Seoses koroonaga otsivad inimesed looduslähedust. Nii olen pidanud vastu võtma peresid lastega, kus au sisse on lähenduda nii isikusliselt, kui pereti. Samas mind kui psühholoogia huvilist on pannud teisiti suhtuma praegusesse pandeemia ,,hirmusse" , mida tegelikult inimesed ümbritsevast tajuvad või millised hoiakud on kaasa tulnud. Kui kevadel avalikult meedias kajastati  tulemusi Hiina õhusaastatuse taseme langemises. Muidugi kuulasin ära, ka teiste riikide õhusaaste tulemused, muidugi olid tulemused märkimisväärsed. 

On tekkinud küsimus, kes sellest viirusest lõikab kasu..?

Siis aga millised järeldused teen mina, seoses elamine isolatsioonis, on tõstnud väärtushinnanguid pere kesksest suhtlemisest kui olemisest. Teha midagi koos väärtuslikult või osata oma energiat panustada eluaseme ehitusse jne. Nii mõnigi pere on rääkinud, et kuidas on see toonud esile probleemid ja kuidas neid lahendada. Inimesed on leidnud, et pere on suurim väärtus, kuhu tasub investeerida nii aega kui rahasid. Minu silmis väga tublid pered on need.

Head meelt teeb, kui näen teraapias käivate laste ja vanemate vahel tekkimas koostööd. Töös silmatud tulemused valmistavad ainult suurimat rõõmu.

See selleks, eks maadlen ka veel mõnede materijaalsete  probleemide lahendamisega, kuid eks aeg näitab. Kuid hetkel teen mitmeid ümber hindamisi ning kalkulatsioone.  Ja unistused mis hetkel veel  nihkuvad mingiks ajaks edasi. Kuid ma ei mõtle üheskis asjas negatiivselt ja püüan leida paljuski kompromiss lahendusi. Vaatan asjadele realistlikult.