Viimase aja tüütum töö on kopli koristus sõnnikust. Tavaliselt aprillikuuga saame oma selliste sõnnikulise tegevusega ühele poole. 

Tegelesin eile Vimbu ja Lunaga....hämmastav kooslus. Üks toetab teist ja Vimbu õpib Luna käest karjuse austamist. Väga põnev ja rahumeelne seltskond. Ja eile sain siis lõpliku ülevaate, et Kallis on peaaegu ema Kelluka kõrgune.  

Eile suhtlesin ka täkupoistega, keda võtsin aiast välja.

Täna vaatasin metsakarjamaa üle, eile hommikul 4.30 tulid koju. Kes lõhkus metsakopli aia...on kerge kahtlus Vimbledoni peal. Ta ju ema kõrval õppis igasuguseid vigureid. See koht, kust kari koju tuli, teadsin et on nõrk koht. Ega hobune rumal ole, ta annab teada, kus on veel arenguruumi. Tegelikult oli mul nagunii korralik tara süsteem luua kahekordsena ning võimalusel isegi voolu alla panna. 

Eile hommikul kui hobuseid aeda panin, nautisin nende lähedust ja olemas olu. Tähendab, kui ise rahulik ja kannatlik olen, on ka nemad minuga. Meeldis see, kuidas nad alistusid ja järgnesid minule koplisse liikumisel. 

Kõige ägedam kogemus kui ma kahe täkuga liikusin koplist talli ja pärast tallist nende isiklikku koplisse. Mõnus mismoodi nad kuuletusid. Õrnade tagasi tõmmetele alluti kohe. Hetkel otsin kust saaks Alberti suurusele ponile ühe teljelist treening kaarikut. Albertiga kois treenida Assot. Hetkel küll neljarattaline, aga sellel tiba teistsugune rakendamiseks aisad.

Vimbledoni kõrgus ulatub 150 juurde, tema ema kõrgus oli 170... Isa turjakõrgus küündis 165. Nii et kasvuruumi meie raskeveoka sälule on. Vaatasin ning uurisin vajalikku noor hobuse kasvuks sobilikku lisasööta. Vimbu ja Luna kõrgus on samaväärne. Tean, et Luna kasv jääbki 150 maile, siis Vimbul on lootus kõrgemale kasvule. 

Eile oli siis selle viimase õppeaasta lasteaia hobutunni päev...õnneks ilmaga taas vedas...

Vimbledon Ville sünnipäev sai tähendusliku zesti...hobused said lõpuks metsa karjamaale. Ja karjaga liitus nüüd siis Luna De Aurora. Vimbu leidis endale sõbranna, kellega jagati siis kõike. Näha loomade omavahelist leidmist on kõige südant soojendav nägemine. Fryc va kurjajuur üritas Lunat oma maitse järgi taltsutada...ja jooksutas  nii kaua kui ära väsis. Imestasin, et vana hobune ja jalad all. 

Juba mitu päeva andsid hobused mõista, et aeg oleks metsa kolida. Nüüd saidki, eks ise ka rõõmustan koos nendega. Muidugi mõned päevad veel, siis saan aia lõplikult valmis. Vahetan karjusenööri uue vastu ja aed tuleb kahekordne. 

Need õhtud metsas on lihtsalt võrratud olnud.

Eilse päevaga jõudsin palju korda saata. Nüüd siis kolmveerand metsakoplit korras. Jõudsin veel oma 30 karjuse posti saagida. Ootasin koeratoitu, siis tegin kodu hoovis aega parajaks. Võsa saagides, ühtlasi lasin sööma vanimad hobused aiamaa rohelist. 

Ja koerasööda sain kätte, tellisin samast kohast liigeseprobleemiga koertele mõeldud sööda; sööda koostises 80% proteiini, glükosamiini, jne.

Sannu kipub aeg ajalt kusagil metsa risu sees liiga tegema endale.

Ei midagi erilist pole, eks on uudiseid küll, kui olen otsustanud. Enne avalikult ei avalda, kui asi valmis. Elame näeme ja teil lugejad krutin uudishimu taevani 😉🤣.

Vaatan ja mõtlen, nii palju on hetkel inimestes peidus rahulolematust, sügaval peidetud valusid-läbi elatud traumasid. Miks heidetakse kellegile kohe kaikaid või teravatoonilisi etteheiteid.

Teemaks Kohila vallas kaduma läinud kängurust (vallabi tegu väiksemat liiki kukkurloomaga). Fb jagati palju hüpiklooma kadumise kuulutust. Eilse päeva seisuga siis leiti loomake naabri aiast surnuna...ja millised kommentaarid...kurb lugeda. Tegelikult nüristavad ka lugemisel...tekib mõtteid, aga mida need inimesed üldse tahavad. Kas tõepoolest puudub mõistmine, kaasatundmine....või küsimus kas teil pole olnud oma lemmiklooma...?

Mul on toas toalinnud kolm viirpapagoid (nimetan neid närilisteks, lihtsalt tuunivad mul tuba). Ja kaks isast nümfkakaduud. On nad kõik mingil määral jõudnud läbi loobumise minu juurde. Ma olen aastaid elanud lindudega, minu jaoks pole see probleem, kui palju nad seemneid süües prügi toodavad. Mulle pakuvad nad oma kohalolu seltsi ja suhtlemist ning samas elades koos ma õpin järjest neid tundma. Sain osta Pepper.ee papagoidele närimis mänguasjad...viirukad tegid kolme päevaga üks null. Milleks see nokk on neile antud, ikka nokkimiseks või proovida asju mida iganes. Nümfid pelgasid puuri paigutatud eset pikalt, lõpuks said viirukad ka nümfide puuri lelu omale. Vahel öösiti mul vanem nümfkakaduu ehmatab (meil hiired kipuvad puuri seemneid sööma - teen küll tõrjet), siis panen öösel tule põlema, räägin rahustavalt...et ehmatus üle läheks. Ja kui näen, et hingamine on rahulik ja puuri seina küljest roninud õrrele, jätan teine kord tule tuppa põlema. Olen aru saanud, siis näevad. Võib juhtuda, et sõltub kus see vastik näriline ronib ja läheb kogematta õrrel magavale linnule vastu. Viimane ehmub, siis tahab ohutusse kohta lennata, kuna tegemist päeva valguses toimetavate tegelastega, siis pimedas võib juhtuda, et võivad vigastada. Ja nii ongi, et ma torman kohe lindudele appi, kui kuulen, et neil on probleem.

 

 Igapäevaselt püüan metsas olevat 7 ha suurust koplit taastada. Kõigepealt, et saada kätte karjusenöörid, pidin saetalgud korraldama. Karjuse taranöörid välja puhastatud maha kukkunud puudest (saar, kuusk, mänd). Nüüd taastan aiad, kõrval olevatel metsakinnistutel võeti maha kõik kasvav puit materjal ja seega said kannatada jälle mu rajatud aiad. Ütlen kohe ära, ma ei saa kellegagi pahandada ...lihtsalt nukraks teeb, et kui see ei kuulu minule, siis lihtsalt mitte omaniku kasutamist ei peeta miskiks. Eks nukraks teeb ka see, et õige omanik pea poolteist aastat tagasi manala teele lahkus😭.

Kõige mõnusamaks on õhtul okstest lõket süüdata. Mõnus on vaadata, kuidas lõkke tuli põleb.

Loomad on lahedad, üks õhtu läksin Lackylt tekki ära võtma. Kuna ei viitsinud kopli teise otsa jalutada. Hõikasin paar korda ja kari suundus suure galopiga minu juurde... Ma olen nende lemmik inimene... Mul leidub taskus maiuseid vahel ka porgandeid. Frycil tervis taastub...ja juba toimetab ning näitab oma iseloomu Vimbledoni peal. Vimbu üritab sõbrustada. Tundub, et on leidnud Lembsuzst parima sõbra, kellega koos siis kasuka korrastust tehakse. Vähemalt ei tunne ta ennast üksikuna... Eks ema ära viimine andis ikka tunda. Kuid eks ta kasvab ja vahepeal sai ta poni poisi Prestoniga koos möllata. Ütleks nii, et üks on sport ja teine tööloom, siis iseloomudes ja muidugi kasvus suur vahe sees. Elame näeme ...

Minule on see kevad alates märtsikuust väsitavalt mõjunud. Ei oska omale kohe põhjust veel anda. Igapäevaselt mõtlen hobuste söötmisele, et söödaga välja tulla. 

Mõtteid pere keskel on tekitanud Fryci seletamatu lahjumine. Kõiki asju on proovitud, tellisin eelmise kuu alguses proteiini rikka sööda, mida oleme perega koostöös talle ette andnud leotatult koos teiste sobivate söötadega. Peaks ütlema, ka enda teadmised olemas olevatest söödamüüjatest paranevad. Samas olen saanud proovida hobusele, mis peaks silm nähtavalt konditsiooni parandama. Nii nagu kõik väited, siis tegemist cushingu sündroomiga. Eelmine aasta oli kõik hea konditsiooniga. 

Eks paistab, sai nüüd laia toime põhise ussikuur tehtud. Vaatan nädala pärast proove võttes, mis tal rooja proovid näitavad.