdrukute aktiivset huvi nende eelneva käekäigu suhtes. Küll interneti maailm on imeline. Ja nüüd seda enam, kui veel siitki otsiti midagi tuttavlikku... 
Ahjaa, unustasin mainida, aastavahetuse eelsel õhtul said hobused käik porgandimaiust. Soovisin vana aasta lõppu, kuna teadsin, et varastel hommiku tundidel olen mina juba Tallinnasse minemas tööle. Siis soov oli uue aasta tuleku puhul kõiki loomi tervitada porganditega.
Tänane ilm kujunes suht tuisuseks, õhtune toimetuse kulges varakult ja kambas, kes vedas heina, kes jälle sisse ponisid. Pokker ja Fryc veedavad jätkuvalt kitsede ja väikeponide seltskonnas.  
Vaja oleks taas laua materjali. Nüüd mil ehituses käsi roheliseks tehtud, kibeleb juba meeltes pidevalt miskit korda saatma. 

HEAD UUT AASTAT

Ongi siis uus aasta käes. Pole midagi kirjutada, kuna mõte aasta viimasel päeval teha ratsamatk jäigi mõttesse. Kallas vihma ja lörtsi segunenult säherduse ilmaga ei hakanud üldse mingit matka korraldama ja selle asemel sai käidud spas tütrega. 
Uus aasta tuli siis nii, et 24 tundi tööl esimesel kuupäeval.  Kodus tegutsesid pereliikmed Aade ja Laura ning koduabiline Olav.

Kaunis sügis...mõtlen millal ise viimati sadulas istusin. Meenus, sai seda tehtud septembri alguses. Olen häppi, et on tulemas traditsionaal...