Kaunis sügis...mõtlen millal ise viimati sadulas istusin. Meenus, sai seda tehtud septembri alguses. Olen häppi, et on tulemas traditsionaalsed tegevused. Mulle ei meeldi passida. Seoses vähese tegevustega oleme võtnud karmid otsused vähendada hobuste arvu. Saaks ise täiendada ja teha individuaalset trenni. Ja kes tahab trenni saada, siis peab mitu päeva varem ühendust võtma. 

Jätkame tavapärase Velise laada ponitalutusega. 

Matkamise põhitõed.

 

• matkamine on looduses liikumise üks vorme, kus matkaja liigub arvestades seal kehtivate reeglitega;
• matkamine on sihipärane tegevus, kus igal matkal on oma eesmärk ja teada selle saavutamise moodused;
• matkamine annab võimaluse inimese vaimsete ja füüsiliste võimete tasakaalustatud arengule;
• matkamine on sport ilma publikuta;
• matkamises nagu spordiski, kehtib Ausa Mängu (Fair Play) põhimõte;
• matkamine on seiklus, kus üheks edasiviivaks jõuks on uudishimu ja kammitsevaks jõuks reaalne ohutaju;
• matkamine on ümberlülitumine igapäevasest elurutiinidest omaette olemisele või oma parimate sõprade seltskonnale;
• matkamine on jõukohane igale eale.

 Ilus sügis. Vähene huvitatus ratsamatkadele. Muud ma ei oska välja pakkuda, kui et rahvas on raskustesse sattunud. Lugeda igapäevaselt mis ümberringi toimub. Palju segadust on tekitatud ka vabariigi valitsuse ministri tasandil. Vahel on tunne, et korjaks seitse asja ja põgeneks kuhugile, kuhu pole meedia välja annetel kohale jõuda. Mõttetu on lugeda ajalehti või vaadata telekat. Kõige eest ju maksame. Naljakas on see, et isegi komposti eest peame hakkama eraldi tasuma🤔🤔🤔🤔🤔.

Jätkan mõtte ainetel. Paar nädalat tagasi levis kulutulena kaduma läinud hobusekuulutus, kus levitati täiesti vale infot. Keegi varastas koplist looma ära ja kindlasti viidi üle piiri. Hobuse kaotsi minemisest möödus kuus päeva, kui avalikkuses teavitati, et hobune leiti aga kahjuks surnuna....mõelge selge peaga.🤔🤔🤔🤔🤔 Kes tahab vanat 18 aastast ja haiget hobust!????? Mis lõpp tulemus, hetkel on tõde avaldamata jäänud. Kuid kulisside tagant on kuulda olnud, et kas leiti surnult kaevust, siis nende hobuste koplis asus ka tiik. Hobune polnud kodunt kaugele läinud. Minu oletus inimesed ei alustanud otsinguid kohe oma kodu ümbrusest. Ja see jätab kummalise suhtumise, et hobune kuus päeva hiljem leitakse kodu koplist surnuna!...?

Ma ei jaganud põhimõttega kuulutust, arvasin kohe. Loom leitakse surnuna. Vanade ja haigete loomade saatus on selline. Mul oli üks mära selline, et nii kui kinni jäi kuhugile, oli valmis surema🤣. Kui mitu korda ratsamatka ajal pehmesse mutta vajununa ühe jalaga,  viskas koos ratsanikuga mudasse pikali ja pani veel silmad kinni. ,,Nii ma nüüd suren". 

Loomadega juhtub igasuguseid imelikke asju ja miks mind see varguse jutt häirib... Mu enda naaber süüdistab mind oma vanade ponide kadumises maha müümist....? Ma ei viitsi enam selgitusi jagada.

Jätkan kordamist, et eelmine aasta kutsusin naabrit mitmel korral mõtlema, et peaks võtma enda järjepidevalt hulkuvate loomadega midagi ette võtma. Märtsiks puudus sööt, loomad elasid alaliselt minu juures pahandusi korraldades. Mis tavaliselt vastuseks sain kuulda ,, mahlaka sõnavaraga sõimu, sõimu ja veelkord sõinu". 

Maikuu 28.05.2022 helistasin hommikul vara, kuna pidin tegelema jälle naabri loomade pahanduste likvideerimisega. Helistasin isegi väga ettevaatlikult, teades naabrionu ,,vaimukat sõnavara, olin selleks juba valmistunud". Minu nõrgaks küljeks ei oska vastu sõimata😥 ja pole siiani seda ära ka õppinud. Vaatamata naabri järjepidevale vaimsele terrorile, mida on aastaid jagatud. 

1.06.2022 olin hommikul Raplas, kui naabrionu helistas ja alustas minu päeva sõimamisega, katkestasin tema sõnavõtu, lihtsalt telefoni sulgemisega. Siis sain teada ta õnnetusest pojaga ,,Kaastunne". Ma ei suuda sellisele inimesele isegi mitte südamlikku kaastunnet soovida. Olles olnud kannatajaks tema ebastabiilse pideva alkoholi joobe uimas saadetud otsesõnu ,,solgitoru umbe jooksmisest" vaimse terrori kannataja aastaid. Suudan ignoreerida, kuid need millega mind ta on proovinud jalust rabada enam pole. 

Oma igapäeva elus kasutan praegu palve jõudu, et lihtsalt oodata seda kannatlikuse õppetunni lõpp vastust. Mis see olla saab, ei tea. Edu neile, kes mind hukka mõistavad.... Kuid jumal teab, kui puhtad on mu mõtted ja teod ... Ja ei hakka ma kellegilt loomi võtma ega maha müüma. Praegu enda hobuseid müües. Pole veel kuidagi edenemist märgata. Kui hind oli odav, käidi vaatamas, aga loodeti pool muidu kätte saada. Parema meelega panen juba magama. Ma olen teinud kulutused järgmise talve söödale. Pean kinni maksma tehnikale kulutatud remondid. Mille tõttu ei saanud ma kohe heinamaale niitma. Mõelge inimesed, kui te algatate diskusiooni hobust osta, siis olge endas kindlad teatud küsitud summat välja käima. Mul pole hobune karjamaa sümboliks vaid milleks ta siiski mõeldud aasta sajandeid oli...inimese parimaks sõbraks. Ma olen sunnitud hobuste arvukust vähendama. Tahan olla inimene ja elada endale ka. 19 hobuse pidamine pole enam rõõmu pakkuv. 

Mulle meeldivad väljakutsed, inimestega suhtlemised, trenni tegemised nii individuaalselt kui ka koos. Elan jätkuvalt positiivses maailmas, mis sellest, et mul käib terror mitmel rindel. 

Meite viiru tibu on suureks kasvanud suled seljas. Veel on vanemate sööta ja toita. Käin kõlaris nüüd pidevalt kontrollimas. Kõlari asukohaks kapi pealne, siis hirm, et sealt välja ukerdades võib kukkuda.

Selline tibulinnu kõlaris kasvanud. Nädal tagasi olid suled veel osaliselt seljas. Mainin salaja on viiruka mutt uue munalaadungiga hakkama saanud ja seekord kuus muna. 

Nädal tagasi tahtsin kõlari tibu tõsta pesakasti, et kõlar sulgeda ja toast välja tõsta. Kuid viiruka mamma on visa vastupidavusega jäänud ühele kohale truuks ja uue laadungi kurna haudumiseks ette võtnud. 

Jumal tänatud ilusate ilmade eest...kuigi tänavu  aastane suvi on heinatööks väga väga väga raske olnud.  Raha mida hobused sisse toovad on kahanenud. Ja ega ühegi valemiga mõtle asju juurde, mis võiks teenuse pakkumise juures kasu tuua.

 Ja plaan hobuste arvu poolest koomale tõmmata. Endal ka lihtsam. 

Kuigi jah, müüa on raske. Kuid proovime neid müüa, kelle osas jälle nii endal raske loobuda pole. On vaja tagasi normaal arvu juurde tagasi tõmbuda. Järgmisel talvel ei soovi suurema arvu hobustega tegeleda.  Kulutused hobustele on tunduvalt suured. 

Kuidas aidata lapsel tõtt rääkida. Vahel kujutavad lapsed ette, et elavad paremas maailmas kui tegelikult elu hetkel on...mõtlemis ainet. Kirjutis on mulle saadetud jagamiseks psühhollogi poolt.

 

Täna jagan Sinuga mõtteid, kuidas aidata lastel tõtt rääkida.

Ilmselt ei ole maailmas palju inimesi, kes poleks mitte kunagi valetanud ning ilmselt pole ka sellist last olemas. Kasvõi pisivale (nt võtsin ühe kommi asemel kaks kommi, vms) on ikka suust välja lipsanud.

Lapsepõlvest ma mäletan, et valed ümbritsesid mind iga päev. Alustades sellest, et ega paljud ei teadnudki, et minu isa on alkohoolik, kiivalt suutis ta seda varjata just väliste silmade eest. Ja mina pidin ikka päris tihti valetama selleks, et mul isa pärast piinlik poleks.

Näiteks miks ma ei saa sõpru külla kutsuda või miks minu sünnipäevad pidid varakult lõppema (sest isa oli selle ajaga köögis end viinast purupurju joonud). Pisivaled olid tegelikult minu elu osa juba lapsest saati ja kodune keskkond soosis seda vägagi.

Ja nii ma siis noorena arvasingi, et see ei ole valetamine, kui valet välja ei räägi. Ehk mida teine ei tea, seda pole olnud. Päris “kahtlane” väärtus minu meelest.

Aga nii ma toimetasin ja loomulikult tõi tõe mitte rääkimine kaasa palju pahandust ja suhete purunemisi.

Küll nooruspõlves mitte üles tunnistamine, et panin saepuru naabritüdruku uksemati alla (mina panin, teine naabritüdruk jäi süüdi) või juba teismeeas, kus armusin tol hetkel oma parima sõbranna endisesse poiss-sõpra ning loomulikult sai sõbranna sellest kõige halvemal moel teada ning see oli tema jaoks väga valus.

Mina elasin oma “tões”, et kui ei räägi, siis pole seda olnud. Oehhh…

Kuna praktiliselt iga laps ikka korra valetab või hiilib tõe rääkimisest eemale ning kindlasti ei taha ma, et minu lapsed (eeldan, et Sa ei taha ka enda lastele seda) kasvaksid samasuguste väärtustega (kui ei räägi, siis pole olemas) nagu mul nooruspõlves olid.

“Kuidas saame lastel takistada valetamist?”

Kuidas siis saada lapsed tõtt rääkima - tegelikult on eesmärk pigem keskenduda just sellele.

Esimeseks peame tagama selle, et laps tunneks end meile tõe rääkimisel turvaliselt.

Kui laps tunneb, et ükskõik mis on juhtunud, tal on turvaline Sulle rääkida ilma, et tema peale karjutakse ja ähvardatakse enne, kui oled üldse kursis, mis juhtus.

Laps tegelikult tahab tõtt rääkida, sest ta ei taha selle pingega edasi olla. Ja ta räägib ainult siis tõtt, kui see on turvaline.

Laps tahab Sinu andestust ja mõistmist, isegi kui ta ei käitunud õigesti, andis ta endast parima sel hetkel.

Moraali lugemine ja karistamine ei aita lapsel tulevikus selliseid olukordi teisiti lahendada.

Sina oled eeskujuks ja aitad tal õppida, kuidas neid olukordi lahendada.

Anna juhiseid, mitte karistusi.

Kõige lihtsam moodus on seda teha teha näiteks sarnase lausega:

“Ma väga tahaksin teada, mis juhtus. Nüüd on variant, kas räägid mulle, mis tegelikult juhtus või räägid mulle väljamõeldud versiooni?”

Kui laps on vanem, siis ta juba saab aru erinevusest.

Noorematelt lastelt saab küsida: “Mida Sina kuulsid, mida Sina nägid, mida Sina tegid?”

Siinkohal on oluline see, et ka Sina ei hakkaks keskenduma sellele, mida teised tegid.

Oluline on, mida Sinu laps tegi, kuulis või nägi.

Kui jätame teised välja, siis räägib laps mina-keeles (mina tundsin, mida nägin, mina tegin jne), mis ei anna ruumi teiste süüdistamisele.

Lapsed tahavad, et Sina neid mõistaksid.

Viga, mida tasub vältida…

Kui me teame midagi, mida laps arvab, et me ei tea ja siis hakkame salakavalalt last lõksu püüdma, et ta tunnistaks üles.

No ja kui oled ta “lõksu püüdnud”, siis hakkad süüdistama ja karistama teo eest ning tagatipuks moraali lugema valetamise pärast.

Absoluutselt, valel teol peab järgnema karistus, kuid mitte sellisel viisil.

Selline “lõksu püüdmine” lõhub väga kõvasti teie suhteid ja kindlasti ei taga see seda, et järgmisel korral ta nüüd tuleb teile ise rääkima.

See tõenäosus on väga väike, sest usaldus on lõhutud ning kui ainus eesmärk on karistus, siis polegi mõtet rääkida.

Lapsel peab olema võimalus rääkida oma versioon.

Seega keskendu tõe väljarääkimise toetamisele, mitte niivõrd valetamise ärahoidmisele.

Jäta siis meelde, et Sina oled oma lapse suurim eeskuju ning jälgi iseennast. Kuidas on Sinul tõe rääkimisega lood ;)

P.S. Meil on üks nädal möödas "Kuidas lõpetada laste peale karjumine" väljakutsest ning oleme maha pidanud kümneid vestlusi ning osalejad on olnud väga positiivselt meelestatud, sest see aitab neid nö. rajal hoida. Uus väljakutse tuleb ilmselt oktoobris või novembris 2023. Juhul kui oled huvitatud saamaks esimesena infot ning esimesena parima pakkumise, siis kliki siia.

Ikka head :)

Mariliis

Ahjaa, mul on nüüd Instagramis tubli abiline ning koos tiimina anname parima, et sinna võimalikult palju väärtuslikku materjali lisada nii storydesse kui postitustesse. Tule jälgi meie tegemisi Instagramis.

Said selle kirja, sest oled meie kirjadega liitunud kas mõne kursuse või koolituse kaudu. Anname parima, et saata Sulle parimat infot vanemluse kohta ning toetavat materjali emaks olemise kohta. Juhul, kui Sa ei soovi meilt enam kirju, siis kliki Unsubscribe

Tuduriided, lendhobused...Lembs kogu loo peakangelane

Hommikul kööki minnes, leidsin juba kella 6 ajal köögi laua ääres noori (Anete ja Laura) kes söömas kes lihtsalt teed joomas. Ja Lauralt esimene teave, et hobused on lahti. Miskit, esimese hooga kiirustasin õue, unustades hetkeks, et mul ööriided seljas. Lasipuult haarasin korde ja Katu päitsed alustasin teekonda, kuid siis avastasin, et kannikate välkudes, vist pole mõtet metsa vahele ikka minna, kunagi ei tea kuhu hobused välja jõudnud olla. Kuidas ma siis külarahvale otsa vaatan, kui ma nii napis rõivastuses metsast välja astun 😂.Tagasi tuppa, tõmbasin mägimatkaja dressid jalga ja ei rohkemat. Ülejäänud jäi nii nagu ärganud olin...

Olles siis ühe ringi metsas ära teinud, meenus et mul puudus ka sidevahend. Pidasin parimaks koju tagasi, et vast keegi on mulle teavituse teinud ja mina kappan poolpaljalt metsas ringi pea laiali otsas. 

Tagasi teel koju, põikasin metsakarjamaale, et kontrollida kas keegi lõhkus aia. Ei seekord oli aed terve, aga tegemist üle hüppamisega on ületatud mu metsakoplit palistavat aialinti.

Koju jõudnuna, saingi teada, et oli helistatud ja kohe ka suund võtta Lipa külla. Hobused olid ju ületanud raiesmiku, kust ma enam jälgi ei osanud leida. Mulle endale valmistas olukord nalja, sest olles napis riietuses oma teekonda alustanud. Nii mõnegi inimese vastakaid mõtteid mõtlema panna. Samas karges hommikus jalutada said mu toatuhvlid ligu märjaks.

Õnneks hobused polnud jõudnud viljapõldu, sest asi oleks võinud mõnele terviseprobleemiga seiklus lõppeda. 

Tegelikult on teada ka põhjus miks selline loll lugu juhtus. Kodus oli Lembs, kelle ma tõin Sissule nukruse leevendamiseks seltsiliseks. Lembsul sai hommikul aga villand enne 6 ta lõhkus kodu juures aiavärava. Ja kappas metsa, et oma õe juurde Lacky juurde minna. Olles metsas olevate hobuste aia taga, meelitas Lembs hoburahva aiast välja. Kes ronis alt kes hüppas. Vähemalt jälgi uurides nii mulle kogu lugu sellise silmapaistvusega selgemaks sai.

Meil ju kodu juures kaamerad üleval ja siis pilt selge mis toimub kodu juures. Oleme pidanud plaani, et lähimal ajal paigaldame ka metsa. Mingi metsloom käib hobuseid ehmatamas. Üks kindel koht, jälgede järgi ja koerte käitumise järgi oletan, kas hunt, metssiga või ilves. Kuid midagi on, aga püüame selgitada.