Tuisk

Lumetuisk lööb ikka kogu tegevusse paraja segaduse. Ühe päeva hoidsin hobuseid sees. Eelnevalt nõud vett täis vedada, siis kaer ja lõpuks hein. Hetkel on veel 25 katki ja vist remont jääbki kevadesse. Natuke kurvaks teeb, aga midagi. Järgmine nädal siis russi tööle ja silo vedama.  Hetkel teada, kõik asjad seisavad ressursside taga. Kui maa on porine, siis jälle jama.
Tahaks jah, üks kuu aja jao koju ära vedada. Pidasime lastega plaani, et vedada tuleb kahele karjamaale, et kui ühel karjamaal on söödud, siis laseb kohe teisele karjamaale. Rullid jälle nii vedada, et ei jääks üksteise lähedale. Teada laiali, et võimalik ränne tekiks ehk kohustuslik liikumine.
Uhhh, lumi mõtlen veel, et pean veel kühveldama ja autole vaja radikakate ette panna. Parem käivitada.

Sambliku jutt.

http://www.epl.ee/news/eesti/haruldane-samblik-paaseb-uuele-puule-istutamisega.d?id=65333168

Elu karm olelus võitlus.

Lõpuks ometi, sai siis kuked sügavkülma pidamisele saadetud. Kui tavaliselt on naised need teoks tegijad, siis mina olen oma seisukoha võtnud juba oma loomusest. Ei tõsta kergelt ühegi looma vastu kätt, et seda lihamõttega enesele teha. 
Kunagi kui pidin oma töö aastat alustama Põllika ühistalus, tekkis olukord, kus oli vaja sooritada hädatapp vasikale, kelle tervislik olukord ühel päeval võttis traagilise kulu ja minu ennustus, et loetud minutid loomal elamiseks jäänud. Istusin puss nuga käes, vasika aia peal, endal süda saapa säärde kukkunud. Emotsionaalselt olin sellises seisus, tuleks keegi aitaks mind. Ja mis juhtus, nii mu istumise ajal paotus uks lauta ja sisenes peremees Ants Tuuleveski, kes küsis vasika tervise kohta. Mainisin vaikselt, et peaks hädatapu tegema , Ants asutas minekule, mainides ,,tead nägin Reinu koju naasevat, mine palu teda". Süda hüppas sees, ja rattaga kimades külasse ja leidsin selle õige inimese, kes kohe ka tuli. Kaubaks läks siis tapjale soovitud tükid lihakehast. 
Nii see on, et olen pääsenud siiani, isegi kukkedele lõpu tegemisest.
Hea mõelda, et kanakari saab rahulikult elada oma kanakarja elu ja stressist vabaneda. Kui on karjas pea sama palju kukki vaat, et topelt arvus, siis tekitavad söögi juures ikka parajalt segadust oma kaklustega ja kanade taga ajamisega. Nüüd jäi kanakarja juhiks noor külapealt kolmevärviline kukk. Super...

http://kirjat.finlit.fi/index.php?showitem=2596
Sellist raamatut tahaksin, hakkasin unistama. Kindlasti mõni mõtleb, et miks sellist ˇraamatut mulle veel vaja...? Tunnen huvi mütoloogia vastu igat sorti muistendid, mis kajastavad põlisrahvaste uskumusi ja ennemuistseid tegevusi. Vahel klientide hulgas tekivad sellised huvitavad diskussioonid usu või usukumuste osas. Giidina töötades annab selline teadmine juurde palju.

Metsavennapunker ja kummituslikud lood.

Üle pika aja jälle metsas käidud. Nänsy Kataga ja mina Teebaga. 
Kappasime mööda Sõerutse paane pealsest, rääkisin selle juurde loo Uno Treiri suust kuuldud ja endal märkmetesse kirjutatud koduloo uurijalt kuuldu Aino Mättase loo (lapsepõlvest). Selles paigas on kaks sõnajala liiki, mis on I kaitsekategooria liigid. 
Esimesele Loe küla metsasihile naastes lõpp osutus läbipääsmatuks, kuid see meid ei heidutanud. Kohati paas oli lõhestunud ja hobusega kippusime nendesse lõhedesse vajuma. Teeba muutus ettevaatlikuks ja edasi ei saanud muud, kui sadulast maha tulla ja talutada ratsmest. Läbinud raiesmiku, millel puudusid kasvavad puud (puudusid seemnepuud), oli see metsata ala muutuse läbi teinud.  Nimetan seda looduse alastuseks. Kõik pinnavormid tungivad esile. Jõudsime siis sihtpunkti, näitasin pea 14 aastat tagasi leitud metsavennapunkri asukoha. Sellest kohast on järgi jäänud auk, kui selle avastasin, siis oli tal veel olemas nari, laud ja redel, kust kaudu sisse roniti. 
Videvik oli, oleksin tahtnud näha märke mädanevast puidust. Kaan ja kaetud ala samblamätastega, siis tookord ronisin sisse. Väike mis oli siis mõeldud ühele inimesele. Ka sellel talul oli majasees teine peidupaik (kes seal ennast varjas, seda räägin ainult matkale tulijatele). Üldiselt on selle kandi pinnas väga, väga, väga paene. 
Sealt lahkunud viis mu 7 meel vana meremehe talu maadele. Juba selle lähistel Londoni suvilast kapates suunaga Pariisi talu maadele, sealt edasi Tojaka alla. Naersin Nänsyle, Londonist kohe Pariisi, et kas mitte ei ole vahva. Hobustega suurte linnade nimesid kandvate taludemaadel kapata. Rääksin veel  Pariisi talu peremehe hukkasaamise loo ja kelle suguvõssa ta kuulub. Edasi läbisime Nänsy lemmikpaiga (kuuluvad Lehtmetsa talu maadele). Tojaka jne. Tojaka taluga algab juba Nõmmküla. Mõisaaegsed külapiirid on veel siiani kasutusel. Sai mainitud, veel kui palju tekkis meie vallas kolhoose ja sohvoose. Kui rahvas pandi kohustuslikult kolhoosi korra heaks tööle. Uuesti Sihi sauna alla jõudes, mainisin vaikselt juba, et mis Kuusiksaunaga veel mind seob...kummituslikud lood. Kahel korral kohtutud kummitus isikuga. ...kes või mis see oli on tänini mõistatud, aga pimedas või videviku tunnil ikka kõhe tekib...

Suulistest

http://www.helketmar.ee/?id=4361

Olen jälginud pidevaid arutelusid suuliste valikust ja sobivusest hobustele. Kui on huvi, siis peaks jälgima, et suulised sobiksid. Olen ise vahetanud sobivate suuliste vastu.

Ei ole hetkel kodunt kaugemale metsadesse kolama aega saanud minna. Siis siiani toimuvad põhiliselt tegevused tavalise argipäeva rutiini järgi. Söötmine, jootmine, muud lisa tegevused. Ilm on tänane päev sajune olnud, siis ei ole nagu tervet päeva õues tegutseda. Üks jope juba kuivama riputatud. 
Huvitav tähelepanek... et hobusekasvatajad tekitavad kehvade sügisilmade korral varssu ja noori kasvavaid sälge... huvitav asi. Miks...? Siis energia, läheb kasvamiseks. Minu mõistusse see enam ei mahu. Püüan asjadesse rohkem süvitsi minna. Olen ise siiani varssu kasvatanud tekitamiseta ja nüüd korraga selline teadus (õieti kasutatakse vihmatekke). Kui ilm ikka sant, siis loom sisse, miks peaks ta ligunema õues. Niikui nii loomad üritavad leida varju. Samas tekkide pesu ohh, see on lisatöö. Hea küll majas on üks lühikarvaline põlvnemisega sporthobune, kellel siis tekk seljas. 
Kati ja Testu on ikka eraldi. Ei ole nagu tahtnud loomade sõjakuse pärast teistega kokku panna. Naerma ajab, see kui olen neile kahele kaera andnud, kõige pealt sööb Testu kiirelt oma portsu, siis kähku Kati kaera portsu noolima, aga õnneks on Katigi aru saanud, et peab kiirelt tegutsema. 
Siis ei jäänud, kui nõu puhtaks limpsida. 
Notsud on ära harjunud ja suhtlevad palju. Ei miskit põnevat.

Tapjahundi murdmisseeria peatanud krants paraneb võitlushaavadest - Ilmajaam.ee

Tapjahundi murdmisseeria peatanud krants paraneb võitlushaavadest - Ilmajaam.ee
Ei taha küll kedagi hirmutada, hundilugudega, aga mõtlikuks teeb küll.

Bioneer - Herilaseviu ränderahutus viis linnumehe Hispaaniasse

Bioneer - Herilaseviu ränderahutus viis linnumehe Hispaaniasse

Notsud tunnevad ennast suurepäraselt. Oleme neile tekitanud ka väikse pesakoha, kuhu saavad vajadusel varjuda ning vedada maiuseid. Seltskonnaga on harjutud ei mingeid märke, et stressi oleks. Kui jälle miskit vaja või tahavad suhelda, siis tullakse pesast välja ning minnakse suhtlema. Naeran, et kudrutakse jänksidele lembelaulu eks kas need laulud ka lüüriliseks muutuvad ei oska veel ennustada. Loodan huvitavaid juhtumeid. Tänu sellele suurele puurile saime siis ka oma vanemale isasele jänksile omaette puuri tekitada. Vaadata hommikukohvi juues, kuidas loomad omi toimetamisi teevad, kes tualetti teevad, kes vaatab, et mida inimesed teevad või antakse puurist välja saamise sooviga märku, et aeg oleks jooksmiseks sobiv. Oleme loomadele kättesaadavad ja hingekanaliteks. Mõistatades, et mida nad soovivad.

Merisigadest

Olles oma elu jooksul kokkupuutnud 5 meriseaga. On need kõik minuni jõudnud teatud ebamugavuste valmistamisega omanikele. 
Eile toonud notsud ... tunnistan haisesid ikka koos puuriga ikka jubedalt... mõtlesin et selline asi viitab stressile. Kogu auto salong oli nende haisu täis. Kuid täna on teine lõhn ehk siis iseloomulik hais on hajunud.  Võib-olla see, et me tegeleme ja suhtleme ja tutvustasime uusi naabreid, mis andsid neile hoopsi kindlama tunde. Kuna küülikud, kes mul on paar tükki ära antud. Ja ema oma lapsega saigi siis nendele seltskonna kaaslasteks. Koos süüakse ja suheldakse, tundub, et juttu jätkub mitmel rindel. Eile oli esimene tutvus notsudega, igal juhul küülikud tervitasid neid vahvalt. Muidugi nemad tõmbusid kössi, kartsid midagi hirmsat... võib-olla kass on käinud neid hirmutamas.  Küülikud ja merisead sobivad omavahel hästi kokku. Jagan ka edaspidi siin infot, kuidas kohanevad notsud ja mis uut nende kohanemisega silma hakkab.

Uued tegelased, kelle pärast palju seiklusi sai linnas läbi elatud.

Tänane linnasõit jätkus jälle autoga. Kuna eile merisigadega koju ei jõudnud, siis eile sai veel suheldud vahendajaga. Tunnistan, sellist asja, ma ei uurinud meelega, kui palju vanust, mis värvi ei vajanud pilte ega miskit. Vaid soovisin hingest ja südamest neid loomakesi. Oleme üsna mitu aastat ilma nende ruigamiteta olnud. Lapsed käisid pidevalt loomapoes vaatamas merisigu ja iga kord mainisid, et meil võiks jälle olla. Eks ma ise ka oma südamest ihkasin, aga ei täidunud sellepärast raha kulutada. Kuid eelmised notsud saabusid kah ootamatult polnud nad mulle ebameeldivad tegelased vastu võtta. harjusid ruttu uute naabritega (jänestega). Hommikusöögi ajal lastes puurist jänesed ja notsud vabadusse on vahva jälgida nende omavahelist suhtlemist ning toimetamisi. Notsid püüavad siis omi tegemisi jänestele selgitada omas keeles. Või kui mingi asi tekitab uudishimu, siis minnakse kambas luurele. Oleme andnud nendele vähestele loomakestele, kes meiega ühist elamist jagavad teatud tundidel enda juuresolekul vabadust. Siiani pole ühtegi juhet ei ühtegi mööblieset näritud. Kõigil asjadel on olnud kontroll ja eks omi hambaid saavad teritada looduslike vahenditega.
Täna sõitsin autoga juba normaalselt teed mööda ehk siis Luige ristmik ei valmistanud enam mingit ebamugavust, kus natuke kahtlesin sõitsin aeglaselt. Tagant tulija ehmatas signaali andes, aga siiski tõstsin ainult  märkidel viidatud kiiruseni ja õnneks õige märk silme alla jäi. Sain ka õige pöörde sooritatud.
Parimast, parim sooritus täna linnasõidus.
Vahvad tegelased need notsikesed...

Eilne linnas käik lõppes sellega, et linnast väljasõidu sooritasin väikeste manööverdustega, kuid õnneks suutsin õige teeotsa leida Raplale. Kuid linnasõit Luigel oli paras pähkel, sooritasin Viljandi maanteele sõidu jalgratta teel. Hea oli, et tee piisavalt lai ja ainus mis mind hirmutas, et järsku tee muutub kitsaks ja kuidas ma manööverdan, kui haljasala asemel haigutas liivane süvik sõidutee ja rattatee vahel. Ja õnneks keegi ei sekkunud mu manööverdusse. Pliiz teeehitajad, tehke juba kiiremini, jube raske on leida soovitud teeotsa.
Kuid eile pärast koolituselõppu ma notsude vahendajaga ei kohtunud ja jäidki need notsud mul toomata. Oli tekkinud väike probleem.

Imestan seda, et mis võib teha kaer mõnele ponile ja nüüd hakkasin otsima, kust võiks saada otra. Oder teeb hobuse rahulikumaks. Eriti veel, kui aktiivset tegevust vähe, siis kipuvad väga muutuma. Täna panin Kati ja Testu eraldi (muidu vast poleks seda teinud, aga maha rahunemiseks on see parim). 
Olen jälginud ühtepidi, et kui ma tegelen ühel päeval mõne hobusega väga individuaalselt muutub see loom tähtsaks ja hakkab laiama teiste hobuste ees. Nii juhtus Pauliinega. Muidu nägin, et Paula ja Herta olid teiste poolt tõrjutud. Kuid tänane individuaalne tegelus muutis mõlema hobuse enesehinnangut.
Koertega sain ühele poole. Sassu ja Pipi on jälle normaalsed, rõõmsad, rahulolevad ja õnnelikud. Ja söömine ei ole enam lahmimine vaid söömise ajal jätkub pilke mullegi. Mis ma siis tegin, kõige pealt ussitõrje, siis ostsin sellist kallist toitu, mis vähendab stressi (söötsin nädal aega). Juba paar viimast päeva vaatasin, et koerte käitumisse on tekkinud jälle tasakaal. Mõtlesin,et kui nende käitumine ka täna selline, siis lähen metsa. Täna käisin siis mõlematega metsas. Nii vahvad olid.
Homsest lisandub meie majapidamisse kaks merisiga. Lapsed on ammu mulle merisea omamise  soovi avaldanud. Mainisin, et kui keegi otsib oma notsukestele uut kodu, kas nad on sellega nõus. Oii, kohe ... jutuajamine toimus meil sellel teemal kevadel. Kogu aeg vaatasin kuulutusi, ei raatsinud kuidagi poest ostma. Eelmised merisead olid ka ära antud täiskasvanud loomad. Kohanesid ruttu ja mulle meeldis alati nende rõõmus ruigamine. Ja harjusid toaküülikutega toas ringi jooksmas käia. Nii vahva meenutada neid... Kui mõnda kapi ust liigutati, kohe mõnus ruigamine lahti...

METSO - Suomen metsien monimuotoisuuden toimintaohjelma

METSO - Suomen metsien monimuotoisuuden toimintaohjelma

Soomes saab käbide korjamisega teenida 4000 eurot kuus - Elu24 : Kurioosum

Soomes saab käbide korjamisega teenida 4000 eurot kuus - Elu24 : Kurioosum

Tutvustus marimetsa rabast

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel612_599.html
Hetkel on probleem kogu raja läbimises. Käimiseks on 5,5 km pikkune laudtee, mida mööda tuleb tagasi ka tulla. Käisin täna.

Leegid õhtu hämaruses.

Paar õhtut tagasi, kui väljas valitses karge, tuuletu õhtupoolik. Leidsin, et nüüd on õige aeg minna metsa ja oluline töö ära teha (põletada naabrimaal veidike rämpsu, mis risustas ümbrust). Võtsin kaasa õueküünla, mille süütasin pimeduse saabudes ja paigutasin kõrgemale kohale, et küünal valgustaks pimeda metsaaluse veel valgemaks. Teada-tuntud tõde, et metsas läheb kiiremini pimedaks, kui lagedal. Küünal oli süüdatud ühtlasi ka lahkunud naabrimehe mälestuseks, kes küll Rapla surnuaial perekonna ühtsel kalmistul puhkamas. Tunnistan, et teadmatus, kuid sisemise empaatia võime alusel olen korda saatnud. 
Lõke mille olin siis süüdanud ja olles hiliste õhtu tundideni istunud (kui hakkasid söed tekkima). 
Sattusin ainiti lõkketuld silmitsedes, taas mälestuste radadel käima. Meenusid head lapsepõlve aastad vana-vanemate juures. Lõke sümboliseerib mu lapsepõlve ja karjaskäimist. Karjas käisin päris kaua, kuni 16 eluaastani. Kõige enam meeldis mulle sügisene aeg... september, oktoober ja kuidas kunagi ilmas lubasid siis ka november. Kui ikka oktoobris lumi maha sadas, siis sellega lõppes ka mu hooajaline karjasepõli.
Karja minek oli alati peale kooli. Koolist koju tulek oli kiire ja loomad aiast välja lasknud ning mahlakale ädalale juhatanud, esimene asi mille kokku kuhjasin oli sobivatest materjalidest kergesti süttivad oksaraod enne pimeduse saabumist, lõkke süütamiseks. Vahel harva, käis oma lapsepõlve lugusid heietamas naabrimees Kuno Koppel (lahkunud, töötas Pae karjääris suure ekskavaatori peal, sama tööd tegi tema abikaasa Aino-tööl käidi graafiku alusel- elab veel Keilas). Ja päeva pikkus kujunes loomadega, ädala söötmisega ikka 21-ni. Nii kaua, kui kodust hõigati, et ,,Kari koju" ja niis siis karjajuht asus kohe teele ning mina siis rivi lõpus karjasevitsakest vibutamas tähtsalt... nagu mustkunstnik võlukepikest võlukunsti sooritamiseks.
Meenuvad sõjaaegsed lood just selle paigaga seotud. Lagedi mõisa (endine viinavabrik, on olnud kanala, Nõuka ajal kuulsa TNL direktori juhtimisel rajati sinna Linnuvabriku muuseum-kuidas kujunes sealses piirkonnas kanakasvatus ja munatööstus-nüüd on rajatud ümbrusesse koolisõidu suunaga hobusetall). Väga huvitav kujunemine on sellel hoonel. Mõisa lähedale jääb veel saar, kus omal ajal korraldati vägevaid jaanitulesid ning osalt rajati mitmete riigi suurte tegelaste istutatud puudega park (kuid kolhooside ja sohvooside kokku kuivamisega ning häälestumine kapitalistlikule ühiskonnale lihtsalt kadus sellel saarel ka tuleviku mõte-kadus ka omaniku staatus). Olles jälginud kõike toimuvat, tekitab alati nukrust ning mõttetuse tunnet, et miks oli seda vaja. Kas siis ei osata hoida... 
Kõike selliseid heietusi tekitas üks lõkkeõhtu... 

Mõtte noppeid...

Nii kaua kui inimesed maakeral on elanud, on ka loomad olnud osake nende elust. Küttide ja korilastena on meie geenidesse sisetatud oskused loomi jälgida. Meie esivanemad õppisid loomade sõnumeid tõlgendama, teades, et loomade käitumine võib ennetada ohtu. Kui rääkida emotsionaalsest heaolust, siis hoolitsevad hobused endiselt meie turvalisuse eest. Nad annavad meile märku, kui meie sisemaastikul on viltu vajunud või räämas.
Selle sõnumiga meenub mulle pea 10 aastat tagasi aset leidnud sündmus. Olles oma viimase lapsega haiglas enne sinna minekut olin teinud kõik endast oleneva. Söödad valmis, et juhul, kui tuleb minek, oleks olemas koduline, kes vaatab hobuste järele ja annaks süüa juurde, kui sellest rohumassist väheks loomadele jääb. Mis juhtus, esimene päev ei suutnud Keith mitte ühtegi hobust õue saada (tol korral oli mul siis 6 hobust). Olles üritanud teine päev hobuseid õue lasta, olid nad aiast välja tormanud ja uuesti sisse. Keith loobus hobuste välja panemisest. Kui ma siis ükskord lapsega koju sain. Kogesin hobustest ehmatust ja sisemist hirmu (hirm seisis, et peremehega on midagi juhtunud). Sama päev lasin hobused kohe õue ja alustasin lapse kõrvalt kohe kohalikele küla lastele trenni tegemisega (ei saanud ise kordagi puhata). 
Miks see asi juhtus, tõin kaks nädalat enne arstide poolt paika pandud sünnikuupäeva ühe hobuse Jõgevamaalt, kes nuttis oma endist perenaist taga pea kaks kuud. Kes siis oma sisemise kurvastusega muutis ka minu hobused stressavateks. (See oli aastal 2002.mai ja juuni).

Eile õhtul aitasid koerad ühel kährikul eluküünla kustutada. Tavaline asi, et iga sügis, need neljajalgsed võõrliigiks ja siin kohastunud elukad majade lähedusse tungivad. Miks mitte, suleliste hais on see, mis nagu magnetiga siia neid tõmbab.
Käisin vet.apteegis ostsin ussirohtu ja sobivat toitu Sassule ning vaikselt püüan elu samale lainele tagasi keerata. Rohu andsin koheselt ära (hommikul koju jõudes söötsin mõlemad koerad) mõlematele koertele. 
Meenub mulle aastate tagune lugu, kus ma vaidlesin vana-vanaemaga, et koertele ja kassidele peab andma korraliselt ussirohtu. Kus sa sellega, tema jäi vaidluses küll peale, kuid tegijaks olin mina. Sain aru, et vahel on mõni inimene.... vääääääga tark... ja lasen tal seda olla. 
Ma usun, et nüüd kus Pipi tita on juba pea paar nädalat uues kodus olnud, hakkab Sassu enesetunne paranema. Eks mind ennast häirib sama moodi, kui koer käitub teisiti, kui tavaliselt. Kõige enam kannatan, kui koer kõhnub ja karvastik kaotab läike. 
Mõtisklen, kust leida sobiv rahasumma, et saaks traktori ära remontida. Ja traktor seisb seal samas kohas, kus ma ta seisma jätsin. Poiss korra tegi lahti, kuid meil see teema, et peab keskelt lahti tegema. Parem juba kõik jubinad, mis vinguvad ära koheselt vahetada. 
Randa titaga koolitus sujub suurepäraselt, kõnnib ilusti käe kõrval, jalgu tõstame. Sügatud saab päris palju, kahe jala peale tõusmine on kadunud. Randa tita on veel hästi sotsiaalne, tundub, et oma olemusega on mõnegi ,,krokodilli" südamesõpruse võitnud. Krokodillideks nimetan enda hobustest neid hobuseid, kes seisavad liidri positsioonil ja kipuvad väga palju eneseruumi enesele võtma ja jagavad ainult endale meelepäraste suksudega. Olla liidrile meelepärane, on privileeg suurem. Samas nooruke hobu õpib kõike kompetentse hobuse kõrvalt.
Kahtlustan mõnda aega, et vist on Herta ka tiine. Käitumine on kummaline, sarnaneb tiine looma omale. Las olla, kelle järglane tulemas tahes, hea meel, kui oleks. Minu meelest ei jäänud ta eelmise omaniku ajal tiineks sellepärast, et oli stressis.  Liptoni ja Herta ühisjärglane võib päris kena loom sündida. Eks neid ole küll, kes kohe vildakalt vaatavad, et torika olen lasknud paarituda eestlasega.  Kahju on inimestest, kelle mõistmine vahel kaob kuhugi, hetkel ei leia sobivat sõna.

Väljas sajab, siis olen keskendunud rohkem sisemistele tegevustele. Ahi köeb, kuna väline niiskus kipub kütmata tubadesse tungima.

Vahe peal korrastasin oma paberimajandust, vaatasin makstud arveid neid siis arhiveerides. Pärast selliseid tegevusi olles otsisin ülesse raamatu ,,Ühenduses hobustega" Margrit Coates on selle kirjutanud. Vara hommikul painas üks asi ja see vajas selle raamatu sisust leidmaks mis mind vaevab.

... leidsin hea koha lk. 63

Vaid siis, kui meid valdab rahu ja harmoonia, ütleb hobune südamest: ,,Ma tahan viibida su läheduses ja järgneda sinu juhendamisele."

Leidsin selle mis otsisin... 

Olles jootnud noored suksud, mõtlesin, et laseks teised hobused ka sisse, sajab ja sajab. Ei taha ise ka seal väljas olla. Ma ei jõua lihtsalt seda muda oma jalgade küljest lahti trampida.
Läksin siis karjamaal, juba kopliservast märkasin, et hobused olid pugenud tihedate kuuskede varju ja ainus meeshing Lipton siis lagedal rohtu maast näksimas. Mind märganud, tuli sealt hale pikk hirnatus. Hõikasin ,,Lipsu, lähme sisse" nagu mu jutust aru saanud galoppis ta minu juurde, andsin maiust ning kinnitasin oheliku. Ja läksime kahekesi värava poole. Jälgides karja teiste liikmete keha keelt... näis, kas avaldavad soovi sisse saamiseks. Olles jõudnud väravasse, tormas Kati suure galopiga järele ja sinna ta ka jäi. Liptoni sisse viinud, suhtlesin kogu tee temaga. Huvitava loomaga tegu, õrn ei pea sikutama, liigub järgi minu keha keele järgi. Olles nende aastatega saanud kogemusi täkkude kasvatamisest, olen aru saanud, et täkud ei olegi kurjad ja hirmuäratavad vaid ikka õige kasvatus on kõigele alus. Eks Liptoni lapsepõlv on olnud eeskujulik. Aastatega olen saanud aru, et hobuseks kasvamine pannakse alus, varsa lapsepõlves. 
Lipsu sisse pannud, tõin teiseks vana kiiksudega Kati. jne. Kuni jäi välja veel Herta ja Tassa. 
Herta märganud, mind neile järgi tulemas, tõmbas koha pealt sellise kaabekaga minema, et enne ei saanud pidama, kui rehe all. Mul ei jäänud muud, kui lasin nad kõik sisse. 

Vihm, lörts ja lumi...

Vähemalt nii lugesin hoti postkasti sisselogimisel päeva uudiste pealkirjadest ka ilmateate ennustuse. Ma pealkirjadest kaugemale ei viitsinud süüvida. Pigem huvitas postkasti sisu.
Mõni hommik on raske teha päeva plaanide järgi tööd, siis võtan aega eelnevalt süveneda vaimu maailma. Mõtiskleda ja mediteerida ning motiveerida...
Päeva alustan kergemate asjadega ja loomadega, kellele pole vaja eriti suurt tähelepanu osutada.
Kanad, siis koerad... koerad on kuidagi stressis. Mõtlen päevas mitmeid kordi kodus nendega tegeledes. Praegu ei ole tahtnud nendega metsagi minna. Püüan leida stressi allika. Kui Sipsik meil veel oli, siis Sass kõhnus silmnähtavalt. Paaril korral suutis teda ka rünnata, tegemist oli, kui jagasin koertele süüa.(üks põhjus peitubki, et Sass ootab 100% tähelepanu ja kui seda väheks jääb, eelkõige käitumises ja söömises tekivad muutused). Nii kaua, kui Sipsik oli rohkem pesa ja kaisuloom, ei olnud Sassul viga. Kui ta hakkas pesast juba oma jalal väljas käima,muutus Sass armukadedaks...lapsed lunisid Sipsikut omale jätma. Jäin neutraalseks, mainisin, et ma ei taha, kuna Sass kannatas tähelepanu puuduse all. Mainingi, et kui oleme võtnud looma ja oleme andnud talle oma südame ja lugupidamise, siis tuleb sellest kinni hoida. Eks lastel on vahel raske otsuseid teha, siis nende otsuste moraalseks toetajaks on ikka täiskasvanu eeskuju. Sipsik oli üliarmas, kuid lõpuks leidsime tallegi armastava pere. Lihtsalt ülihea meel. 

Feng shui vaimus kodu - Elustiil - naine24.ee

Feng shui vaimus kodu - Elustiil - naine24.ee
Uurin ise ka Feng Shui mõju kodu ja aiakujundamises. Kas see ka nii on ei oska öelda. Kuid osa asju on meil istutatud nii, et need on kas siis halbade mõjude ära võtmiseks. Näit. elupuud.

Eile sai siis käidud Tallinnas, kasutasin linna sisse sõiduks Pärnu maanteed. Kuna mind hirmutab Luige rist, mis pole veel valmis. Kuna linna sõidu planeerisin nii, et ühele päevale saab mitu asjaajamist. Iga väikse asja pärast raha kulutada ei taha. Pigem kõik asjad korraga ühel päeval teoks teha. Kuna veel õhtusele ajale planeeritud üritusel osalemine kella 18 jäi, siis tekkis kahe tunni vaba moment. 
Mõtlesin, et nüüd võiks külastada Paljassaare lindude kaitseala. Pärast nõuka aja lagunemist pole mul sinna pikka aega asja olnud, olen korra seda külastanud, aga TNMK kaudu. Muidu mitte, kuna oli see suletud tsoon, piiratud ja teataval määral valavatava tsooniga. http://et.wikipedia.org/wiki/Paljassaare
Iga aasta kevadeti kutsutakse linnast inimesi saabuvate rändlindude liigirohkust lugema ja sellest     ka aru andma. Jälgin sellega seoses kogu infot, et kunagi seisis Sitsi trammi peatusest mäest alla astudes, selle sama tee ääres kai ääres, kunagi Tallin-Helsingi-Tallinn kurseerinud reisilaev Tallinn. Kus tegutses paarkümmend aastat Eesti Noorte Meremeeste Klubi. Selles tegutsesid sellised huviringid, fotograafia (Toomas Huik, Jaan Künnap) oletan, et nii mõnigi inimene tunneb ära kuulsused teatud valdkondades. Allveearheoloogia, veemotosport, purjetamine, laevamudelism jne., rohkem hetkel ei meenu, kuid noori oli palju kes käisid. Väga vahva koht vabaaja veetmises. Ohkan alati, kui mõtteis nendele aegadele tagasi laskun.
Mälestustes siis tagasi reaalsusse astudes, eile õhtul tagasi teele ennast asutanud jäin jällegi Viljandi maantee alguses Luigel seekord jänni ja mu teekond jälle Pärnu maanteele viis. Enne Pärnu ja Haapsalu teede lahknemist oletan kuskil 5 km pidin taluma ühte ebaharilikult ja tuledega vilgutavat tüüpi selja taga. Mul on teatud nõks selliste lurjustega, sättisin küljepeegli nii, et kui ta uuesti lülitas täistuledele, see pimestab pigem tagasõitja silmi, mitte mind. Proovitud võte, kuna tagaklaas on tumendatud, siis täistule valgus salongipeeglile ei avalda mõju. Ja ei lasknud ennast sellel tüübil ennast tema lollustest segada, hoidsin oma mõõdukat sõidutempot (miks ma peaksin kihutama ja proovima kellegi pärast vahetada sõidurida). Prooviti küll, kuid minu kannatus oli suurepärane.
Kuid mis eile raskendas oli tihe udu, et sõitma pidin pooltuledega, proovisin täistulesid, siis tekkis selline udusein, et kohe nagu tee lõpeks. Eelistasin kogu tee sõita pooltuledega, kuid sõita sellisel ajal oli see veidi väsitav.

Eile oli hingedepäev

2. novembril on hingedepäev ja seoses sellega süüdatakse küünlad nii kallite kadunukeste kalmudel kalmistul kui ka kodude akendel.

Vaikselt rändab hing, 
ja aknal põleb küünal. 
Varsti kohal on hing, 
sest su aknal põleb küünal 

Sa tead, et ta tuleb,
tead, et ta armastab,
Ta teab, et teda ootad,
teab, et sa armastad

Ja kui ta kohal on,
on kõik justkui parem
Ja kui ta läheb... 

  Koju jõudes eile süütasin kaks küünalt kummalgi pool väravaposti. Hiljem läksin veel vaatama, mõnus valgus täitis värava tagust.  

November, hingedekuu ja muidki rahvuslike tähtsusega päevi.

Paar päeva sula ilma sulatas siis põka käigukasti. Ja minu rõõmuks ehk siis seda rõõmu kestis ühe silorulli ulatuses. Kuid jah, mis juhtus... juhtus see, mis ammu oodata oli. Homme kuuleb, poiss otsis sobivat võtit, et käigukast lahti võtta. 
Kanadega see teema, kui eile sai rõõmustatud, et lõpuks on kanad uue elamu omaks võtnud, kuid täna sain nende kohta uut teavet, et lähevad ikka harjumusest ikka sinna, kus neile meeldib. Ohkasin, kogu mu töö läks järjekordselt vett vedama. Viisin veel enne pimedaks minekut ehk siis kanade magama minekut head paremat ette (koerad panin kinni, need ei lase kanu elamusse sisse). Pooled olid juba ennast kuudis kohad mõnusalt sisse võtnud ning ootasid, et uks kinni saaks. 
Alustasin siis kompost sõnniku valmistamist, vedasin aiamaale kuhja, homme kiht puudelehti peale ja siis uuesti värsket sõnnikut peale. Seda kraami peaks tulema. 
Õhtuti on vahva hobuseid koju hõigates aimata hallidest siluettides ja kapjade müdinast, kes on ees. Ja alati väravasse esimesena jõuavad pea koos Kati ja Testu. Testu müksab tervituseks pea iga kord. Ja  ega muud võtan talutusnööri ja paigutan pehmelt kaela ümber, siis jooksuga talli, kuhu järgneb hanerivina üks teise järel nagu tsirkuses treenitud hobud-ponid. On ka neid tegelasi, kes ukse peal mõtlevad ringi ja seekord paradiisi õunapuu alla tormasid kõik päitsetega noored. Muidugi õunu nosima.  Ülejäänud juba krõmpsutasid rahulolevalt heina omale mugavas kohas.