Eile siis toimus meie 1.mai  ratsamatk Purku külla Järvakandi mõisa küüni volbripäeva laadale. Täitsa põnev oli ja rahvast palju. Ega meid palju polnud 3 kesi. Alguses sai imestatud, et hobused väga laisad astuma, ei mingit eluvaimu.

Ise võtsin frikadelli supi, lõhe saia ja kohvi. Mul oli hommikust söök olematu. Alustades Purku küüni juurest teekonda ajaloo radadele (Järvakandi mõisa varemed, Järvakandi mõisa keldrid, kabel ja jääkelder.

Teel kabeli poole ehmatas üks suur kohalik koera volask niimoodi Teebat, et see suures paanika hoos minema tormas (mul lihased nagunii sült, metsa istutamisest). Lendasin maha.

Maha kukkumise järel püsti hüpates oli keha kerges shokis, kuid hüppasin vaatamata olukorrale uuesti selga. Teeba sai aru, et oli teinud midagi valesti. Mul jälle hea meel, et kukkumisel mingit põrutust ei saanud tänu sule vestile, mis hoidis hullema ära. Sule vest andis sellise tunde maandumisel, et nagu oleks madratsile kukkunud.

Ja muidugi kahe kraavi läbimine ei valmistanud probleeme ja kuna Teebal tuli koera ehmatuse järel eluvaim sisse, siis tagasi tee kulges parajas tempos. Sobli alla jõudes, pidin muutma oma plaani matkaraja valikul (maa oli ära küntud). Paha on hobustega liikuda künnivagude vahel. Tagasi jõudsimegi täpselt kella ajaks.

Hea meel ka hobuse meeleolu muutuste õppetunnist.

Kati ja Mannuga lasteaeda kappamine edenes väga mõnusalt. Pidin neid ikka palju tagasi hoidma. Väga kibelesid sinna...rohu pärast...seda söödi ikka ahnelt ja õnn oli jälle meie poolel. Ei pidanud kohe lastega tegelema. Ponid said ikka seda värsket mekkida. Ja tagasi tulles ootas leotatud ürdi mash, kus veel kaer ja lutsern. 

Ja muidugi oli mingi korraline elektri katkestus mõned tunnid. Kuid see ei seganud elamast. Nagunii magamatta öö selja taga siis vajasin väheke päeva und.

Harva on mul see au, kui need sulelised minu juurde või peale lendavad. Ma ei liiguta ka siis. Neid huvitab mu eine. Samas naljakas oli Tuudi ronis supi potti makarone maitsma. Kahju ei jõudnud pilti teha.

Vanem lind Woodie (minu jala peal makaroniga maiustamas).

Tuudi tuli minu käest abi paluma, et ma aitaks ta sõbral puurist välja saada. Tegin lihtsalt puuri ukse lae pealt lahti ja oligi probleem lahendatud. Öösel kui kumbki nendest ehmatab, panen tule põlema, räägin nendega juttu kuni maha rahunevad. Ma lihtsalt imetlen neid ja nende hoolimist üksteisest.

Tuudi noorem, kes käis abi otsimas. Mainin äärmiselt kokku hoidev nümfkakaduu tiim. Ja see, et ka mina öösel kohe reageerin. Tegelikult oma lähedal oluga annavad teada, kuidas nad mind usaldavad. Mulle meeldivad nende pättused, liikumised ja häälitsemised. 

Mul väheke tubast jõusaali atribuutikat. Linnud elavad elutoas, kuid nendel minu tuppa iga võimalus avatud. 

Mis sellest, et Woodiel on juba vanust siis ta oma eale ikka leiutab või ,,remondib". Kui nad veel mööda põrandat kahekesi jalutavad, siis nimetan neid päkapikkudeks.

Elu loomade ja lindude keskel õpetab ennastki olema tähelepanelik elus looduse vastu.

Toa linnud on mul erilised lemmikud, sellepärast mul ei ole kassi majas. Ei pea muretsema ega kellegi pärast kedagi kusagil kinni hoidma. 

Mõni naaber talu kass käib, kuid mulle ei valmista probleemi, süüa ei paku (siis just kodunevad liiast, olles näinud kui paljud selle vea teevad). Arvatakse, et kõutsike näljas ja siis ühel hetkel tehakse kiisust pilt ja postitus meedia kanalisse..., kelle kiisu meil juba mitmes nädal"...juba abivalmis kiisu toitja otsib kassikele ,,uut ja paremat kodu"... 

On silma torganud kus inimesed  kaebavad lehma ammumise, lammaste määgimise või sootuks kuke kiremise pärast. 

Mul õnneks on mõnusad naabrid kellega läbi käime. Kõik hindavad seda, et loomade hääled kuuluvad maa elu juurde.

Mina näiteks öösel kui õue asjatama lähen. Panen tähele ümbruskonna koerte haukumisi. Vahel mõni veel haugub, kuid eks öösiti on need sisse tuppa võetud põhjusega. Hundid on jõudnud majadele liiga lähedale.

 

Aprillikuu viimane nädalavahetus. See nädal olen jõudnud nii enda kui võõra hobuse selga. Sõnnikuga tegeleda ja metsa istutamiseks taimi jälle hankida. Võrumaal käidud nigu niuhti... 

Nüüd jah tuleb toodud taimed ka maha saada.

Kaks päeva, vihma, lund, lörtsi ja tugevat tuult. 

Tublid tüdrukud reedest saadik hobuste juures tegelemas. Kolm päeva järjest aktiivset trenni. 

Albert oma uhke trenni tekiga. Hea on vaadata kui loom naudib trenni järgselt tekiga olemist.

Hommik juhtus mul jälle kiire olema. Ponisid lasipuu juures valmis pannes. Rääkisin Katile ja Mannule, et nad peavad kiired olema. Telefonid jätsin tuppa, mõttetu on segamas. 

Ja lasteaeda läksimegi, eriti viimane lõpp võttis Mann juhtimise. Mannu on mul ohelikuga alati kaasas. 

 Lõpuks väike ponidele tellitud fliis tekid käes. Albert sai eriliselt uhket värvi (oranz). Proovisin selga, täitsa valatult istus. Tundus, et Albert ise sai ka aru, et see temale. Ja muidugi olid kohe teised kopli kaaslased ka uudistamas. Albert jah nägi väga seff välja. Ühtlasi kannan Kati vana trenni teki maha (viimati oligi Albertil kasutada, jäi tiba suureks ja libises seljast maha jalgade alla). Kui ükskord ära läksin võtma oli täiesti tagumine osa ribadeks. 

Katile tellisin uue helesinise teki, Kellukale ka oma teki koos vihma tekiga. Peabki vaatama üks päev tekkide seisukorrad üle ja panema hobuse nime järgi paika kellel millist tekki kasutada. 

Käisid mõned trennilised. Sõnniku realiseerisin soovijale. Veel paar soovijat täita. 

Tellisin taas ürdi müsli, kaera jätkub. Ürdi mäsh on ka mis hästi peale läheb. Baltic Agrost tellima veel Soomes toodetud Vilomix mineraale. On tekkinud teatud söötade osas kindel pidev kasutus. 

Pardi tibud kasvavad, hankisin peenramaale kaared ja katmiseks kilet. Hoida ära kanade ja partide hoolitsevat suhtumist tiba kontrolli all hoida. Muidu on mu kasvatavast köögiviljast ainult must maa.

Metsa täna istutama ei jõudnud, väsimus rabas jalust.  

Muidu kena ilm, aga põhjast tuul puhumas.

Eile õhtul karjale koplites kontrolli tehes. Avastasin sääskede õelat rünnakut. Uskumatu soe niiske õhtu oli toonud välja sääsed. Õnneks on varjualune hobustele kätte saadav õelate vereimejate eest peitu pugemiseks. 

Eile metsa istutamisel hakkas korraga kiljumine, mõtlesin kellele nüüd ots peale tehti. Tõusin püsti, et vaadata raiesmikul ringi, et kes sellist tapa kisa väljendab...ja leidsin isanda soku kes kiljus (oletan, minu olemas olu oli häirivaks teguriks). Pea kõrgele tõstetud ja kiljus nii mis suutis. Tegelikult sokud hauguvad, kuid see oli mul esmakordne sellist kiljumist näha tegevat tegelast. Ja siis kalpsas kõrgete hüpetega naaber kinnistu metsa noorendiku vahele.

Metsa istutamine liigub teo sammul, segavaid faktoreid nii palju, pidev töö katkestamine. Sellepärast ma pole enam ei era sektoris ega RMK le istutamis töid teinud. Kuigi olen läinud seda teed, et mõned mu kliendid suhtlevad messenseris (mõned lausa nõuavad, mainin kolme korra trenni rahad maksmata). Kas selline nõudmine pole mitte juba ahistav suhtumine. Kahju on peredest kus lihtsalt lokkab suhtlemis laiskus ja pere sügavamad nähtamatud probleemid (lihtsalt näen juba asja natuke teise külje pealt). Kui minuga käitutakse oskuslikult valetades, et saada 100% trennist. Kuid usaldamatus kasvab ka minul.... see selleks, on olemas ka häid õpilasi.

Eks näeme kuidas asi laheneb...ma ise ei pinguta...on väike nipp.🥰

Ootan kui rohi metsa karjamaal tärkab saavad hobused metsa.