21. august 2015



RMK Läti vaatlustorn ja  varjualune

Kord nädalas sissekannet teha, on ok. Lihtsalt ei ole mõtteid ja kui need on, siis kohe lähevad peast ning, kui korra tuppa jõuab on juba pime õues. 
Kutsikad on ribu-rada üksteise järel uutesse kodudesse rännanud. Üks kuts on veel oma päris-kodu ootel. Alles meil, Pipi on kinni, kuna seakatku leviku hirmu ees ei saa me isegi kaasa matkadele võtta. 
Täna jälle lendasid rongad naabrimehe maja läheduses... 
Hobused on saanud igapäevaselt platsi ja tunni ajaseid maastikutrenne. Olen kogenud viimaste päevade tagasisidena  ainult positiivsust. Tullakse-ollakse, et õppida olemist loomade-looduse keskel. Positiivne tagasiside klientidelt on enesehinnagule paitus. Mis suurendab veelgi vastutust-soovi tegeleda ning panustada kvaliteedile.  Tunnen ainult rõõmu oma tegemistest.
Tänane juhtum jälle ehmatas, lihtsalt tõrva lõhna peale ehmus Teeba, kes tormas kohapealt minema. Muidugi väiksemõõtmeline vapper ratsanik, kukkus. Olin ise kurb ja ehmunud koos ratsutajaga. Õnneks hiljem selgus, randmes pisike mõra. Kuigi see teadmine kergendust ei toonud. Täitsa uskumatu, mille peale Teeba lihtsalt minema tormas. Kuid paratamatus õpime läbi valusate kogemuste teine kord rohkem oma looma tundma, kui siiani oleme tundnud. Head paranemist ning loodan, et teekond ratsa-hobumaailma tüdrukul ei katke. Julgustasin, rääkisin oma kogemusi ja oma laste juhtumisi... Kõigil on meil ikka midagi juhtunud...
Koertega selline teema, pärast kutsikatest võõrutamist, peame leiutama Pipile uue ratsiooni, mis annaks pideva täiskõhu tunde. Iseenesest lahja pole, aga söögiisu on ülemäärane. Ja teisele koerale lihtsalt tihedamalt toitu ette andma, kuna ülemäärane rahmeldamine võtab lahjaks. Õnneks kollidega on ok, kuid karvahooldus on hetkel päris tihe. Kuna lisaks talvekarvale leidub tülikaid kaasreisivaid taimogalisi (takjanupud, siis veel mitte ei tule meelde) neid leidub kõikjal ja piisab rohu seest koeral läbi minna, kui kasukas on igat masti haakuvaid taimseemneid täis. Muidugi sõda Blue ja tema harjamisega on päris karm, isegi hambad lastakse käiku. Vahepeal võetakse kasutusse emotsioonaalne langus - nutt. Keha keelest võin lugeda kõike ära puudu, mul on niigi hea, kuid ei saa. Kogu see haakunud seemnete jada, aga ajab kogu mõnusa karvakasuka sassi ja puntrasse. Kui üks päev vahele jätta on raske tegu, et seda veel korda saada. 
Proovisime noorhobuseid metsakarjamaale panna, kuid jah ainult mõneks tunniks jäi meie rõõm ja nauding üürikeseks. Naabrinaise telefonihelin oli meile nagu äratuskell, mis pani jälle jalgu ja ajusid liigutama. Sellegi poolest oleme oma päevadega väga rahul.
Tänusõnad ilmataadule, kes on kinkinud ilusad augustiilmad, kahju jah, et merevesi külmavõitu ei andnud soovitud ujumist nautida. Kuid rõõm sellestki, et korraks meres jalgupidi sai käidud ning talvevarudeks mustikaid koju toodud. Olen tänulik pisikeste asjade eest... Rõõm on viimaste päevadel üle kõige olnud..

17. august 2015

Uhh, kui keerata pilku siia või sinna, tekib küsimus, et mis toimub? Just igapäevaselt mustatakse poliitikuid, valitsust jne. Kas tõesti midagi head siin maailmas muust enam juttu ei ole, seakatk. Suht armutu ja lõputu õud ning teema päris aktuaalselt kuum... 
Raplamaalt leitud koer, kelle tervislik olukord oli jällegi hirmus. ... miks...miks... miks...? Milleks kõike halba paisata meediasse, mulle hakkab juba vastu. 
Olles ise suutnud oma loomad tervisele tagasi võita on need lood, mis küll minust eemalt mööda lähevad aga ikka õõvastava varjundiga. Vaglad haavades, ei mahu pähe, kuidas on võimalik. Kui kuulen või loen, et tegu kärbsevaglade pesitsusega koerahaavades, on see ikka äärmuslik seisund, kuidas on võimalik sellesse suhtuda normaalselt.
Üks asi on mis head meelt teeb on mu kutseka aja kursakaaslased on otsustanud kokkutuleku korraldada. Olen see aasta mitmeid-mitmeid kordi mõelnud kutseka ajastu peale ning koos kolmeaasta õpingute möödumisest pole nagu mingit infot üksteisest kuulnud. Ootan põnevusega, et mis edasi. Ise eelistan rahulikku kulgemist, olla toeks oma perele ning aidata valikute-otsuste kujunemisel sellel raskel täiskasvanuteel. Toetaja roll meeldib mulle väga, kuigi unistan ka suurelt, igapäevaselt mõtlen oma soovidele, mida ma tahaksin ja mis mulle pakub huvi. 
Igapäevased argised kohtumised erivajadusega inimesed toovad erilise soojuse ning mõistmise. Olles kohtunud mitmete vanade tuttavate ja trennis viibinutega äratavad uuesti ellu vanad mälestused.

12. august 2015

Millest alustada...
Tänase päeva seisuga loeb meie pere heinatöö lõppenuks.... yesss...
Kuidas tähistame, paistab õhtul. Lõhe filee sügavkülmast välja võetud sulama, et õhtuks miskit mõnusat, hõrku ahjukala perele valmistada...
Muidugi elus ei saa ka mööda minna raskematest pooltest. 
Kui viimati 09.08.2015 hommikul Röa külla orienteerumise sprindile startisime, ei osanud keegi meist arvata, milliseks kujuneb päeva teine pool. Sprindiks rada oli põnev ja ekstreemne. Igal juhul kp otsimiseks jätkus indu-lusti. Kui algus osutus kp leidmisel raskusi, siis lõpp läks kiireks ning lausa lust oli lennata karjääri vormikal pinnasel oma liigesed mõnusalt elastseks ...
Neljas koht, pole paha 46 aastase muti kohta. Alla tunni joosta, muidugi pean veel tööd tegema kaardilugemisega. Oskuseid lihvima just jooksupealt kaardi lugemist. 
Pärast orienteerumissprinti, tagasi koju, kus jälle ootas meid ees heinatöö. Heinatöö sujus viperusteta Olavi koosabil sai ka kodus oma kohale hangutud. Õhtul kui trennilapsed tulid, jäin mina koju trenni tegema platsil ja muidugi unustasin ühe olulise tõsiasja. Abikaasa tegevuse mesitastarude juures. Olles jõudnud trenni andmisega poole peale, kui sain kodumesilaselt nõela põsesarna, mul esimese hooga tekkis hirm-paanikaga. Kui mesilane oma nõela nahasse poetas oli see valus. Mainin ei ole eriti sina-sõber eriti nende kodusummidega. 
Muidugi keha oli tabanud juba nögeslööve, mida üritasin sügada. Ohh jube, tagasi mõelda.  Viivitasin, arutlesin kõva häälega, kas minna tuppa võtma rohtu või kutsuda kiirabi. Juba esimese märgi järel (lõualuu lihased tõmbusid mesilasmürgi tagajärjel krampi) ja keel muutus selle tagajärjel pehmeks ehk siis kontrollimatuks. Miskit pikemalt mõtlemata tormasin juba tuppa, teadmisega sinna, kus asub allergia ravim. Olgu proovin, see oli sellel aastal täiesti uus ravim. Võtsin korraga 8 tabletti. Peale sai joodud kanget kohvi kruusitäis, kiire mõju avaldamiseks. Õue tagasi trenniplatsi äärde naastes oli kogu kramp kadunud ning ega palju aega ei möödunud, kui olukord tundus mulle ok. Kuid mis juhtus natuke aega platsil, kui ründas uus mesilane  ja seekord juba oimukohta.  Kaalusin juba ise kiirabisse minna, sest liig mis liig. Asi muutus seesmiselt kriitilseks, kui saabus vappekülm, mis andis teadmiseks, et ravimitoime saabus organismi. Muutusin rahulikuks otsustasin, et vaatan mis edasi saab. Suutsin läbi kõiksuguste probleemide anda trenni lõpuni. Vahepeal agiteerisin ühte tütart trenni andma, et ma saaks tegeleda oma terviseprobleemidega. 
Vahepeal, olid lapsed jõudnud ka tuua heinamaalt ära viimase koorma heinu ning selle ära ladustada j ning poeg juba haakinud taha niiduki, et ma saaks minna niitma. 
Olles saatnud trennilapsed ära asusin siis juba traktori rooli taha. Ei saanud ma enam aru, miks ma nii unine olen. Kas ravimist või ravimi+mesilasmürgi omavaheline võitlus tekitas jubeda une. Tellisin ühe lapsega termose täis kohvi heinamaale, et saaksin oma töö lõpuni viia. Kurb tõde, kogu 2 ha ma pühapäeva õhtul maha ei suutnud niitma, kuna vikati latt purunes samalt kohalt, kust juba teda korra oli keevitatud. Hea meel, et 1 ha sai niidetud. Õnneks oli mul uus latt juba olemas. Kuna järgmine päev pidin olema tööl, siis leppisime õhtul pojaga kokku, et tema jätkab. Vahepeal pidasin sms-ide teel tööandjaga, mis probleem mind tabanud on, et kas minust järgmisel päeval asja on. 
Keskkööl, kui abikaasa ja poeg laua ääres einet võtsid. Küsis siis, et tema ei teadnud, et ma peapiirkonda nõelata sain. Ja ta ei märganud, et mul trenn platsil käimas oli. Tegelikult kehtib majas kokkulepe, et mesilastega ei tegeleta, kui ma õues tegutsen. Mõnes tarus on kurjad mesilased ja need ründavad juba kõike.
Keskkööks täpselt kella pealt 00.00 oli parempoolne silm kinni paistetanud. Naljaga pooleks ütlesin peegli ees endale Silver Üksilm vaatab vastu. 
Hämmastav sügav uni ja kell 5.06 ärgates mõttega, et kui silm kinni, siis minek kiirabisse, kui mitte siis tööle. Natuke paistes ja eks abi sain jahutavast geelpadjast mis igaks elu juhtumiks ikka sügavkülmast võtta on. 
Veel käik vet. ametisse müügihobuse sertfikaadi taotlemiseks. Ja tiba ametniku aeglusele, jätsin viimase pabereid vormistama. Lubades, et teisipäeva hommikul tulen läbi ja võtan ära. 
Täna on kolmapäev ja tunnistan, paistetus veel eksisteerib, kuid õnneks on jälle minevik. Tunnistan hirmu pole suhtun kogu loosse normaalsesse kulgu. Sain kogemuse, et hea ravim oli. Kui asju teha õigel ajal, on ka mõnest asjast kasu.

8. august 2015

Leidub küll ilusaid ilmasid, kuid valmis peab olema kiireks ilmamuutuseks. Tegelikult täna tabas jällegi kehva ilm. 
Hommikul vara teavitas koerte haukumine, et vabadusse on pääsenud mõned suksud. Tormasin fliisi kell 3 öösel õue. Sofi erutatud haukumine teavitas suksude pidama jäämisest karjuse väravas ja nii oli, et taskulambi valgel näitasin hobustele valgust ning tasase häälega nende erutust ja vahepeal hõigates koerale, et see lõpetaks ajamistegevuse. Olles saanud enamus tegelasi aeda, kui Herta otsustas veel omapäi tegevusele. Tormas siia-sinna, enne kui otsustas aeda siseneda. Kõik toimus usalduse ning tasase hääle koostoimel hobusele teed lambiga näidates. Ja kui lõpuks Herta aias, naasesin tagasi oma sooja pessa, kus mediteerimise saatel uuesti unemaailma sõudsin. 
Üks pipi kutsikatest läks uude koju. Kerge pole, vahel öösel, kui suured koerad õues hauguvad, hakkavad kutsikad haukuma ja ulguma.

3. august 2015

Juba 3.august. Muidugi on igasuguseid juhtumeid. Sai peetud perelemmikust siilionu matused. See oli kõige raskem kogemus. Ei tea mis juhtus, kui laupäeva õhtul koju naasesin oli teine juba elust lahkunud ja oma pesamajast ei leidnud. Leidsin tavatust kohast surnuna, tõstsin ettevaatlikult tagasi oma pesakasti ning tekkis sõnatu olek. Teadmata mida antud olukorras teha. Pidasin targemaks oodata hommikut ning ajal arutust anda. Kui on tekkinud elus, et keegi lemmikutest lahkub on raske tema kaotusega esiti leppida.
Ja ega mul kerge tunne teda vaadates polnud. Kõige pealt tõrkus mõistus surma konstanteerimast. Samas valdas tõeliselt sassis mõtted. Jätsin matusetoimingud järgmise päeva hommikusse, kui arusaamine seal maal. Hämmastav ja imestus, mida üks pisike loom jõudis meie majas korda saata. Mõtlen emotsionaalselt, tema olemasolu oli vajalik, juba see kasvõi öösiti tema jooksuratta vurin andis teada, et keegi toimetab. Kuid jah, kuid nüüd seda okaskera enam pole. Hetkel pean väikse pausi ning uurin põhjalikult siilide terviseprobleeme, et kui ma ükskord uue tegelase endale majja soetan, olen tiba juba targem. 
Sassu paraneb jõudsalt õnneks. Kui eile õhtul koju naasesin oli teine jälle oma käpapadjandit vigastanud. Miskit jälle ravimid välja, Sass oli vabatahtlik patsient meeleldi. Padja ümbrus karvadest puhtaks ja tiba salvi peale. Hommikul kontroll, siis veel hoidis oma käppa liikumisel üleval, kuid juba õhtul koos metsas kahekesi käies oli asi juba ok. Kontrollima peab.
Tänusõnad lastele, kelle õlgadele on langenud pooled kodused tööd, kuid saame hakkama. Tänavu aasta on üldse palju asju teisiti. Olen arusaamisse saanud, et ei ole mõtet kunagi ihaleda töökoha vahetust, kui vanakoht seda on. Muidugi väljakutsed on ka lahedad just uutes tegemistes ja kollektiivides. Olen arusaamisel, et see aasta saab veel erilisem olema, peab mitmeid raskusi trotsima ning jääma endale kindlaks. Samas hea meel, et sajustele ilmadele olen saanud käia tööl, mis pole lasknud kehvade heinatöö ilmadest nukrutsema jääda. Mis tehtud - silo on tehtud, kuid heinatöö tegemine jätkub.

Süva lihased ja milleks on neid vaja.

  Süvalihased on väikesed lihased suurte lihaste all. Tänu nende toele vaagnavöötmes, lülisambal ja õlavööl saame seista püsti ning ringi ja...