Alustasime siis eile oma ratsamatka laagrit. 27 km läks sujuvalt Sulu külla kappamisega. Kahel korral saime vihma. Teadmine, et saame majja. Sulu külamaja perenaine oli maja ära kütnud. Tüdrukutel oli hea meel, et saavad riided vahetada. Esimese vihma järel sain teada, kui hea varustus kellegil on. Mina panin peale kaitseliidu telkmantli. See on üks parimaid abilisi mul matkadel olnud. Kuna tulin enne Moodra silda maha, teades, et hobused üle ei taha minna. Ja Teeba ei kannata ratsaniku seljas olevaid üle gabariidi lehvivaid riide esemeid. Olles saanud Kasti külast läbi, läksin tagasi sadulasse. Hobustel tuli tagasi eluvaim, mulle tundus, et olen Teebaga kunagi Sulu ja Kasti küla kandis matkanud.

Südamest lootsime, et järgmine vihm võiks tulla kui oleme majja saanud. Teekond oli valitud kulgemiseks läbi metsade meelega rahulikum samas mõnus. Mõni traktor või auto ei seganud. 

Kasti küla kihas elust ja tegemistest. Aktiivne osa põllumajandusel,  metsameestel,  põlluharimine ja suur lüpsifarm.

Hea meel tütre abi üle, kes vedas autoga magamise varustuse ja vahetus riided. Ja karjuse tarvikud. Tütar mõtles, et paneb ajaviiteks aia ülesse, aga see oli nii õige ajastus hakkas uuesti vihma sadama. Kui jõudsime Haimre-Sulu teeristi kus näitas Sulu külamaja 1,5 km. Ja hakkas kergelt tibutama. Ja 1,5 km maad liikusime traavis. Muidugi andis tunda minul parema jala põlvel pikk sõit, teistel mõni lihas veel. Kuid järgmine päev tuleb veidi kergem endale ja hobustele, et lihased saaksid taastuda.

Nii olen ma juba aastaid teinud. On ka vankriga asju veetud, kuid Kellukalt ma ei nõua sellist pingutust, mul hetkel noored hobused välja õpetamisel. Ja varustuse veoks eelistan suuremat hobust. Kelleks tulevikus on saamas Vimbu.

Mina valvan hobuseid, kuna Teeba on osav karja karjusest välja vedama. Magamis varustus mul pidevalt testitud Rootsi ja Soome jahedamates tingimustes matkates. Natuke olen kurb, kes ei julgenud tulla ratsamatka laagrisse. Kartes vihma ja pingutusi. Need mu tublid trennilised soovisid, et teeks ikka ära. Ja nii me kolmekesi oleme.

Teeba rahutu hing, pärast kõigile kolmele Marstall Sinfonie söömist. Rahulikuks jäi. Ja tukub, hoides ühtlasi minul silma peal.

Lasin tüdrukutel magada, 10 tegime hommiku pudru võileibadega. Täna on plaan Valgu poodi külastada. Vaja söögilaua täiendust, magusat juurde.

Täna lihased hetkel toonuses.

Albert loodab trenni saada. Näidis on see, kui poni on saanud iga päev tegelust. Ja tema arvab, et teda peab ka täna võtma.

Hommikul käisin metsas hobuseid vaatamas. Mõnus oli vaadata kuidas nautisid.

 

 

Eile oli hästi meeleolukas õhtupoolik. Tähistasime Pentagoni 13 ja Lembitu 12 sünnipäevasid. Lembsu omanik käis selle päeva puhul väiksel maastiku tripil. Ja Anete Pentaga. 

Eelmine nädal oli ka üks kurb sündmus, lasin Nordicul minna koerte maailma...eks endal pole veel enotsioonid lahtunud. Harjumatu, üks asi kui koer läheb hinge, kellega on vaeva nähtud. Raske on omaks võtta, et vanusega tervise hädad saabuvad, sõltub kuidas kellegile. Nordic lihtsalt juba kukkus jala pealt, ja valud mis teda saatsid üle keha. Ei olnud meelepärased.

Praegu jah uut kutsikat ei võta. Talvel korra mõte oli kolli võtta. Kui mu tütrepere sheltie võttis, kadus igasugune huvi kolli võtmise vastu.

Albu jälgimas minu tegevusi välja pool koplit. Tegelikult on tal selline nõudlik ilme...et ootab mõnusat nämmi ehk jõusööta. 

Mainin kui palju oleks käijaid kui kõik oma lubadused täidaks. Kuid tänavu aasta tundub, et raha lugemise kriis on jõudnud paljudesse peredesse. Eks näe kuidas suvi kulgeb.  Ja selle järgi peab järgmiseks talveks tegema mõned korrektuurid.

Ja ongi juunikuu, ilmateade eile õhtul teavitas, et on tulemas soojalaine vahelduvate saju hoogudega. Sadagu, nüüd pean leidma mehe, kes aitab kasvuhoone plaadi ära vahetada. Saab kasvuhoonega tegelema hakata. Muidugi uue mulla ja sõnniku sisse vedama.

Pardid said uue elamise ja on kenasti omaks võtnud. 

Laupäeval käisin maastikul, nautisin rahulikku ja mitte valvel olekut. Võtsin rahulikuks kulgemiseks Kata. Otsisin orhideesid ja muidugi leidsin. Orhideed võluvad oma iluga nii nagu Uku Masing oma raamatus kirjutas.

Eelmine nädal neljapäev lõpetas järgmine lenda lasteaia lapsi, kes kooli ikka jõudnud. Väga emotsionaalne ja mõnus ühtse pere tunne. Eks näe mismoodi asjad lasteaia osas edasi kulgevad. Muidugi mina ei jäta, jätkame oma hobutunniga ükskõik millise valemiga.

,,Unistan oleks mul miljon eurot ostaks koolimaja Lipal ära, aga edasi peaks väheke maja laskma remontida. Mõned ehituslikud amortisatsiooni probleemide tõttu vallal ülejõu käivad... kuidas maja remondi kulusid hallata.. aga noh need on unistavad, kuid minu osas mitte täidetavad. Tahaks päästa, aga kuidas." Elame näeme, ees on tulemas Enn Vetemaa mälestus päev, mida aktiivselt hetkel planeerib pr. A.Kalf.

Tänasega lõpeb maikuu.

 

Väga huvitav, mul on siin tekkinud anonüümne kommenteerija, kelle järel on tabanud rämpsposti laine. Ja mitte üks kord ma pole pidanud puhastama kommentaare mõttetust pahnast. 

Jätkame treeninguid. Näis kas saame laagrisse soovitud arvu lapsi, kui ei saa, siis väiksema grupiga seda laagrit läbi ei vii.