Eilne õhtu oli meil trennilisi, ja hobuse korraldatud äksönit. Tundes oma Fryci ja tean tema nõrkusi. Eilne trenn lõppeski, kus Fryc ei tahtnud ära oodata oma preemia mämmi ja lihtsalt oma oskuseid taas proovile pannes päitsed ja oheliku kapitaalselt juppideks lammutas ja metsa kihutas. Muidugi tormasime kõik metsa. Olles siis kausi mööda minnes haaranud hea paremaga. Esimene oletus, oli ...võib läbi metsa minna ja aia ära lõhkuda. Ma ei määranud kui palju aega võttis, kui hõige koplist, et Fryc on karjamaal. Läksin kontrollima ja tõepoolest oli oma lemmik mära juures. Anete kimas atvga, tagasi tuli, et tema nägi kolme hobust. 

Hea seegi, et Fryc oma oskuseid kasutas endine takistussõidu hobune olnud ratsakoolis. Meil teeb lihtsalt trennis sammu, traavi ja galoppi. Ja rohkem talt me ei nõua. Ja ka metsakarjamaa aeda kontrollides pool hämaras. Selgus, et viimane korras ja muud mul mõistus ei osanud kui, et hommikul uuesti üle kontrollida. Lähengi varsti tegema. Muidugi kujutlus pildina kujutan oma läbi arusaamise, et Fryc pidi ikka nii suure armastusega olema, et metsa tagasi lendas. Olengi rääkinud, et vanemad hobused tahavad rohkem väiksemas karjas viibida või üldse karjast eralduda. Eile kui tüdrukud käisid Fryci aiast võtmas. Tegelesin mina tema sõbranna Bekaga, kellega on Frycil suur kiindumus suhe tekkinud. Imestangi, et aimasin ette midagi sellist võib juhtuda. Samas mainin, mul on raske lahutada hobuste kiindumus suhteid, pigem hoiangi neid sellisena nagu nad on tekkinud. Mainin ma oma mugavusest poleks üldse Fryci võtnud. Kaalusin korraks ka seda varianti, et võtan Rebeka ka koju, siis saavad mõlemad rahulikult üksteist näha. Arvangi, et seda ma ka edaspidi teen.

Õhtul kui kõik läbi elamised veelkord peast läbi lasknud. Käisin Lily ja Teego juures. Lily naudib, et saab nüüd palju tähelepanu ja mõnusat mämmi (müslit). Muidugi vahel ka maiuse graanuleid.

Võtkem aega endalegi, kui selleks on võimalused. Nii kaua kui inimeses peitub nutulaulu joon...et näe trennilisi vähe või üldse puuduvad. Sellise halaga ei jõua kuhugile...puhkasin ehk siis tegelesin noorte hobustega, käia matkamas, uudistasin Eestimaa neid osasid, kuhu pole veel varem jõudnud. Nautida aega teistmoodi. Inimene on juba isevärki inimloom, kes on harjunud kohanema kõiksuguste raskustega ja siis kui tekib paus, kedagi-midagi pole...tekib iseenda suhtes teadmatus, üle kõige pressib mõistusest välja negatiivne... teine kategooria on vananemisega jõu raugemine. Ja jällegi tänan mõttes, et on olemas töökoht. Kui trennilisi pole toetan oma hobuseid oma palgaga. Nemad on jälle meid aidanud palju...käin vabadel hetkedel metsas oma eakaid hobunaid nunnutamas. Näha nende rahulolu, mul viimasel ajal vedanud, et on kingitud poest maha kantud leibu saiu. Muidugi kontrollin üle, et hallitanud tooteid pole. Kõik saavad...

Imetlen mis sõprus Fryci ja Rebeka vahel küll eksisteerib. Kuigi Rebeka kipub oma lähedust jagama Frycile küll hammaste ja jalgadega. Samas on ta metsas üli julge, tuleb kohe juurde, jalutab kaasa, on uudishimulik kõigi asjade vastu, mille suhtes isegi huvi tunnen.

Just eilegi vaatasin karjas söövaid hobuseid, näha nende olekust rahulolu. Mõnus, pilk puhkab ...näevad ikka uhked küll...

Muidugi kui kellegil tervisega probleem, on ta piisavalt mure allikas. Ma teen kõik endast olematta, et taastuks ruttu hobuse tervis. Kui loomaga miskit häda, olen mina murelik. Uurin kirjandust ja suhtlen mitme vetiga, et enda poolt leitud sümptomite alusel kinnitada diagnoos ning alustada koheselt raviga. 

Võidetud on mitmedki haiguslood...ülekõige imestatakse siiani mu Kelluka lugu, kellele astus öösel kasuema kogematta peale ja hommikul leides varsa jalutuna maast, mida teha...kuid siin ma kellegagi pikalt nõu pidama ei hakanud. Otsisin ülesse elastik sidemed, et kui oli vaja, et saaks imema. Perega tõstsime ülesse (tegemist väiksemat sorti poni lapsega). Vähendasime liikumis võimalusi, kasuemale lisasin söötadesse luid lihaseid toetavad vitamiine ja mineraale, kui  mu oodatud varsake veel kopsupõletiku sai, küsisin vetilt antibiootikumi (oli meie kanti verinoor vet asutanud elama). Koostöö alguseks oli see väga hea, see toimib siiani. Ravi kopsupõletiku puhul kestis 7 päeva, õnneks palavik taandus juba 2 päeva õhtuks, kuid ravi sai tehtud nii kaua kui arst soovitas. Ise oma teadmistega mainin, et kopsupõletiku ravi ei tohi jätta poolikuks. Tuleb teha nii kaua kui on ette nähtud. Pärast seda tuleb toetada seedimist, antibiootikum teadu pärast hävitab soolestikust kasulikke seedtrakti toimivaid baktereid. Organismi taastamine sellisele tasemele, kui oli enne haigestumist. Uus päev algamas ja põnevad tegemised ootamas.

On tekkinud rutiinsed tegevused varsaga. Hommikul tõin sisse, et panna uuesti päitsed pähe. Emmele tõin kaera, müsli ja mäshi segu sööda ämbri ette. Lily tohutult tahab ise tähelepanu, sellepärast siis tähelepanu juhtisin endalt ära. Saanud siis varsale oheliku külge. Kinnitasin posti külge, et tegeleda jälle jala haavaga. Rohi oli pealt kadunud. Seekord lasi Teego kenasti oma jalaga toimetada. Mul nii hea meel, enne kui ohelikust lahti lasin andsin paar peotäit ampsu preemiaks Lily ämbrist. Ja kallistasin, sügasin, tõstsin esi jalgu. Tagumistega peab väheke tööd tegema. Mul nii hea meel, et tänane hommik nii mõnusalt algas. Päeva peale paar paagitäit trimmerdatud hoovist ja sealt kus vaja oli. Rattaga sõidetud, aitasin ühel tuttaval ratta remondis. 

Ravi hakkab varsal lõpuks tulemust kandma. Laupäevaks muutus olukord ikkagi inetuks. Hea, et sain antibiotsi süstimiseks. Laupäeval oli juba nahk maas (mainin kohe ette ära, ei meeldi mingid haavad hobustel eriti augustikuus ja veel jala piirkonnas). Pesin haava, ja lisaks süstimisele ka haavale rohtu (jalg oli paistes). Eile ei saanud tegeleda ja varss veetis päeva emaga sees. Täna koju jõudes, hankisin haava puhastus vahendeid, scandagrast soovitati ühte head kallist pihustatavat haava kaitset (rohelist värvi). 

Boksi sisenedes, mõtlesin, et varss mind vihkab. Tema aga tuli vastu, lasi kenasti oheliku päitsete külge kinnitada. Tänasin teda ja sidusin posti külge. Kõige pealt tõstsin esijalgu, ja siis tagumisi jalgu. Täna läks mul protseduuride tegemine kiiremini kui eelmisel nädalal. Jaa haav nägi parem välja. Rõõmustasin ja sai koos emaga välja. 

Täna sai piiramatu aeg varsale pühendatud. Kuna pisike Teego vigastas  jalga, hankisin veti käest antibiootikumi. Haav vaja puhastada ja varsale antibiootikumi süstida.

Õnneks mõni päev tagasi sai ta isiklikud varsa päitsed. Hea on teist käe kõrval harjutada ja üldse näppimisega. Kipub millegi pärast kuidagi pelgama kõike. Kõige paremini saame teda kätte siseruumides. Ema Lily on muutunud vägagi inimesega koostöö nõudlikuks. Sai ta ju palju tähelepanu tiinuse ajal. 

Kahju jah, et mul jälle ei õnnestunud Akustika paaritus, seekord muutus asi ikka väga jõuliseks kakluseks, kus ,,Kusti`` lihtsalt põgenes ja lõhkus juba aedu. Nüüd seisabki ees postide vahetus ja mõte on suurendada aia pindala. 

Aeg mis kulub loomadele, on tegelikult vägagi teraapiline. Samas enesele puhkuseks. Näit...hetkel mu saksalamba koeral jooksukas. Siis koerad eraldatud ja saab neile segamatult korda mööda tähelepanu osutada ja väikest aju tööd anda. Peab tegelema, on hetkel kriitiline periood, õnneks kestab see 1-3 päeva, sõltub  aasta ajast. Talve perioodil on see kõigest üks päev. 

Pardid mõjuvad oma kambaga ikka nii mõnusalt, hea on jälgida nende kogu kondlikku kokku hoidmist ja koos ajaveetmist. Vees lobistamist...Hommikuti neid välja lastes, panen juba nende vanni varakult vee jooksma. Nad pooleldi lennates tormavad oma vee vanni juurde... nii mõnus on vaadata, kuidas nad suplevad. Näit...vahel noored unustavad puhta vee panna, siis lähevad hoovi pealt esimest inimest otsima, kes vahetaks puhta vee vastu välja.  Nii üks hommik minu poole tormati kaevu juurest, kohe mõistsin nende muret, keha keel ja häälitsus oli hoopis teine. Ja kui ma nende häälele reageerisin, siis mõistsid kõik hoovis olijad, mis mure parte vaevas...vahel imestan isegi, et kui hea, et mõistan looma tema raskes seisundis. 

Algas uus õppeaasta. Jätkuvalt on ikka hobused esimesel kohal koolitamises. Praegu on eelistatud kogemustega sõitjad. Noorte hobustega võõraid maastikule ei luba. 

Eakad hopad metsas chillimas. Aeg ajalt tuleb kontrollida aeda, kuna tugevad tuuled suudavad mõnegi puu tara peale kukutada. Õnneks jõudis kohale võimas (vähemalt kirjade järgi) aku ja voolu võrgus töötav karjuse generaator.

Matku viime läbi vanemate ja kogemustega hobustega. Hetkel saame kaasa võtta kolm neli inimest algaja taseme oskustega. Tegelen enda harimisega liikumis harrastuse treeneri oskuste omandamisel. Ja igapäevaselt teen ise lihastele toonust pakkuvaid treeninguid.

 Loomad ja linnud on mõnusad tegelased. Õhtuti parte oma kuuti pannes, lausa jooksevad kiirustades. Mul hea meel, et ikkagi on partide hulgas isaslind. Mida vanemaks saab, seda märgatavam on tema rõngasse tõmbunud saba suled. Samas nad on lahedad tegelased. Näit eile otsisid hoovi pealt ülesse ja andsid häälekalt teada, et vesi vajab vahetamist vannis. Ma mõistsin nende muret ja läksin seda tegema. Kui puhas vesi vannis, siis nad soovisid, et oleksin nende juures neid imetlemas. Mu eelmise aasta pardi emand tuli mulle soove edastama. 

Või varss oma jalga näitamas...tõstis ülesse ja lasi oma probleemset kohta katsuda. Imetlen ja imestan loomade arusaamisi inimeste tähelepanu võitmiseks. 

Üks päev sai suurest koplist hobused välja (aia peale kukkunud puu tegi pahandust). Õnneks oli vanem tütar kodus, kes kohe likvideeris probleemid.