Lumi sulab ja saame taas metsaradadele kappama. Suur igatsus sellise vabaduse järele on ammu olnud. Eelmise nädala vahetusel sai Fryci ja Pokkeriga käidud Kueprjanovi retkel. Võtsime asja piisvalt rahulikult. Retke alguses selgus, et marsruudi algust natuke muudetud. Kuna rippsild pole eriti hobuse sõbralikuks ületamiseks. Pidime ületama paisu. Nojah Fryc oli valmis kahele jalale tõusma, et mitte piiretega ja kõvemast betoonist rajatud pinnale astumast. Mul ei jäänud muud üle, kui maha tulla  ja talutada kohisevast tammist üle. Imestasin hobuste hirmu üle, aga pärast seda kulges mõnusas traavis. Kuni saime siis teiste matkalistega lõpuks kokku. 

Mulle meeldis paarilise jutukas olemus, igas kontrollpunktis said hobused puhata ja nautida tähelepanu. Siis seda teekonda saatis terve päev üüratult mõnus päike. Ja paar km enne finishit oli meil veel katse jalakäijate tunnel raudtee all.  Väike hirm esimesel pilgul, kuid Pokker on valmis minu käe kõrval  tulest, veest ja igasugusest uuest esemesest läbi minema. Sain midagi uut ja igakord kui ma käin Fryci ja Pokkeriga tegeledes lähendab suhtumises paljugi. Tundub, et Herta ära saatmine karjast avaldas talvisel ajal mingit mõju Pokkerile. Olid nad siiski suured sõbrad, aga Hertal muud enam peas polnud, kui aedu lõhkuda. See selleks...

Igal nädalavahetusl on meil mingi üritus või külastab meie talu, et suhelda hobustega. 

Kõige oodatum kuu on meil aprill, ootame hobubeebisid. 

Kuidas möödub puhkus, nii palju kui võimalik siis suusatades ja kui palju tahtmist platsil trennitades. Eelmine nädal oli koolivaheaeg, tundub, et coroona möllab sajaga ikka hulgim rabab inimhingi jalust. Trenni lastel on tekkinud treeningutes pause pidevalt.

Mitmed kokkupuuted kaudselt on olnud, kuid siiani ise veel jäänud pole. See pole uhkustamiseks, olen vastuvõtlik haigustele olnud varasematel aegadel ja coroona ühekorra isegi läbi põetud. 

Sai veetud siis suuremasse koplisse ühe rulli silo ja teine rull heina. Siis eile õhtul ei suudetud otsustada, kummast rullist söömist jätkata. 

Täna hommikune pilt järgmine, suurem punt Pokker, Fryc, Laoumurella, Anne-Mai silo haukamas, käisin väheke nendega urisemas. Raiskavad sigudikud, pool söödast maha pudenenud. Heinarulli toetas oma kauni ja ümara kanniga Tassa. Käisin temagi udarat katsumas, kahtlane. Vahel on tahtmine sellele lihtlabasele kontrollile käega lüüa. Võta kinni, kas on tiine või mitte. Aprill näitab. 

 On varasematel aegadel neid tähelepanekuid, mõne hobuse puhul pole arusaadav kas on poegimas või mitte. Ma pole siiani seda ultraheli tellinud, muidu on võimalik kohale kutsuda. Kuid siis peab mul endal ka olema meeles, et sellega pidevalt tegeleda. 

Muidugi muret valmistab üüratult tõusnud küttehind. Nüüd mõtlen igat sõitu kaalutleva otsusega. 

Hobused pole midagi põrutavat korraldanud, pärast Herta ära saatmist pole ka aedasid keegi lõhkunud. Talvisel ajal on see töö eriti veel sügava lume korral raskendatud. Ja kui veel tööl käia paralleelselt.

 Seda kuud on raske alustada. Nagu teada on, et paljude pilgud on pööratud UK riigile, aga jah paljude asjadega  ei saa ise neid aidata, vaid nende kaudu kes selleks omavad ressursse kui ka vahendeid. 

Kahju on jah. Eks neid küsimusi peas on kerkinud ning mõtlikuks ja samas palved kõrgemale poole, et selline hull saatus meid ei taba.  

See selleks, kevad hakkab täiel rinnal sisse sõitma. On tehtud plaanid, milliseid hobuseid uuesti paaritada. Anne-Mai on kummaline, ei jäänudki tiineks. Akustika ei jäänud tiineks, Tassat veel ei tea, aga paksuke on. Amandast ei saa aru. 

Vaatan osadele hobustele vaja teha nüüd ussitõrje, plaanin Lembsule sori rakmed hankida. Eelistan sori rakenditega tulevikus rakendada väiksemaid hobuseid-ponisid. 

Mäx saavutas eelmise nädalavahetusel Valga näitusel tõu parima tiitli ja esi koha.