Eilne päev oli ilus, mõnus ja putuka rohke. Alustasime juva hommikul.11 oma ratsa retke. Esimene peatus Sillaotsa talumuuseum. Kus lapsed polnud oma elu jooksul kordagi sattunud.

Mõned eksponaadid olid nii jäetud, et neid sai ka oma käega proovida.

Uus väljapanekute maja.

Tunnike kulus uudistamiseks.

Samal kui meie uudistasime muuseumis, siis hobused pidasid muuseumile kuuluvas vanas õunapuu aias pidu. Rohi rinnuni ja õnneks varju pakkuv ehk putuka vaba.

Kui siis sealt lahkusime, oli võetud suund külastada ajaloolist Konovere silda. 

Mida rohkem lähemale Pärnu maanteele jõudsime. Seda enam hakkas põksuma süda põues. Märgid tähistasid seda, et seoses tee laiendusega on selles piirkonnas suur teeremont. Olles maanteele lähedale jõudnud, jätkasime olematuks kadunud teed silla alt. Otse tee ületamine oli välistatud. Jõudsime välja siis ehitus töö maale, kus pidime näitama häid tasakaaöu ja juhtimis oskuseid. Siin selgus, et mille peale poleks ka unes tulnud. Mille peale hobused pöördesse võivad minna. Olles õnnelikult silla juurde jõudnud. Ühe arusaaja kopa juhi juhatatud näpunäidete järgi.

Pidasime siingi tunni ajase pikniku, et hobused süüa saaksid ja juua. Nüüd selle matkaga on selgeks saanud, et sellistes kohtades liikudes, kus poed puuduvad peab endal kaasas olema snäkke jne või joogivee filter.

Muidugi tegime kolme peale väikse snäki lõuna. Oli magusat ja soolast. Ja muidugi, sealt ära minek oli ka oma ette number. Igal pool pooleli olevad töö projekti tee tammi ehitusega koos nähtavate geotejstiili välja ulatuvate servadega. Mida hobused väheke pelgasid.

Ütleks, et autojuhid olid väga viisakad, kuna Lembsu paanika hoogu kütsid ülesse need tekstiilid, siis autode müra. Ja õnneka väga mõistev ratsanik, kes käitus Lembsuga mõistvalt juhtides kõikides tema hirmudes võites läbi usalduse. Suured veokad häirisid ikka kõiki. Tagasi tee kulges juba kiirelt ja lõbusalt. Läbi elatud seikadest Pärnu maantee laiendus ehitusega.

  

 

Eilseks planeeritud päeva plaani tõstsime tänaseks. Pilves ja liialt tuuline ilm. Tegelikult mõte oli hobustele veidi puhkust anda. Käisime lähedal olevas jões hobuseid leotamas.  Seekord hobused tulid hea meelega vette ja Teeba oli valmis mind koos ohelikuga avastusretkele viima. Saime ikka päris pikalt üles voolu jalutada. Kuna kohalikud olid tellinud jõe puhastuse, siis pool kõrkjatest kaldale tõstetud. Tegemist Raplast läbi jooksva Vigala jõega, vanasti kandis nime Konovere.

Täiega chill värk. Vesi külm ei olnud. Täiesti talutav, käin botastega, nüüd testingi mis on kõige parem veekogudes käimiseks.

Siin kandis ollakse nii huvitatud hobustest, et meile oli veel õhtuks külla kutse. Olen siin varemgi ratsamatkadega läbi sõidul olema. On mul ülimalt mõnusaid lugusid siinsete tuntumate inimestega jagada. Ja see teeb kuidagi suhtlemise vabamaks ja muudab oma inimeseks. Sööma maa hobustele maja juures juba otsa korral, üle kolme päeva ühes kohas veeta ei saa. 

Täna siis kaunis ilm ja oleme avatud põnevatele seiklustele.

Öö läbi ikka korralik tuul, ei saanud korralikku und. Samas ikka valve hobuste üle. 

 Eilset päeva võtsime rahulikult. Hommikul tibutas vahepeal hoogu lisades suurema sajuga. Liikuma hakkasime, kella 14. Sai kaks korda jõest läbi käidud. Teades ja tundes oma hobuseid. Tulin sadulast maha ja siis olid kõik koos minuga nõus läbima jõe koolme kohta. Siin kandis on selliseid kohti mitmeid. Nii me vältisime asfalti ääres liikumist. Mul on teada siin kandis kohalikke või põllumajandusele vajalikke metsateid. 

Poe juures hobuseid kinni sidudes, saime taas tunda looduse meelevalda, meie jaoks õnneks. Saime vähem vihma ehk siis vihma eest varjus olla. Tunnike viibisime ehk nii kaua kui sadas. Ja sadu lakkas, alustasime tagasi teed 7 km. Ja nii kui tuttavatesse kohtadesse jõudsime, võttis Teeba oma juhi tarkust suure innuga.

Mind tabas nostalgia laks, meenusid mu enda lastega matkatud ajad Velise-Valgu kandis.

Ma ei suutnud mõista miks Teeba tohutult kiirustas, Frycil katsetasime kalosse, mis sobisid valatult. Kus oli pehmem maadtik seal ei kasutanud, muudes kohtades, kus oli kruusateed, seal sai alla pandud. Hangin talle pigem uued krõpsu kinnitusega buutsad, seal piisavalt auke, kust vesi välja voolab. Igal juhul teine päev matkast möödas.

Poes käisime hankisin magusat, loodan piisavalt.

Õhtul peale õhtusöögi lõpetamist, saabusid külalised, kes tulid hobuseid vaatama. Siinses kandis ei ole enam suur looma pidajaid (hundid, karud) on kahandanud loomapidamis huvisid. 

Varemalt oli siinsetes metsades väjemalt kümmekond veise pidajat. Kui mina oma hobusekarjaga Sillaotsale naasesin, siis olin ma alati tähelepanu orbiidis. Jutud levivad kiiresti, kes ja kust... nii eilegi poes selline kõne aine minuga ühe kohaliku meesterahvaga tuli. Poe ukse taga oodates vihma lõppu käisid ka kohalikud hobuseid uudistamas. 

Alustasime siis eile oma ratsamatka laagrit. 27 km läks sujuvalt Sulu külla kappamisega. Kahel korral saime vihma. Teadmine, et saame majja. Sulu külamaja perenaine oli maja ära kütnud. Tüdrukutel oli hea meel, et saavad riided vahetada. Esimese vihma järel sain teada, kui hea varustus kellegil on. Mina panin peale kaitseliidu telkmantli. See on üks parimaid abilisi mul matkadel olnud. Kuna tulin enne Moodra silda maha, teades, et hobused üle ei taha minna. Ja Teeba ei kannata ratsaniku seljas olevaid üle gabariidi lehvivaid riide esemeid. Olles saanud Kasti külast läbi, läksin tagasi sadulasse. Hobustel tuli tagasi eluvaim, mulle tundus, et olen Teebaga kunagi Sulu ja Kasti küla kandis matkanud.

Südamest lootsime, et järgmine vihm võiks tulla kui oleme majja saanud. Teekond oli valitud kulgemiseks läbi metsade meelega rahulikum samas mõnus. Mõni traktor või auto ei seganud. 

Kasti küla kihas elust ja tegemistest. Aktiivne osa põllumajandusel,  metsameestel,  põlluharimine ja suur lüpsifarm.

Hea meel tütre abi üle, kes vedas autoga magamise varustuse ja vahetus riided. Ja karjuse tarvikud. Tütar mõtles, et paneb ajaviiteks aia ülesse, aga see oli nii õige ajastus hakkas uuesti vihma sadama. Kui jõudsime Haimre-Sulu teeristi kus näitas Sulu külamaja 1,5 km. Ja hakkas kergelt tibutama. Ja 1,5 km maad liikusime traavis. Muidugi andis tunda minul parema jala põlvel pikk sõit, teistel mõni lihas veel. Kuid järgmine päev tuleb veidi kergem endale ja hobustele, et lihased saaksid taastuda.

Nii olen ma juba aastaid teinud. On ka vankriga asju veetud, kuid Kellukalt ma ei nõua sellist pingutust, mul hetkel noored hobused välja õpetamisel. Ja varustuse veoks eelistan suuremat hobust. Kelleks tulevikus on saamas Vimbu.

Mina valvan hobuseid, kuna Teeba on osav karja karjusest välja vedama. Magamis varustus mul pidevalt testitud Rootsi ja Soome jahedamates tingimustes matkates. Natuke olen kurb, kes ei julgenud tulla ratsamatka laagrisse. Kartes vihma ja pingutusi. Need mu tublid trennilised soovisid, et teeks ikka ära. Ja nii me kolmekesi oleme.

Teeba rahutu hing, pärast kõigile kolmele Marstall Sinfonie söömist. Rahulikuks jäi. Ja tukub, hoides ühtlasi minul silma peal.

Lasin tüdrukutel magada, 10 tegime hommiku pudru võileibadega. Täna on plaan Valgu poodi külastada. Vaja söögilaua täiendust, magusat juurde.

Täna lihased hetkel toonuses.

Albert loodab trenni saada. Näidis on see, kui poni on saanud iga päev tegelust. Ja tema arvab, et teda peab ka täna võtma.

Hommikul käisin metsas hobuseid vaatamas. Mõnus oli vaadata kuidas nautisid.

 

 

Eile oli hästi meeleolukas õhtupoolik. Tähistasime Pentagoni 13 ja Lembitu 12 sünnipäevasid. Lembsu omanik käis selle päeva puhul väiksel maastiku tripil. Ja Anete Pentaga. 

Eelmine nädal oli ka üks kurb sündmus, lasin Nordicul minna koerte maailma...eks endal pole veel enotsioonid lahtunud. Harjumatu, üks asi kui koer läheb hinge, kellega on vaeva nähtud. Raske on omaks võtta, et vanusega tervise hädad saabuvad, sõltub kuidas kellegile. Nordic lihtsalt juba kukkus jala pealt, ja valud mis teda saatsid üle keha. Ei olnud meelepärased.

Praegu jah uut kutsikat ei võta. Talvel korra mõte oli kolli võtta. Kui mu tütrepere sheltie võttis, kadus igasugune huvi kolli võtmise vastu.

Albu jälgimas minu tegevusi välja pool koplit. Tegelikult on tal selline nõudlik ilme...et ootab mõnusat nämmi ehk jõusööta. 

Mainin kui palju oleks käijaid kui kõik oma lubadused täidaks. Kuid tänavu aasta tundub, et raha lugemise kriis on jõudnud paljudesse peredesse. Eks näe kuidas suvi kulgeb.  Ja selle järgi peab järgmiseks talveks tegema mõned korrektuurid.