Tänasega lõpeb maikuu.

 

Väga huvitav, mul on siin tekkinud anonüümne kommenteerija, kelle järel on tabanud rämpsposti laine. Ja mitte üks kord ma pole pidanud puhastama kommentaare mõttetust pahnast. 

Jätkame treeninguid. Näis kas saame laagrisse soovitud arvu lapsi, kui ei saa, siis väiksema grupiga seda laagrit läbi ei vii.

Eile hommikul olles järjekordselt lisa sööta jagamas. Seekord talitasin nii, et tegin suure ämbritäie valmis, siis võtsin sellest ämbrist kahe kausi jao (Vimbu ja Asso) eraldi. Tõin kõige pealt poisid välja sööma. Muidugi Vimbu loobib ikka täiega kaussi nimetan seda jalgpalliks. Oma paari löögiga piisavasse kaugusse saatnud. Tõin uuesti nina alla, muidugi mõni suu täis ja esi jala kraaps ja oligi teisel pool lasipuud. Panin tagasi, tõin siis pirtspekist raskeveoka noorhärrale kuiva mõnusat müslit peale. 

Asso nautis oma hommiku näksi mõnuga. Koplisse jäänud poisid said sama sööta, aga ühisest sööda nõust. 

Mainin, ostsingi farmin puiste mineraali koti, tehakse nägusid, kuid pika peale söödi ikka ära. Neile ei sobi midagi, ainus mis ära söödi oli laku kausis olev mentooli ja eukalüptiga maius hobustele. See oli nii maitsev, et isegi ümbris lõhuti kohe. Nii palju sai seda maiust käia tõstmas. Eelmine aasta nägin, et ei sobinud küüslauguga kausid.

Panna uue nädala algust sõnadesse. Tõin emale istutamist kuuse taimi ja elupuu istikuid, endale aga kuslapuu taimi.

Ja ringiga koju jõudes nagu küpsend ladva õun. Õhtul lihtsalt ei jaksanud muud, kui koristada, kohale jõudnud mineraalid ja koera toidule pilgu visanud (sai tellitud väheke kallim, aga valgu rikkam 80%). Muidugi söödale saab lisada kalaõli, mille ostsin mõnele hobusele. Õnneks kui üks seda ei söö, saab kellegi teise toidulaua rikastamiseks kasutada. Kahju, et enamus päevast möödus rooli taga. Niigi harva ma emat toetan.

Istikud istutasin kohe maha, nüüd on mul 6 söödava kuslapuu taimi, seda ma ei teadnud, et peab olema ka tolmleja. Nüüd sain nelja taime hulgas ka tolmleja kaasa.

Hobuste söödad vajavad ära paigutamist. Tegelen igapäevaselt pirtspekkide söötmisega, noored ei taha ühte ega teist ja kolmandat. Siis kombineerin lemmik söötadega segades neid maitseid, mida ei taheta suu sissegi võtta. 

Ära söödi eile kokku segatud mix... samas kambas istub söök alati. 

Ka see nädal väga kiire, nädala alguses sai pandud kokku olulised tegevused.

Olen väga tänulik, et mõni inimene mõtleb mu peale. Kuid tegevusi mis kodus vaja teha on tõesti palju. Ja niigi on osa tegevused noored oma vastutada võtnud. Teen ise ka jõudu mööda. Pooleli raiesmiku koristus, vean raiesmiku serva, siis ei pea traktoriga kändude vahele seiklema minema.

Olles oma metsa istutanud, tekkis hea uit mõte. Kui minu teha oleks, keelaksin ära raske tehnika kasutuse väiksemates metsa kinnistutes. Ja töid tehtaks käsitsi ja hobustega. Jääksid ära sellised ulmelised pinnase tallamised. 

Raske tehnika pressib niimoodi pinnase kokku (meil sellise huumusrikka mulla all paas). Ja praktiliselt võimatu on leida istutamiseks sobivat mulla kihti. Olen aastaid jälginud erinevate metsakoosluste metsastumist (enamus on jäetud loodusliku uuendusena). Lokkab mõttetu võsa kibuvits, siis veel kohe ei meenu mustade mürgiste marjadega nimi. Lepp, haab, vaher ja saar on sellised mis viskavad päris kiirelt oma võsud ja siis hiljem juba kui metsahooldust läbi viiakse, jäetakse tugevama tüvega.

Kuid mainin see metsandus sektoris äritsemine ja vanurite järjepidev petmine küll rahaliselt ja  pindalaliselt, et kätte saada vääris puitu. Kurb värk, praegu lihtsalt ei saa teatud inimtüüpe üldse usaldada. 

Eile siis toimus meie 1.mai  ratsamatk Purku külla Järvakandi mõisa küüni volbripäeva laadale. Täitsa põnev oli ja rahvast palju. Ega meid palju polnud 3 kesi. Alguses sai imestatud, et hobused väga laisad astuma, ei mingit eluvaimu.

Ise võtsin frikadelli supi, lõhe saia ja kohvi. Mul oli hommikust söök olematu. Alustades Purku küüni juurest teekonda ajaloo radadele (Järvakandi mõisa varemed, Järvakandi mõisa keldrid, kabel ja jääkelder.

Teel kabeli poole ehmatas üks suur kohalik koera volask niimoodi Teebat, et see suures paanika hoos minema tormas (mul lihased nagunii sült, metsa istutamisest). Lendasin maha...

Maha kukkumise järel püsti hüpates oli keha kerges shokis, kuid hüppasin vaatamata olukorrale uuesti selga. Teeba sai aru, et oli teinud midagi valesti. Mul jälle hea meel, et kukkumisel mingit põrutust ei saanud tänu sule vestile, mis hoidis hullema ära. Sule vest andis sellise tunde maandumisel, et nagu oleks madratsile kukkunud.

Ja muidugi kahe kraavi läbimine ei valmistanud probleeme ja kuna Teebal tuli koera ehmatuse järel eluvaim sisse, siis tagasi tee kulges parajas tempos. Sobli alla jõudes, pidin muutma oma plaani matkaraja valikul (maa oli ära küntud). Paha on hobustega liikuda künnivagude vahel. Tagasi jõudsimegi täpselt kella ajaks.

Hea meel ka hobuse meeleolu muutuste õppetunnist. 

Kati ja Mannuga lasteaeda kappamine edenes väga mõnusalt. Pidin neid ikka palju tagasi hoidma. Väga kibelesid sinna...rohu pärast...seda söödi ikka ahnelt ja õnn oli jälle meie poolel. Ei pidanud kohe lastega tegelema. Ponid said ikka seda värsket mekkida. Ja tagasi tulles ootas leotatud ürdi mash, kus veel kaer ja lutsern. 

Ja muidugi oli mingi korraline elektri katkestus mõned tunnid. Kuid see ei seganud elamast. Nagunii magamatta öö selja taga siis vajasin väheke päeva und.

Harva on mul see au, kui need sulelised minu juurde või peale lendavad. Ma ei liiguta ka siis. Neid huvitab mu eine. Samas naljakas oli Tuudi ronis supi potti makarone maitsma. Kahju ei jõudnud pilti teha.

Vanem lind Woodie (minu jala peal makaroniga maiustamas).

Tuudi tuli minu käest abi paluma, et ma aitaks ta sõbral puurist välja saada. Tegin lihtsalt puuri ukse lae pealt lahti ja oligi probleem lahendatud. Öösel kui kumbki nendest ehmatab, panen tule põlema, räägin nendega juttu kuni maha rahunevad. Ma lihtsalt imetlen neid ja nende hoolimist üksteisest.

Tuudi noorem, kes käis abi otsimas. Mainin äärmiselt kokku hoidev nümfkakaduu tiim. Ja see, et ka mina öösel kohe reageerin. Tegelikult oma lähedal oluga annavad teada, kuidas nad mind usaldavad. Mulle meeldivad nende pättused, liikumised ja häälitsemised. 

Mul väheke tubast jõusaali atribuutikat. Linnud elavad elutoas, kuid nendel minu tuppa iga võimalus avatud. 

Mis sellest, et Woodiel on juba vanust siis ta oma eale ikka leiutab või ,,remondib". Kui nad veel mööda põrandat kahekesi jalutavad, siis nimetan neid päkapikkudeks.

Elu loomade ja lindude keskel õpetab ennastki olema tähelepanelik elus looduse vastu.

Toa linnud on mul erilised lemmikud, sellepärast mul ei ole kassi majas. Ei pea muretsema ega kellegi pärast kedagi kusagil kinni hoidma. 

Mõni naaber talu kass käib, kuid mulle ei valmista probleemi, süüa ei paku (siis just kodunevad liiast, olles näinud kui paljud selle vea teevad). Arvatakse, et kõutsike näljas ja siis ühel hetkel tehakse kiisust pilt ja postitus meedia kanalisse..., kelle kiisu meil juba mitmes nädal"...juba abivalmis kiisu toitja otsib kassikele ,,uut ja paremat kodu"... 

On silma torganud kus inimesed  kaebavad lehma ammumise, lammaste määgimise või sootuks kuke kiremise pärast. 

Mul õnneks on mõnusad naabrid kellega läbi käime. Kõik hindavad seda, et loomade hääled kuuluvad maa elu juurde.

Mina näiteks öösel kui õue asjatama lähen. Panen tähele ümbruskonna koerte haukumisi. Vahel mõni veel haugub, kuid eks öösiti on need sisse tuppa võetud põhjusega. Hundid on jõudnud majadele liiga lähedale.