Tänasega saabki meie reis Valgeranda läbi.

Eile siis 18.07 õhtul kolisime ümber Valgeranna hoiualalt Nedrema puisniidu lõkkekohta. Kuna terve päev oli väga tuuline ja parmud ründasid hobuseid ikka julmalt. Tüdrukud käisid korra hommikul tugeva lainetusega vees. Mina jätsin minemata. Mulle ei meeldi suhu paiskuv saviliiva segune merevesi. Kella 16 hakkasid kogunema tumedad pilved, aitasin tüdrukutel telki paremini püstitada (kehvalt oli ülesse pandud). Pinnas kuhu vaiasid surudes, tulid need kõik riburada tugeva tuulega uuesti lahti. Paari tunni pärast selgus, et telk ka vihma ei pidanud. Mina juba tegin eeltööd esimese vihma ajal. Kui peaks hullem stenaarium tulema, et sajab läbi. Üsna varsti olidki minu juures. Tahtmata kurta oma otsest muret. Mul oli juba varu plaan läbi töötatud. Ja mainisin oma mõtted. Tüdrukud võtsid kinni mõttest Nedrema üuisniidu lõkke kohta hobustega minna. Ilma teade lubas vihma terveks ööks Valgeranda ja teiseks ei olnud see tuulgi mere ääres toetav. 

Mida teisiti teeksin, järgmine kord kindlasti number üks karjuse tarvikud. Lihtsalt oheliku otsas pole mõeldav mere ääres hoida. Huvitavaks on see, et neid suuri parme oli ikka hullupööra, et meil üks hobune tõmbas enese mitu korda lahti. Ja ühe öö sai hobuseid hoitud noorloomade (lihaveiste järglased) kogumis aias.  Kuna terve päeva jooksul veiseid ei näinud, siis selgus. Loomad eksisteerisid karjamaal. Kuna käitusin vastutustundlikult panin enda järelt aia värava kinni, et kuigi ma loomi ei näe. Võib juhtuda alati, et ala suur ja kusagil võivad nad peituda palava ilma ja parmude eest.

 

Lõpuks kaua oodatud varsake. Ainuke, aga armas, eks ta saab palju tähelepanu. Üle mitme aasta on meil siis musta värvi järglane. Isa Termikas on ka must,  tänavu aasta on ta paaritamas mul märasid, kellelt soovin järglasi. 

Akustika on suht kummaline mära, kes stressab võõraste hobustega. Omaks on võtnud Penta ja Fryci

Hein sai valmis. Praktiliselt kulus tegemiseks 5 päeva.

Kaunid ilmad jätkuvad, aga eks näe kuidas nädala lõpp kujuneb. Plaani on võetud parimate trennilistega mere äärde minek.

Vahepeal käis Anete ise võistlemas Perila tallides RL (ratsaliidu võistlusel) ja saavutas tulemuslikult 5 koha 93 osaleja hulgas. 

Anete viis trennilised võistlema Kirna talli (tüdrukud ise valisid välja). Ja ka sealt toodi häid tulemusi. Kuigi jah teise tüdruku võistlus tulemuse rikkus ära võistluseks ettevalmistuv ratsanik suure hobusega takistusele ette jäämine, seega segades ära hoo ja suuna takistuse ületamiseks. Lohutus meie poolt, küll tulevad tulemused ja ka oskus olukorras käituda.  

 

Lahedad ajad on olnud. Hetkel meil puudub küla kiik. 

 

Sajab... ja jätkuvalt sajab...me veel ei upu, aga Eesti pinna peal seda juhtub.

Samas suur ootus varsa sündimisele.

Eile tähistasime Kelluka 23 aastaseks saamise  puhul. Sünnipäeva puhul sai korralikult kabjad värgitud ja nina ette siis üks parimatest müsli (õli rikas).

Varsti Kati sünnipäev, kel täitub 28 aasta ring. 

Part tegelased peavad aga vihmasest ilmast väga lugu. Hoovi tekkinud lombid proovitakse kõik ära. On mõnusad tegelased, keda võib iga päev tundidest rääkimatta imetleda.

Vahe peal oli tiba raske kirjutada. Kui üks loom keda olen südamega kasvatanud, läks uude koju. Päris mitu aega tundsin ikka sügavat kurbust. Oma tegemiste alla peites kurbust, võtsin ette selliseid töid tegemisi, mis olid mul mõneks ajaks edasi lükatud. Kuigi aeg lendab kiirelt. 

Mis ajendas täna kirjutama, meil on jätkuvalt madude üle küllus. Mäks on fanaatiline neid haukuma, siis teine objekt on konnad... 

Üks päev oli selline lugu kus kana kuuti ülbe nastik ronis ja ühegi valemiga välja ei soovinud tulla. Tütar oli madistanud ikka tükk aega teisega. 

 Tegin selle sammu, panin Albu müüki. Armas ja rahulik poni.  Üks minu enda koolitatud, ostsin 8 aastat tagasi. Ja ostja leidus kiirelt. 

Sommidega juba mitmeid vestlusi maha pidanud. Igasuguseid kahtluseid täis mõtteid. Tundub meie hobusekasvatajate seas pettureid, kes on müünud kabjalisi tervise probleemidega. Üks somm oli väga pahane, kes lubas kahe nädala pärast vaatama, et Albu maha sain müüdud. Minul savi sellest pahandamisest, olen pidanud palju kogema, tagasi sideta, kas hobune ostetakse ära või mitte. Mõne poni müümisega paar aastat oodanud. Vahel tuleb vastu võtta kiiremad otsused.

Albu vähemalt uues kodus ootab Sind uus väike omanik kellele olla esimene hopa. Ilusat elu ma usun, et kohtume. Hoiame sidet.

Ja lubadus kahe nädala pärast on minu jaoks pikk aeg. Kõike võib juhtuda inimese tujudes ja mina ei viitsi kedagi taga ajada. Siiani olen näinud inimesi, kes on käinud hobuseid proovimas. Ja pärast proovimist kaovad, tagasi sidet andmata. Oleme siiani saanud vahendajateta hakkama. Üks vahendaja tahtis head võistelnud hobust odavalt kätte saada. Seda ma ei teinud. Nüüd plaan jätkata teadliku tõu aretusega ja tean oma suunda.

 Mul oli oluline, et Albu leiaks ruttu uue kodu ja tuligi. Kuid veel viibib meil talus. Millal läheb ära, ei jaga veel. Mul on väga kahju küll, aga jah ruunana ei tooda ta mul midagi. Soovin järglasi. Mitte enam väikseid ponisid. Mann jääb, kuna on ikka soovitud alla meetri poni. Ja vanust 15. Vot kus aastad on lennanud. Mann on üks mõnus poni, kes käib Kellukaga vahel mõne hobusega kaasas (aitavad treikusse minna).

Plaan veel paar hobust majapidamisest ära saata. Jäävad need kellel suurem koht südames ja kelle osas oleme valmis ka sööta koguma. Hetkel on tähtis, et mu noortele hobustele jääks oma koht. 

Üks põhjus miks, mul on üks Teeba järglane Luna, kellel on seletamatu jala probleem. Ja vaja arsti visiidi jaoks raha koguda. Mis häda hetkel ei oska ise ka rohkem kommenteerida. Teeba on mu üks lemmik hobuseid (tk 150 ringis). Ja tal on kenad järglased. Olgugi, et ristand hobune, olen lihtsalt suuruse pärast, maastikule on hea anda sellist hobust kes on piisavalt kõrge. Oma iseloomu kiiksudega.

Olles hommikul taas jõusööda portsud kolmele kabjalisele jaganud. Natukese aja pärast nägin, et Lembs ja Teeba olid pikali visanud. Ja Fryc tukkus nende kahe vahel. Ja tukkumine kestis sinna maani, kui tüdrukud omi kuivanud riietele sauna järgi läksid.

Sauna maja.

Kutsuti järgmine aasta ka külla. Hetkel ei soovi, Velise, Sulu, Kasti küla läbi sõidetud. Arvan, eelistan vististi mõnda uut paika. Muidu oli hea koht ööbimiseks ja toidu valmistamiseks. Lähedusse jääb jõgi, kus saab vees käia. Ja kui kohalikega suhelda, lubatakse ujuma minna, kus on ujumis kohad.

Kaks viimast ööd julgesin juba majas ööbida. Tegelikult ajendas ööbima siseruumidesse mu parema küljes seletamatud valu pisted. Eile sai korralikult lokaalselt valuvaigistavaid plaastreid peale pandud. See leevendas ei lasknud valul tugevamaks minna. 

Tänane teekond kulges palavas leitsakus. Hobused olid vägagi kodule meelestatud, siis parmu ralli, kärbse ralli keskel. Tagasi teel Moodra silla ületamise järel tulime maha, et sirutada ja lõdvestada lihased. 

Koju lähedal metsa vahel sadama hakkas. Hobuseid lasipuu külge kinnitades sadu tugevnes. Sadulat viimast tagasi tulles, tuli lisaks vihmale veel jämedat rahet. Mina õhukeses riietuses. Hobuse kõrval libastusin enne koplit korralikku muda lompi. Ajas ennast naerma selline olukord.

Seekord siis sellise retke läbinud, andis tagasi mulle mu kaduma läinud energia. 

Selline armas pilt koos Sulu külakeskuse perenaisega.