Tegin selle sammu, panin Albu müüki. Armas ja rahulik poni.  Üks minu enda koolitatud, ostsin 8 aastat tagasi. Ja ostja leidus kiirelt. 

Sommidega juba mitmeid vestlusi maha pidanud. Igasuguseid kahtluseid täis mõtteid. Tundub meie hobusekasvatajate seas pettureid, kes on müünud kabjalisi tervise probleemidega. Üks somm oli väga pahane, kes lubas kahe nädala pärast vaatama, et Albu maha sain müüdud. Minul savi sellest pahandamisest, olen pidanud palju kogema, tagasi sideta, kas hobune ostetakse ära või mitte. Mõne poni müümisega paar aastat oodanud. Vahel tuleb vastu võtta kiiremad otsused.

Albu vähemalt uues kodus ootab Sind uus väike omanik kellele olla esimene hopa. Ilusat elu ma usun, et kohtume. Hoiame sidet.

Ja lubadus kahe nädala pärast on minu jaoks pikk aeg. Kõike võib juhtuda inimese tujudes ja mina ei viitsi kedagi taga ajada. Siiani olen näinud inimesi, kes on käinud hobuseid proovimas. Ja pärast proovimist kaovad, tagasi sidet andmata. Oleme siiani saanud vahendajateta hakkama. Üks vahendaja tahtis head võistelnud hobust odavalt kätte saada. Seda ma ei teinud. Nüüd plaan jätkata teadliku tõu aretusega ja tean oma suunda.

 Mul oli oluline, et Albu leiaks ruttu uue kodu ja tuligi. Kuid veel viibib meil talus. Millal läheb ära, ei jaga veel. Mul on väga kahju küll, aga jah ruunana ei tooda ta mul midagi. Soovin järglasi. Mitte enam väikseid ponisid. Mann jääb, kuna on ikka soovitud alla meetri poni. Ja vanust 15. Vot kus aastad on lennanud. Mann on üks mõnus poni, kes käib Kellukaga vahel mõne hobusega kaasas (aitavad treikusse minna).

Plaan veel paar hobust majapidamisest ära saata. Jäävad need kellel suurem koht südames ja kelle osas oleme valmis ka sööta koguma. Hetkel on tähtis, et mu noortele hobustele jääks oma koht. 

Üks põhjus miks, mul on üks Teeba järglane Luna, kellel on seletamatu jala probleem. Ja vaja arsti visiidi jaoks raha koguda. Mis häda hetkel ei oska ise ka rohkem kommenteerida. Teeba on mu üks lemmik hobuseid (tk 150 ringis). Ja tal on kenad järglased. Olgugi, et ristand hobune, olen lihtsalt suuruse pärast, maastikule on hea anda sellist hobust kes on piisavalt kõrge. Oma iseloomu kiiksudega.

Olles hommikul taas jõusööda portsud kolmele kabjalisele jaganud. Natukese aja pärast nägin, et Lembs ja Teeba olid pikali visanud. Ja Fryc tukkus nende kahe vahel. Ja tukkumine kestis sinna maani, kui tüdrukud omi kuivanud riietele sauna järgi läksid.

Sauna maja.

Kutsuti järgmine aasta ka külla. Hetkel ei soovi, Velise, Sulu, Kasti küla läbi sõidetud. Arvan, eelistan vististi mõnda uut paika. Muidu oli hea koht ööbimiseks ja toidu valmistamiseks. Lähedusse jääb jõgi, kus saab vees käia. Ja kui kohalikega suhelda, lubatakse ujuma minna, kus on ujumis kohad.

Kaks viimast ööd julgesin juba majas ööbida. Tegelikult ajendas ööbima siseruumidesse mu parema küljes seletamatud valu pisted. Eile sai korralikult lokaalselt valuvaigistavaid plaastreid peale pandud. See leevendas ei lasknud valul tugevamaks minna. 

Tänane teekond kulges palavas leitsakus. Hobused olid vägagi kodule meelestatud, siis parmu ralli, kärbse ralli keskel. Tagasi teel Moodra silla ületamise järel tulime maha, et sirutada ja lõdvestada lihased. 

Koju lähedal metsa vahel sadama hakkas. Hobuseid lasipuu külge kinnitades sadu tugevnes. Sadulat viimast tagasi tulles, tuli lisaks vihmale veel jämedat rahet. Mina õhukeses riietuses. Hobuse kõrval libastusin enne koplit korralikku muda lompi. Ajas ennast naerma selline olukord.

Seekord siis sellise retke läbinud, andis tagasi mulle mu kaduma läinud energia. 

Selline armas pilt koos Sulu külakeskuse perenaisega.

 

 Ja muidugi õhtu lõpetasin saunaga ja keskkööl. Kogu selle nädala aja jooksul ei jõudnud magama kordagi varem, kui keskkööl või hiljem. Lihtsalt ööd on ju valged. Ja kuidagi elu tahab elamist. Ja mitte miski ei anna tunda vähesest unereziimist.

Eile sai siis korralikult vees käidud. Viimasel kahel päeval ei riskinud oma tervise pärast vette minema. Mingi seletamatu valu paremas puusas valu sööstudena nõrgaks tegevalt. Iga kord unustan ära, kui valu sööst ilmub, kipun hinge kinni hoidma (aitab valul süveneda). Kui hingata sügavalt sisse välja, kaob ka valu. Ja eile õhtul Veliselt tagasi tulles, mul see ka tehtud sai. Nii et mingil hetkel imestasin, et valusööst kadunud. 

Velisele mineku alguses üks auto meeletu kiirusega selja tagant ehmatas mu hobust, kes hüppas üle kraavi täis nurga all. See hüpe vallandas jälle mu valu hoo. Päris kohe oigama võttis. Midagi võtsin läbi valu hingamise ette ja Velisel varju all istudes teatud lõdvestavaid harjutusi sooritasin. 

Iga kord kui ma Kusminite majast möödun, tuleb mul kurbus hinge. Lihtsalt üks armas ja hooliv inimene, küla hing oli Jüri Kusmin. Keda enam siin ilmas ei ole. Iga aasta kohtun tema naise Maiega Velise laadal.

Nüüd nii pea siia Sulu-Velise kanti ei satu. Kui alles sügisel ja ikka laadale. Olen jäänud nii selle traditsiooni külge kinni. Kohtuda jätkuvalt siinsete kultuuri ja küla elu edendavate inimestega. Ja ööbida telgis mis on mu traditsioon, lumes, vihmas, tormis jne. Mida kõike pole näinud... Siia kanti toob tagasi inimesed, nende suhtumine ja hoolimine üksteisest.🐎🐎🐎🐎🐎🥰💝💝💝💝💝

Hobustega Velisel, kiigesaare juures.

Leidsime ühe metsavahelise tee, kus siis ka mõmmi essu hunnik ilutses. Kuid tee lõppes mudaseks muutunud raiesmikuga. Minu hops oli valmis jätkama teekonda, kuid mina arvasin teisiti. Ei pea riskima liigselt teadmatusega. Kuigi kaart näitas ühte, aga tegelikkuses oli midagi muud. Ja liikusime tuldud teed tagasi. Ja tagasi tulles põikasime jõest läbi. Ja söömisega. Õhtul said kõik üks tunni jagu valve all süüa niitmata alalt. Eilsest pole mul ühtegi pilti tehtud.

Pildistasin kella 4 hommikust päikese tõusu. Olin eile üpris väsinud, mobiili laadimise ajal ära kustusin.

 

Eilne päev oli ilus, mõnus ja putuka rohke. Alustasime juva hommikul.11 oma ratsa retke. Esimene peatus Sillaotsa talumuuseum. Kus lapsed polnud oma elu jooksul kordagi sattunud.

Mõned eksponaadid olid nii jäetud, et neid sai ka oma käega proovida.

Uus väljapanekute maja.

Tunnike kulus uudistamiseks.

Samal kui meie uudistasime muuseumis, siis hobused pidasid muuseumile kuuluvas vanas õunapuu aias pidu. Rohi rinnuni ja õnneks varju pakkuv ehk putuka vaba.

Kui siis sealt lahkusime, oli võetud suund külastada ajaloolist Konovere silda. 

Mida rohkem lähemale Pärnu maanteele jõudsime. Seda enam hakkas põksuma süda põues. Märgid tähistasid seda, et seoses tee laiendusega on selles piirkonnas suur teeremont. Olles maanteele lähedale jõudnud, jätkasime olematuks kadunud teed silla alt. Otse tee ületamine oli välistatud. Jõudsime välja siis ehitus töö maale, kus pidime näitama häid tasakaaöu ja juhtimis oskuseid. Siin selgus, et mille peale poleks ka unes tulnud. Mille peale hobused pöördesse võivad minna. Olles õnnelikult silla juurde jõudnud. Ühe arusaaja kopa juhi juhatatud näpunäidete järgi.

Pidasime siingi tunni ajase pikniku, et hobused süüa saaksid ja juua. Nüüd selle matkaga on selgeks saanud, et sellistes kohtades liikudes, kus poed puuduvad peab endal kaasas olema snäkke jne või joogivee filter.

Muidugi tegime kolme peale väikse snäki lõuna. Oli magusat ja soolast. Ja muidugi, sealt ära minek oli ka oma ette number. Igal pool pooleli olevad töö projekti tee tammi ehitusega koos nähtavate geotejstiili välja ulatuvate servadega. Mida hobused väheke pelgasid.

Ütleks, et autojuhid olid väga viisakad, kuna Lembsu paanika hoogu kütsid ülesse need tekstiilid, siis autode müra. Ja õnneka väga mõistev ratsanik, kes käitus Lembsuga mõistvalt juhtides kõikides tema hirmudes võites läbi usalduse. Suured veokad häirisid ikka kõiki. Tagasi tee kulges juba kiirelt ja lõbusalt. Läbi elatud seikadest Pärnu maantee laiendus ehitusega.

  

 

Eilseks planeeritud päeva plaani tõstsime tänaseks. Pilves ja liialt tuuline ilm. Tegelikult mõte oli hobustele veidi puhkust anda. Käisime lähedal olevas jões hobuseid leotamas.  Seekord hobused tulid hea meelega vette ja Teeba oli valmis mind koos ohelikuga avastusretkele viima. Saime ikka päris pikalt üles voolu jalutada. Kuna kohalikud olid tellinud jõe puhastuse, siis pool kõrkjatest kaldale tõstetud. Tegemist Raplast läbi jooksva Vigala jõega, vanasti kandis nime Konovere.

Täiega chill värk. Vesi külm ei olnud. Täiesti talutav, käin botastega, nüüd testingi mis on kõige parem veekogudes käimiseks.

Siin kandis ollakse nii huvitatud hobustest, et meile oli veel õhtuks külla kutse. Olen siin varemgi ratsamatkadega läbi sõidul olema. On mul ülimalt mõnusaid lugusid siinsete tuntumate inimestega jagada. Ja see teeb kuidagi suhtlemise vabamaks ja muudab oma inimeseks. Sööma maa hobustele maja juures juba otsa korral, üle kolme päeva ühes kohas veeta ei saa. 

Täna siis kaunis ilm ja oleme avatud põnevatele seiklustele.