Naudin hetkel vabamaid hetki ja olen saanud rohkem pühenduda oma enese treenimisele. Nüüdsest mil on mul uus noor hobune õigemini mitu noort. Siis panustame kamba peale ka noorte hobuste arengusse. See kord areneme koos hobustega ja huvitavamalt.

See miks ma vahepeal ei kirjutanud, lihtsalt magamatus ja füüsiline jõuetus ei andnud energiat millegi läbi viimiseks...taas oli see hetk kus tundus läbi põlemine...kui ma sellise piiri peale jõuan...siis küsin, et mida ma tegelikult soovin. Lasen endal vastata küsimusele...ja tavaliselt kerkib sisemusest esile. Pooleli olevad tööd lõpetada. Ja see nädal olen olnud oma tegemistega vägagi viljakas. Juba niitsin viimase kahe päevaga piisavalt palju 4 ha kokku. Ja väsimus ehk siis kolm nädalat magamatus on taandunud. Elu taas normaalselt rööbastel.

 

Minu enda kasvatatud daalia. Järgmine aasta katsetan rohkema arvuliste õite kasvatusega.

Täna hommikul leidsin ühe nahkhiire noorukiga kes oli hobuste jootmisvanni vette jõudnud. Olles veest välja võtnud, tõstsin ta oma mütsi sisse ja keerasin õrnalt teise selle sisse. 

Ja kui hobustele vannis vett piisavalt, siis jalutasin koju. Endal peas mõtted, kuidas aidata nahkhiirt kes vette kukkunud. Tema õnn, et viimane öö jahe polnud (olen ise soojalembeline, tean mis on jahe ja mis piisav. 

Kuid toas toibus nahktiivaline lendlane päris kiiresti. Korraks toast väljudes ja tagasi jõudesma teda mütsi seest ei leidnud. Läksin teist lae alt kinni võtma, tõusis lendu ja lendas hääletult toas ringi nii kaua kui avasin akna ja sealt kaudu vabadusse naases. Siin kohal tundsin, et minu abi sellega piirdus, et sai veest välja. Toibuda ja uuesti vabadusse naasta. Selline lugu siis täna vara hommikul.

 

Hobused üllatavad jätkuvalt, mõni tahab seda privaatset olemist. Mõtlesin, et viin Lily varsaga metsa vanema generatsiooni juurde. Alguses oli kõik tore, aga Rebeka suur uudishimu pani põgenema ja tormaski aia puruks. 

Viimase avastasin, kui metsa koplisse vee pumpasin. Pesin vanni, et puhas vesi sisse pumbata.

Pärast neid toiminguid, vaatasin vanema generatsiooni üle...Frycil ilutses korralik hammustus puusa nukil. Katsusin, tundus et ei valmistanud probleemi. Rebeka on näha võtnud selle karja omaks. Igal juhul ei leidnud ühtegi kabja jälge ega hammustusi ei Kellukal ega Katal. Näha on, et hoitakse kokku.

Tagasi jõudnuna, lasin peast läbi, et kuhu Lily varsaga põgeneda võis. Mööda minnes remontisin aia ära. Kui kodu õue väravasse jõudsin nägin, et Lily ootas varsaga praeguse kopli väravas. Haarasin hoovist paar õuna ja läksin Lilyt aeda tagasi laskma. Ah las olla, küll jõuab ta tagasi karja juurde harjutada. Eks väike hirm kummitab, mõtlesin Lily uuesti ära paaritada ja panin Termika tema aeda...aga jah asi lõppes sellega, et Termikas nägi varsas rivaali asus seda murdma. Õnneks suutsin olukorra kiiresti lahendada. Tänasin mõttes, et meil eksisteerib koplite süsteem ja sain osapooled kiirelt  lahutada. Täkk kes on elanud täku karjas muutuvad aja pikku kas karja hoidvaks (kui saavad olla märadega ühises karjas või kui täkku peetakse suures täku karjas, siis jah kunagi ei tea milliseks kujuneb iseloom). Õnneks kõik korras, et hobune valib sellise olukorra, siis las olla. Hobutita ju alles beebi eas.

Vaikselt ühendan karja Rebekaga. Viin vaikselt juurde sobival ajal.

Muidu Termikas ilma varsata märadesse suhtub rahumeelselt. Ainus kellega suured lahingud ja aeda lõhkumised ette tulid oli Akustika. Kustile millegi pärast ei meeldi puhast verd täkud. Eelistab koplikaaslastest paari ruuna härrat Pentat ja Fryci. Vahel panevad ikka oma hormoonide mölluga ikka naerma või pead vangutama.

Huvitav aasta mul, kus ma ei jõudnud kasvuhoonesse midagi istutada. Ja iga päev õhtul küsin, et kuidas selle aasta kevad nii kiirelt mööda läks.

Juulikuusse jäi Eesti tõugu noore mära,  musta värvi ostmine. Ja mõnede valgete märgistega. On alles  huvitava loomusega. Julge suhtleja ja väga sotsiaalne teiste hobuste suhtes. Samas on ta meie eestlaste hulgas üks kõrgeim kelle nimetus enam ei küündi poni pigem klassifitseerub hobuse nimetuse alla. Näis kuidas meil koolitus kulgema saab.

Igal juhul põnevil olen, hetkel suhtlen temaga oma kolm korda päevas. Toomine ei valmistanud probleeme, peale laadimisest rääkimata, kuigi jah oma paar tundi kulus, aga läbi hobuse usalduse võites. 

Eelmisessw kuusse jäi oma kolm ratsamatka. Küll algajatega ja edasi jõudnutega. Ise kukkusin koos hobusega, üle nädala aja tervendasin selga.

Tänasega saabki meie reis Valgeranda läbi.

Eile siis 18.07 õhtul kolisime ümber Valgeranna hoiualalt Nedrema puisniidu lõkkekohta. Kuna terve päev oli väga tuuline ja parmud ründasid hobuseid ikka julmalt. Tüdrukud käisid korra hommikul tugeva lainetusega vees. Mina jätsin minemata. Mulle ei meeldi suhu paiskuv saviliiva segune merevesi. Kella 16 hakkasid kogunema tumedad pilved, aitasin tüdrukutel telki paremini püstitada (kehvalt oli ülesse pandud). Pinnas kuhu vaiasid surudes, tulid need kõik riburada tugeva tuulega uuesti lahti. Paari tunni pärast selgus, et telk ka vihma ei pidanud. Mina juba tegin eeltööd esimese vihma ajal. Kui peaks hullem stenaarium tulema, et sajab läbi. Üsna varsti olidki minu juures. Tahtmata kurta oma otsest muret. Mul oli juba varu plaan läbi töötatud. Ja mainisin oma mõtted. Tüdrukud võtsid kinni mõttest Nedrema puisniidu lõkke kohta hobustega minna. Ilma teade lubas vihma terveks ööks Valgeranda ja teiseks ei olnud see tuulgi mere ääres toetav ööbima jäämiseks. Hobuse auto kõikus korralikult merelt tuleva tuule iilide käes. 

Mida teisiti teeksin, järgmine kord kindlasti number üks karjuse tarvikud. Lihtsalt oheliku otsas pole mõeldav mere ääres hoida. Huvitavaks on see, et neid suuri parme oli ikka hullupööra, et meil üks hobune tõmbas enese mitu korda lahti. Ja ühe öö sai hobuseid hoitud noorloomade (lihaveiste järglased) kogumis aias.  Kuna terve päeva jooksul veiseid ei näinud, siis selgus. Loomad eksisteerisid karjamaal. Kuna käitusin vastutustundlikult panin enda järelt aia värava kinni, et kuigi ma loomi ei näe. Võib juhtuda alati, et ala suur ja kusagil võivad nad peituda palava ilma ja parmude eest.

 

Lõpuks kaua oodatud varsake. Ainuke, aga armas, eks ta saab palju tähelepanu. Üle mitme aasta on meil siis musta värvi järglane. Isa Termikas on ka must,  tänavu aasta on ta paaritamas mul märasid, kellelt soovin järglasi. 

Akustika on suht kummaline mära, kes stressab võõraste hobustega. Omaks on võtnud Penta ja Fryci

Hein sai valmis. Praktiliselt kulus tegemiseks 5 päeva.

Kaunid ilmad jätkuvad, aga eks näe kuidas nädala lõpp kujuneb. Plaani on võetud parimate trennilistega mere äärde minek.

Vahepeal käis Anete ise võistlemas Perila tallides RL (ratsaliidu võistlusel) ja saavutas tulemuslikult 5 koha 93 osaleja hulgas. 

Anete viis trennilised võistlema Kirna talli (tüdrukud ise valisid välja). Ja ka sealt toodi häid tulemusi. Kuigi jah teise tüdruku võistlus tulemuse rikkus ära võistluseks ettevalmistuv ratsanik suure hobusega takistusele ette jäämine, seega segades ära hoo ja suuna takistuse ületamiseks. Lohutus meie poolt, küll tulevad tulemused ja ka oskus olukorras käituda.  

 

Lahedad ajad on olnud. Hetkel meil puudub küla kiik.