Täna on siis Suur Reede mu vanavanaema surmast saab juba 20 aastat. Nukrus poeb hinge...mõni päev vahet läks vanaisa järgi (vanaisa jaoks oli see vanavanema surm emotsionaalselt raske).
Hõljun väheke mälestustes.
Väga oluline koht on lähedastel inimestel. On ka loomad olulised.
Lähen väheke aktuaalsemale teemale. Koerad...
Mäx läks seekord Nordicule kallale. Kolme inimese peale saime koerad lahutatud. Imestasin sakslase keha raskuse üle. Lihtsalt polnud jõudu üksi selja peale keerata. Kaks koera seliti maha ja Nordicu haavad üle vaadatud. Analüüsisime, et miks selline asi juhtus. Minu viga,kiirustasin iga päev koertele kiirelt toidu ette andmisega. Ja Mäxis tuli esile aplus...Nordic istus oma peidetud tagavara otsas, Mäx ründas Nordicut tema selle positsiooni peal.
Parandasin kohe oma tegevusi. Mäx on majas kõige noorem ja peab ootama kannatlikult oma toidu portsjoni viimasena. Millegi pärast on mulle sattunud linnukoerad päris õgardid. Olen paar aastat Mäxi eraldi söötnud. Nüüd mingi kuu aega olen koos teistega sööma harjutanud. Niikui midagi head söögis on lisatud, seda ahnemalt kugistab Mäx oma toidu, et kähku veel kellegi toitu haarata. Ega miskit, pean jälle selle keerulise toidukausi võtma kasutusele, millega peab vaeva nägema. Mis takistab koeral õgima ahnelt söögi sisse. Võib teha liiga, näit Nordicul oli noore koerana sama probleem.
Hobustega teeme vaikselt ja mõnusalt trenni. Näha kui tänulik on Frück pärast trenni.
