31. oktoober 2012

Viimane oktoobrikuupäev. 31.10.2012

Kuhu kaob aeg? 
Maal kaob aeg toimetustesse. Juba hommikul pea 3-4 tundi vee ja heinaveo peale. Loomad ju öösel sees ja päeva ajal väljas. Nii kui on näha, et hobused väravas või vee vanni ääres väga mõtlikult nina norus seismas, siis pean mina kõigest aru saama. Muidugi lähen vaatan üle, kas sain õieti aru. Siis vastavalt seda ka teen. Ootan sula, saaks traktoril käigukasti lahti sulatada (vesi on sinna valgunud) eks näe kuidas selle remondiga saab. Sidur on kohe... kohe... läbi minemas. Selle jaoks on vaja traktor keskelt lahti võtta. Arvestades oma mehe aeglusega, siis ei tea kunagi, kui kaua selline asi tema käes korda saab. ,,Minu vanaisa vahetas sellise asja poole päevaga", kui ma peaks oma mehele sellist asja hakata rääkima, oo jaa. Oma autot vuntsitakse kasvõi ööselgi, et kuhugile teise eesti otsa usukoosolekule sõita ja minu tööd oodaku.  Valmistama ette teise traktori on mu ainus mõte. Russi ma nii väga kasutada ei tahaks, kütteröövel. Juba ühe rulli siloveoks kulub 4 l diiselkütust. Pean arvestama kõik suuremate kulutustega. Käivitusmootorisse on eraldi vaja bensiini. Paar ämbrit vett jahutussüsteemi-tegemist on radiaatoriga. Tegevust on palju, nimetan seda eeltöötluseks.
Väike mure poeb põue. Olen tähele pannud, kui ma sisemiselt olen juba mures, siis kui asi või juhtum kätte jõuab on mul asju lihtsam taluda. Elame näeme, ootan sula.

28. oktoober 2012




Puuseened

Esimene lumi

Juba reedel, kui lund keerutas ja keerutas, siis kella 18 oli mu auto mattunud korraliku lumega. Andis maha rookida, valmistusin kella 19.00 tööle minekuks. Juba tööle jõudes ootas mind lumekoristus, esimesel korral kasutasin luuda, kui tunni pärast polnud enam märkigi, et keegi oleks trepid lumest koristanud. Ega mulle sellisel ajal maha sadanud lumi meele järgi polnud. Teadmine, hommikuks kella 7 peab kogu maja trepid õuealal lumest puhtad olema. Alustasin oma tegemisi kell 4.45 ja lõpetasin 6.15. Hea meel, et kella 1 ja 3 paiku ringi ratast ehk ümber maja ringleva tee Rapla linnavalitsuse teehooldusesse palgatud traka oma tööd aegsasti tegemas oli. 
Reede õhtul panime hobused sisse ja laupäeva hommikul esimene töö, veevedu+hein ja lõpuks kabjalised. Paar päeva on nii kestnud. Eile sai käidud ka trenni tegemas mõne suksuga.
Kõige suurem töö on veevedu. Hobused õues olles ikka joovad palju, eriti veel kui söödaks on hein. Kui ilma võtaks pöördeliselt väga madalad kraadid, siis tavaliselt oleme arvestanud, et iga tund tuleb lisada kuuma keedu vett (jahtub külmunud veega ruttu). 
Täna ja eile vedasime köögi kraanist 25 l piimanõuga jootmisvanni (naabrimees nimetab meil jootmisvanne mullivannideks, kuna osa noori hobuseid armastavad oma jalgadega sinna sisse kobida ja siis teada, mis seal toimub...). 

Väikesed tüdrukud ponisid taltsutamas - Elustiil - naine24.ee

Väikesed tüdrukud ponisid taltsutamas - Elustiil - naine24.ee

26. oktoober 2012

Mõtisklused

Minu elu suurimad eeskujud, kui ka mõttekandjad. Keda võin jäägitult kuulata, kui ka kaasa mõelda. 
Eerik Kumari tuntud ornitoloog, lahkunud. 
Jelena Petushkova kirjutanud ,,Südame kaks poolt" Venemaal tuntud koolisõitja. Oman ühte artiklit, kus Kalju Laiapea oma noorte ratsasportlastega tegid Moskva kuulsa olüpiatalli ekskursiooni. See ekskursioon saadi heade võistlustulemuste eest spartakiaadil.
Oolaf Tamberg pikka aega Sommerlingi sohvoosi juhtinud direktor, kes on Jüri talli rajajaks, kui ka Niitvälja tallide rajaja. Hiljem kes aastaid töötas Põllumajandusministeeriumis (hetkel pole meeles mis aastast aastani, kui  kasutas suhteid, et Eestisse tuua häid sporthobuseid. Kunagi töötas Venemaal kolhoosis). Peab pensionipõlve vanus küündib üle 80, olid head sõbrad Allan-Sven Sagrisega, sellepärast ei jätnud Lagedi kooljütsid ükski aasta kartulipõldudel käimata. Muidugi oli ta ka jahimees. Meenub aastate tagune lugu, kui üks kits jooksis tema autole ette, mis sai vigastada, lasi vere koha peal välja ja tõi selle meie perele.
Aleksei Turovski loomaaias töötab hea looma lugude vestja, andnud välja emotsinoodest rikastatud raamatuid, milles on palju juttu võrdlusi inimese ja loomade maailmast.
Fred Jüssi ... Elutarkus meeldib ning avaldatud heliteosed loodushäältega.
http://www.arengutee.com/fred-juumlssi-elutarkus.html

25. oktoober 2012

Tegus koolivaheaeg

Oleme lastega väga aktiivselt pühendunud hobustele, eriti noortele. Kuid mõni päev, kui tunnen, et tahan rahulikumalt ratsutada, siis eelis seisuses on muidugi vanemad ja kogenumad. Õhtul lakast heinu hobuste jaoks alla visanud, õhkus lakka mõnusat hobusearoomi. Hobused seisid väravas ootasid sisse laskmist. Ja saigi seda tehtud. See plaan oli mul kindlalt juba tehtud, kuna eelmine ja see nädal vedasin talli korraliku kihi saepuru... mmm nii mõnus saeveski lõhn nüüd veel segatud hobuselõhnaga. 
Täna siis sai lõpuks talvepuud ka tehtud. Olav tuli meile (aitas puid peale vedada ja saagida juppideks ning osa puid ka saagida). 
Paulale tegime vabu hüppeid. Täna panin tähele, et Paula hüppab hoopis teisiti, kui ma olen eelmisi hobuseid õpetanud. Anete nipsutab sõrmi (klikker meetodil nipsutades) jookseb hobusega koos ja hüppavad koos. Naersin koostöö on ju suurepärane. Paula ei taha maha jääda, jookseb ilusti õla piiril. Hea samm ja hüpe pehme. Kena oli vaadata kahe noore koostööd.
Kanad eriti need, kes on meil kasvanud ei taha kuidagi oma kuuti omaks võtta. Leiutasime küll oma projekti ikka läks luhta. Panime koerad kinni, et ei pääseks kanade kuuti külastama. 
Olles siis neid õhtul jälle ümber kolinud, meenus kohe nendele kanakestele, et neil kõhud tühjad. Osad, kes magama ennast õrrele asutavad, kipuvad enne enesele kohta tehes, teisele nokapoksi tegema. Ja tugevamad isendid otsivad  enesele paremad kohad. See on omaette vaatepilt, kanaema ainsa tibuga puges munakasti tuttu, aga enne andis ühele noorele kukele tou, et see lahkuks tema lähedalt. Nautimaks oma lapsega omaette olemist. Tibu iseenest on suur, küll käis parema asendi otsimine, et saaks mugavalt ennast tunda. Käisin veel enne tuppa minnes tallis läbi. Mõned hopad tukkusid,  mõned nautisid heinasöömist. Rahu ja vaikus ning vaikne nohin ainult hobsutelt. Loodan lähimal ajal kolme hobuse väliboksiga ka ühele poole saada.

22. oktoober 2012

Veel miskit tähelepanuväärset... Randa titel on päitsed peas, harjutame vaikselt suure hobuse kombeid.  Nüüd võivad ka EHS-i töötajad tulla ja talle passistamise jaoks joonised tegema ja kiipi panema. Randa on hakanud nõudma tegelust. Ei põgene päitseid nähes, vaid surub ka teiste hobuste vahele ennast, et sokutada inimese juurde, et temaga tegeldakse. Isegi lapsed imetlevad tema usaldust. 
Loen viimasel ajal sellist raamatut nagu ,,Koos hobusega" püüdsin leida Teeba ühele halvale omadusele lahenduse. Arvasin, et sadul, siis hambaid jne. Kuid üks päev olles kahekesi maastikul nelja tunnisel retkel, avastasin temas peituva pinge. Üritasin ennast rohkem lõdvestada, et mitte tekitada üleüldist kramplikku pinget, mille tõttu kippus alati pärast galoppi või traavi peaga üles alla vehkima. Katsetasin mitmeid taktikaid, traavi ajal ratsmeid nati lõdvemalt peal hoides ning säärega surudes rohkem pead üleval hoida. Tulemus oli suurepärane... täna käisin jälle, siis tahtsin teada, kas mu meetod töötab ka täna. Nii et seljaprobleemid ja hambaprobleemid jäävad ära. Lahendus on leitud. Vaatasin eelmine nädala vahetus trenni tulnud lapse pühendumist ja katsetasin trenni ajal mitmeid võtteid. Pean mõnele lapsele lähenema natuke teise nurga alt, et kuidas aidata leida Teebaga kontakti looma. Samas pea iga trenn on mõlemad täiesti lootusetutes mõtetes. Mul on vaja individuaalne trenn vaja sellele lapsele anda. Kui on mitu last samal ajal platsil on raske keskenduda individuaalsete oskuste parendamisele. Loodan, et see tähelepanek aitab. 
Herta teema, miks tassib noore ratsaniku platsi väravasse. Kui tekivad mingid probleemid ratsaniku ja hobuse vahel, siis püüan ise nendele asjadele läheneda ja uurida põhjusi, et järgmine trenn oleks efektiivne. Soovin, et laps õpiks leidma kontakti hobusega ning saaks sammu võrra areneda.

Uudised

Mõni päev tagasi ohkasin südamest ja olesklesin mõtteis, et kus võib asuda meie kodust ostetud hobune Teele. 
Täna olles fb loginud leidsin siis kirja, kus siis tutvustas ennats Teele uus omanik, kes tahtis teada Teele kohta peensusteni. Tegelikult müüsin enda hobuse, teadmisega, et temast on kasu ja mis ma kuulsin, et suures ratsakoolis muutus ta mitte selliseks nagu ta meil oli. Ei olevat sobinud enam puuetega inimestele. Ma üldse ei imesta, et miks loobuti kiiresti. Ratsakoolides on elu kiire ja kellel seal aega pühenduda peensusteni hobustele ja tema iseloomule. 
Selle müümise järel sain ma tunda piisavalt etteheiteid, et miks müüsin hea hobuse nii mõnegi inimese sadulasse ning hobusekindluse andnud looma. Minu seisukoht oli selline, et kasvatasin mina, mitte keegi teine. Kes tasub mu kulutused hobustele? Kuskilt pean hakkama ka tagasi saama. Kui ma müün hobuse, siis sellise mõttega, et hobune leiab hea pere või uue võimaluse kuskil edasi minna. See kui ma pidevalt panen rahasid hobuste alla ja pean neid surmani, müümata kuhugi edasi. Mida see annab ja kust saab tulla tulemus? Hea on lugeda müüdud hobuste etteastetest ning saavutustest. Tuleb lasta lahti ja edasi minna, kuna mul on kari, keda kasvatan ja loodan edasi minna ehk siis suund ikka paremuse suunas (orienteeritud tulemustele). Ma olen sellise meelsusega, enne ei räägi, kui olen mõne asja jälle korda saatnud. 
Kutsikas Sipsik läks oma uude koju, ühtepidi hea meel teadmisest, kuhu ta läheb saab olema hea. Ükskõik millise loomaga pole mul tegu, alati oleks nagu õnneliku lõpuga lugu. Pisar tuleb silma, olen kasvatanud looma südamega, aga mitte rutiinist ja vastu tahtmist. Vaid sellise meelsusega, et loom oleks ka silmarõõmuks ja hingele.
Tänane päev on eriline.

21. oktoober 2012

http://www.horsemarket.ee/index/index.php?page=articles&aID=701&lang=est
Hea on lugeda teiste hobusekasvatajate muresid ja neid ka siia enda jaoks talletada. Mõtlesin sellele loole kaasa, kuid siis tekkis küsimus, mille esitasin tütre Anetele ,, kas sa tead, mis asi on prei?" Muidugi Anete vastus oli selline, et meil pole trehvanud seda. Mõtisklesin, et mida ma teisiti teen... 

18. oktoober 2012

Kanade dressuur

Kuudi ehitus kanadele oli ikka asja ette. Osa kanu on juba selle majakese omaks võtnud, aga eks tegemist nendega ole, kes veel vanast harjumusest, kuhugi rehe alla enese ära peidab. Kuid meil need kohad teada, siis saab nad kinni püütud ja uuesti uude majja kolida. 
Täna õhtul siis kanu majja transades ja istudes selles majakeses. Vaatasime lastega, kuidas käis õrtele paigutumine. Kolm uut kana kaasa arvatud, kes võtsid selle majakese päris ruttu omaks. Täna õhtul juba ise sisse magama kolisid. Pidid nad ju paar kuud puu otsa ehitatud poja onnis elama. Kuid meil on koolitatud koerad, kes siis kui päeva ajal kanad maas oma toimetusi tegemas, käisid nende toidunõusid revideerimas (ega mulle ei meeldi selline teguviis, teinekord jahvatatud jahu segatud kanade mineraalidega ka ära söödi, ei seganud ka seegi, et sisse purustatud munakoored). Kuigi koertel oma söök. Ja eriti nüüd on söögiisu koertel eriti meeletu. 
Sipsik kasvab, kuid peatselt on ta saamas 2-e kuuseks, kuid jalad pole suurt pikemaks veninud ja lapsed lunivad, et võiks jätta. Eks see kutsikas on saanud meie tähelepanu ja tegeluse. Oleme andnud söögi toas. On õppinud ukse taga niutsuma sisse saamiseks ja seda ta ka saab. Kuna mul on talle kohe päevane söögiports valmis pandud, tuppa saades hakkab ta seda otsima. Üldiselt on see kutsikas kasvanud sotsiaalses ja arendavas keskkonnas. IQ on kõrge. Pipilt on õppinud rõõmustama külaliste saabumise üle. Meeldib mürada ja mängida. Tegelikult kui kokku võtta, siis ei kahetse, et ainult ühe kutsika sai jäetud. Oleks neid rohkem olnud, teades, Pipi lapsepõlve ei saanud ta korralikult süüa, mis tegelikult on kutsikale väga oluline samm tema elus. Alul nägime vaeva tema varastamis kommetega. Kööki lauale ei tohtinud midagi jätta. Uksest käidi sees nagu kummitus, isegi suhkur söödi pakist ära, et ainult pakist olid räbalad järgi. 
Alles mõni päev tagasi pidin panema ta ketti, kuna läks iseseisvalt metsa.  Tema puhul aitab selline taktika kõige paremini. Koer nagu hakkaks mõtlema, et mille eest ta kinni pandi. 
Olen käinud ka hobustega metsas ja niisama jõhvikaid korjamas Sääsksoos. Elu igapäevased ühesuguseid tegevusi ei viitsi küll  igavas monotoonses kirjastiilis sisestada. 

16. oktoober 2012

Mis teeb mind õnnelikuks?

Mis asi on see, mis mind paneb igapäevaselt askeldama ja kodus olema?  Esiteks loen seda, et mul on pere. Kellest pean väga lugu. Kui eelmine nädal tabas töö juures oma kohustuste tegevuse läbi seljavalu teke. Siis järgnevatel päevadel selle valu vastu tõhusalt otsides valu vaevusi vähendada. Kui nädala keskele olin plaaninud. Hobustele alustada välibokside ehitusega, siis lapsed koolinädala sees olid nad koolipäeva lõppedes väga väsinud ning minust endast ei olnud ka üksi sellele õla alla panijat. Ja laupäev, kui ma ise oleks tahtnud selga soojendada ja valusid leevendada, siis laste soov oli algust teha kanakuudi ehitusega. Ja ei saanud minagi siis kõrval seisjaks ning seljavaluga voodisse jääda. Teadsin seda, et siis see asi, kui hilisemale ajale edasi lükata, sinna ka jääb. Käisime lastega metsast puid toomas, (abikaasa läks tol päeval pittu oma sugulasele ja pühapäeva veetis tema kogudusi külastades). Aitasin postid maasse ning mõõdud paikka panna ja edasine jäi siis juba Joeli ja Aade õlgadele. Pühapäev, kui mul korraks trenni asjus korra koju täält põigata, siis laste esimene hõige oli, et tule vaatama. Läksin asi oli juba ilmet võtmas. Jagasin tunnustust, ütlesin, et sulelised armuvad ära. Ma pole aastaid kanu pidanud hobustega koos (hobused ja kanad ei sobi mitte mingil juhul kokku) ehk eelistanud vaba pidamist. Üks aasta olid nad üldse pakaseliste ilmadega keldri eesruumis nii kaua, kui siis ükskord soojaks läks. Hobuste lauta sai küll nende eraldamiseks tehtud aedik, aga millegi pärast ei sobinud see neile mitte kuidagi. 
Kuid teine probleem karja kanade puhul on see, et kipuvad omi väljaheiteid tegema sinna, kus seda vaja pole ja nii olgi vaja, et ööseks oleks neil kindel ulualune ja hobustest eraldi. Hobusteruum on mul siiski jahedam, kui kanad talvel suudavad taluda. Lauda akna sulgen siis, kui õues tormab, muul ajal on see kogu aeg avatud, et hobustel oleks piisavalt õhuvahetust.

11. oktoober 2012

Korraks päikestki.

Ammu ilma plaanitud metsategu, sai siis tehtud. See selleks, olles 4 m kuusepalgi 2 m jupiks saaginud, siis traktori tagurpidi nii ajanud, et pooleks saetud noti otsapidi peale upitada. Eks paljud mõtle kohe, et ohh naisterahvas üksi seda teeb. Praegu pole mehel tervisega nii, et see metsas käia saaks. Ja samas mu fantaasia maailm nii lai nagu ta on, mõtlesin ennast vaikselt Järve terviserajale. Kas tõsta jõu harjutuse mõttes palki terviserajale rajatud või teha väheke metsatööd ja minu meelest teeb sama välja, aga siin on juba kasu kahe poolne. Enesele olles teadustanud, et palki tõstes pean sama moodi lihsatele soojenduse ja venituse sooritama, kui külma lihastega rasket  2 m puunotti kärusse tõsta. Miks ma selle teema ümber siin arutlen, kuna 2 tundi füüsilist aktiivset tegevust metsas andis sama efekti, kui jõusaalis lihaste pumpamine raha eest treeningvahenditel. Eks on ka neid arvavajaid, kes arvavad, et kodus kus kasvanud on lapsepõlves palju saand metsatööd teha. Pean tunnistama, et praeguses maa elus, kus omame isiklikku metsa olen rohkem puude tegemisega kokku puutunud. Kuna vana-vanemate kodus toodi puud kusagilt Jõgevamaa metsadest palkidena koju, kus siis vanaisa need talvepuudeks kuuri panduna ära tükeldas.
Ok, see selleks, selg jäi terveks eilse  puude tõstmisega, aga õhtul mil tööl olin. Oli juhtumisi olnud pinsi päev hooldekodu asukatel ja teada värk meessoost esindajatel oli siis rahakoti sünnipäeva tähistamine salaja maha peetud. Ja üks hoolealustest kaotas kolmanda korrusel tasakaalu ja enam ühegi võlusõna alusel jalgu lihtsalt alla ei suutnud võtta. Ja kui sai öeldud, et tõstame isiku ratastooli, et purjune kodanik oma tuppa sõidutada. Eks siis tõstmise käigus, tõstsin oma selja ära  ja millest see tingitud. Lihased olid ettevalmistamatta, kuna isik keda sai tõstetud oli veel kaks korda pikem minu enda kasvust.
Ja samas kas ei tekita paha meelt, kui riigikogulased tõstavad istumise ja oma mugavuste eest palkasid, siis meie töö tegijatel, kes peavad tegema madala palgaga ja veel füüsiliselt rasket tööd. Ja elu kallidus, mis hetkel silma paistab. Uuest aastast kallinev elektrihind , paljude inimestega suhelnud, tunnevad paljud hirmu tuleviku ees. Ega minagi sellele eriti optimistliku pilguga eriti vaadata taha.

10. oktoober 2012

Olen täitsa sillas, Lipton üllatas täna mind täiega. Lihtsalt võrratu kaaslane. Eks vaikselt tunnistan, siiani ei ole veel üle saanud Teele müügist. Teele mõistis mind paljuski ja uut hobust koolitada on ikka parasjagu tükk tööd, et selleni jõuda nagu oli Teele ei tea kas suudan. Teele mõistis mu enesetundes igat pisimat muutust.
Lipsuga liikusin sellisel maastikul (raiesmikel, siis lagedatel heinamaadel) kui aeg hakkas ületama tunni künnist, siis hakkas ilmutama rahutuse märke. Et mitte looma traumeerida, otsustasin siis koju tagasi naasta. Kodule lähemale, muutus ta jälle rahulikuks. Viisin aeda, võtsin enne sadula maha, siis valjad ning lõpuks nokitsesin päitsedki lahti. Tegin kõike hästi aeglaselt, et jätta hobusele muljet, et aega on ja kõik mis temaga toimub on ainult positiivne. Päitsed peast saanud, ei tormanud ta koheselt minema, nagu ta seda varemalt oli teinud. Vaid ootas veel tänu kallistust. Enne kui ma varustust maha võtsin andsin talle preemiat. 
Lihtsalt säran täna sisemiselt. 

9. oktoober 2012

Sajab ja sajab, ei mingit rõõmustavat hetke.

Üritan siis leida aega õues tegutsemiseks, kuid iga kord nii kui vihma rohkemal kujul kallama hakkab, peab sooja turvalisse toakaitsvasse rüppe kaduma. Hämmastav ja juba Soome poolt tulevad teated, et järgmiseks nädalaks lubatakse lund ja lörtsi ehk siis heitlikke ilmu. Annaks kasvõi nädal aega kuivi ilmu.
Üks hea asi, saan jälle autoga normaalselt sõita. Olulised asjad korras, eks mõned niped-näped veel teha, aga esialgu jätsin need siis järgmise kuu algusse.  Ega see vihmas ja tuules eriti hea sõita pole jalgrattaga.
Nii palju on teha. Püüan leida ka aega noortele hobustele. 

5. oktoober 2012

Lisaks tavapärase elurütmile on meie peres väga toredaid uudiseid nii spordi lastelt ja kui ka mu enda vanemate lastega. Ainult rõõmustan. Eile, kui olles õhtul fb (facebooki) avanud. Alustas üks noor naisterahvas minuga juttu, et Anete on võitnud Tallinna International Horse Show-le kahe päeva piletid ja kahele inimesele. 
Olin ise mõned päevad uurinud, kuidas saaks Anetet Horse Showle kasvõi mingiks abiliseks... kuid üks pakkumine läks luhta, kuna jutu ajamisel selgus, et meie torikas pole nii puhtatõuline vanatüübiline torikas ... aus olla, saatsin mõttes selle inimese metsa. Olgu oma uhkes üksinduses oma arusaamadega. Minu torikas on selline nagu ta mulle meeldib, mitte, et keegi arvab, et võib olla kas läheb vanatüübilise alla või mitte... 
Ja minu teadmata oli siis Anete  osalenud ühel küsimus mängus Horse Show piletite loosimiseks. Seda enam, et lapsel on sünnipäev tulekul on seda enam see talle ikka suurepärane loosiõnn. Viimane öö ei maganud ta üldse. Kuna õpib ta veel põhikooli viimases klassis ja kevadel ootab teda ees lõpetamine ning uue kooli valik.
Eelmisel nädalal Kabala kooli kablutamisel tõid ära teise koha Laura medalid ja Joel kolmanda koha medalid. Anetel paremini seekord ei läinud.  Lastelt kuulsin, et selle aasta täiskasvanute vanuseklassis osalejate arv oli väike. Lapsed kutsusid ka mind, kuid olin väga väsinud, eks öösel oldud töö öö ja siis muud tegemised hobustega olid juba mu mahlad välja pressinud.
Ja ma ise sain enda teadmata roomajate elupaikade tutvustamise eest kolmanda koha preemia raamatu, looduskaitse teemadel. Olen lihtsalt äärmiselt üllatunud.

Kartul keldris, osa sügisande veel peenramaal kasvamas. Eilne päev kujunes aktiivselt Liptoniga ja kartulivõtmisega pooleks. Avastasin siin, et Liptonil vahetuvad mõned piimahambad ja need valmistavad talle iseloomus probleeme. Seetõttu oli temaga väheke probleeme, aga õhtuks tekkis meie vahel jälle normaalne koostöö. Viimased päevad arutasime lastega, et mis karjamaal toimub. Pidasin paremaks uurida nata Lipsu suud, et järsku on probleemid on sealt. Ega looma peale saa pahandada, kui peab uurima, mis tegelikult toimub. Kas vaevavad teinekord teistsugused tervisega seotud probleemid. Märad, kes tema karjas tiined, on hakanud täkule hambaid näitama ja rünnakud on läinud ikka sellisels kole kriiskavaks. Pidin karjast jälle eemale täkule üksi olemise võimaldama. Täkk karjamaal üksi ja isegi ei ole väljendanud soovi karjaga liituda. Jälle rahu maapeal.
1. oktoobril panime siis Testule tema vammuse selga märgumise vastu. Ikka puhtatõulise hobuse karv on tunduvalt õhem, siis ei teki sellist isolatsiooni, nagu kohalikul maatõugu hobustel, kuigi ma ei kurda hobuste väljanägemise osas. Meenutavad nad pigem mul lihaveiseid. Parajalt paksukesed ja ainus, tunnen Katariina osas nati muret, kuna ta oskab ikka ennast väga hästi nuumata, nii, et malelauana pekid naha alt välja paistavad. 
Plaanisin siin kuivade ilmadega puulehti allapanuks vedada, kuid aeg möödus kiirelt kartulivõtmisele ja mis veel. Eile süttis traktor põlema, õnneks kiire tegutsemine päästis asja hullemaks minemast. Eks nata oma viga, pärast heinatööd oleks pidanud lahtise summuti ümbruse hoolikalt heinaprahist puhastama (eks hein ja õlisegu võib olla suureks õnnetuseks). Ja üks ebameeldiv probleem võib jälle teise asja korda minekuks olla. Vähemalt minu juhtumi tõttu abikaasa keeras, pikalt lahti olnud summuti uuesti kinni.
Kõige naljakam selle teema juures, pärast tule kustutamist, panin kätte oma steriilsed kirurgi kindad ja tõin aida alt hunniku kaltsu. Ning asusin siis oma tegematta tööd tegema. Kõik voolikud ja mootoripinnad käisin lappidega üle, kus ma muidu ligi ei pääsenud, siis aitas pika peenikese otsaga kruvikeeraja. Tegelikult muhelesin seda tööd tehes, et ok kirurgi kindad on siin ka väga olulised abivahendid (mulle ei meeldi õliga ennast määrida, kuid kõikidest kaitsevahenditest hoolimata, olen ma alati suutnud ka enda näo õliga määrida nii nagu indiaanlane sõjamaalingut sõtta minekuks).

2. oktoober 2012

Imestan siin, iga päev omi koeri ja kanu söötes, et mis loomadega on juhtunud. Söövad rohkem, kui seda varemalt olen täheldanud olen. Hea küll Pipist saan aru, tal ju tita veel, kes küll emapiimale juba lisa toitu ampsab. Õnneks on ta ainus kutsikas ja ta saab ka korraliku  kasvulava eluks. Imestan tema madala jalgsuse üle. Loodan, et tuleb ikka suurekasvuline kutsikas. Enam ma teda kapsarulliks ei kutsu, nüüd on saanud hüüdnime singirullike. Tagumik on lahedalt ümarik ja natuke vetruv. Iseenesest on ta ülimalt õnneliku koera olemisega. Mõtlengi, et üks päev, kui peab üks kord ta uude kodu andma, et mu süda vist küll murdub. Lapsed juba lunivad, et emme jätame selle koera endale. ... kurb mõelda, aga peab tegema südame kõvaks. 
Facebookis lahvatas jälle sõna sõda silo ümber, mis kõik juhtub (kommenteerija on teada, kuid jätan nime mainimatta). Hakkasin kohe kahtlema, kas mu silo sai nii, hea, et see ei tekita hobustele vaevusi. Tegelikult mul ei ole silo, vaid selline närvutatud heintaimedest tehtud kuivainet sisaldav toorsööt. Siiani olen rahul olnud selle valmistamisega. Suhtlesin ka koolitusel käies Ulvi Martiniga silokvaliteedist ja selle kasutamisest. Ma tunnistan, et mina oma silost tunnen banaani ja mee lõhna ja maitset, siiski tõestas Ulvi Martin selle sööda minu jutu järgi kvaliteetseks. Eks ma võtan ise ka, silost ampsu, et sellest selgemat sotti saada, et kas silo sisu vastab sellele lõhnale. Jah vastab. Tõesti on olnud hea. 
Ees seisab mõnede hobuste kapjade värkimine, siis Hertale  raudade alla panek (talvel peab tal olema, kabjad on kergelt kuluma, siis on mul endal kindlam, et ei teki kuhugile jälle lõhet). Panen südamele, hoolitsege korralise kapjade lõikuse eest. Ostsin hobuse, kellel oli kapjades lõhed ja nüüd näen juba kolmandat aastat, et seda ühte lõhet välja kasvatada. Muus osas näevad kabjad tiben toben. Metsakarjamaal olevad hobused tunnevad ennast suurepäraselt. Mul on veel üks karjamaa, kuhu lasen hobused siis, kui ilmad ikka pikemalt püsivad sajustena.
Liptonile on tekkinud pruudikanditaate, käiakse ikka vargsi vaatamas ning küsimas, kas on võimalus märasid järgmisel aastal paaritusele tuua. 
Ootan endiselt ikka hobuse müümist, et saaks osta lõpuks vajaliku treileri. 
Lähimal ajal ussitõrjed hobustele ja koertelegi. Koertele ma polegi ammu teinud, nüüd pean seda kindlasti tegema.
Täna ajasid meie uued kanad naerma. Muidu on kogu aeg peidus, aga et meie enda kodused noored kuked ja üks nooruke kanatibi ostsustasid minna siis puu otsas asetsevat kanade korterit uudistama. Korteri omanikud kanad aga kiikasid ühe silmaga siis üleval seivaid noorukesi. Tundus, et neid saatis hämmeldus ja üllatus.

Süva lihased ja milleks on neid vaja.

  Süvalihased on väikesed lihased suurte lihaste all. Tänu nende toele vaagnavöötmes, lülisambal ja õlavööl saame seista püsti ning ringi ja...