Millest kirjutada, paari päeva tagune lugu papagoidega. Üks õhtu olid nad ikka särtsu täis ja vägagi häälekad. Ja korraga käis müts, läksin kohe vaatama mis juhtus. Leidsin oma eaka Woodie põrandalt ja hoopis teise häälega häälitsedes (lendas kuhugile vastu) lõi ära. Tema noorim sõber istus hetkel puuri avas ja nägi kõike toimuvat pealt. Läksin kinnast otsima, et püüan Woodie kinni ja tõstan puuri toibuma, aga hüppas mul eest ära. Mulle ei meeldi tegelikult püüda toalinde, kardan neile, et teen haiget. 

Ja siis märkasin huvitavat noorema sõbra käitumist Tuudi, kes mind mõistis ja hüppas puuri põhja, kus jalutas papagoidele mõeldud turnimis redelile. Mõistsin mida pean tegema, tänasin Tuudit abi osutamise eest. Tõstsin redeli puurist ja asetasin nii, et Woodie saab ise põrandalt redelit mööda puuri jalutada. Ja tõepoolest selle redeli mõte mul oligi ostmisega, et Woodie vanusega oleks abivahend puurist välja käimiseks või puuri minekuks.

Ja Woodie jälgis eemalt minu väikest tegevust ning mõistis sellise asjanduse abist. Ja nii oligi, et jalutas redeli juurde ja turnis noka ja jalgade abiga uksele ja sealt edasi puuri. Ja nägin milline oli tänulikkuse pilk mõlema linnu poolt. Ja jällegi imetlesin lindude arukust üksteise toetamisena. Ja mina olin selleks vahelüliks, kes lihtsalt aimas linnu mõtteid õiges suunas. Ja seega hoian alati oma meeled tähelepanelikuna, et aimata mida hetkel loom või lind vajab.

Üle eilse seisuga kolmel vanemal hobusel vihma tekid seljas. Rebeka on õppinud austama ka, et minul kui inimesel on õigus suhelda teiste hobustega. 

Hetkel mõtlen, et ühte tekki veel vaja.

10.10.2026 ajalooliselt esmakordne meie talus on korraldamisel orienteerumise õppepäev hobustega. Olen varem teinud lihtsustatud meetodil laagri lastele aga ilma hobusteta. Mõte on tulevikus jätkata sellega.  

Olen enne korraldanud orienteerumist erinevatele kooli ja ettevõtte gruppidele. Enda joonistatud kaartidega...vot see oli tase. Paberi leht ja metsa ala koos tähistatud kp ega. 

Tehtud, kuid väike enesekriitika käib endaga kaasas. Kaardi materjal osutus väheke viletsaks. Kuid nüüdseks on mulle eelmisel nädalal otsitut inimesed tagasi helistanud. Ning jaganud soovitust, et järgmiseks orienteerumist korraldades kaardid juba välja trükkima. Hea meel, et kõik kes kirja panid ka osalesid. Aitäh...

Õhtune loomade-lindude toimetamine on niivõrd mõnus. Pardid on esimesed, kes nõudlikult ja jooksevad häälekalt väljendades oma soove. Ja siis tormavad kohe sisse, kui olen neile kaussi kuiv toidu pannud. Muidugi panen iga õhtu neile veelindudele mõeldud kuiv toitu. Päev otsa toimetavad õue peal siis nad minust välja ei tee, aga nii kui kell 18 on saamas, siis nad juba ootavad oma kuudi juures. Varsti on see aeg, kus nad peavad kolima kanade juurde. Kanade uus maja sai katuse alla, seinteks on veel karkass, aga varsti tuleb soojustatud seintega majake. 

Õhtul hiljem kanu vaatama minnes, mismoodi nad kõik keerasid oma pead minu suunas õrrelt. Samas kõhutades oma õhtu unes. 

Käisin panin kõikidele hobustele heinu ette. Alustasime ka ühtlasi heinte andmist.

Käisin metsa hobuste juures, panin Kellukale vihma teki selga, homme uurin kus asub Fryci tekk, Katule on ka vaja ühte selga. Korra peast käis läbi, et järsku peab Lilyle ka ostma teki selga. Vaatame ja jälgime..

Homsest alustan taas lasteaias ponidega käimist. Selle nädala lõpus on mul plaanitud ratsaorienteerumine treeningvõistlus vormis. Osalejad saavad kõik diplomi, roseti, maiuse kotikese jne.. teeme ära vaatame kuidas läheb. Loodan iseenesest, et läheks hästi. Õpime ja saame kogemuse võrra rikkamaks. Saame nädala lõpus teada kuidas läks. Olen ise põnevil. 

Homme tullakse mõõtma tulevase maneezi pindala välja. See on mu üks südame unistus, vallast anti meie ehitisele roheline tuli.

Oli puhkus ja tirisin seekord enese huvitavatesse paikadesse rattaga seiklema. See selleks, koju jõudnud juba mitu päeva tagasi, uurisin kellele miskit loomasööta vaja juurde. 

Sai siis võetud otsus, et üritan koolitada Lily vankri ette, et on piisavalt rahulikum ja ei teki põgenemis reaktsiooni. Hetkel Asso on ebastabiilne ja seega vajab veel maa tööd ja hetkel otsin head oskajat sõitjat. Igale ühele teda ei paku.

Neljapäeva hommikul üllatas Vimbu aiast väljas oma olemisega. Eile s.o.reedel panin Vimbu 9 paiku välja ja samal ajal tegelesin Lily ja Teegoga. Teego on julgem ja asjalikum, igal pool ninaga juures. 

Taas oma lemmik paigas Velisel kahe poniga. Seekord autoga, väga hea oli kaamerast jälgida sõidu ajal nende käitumist või seisukorda. Oli see neile esmakordne enda autoga sõit. Oli näha, et tasakaal paigas, samas jälgin kõrvalt ka oma sõidu oskuseid loomi vedades. Tegelikult nad on võrratud. Kui loomad on söönud ja karja elu tagatud.

Ütleks nii, öö uni Velisel ei olnud nii sügav kui lootsin ise.  Ja juba keetsin 4.30 kohvi vee, et midagi kuuma juua. Laada rahvas kes müüma hakkavad käivad ringi ja ootavad platsile saamist. Kella 6 see ka võimaldatakse.

Korraldasin kahed hanked, maneezi ehitamiseks ja kämpingute ehitajaks. Vahe peal hangete kulgu jälgides, tekkis arusaam, et korraga kahele ehitusele ei jõua ennast jagada. Küsisin endalt, mida ma üle kõige tahaksin. Soovin sügavalt südamest maneezi trennide läbi viimiseks talvisel ja kehvemate ilmadega. Ja endalgi on mugavam kusagil hobustega tegeleda. Ei pea maakonna maneezide kasutus aegu jälgima.

Muidugi oleks ühte kämpingut kindlasti vaja, sest plaan majutust pakkuda vähesel määral suvisel ajal tegelikult laste laagrite korraldamiseks. Sellist suuremat sorti majutamist ma ei soovi. Jään esialgu sellise peremudeli süsteemi juurde. Eks peab enne analüüsima, mis on hea milline on risk majanduse bürokraatia sees.

Meie külla pandi lõpuks asfalt maha...jee üks hea uudis kõigile, ainus mure. Mul kaob ära talvisel ajal mõnus külavahe tee, mis sobis ideaalselt hobusega sõitmiseks (saaniga). Lihtsalt lükatakse lumest paljaks. 

Õhtul käisin metsa hobuseid vaatamas, remontisin ära värava posti. Mis tekitas hommikul läbi metsa sõites koju küsimusi...jälge vaadates, oli keegi kabjaline isegi ületanud korraks. Sättisin posti nii, et hobused vähemalt aimaksid, et asi on korras. Õhtul sai veel jootmis vanni käte rammu katsetatud ja üle poole vannist veega täidetud. See siukene pump, et enne kui pumpana hakkan, vaja vett peale kallata. Õhtul esimesena kes vastu hõikamise peale ilmus oli Fryc, siis Kellukas ja Kati, aga küsisin kolme käest, kus Beka on...läksime siis kõiks ühisel meelel varemete suunas... kanäe Rebeka krõmpsutas õunapuu all õunu. 

Ütleks nii, et nüüd mõneks ajaks on mugav elu läbi...trennilised leidsid tee meile. Eks paistab kauaks neid on... kuus korra 2-3 inimesele veel matka korraldada saaks oleks oki toki. Hetkel noorte ja tuliste hobustega ei taha teha ühtegi matka. 

Asso on näiteks ergu olemisega, praegu pole tihanud ette rakendamisega teda tülitada. 

 Täna oli sügiseselt kaunis päikeseline ilm. Hobused korraldasid rännakut metsakopli ja kodukopli vahel. Hommikul enne tööle minekut veel metsa hobuseid vaatama minnes. Avanes vaatepilt suurema arvu hobustega. Haarasin telo ja andsin kodus olevale tütrele teada, et metsas kari suurenenud arvult. Fryc Rebekaga jälgisid kolme (Lucky, Rocky ja Amanda kohalolu).  Märkasin Katit ja Kellukat, neid ei morjendanud karja lisa. Lucky ju Kata tütar. 

Vaatasin, et hopad rahulikud ja söömisele pühendunud. Läksin tara kontrollima. Ja üpris mitmest kohast puruks. Mööda minnes nokkisin aia korda. Siis nägin, et Laura juba Rockyga minema jalutas. Võtsin oma laigulise tööjope ja viskasin ümber kaela Luckyle õnn, et Mann liikus kaasa Luckyga. 

Lõpuks hingan kergendatult varsa jalal haav paranenud. Muidugi Lily nõuab jätkuvalt head paremat. Mis tegelikult siis juhtus, üks hommik kui hobuseid kontrollimas käisin leidsin varsa utoopilses asendis ennast jalgupidi karjuse pinge all nööri sisse kerinud. Minu jaoks oli see ehmatav ja mõistuses vastuvõetamatu...miks just nüüd kui august...see ei tõota head. Jälgisin igapäevaselt varsa jalga ja nii kui see ülesse paistetas tekkis sinna põletikuline kolle, sõltub kui kaua varss jalgapidi selles nööris oli (tegemist jämedat sorti karjusenööriga, õnneks  tol hetkel puudus vool, vooluring oli katkenud). Varsad teadupärast võivad igasuguseid huvitavaid probleeme tekitada. Unustasin tookord kaamerast vaadata tagant järgi. Olin tööle minemas.

Ma ei väsi ennast kordamast, kus üks varss hamnustas põselihasest ukse haagi läbi. Üks varss suutis kaelaga köietus oheliku küljes, oleva karabiini külge haakida, ühe kolmnurk tüki kaela küljest lahti rebida suutis. Õnneks tol korral külaliste abiga suutsime hullemast olukorrast ära päästa. Iga üks sai mingi ülesande.

Eilne õhtu oli meil trennilisi, ja hobuse korraldatud äksönit. Tundes oma Fryci ja tean tema nõrkusi. Eilne trenn lõppeski, kus Fryc ei tahtnud ära oodata oma preemia mämmi ja lihtsalt oma oskuseid taas proovile pannes päitsed ja oheliku kapitaalselt juppideks lammutas ja metsa kihutas. Muidugi tormasime kõik metsa. Olles siis kausi mööda minnes haaranud hea paremaga. Esimene oletus, oli ...võib läbi metsa minna ja aia ära lõhkuda. Ma ei määranud kui palju aega võttis, kui hõige koplist, et Fryc on karjamaal. Läksin kontrollima ja tõepoolest oli oma lemmik mära juures. Anete kimas atvga, tagasi tuli, et tema nägi kolme hobust. 

Hea seegi, et Fryc oma oskuseid kasutas endine takistussõidu hobune olnud ratsakoolis. Meil teeb lihtsalt trennis sammu, traavi ja galoppi. Ja rohkem talt me ei nõua. Ja ka metsakarjamaa aeda kontrollides pool hämaras. Selgus, et viimane korras ja muud mul mõistus ei osanud kui, et hommikul uuesti üle kontrollida. Lähengi varsti tegema. Muidugi kujutlus pildina kujutan oma läbi arusaamise, et Fryc pidi ikka nii suure armastusega olema, et metsa tagasi lendas. Olengi rääkinud, et vanemad hobused tahavad rohkem väiksemas karjas viibida või üldse karjast eralduda. Eile kui tüdrukud käisid Fryci aiast võtmas. Tegelesin mina tema sõbranna Bekaga, kellega on Frycil suur kiindumus suhe tekkinud. Imestangi, et aimasin ette midagi sellist võib juhtuda. Samas mainin, mul on raske lahutada hobuste kiindumus suhteid, pigem hoiangi neid sellisena nagu nad on tekkinud. Mainin ma oma mugavusest poleks üldse Fryci võtnud. Kaalusin korraks ka seda varianti, et võtan Rebeka ka koju, siis saavad mõlemad rahulikult üksteist näha. Arvangi, et seda ma ka edaspidi teen.

Õhtul kui kõik läbi elamised veelkord peast läbi lasknud. Käisin Lily ja Teego juures. Lily naudib, et saab nüüd palju tähelepanu ja mõnusat mämmi (müslit). Muidugi vahel ka maiuse graanuleid.