30. aprill 2013

Kati eelviimane varss nimega Krahv Monte Cristo.

                                                                         Mõned päevad tagasi siis sündis Katil kuues varsake. Kati ise on 15 aastane poni mära. Ma ei ole läinud seda teed, et mul peab olema iga aasta varss. Mulle meeldib, kui varss on oodatud.

24. aprill 2013

Tänase päevaga võib rahule jääda, viskasin koorma sõnnikut traktori kärusse ja sai see veel veetud küla peale. Homme sama lugu juba oma põllule. 
Hobutitad kasvavad ja möllavad. Täna saatsin elektrikarjuse trafo remonti... hämmastav mu enda mees oskab neid korda teha. Sellepärast kadus vool aiast.
Testu on lahe kuju hobustest, tema on ainus karjast, kellel on tekk seljas. Nüüd mil ilmad on soojad, siis päevaks võtame ära ja ööseks paneme selga. Eile õhtul kui sadas läksin siis tekki selga panema. Jooksis eest ära, kuni lõpuks taandus ja tuli ise mu juurde. Olles siis tekil olulised lõksud-klõpsud kinnitanud ohkas ja vaatas omapärase pilguga mind. Sügasin teda (ta ju sügamise maias). Samas on ta hea karjajuht, kes ei vii karja kodunt ära, pigem toob kogu karja magamistoa akna taha. 
Tõstsin kreegivõsast hobutehnikat teise kohta, sest mul on plaan need natike restaureerida (mõned on isegi olnud kasutusel). Tahan kreegivõsa laienemisele piirid panna, need on väga tülikad, plaanin kreekide vahele rajada puudelõhkumise koha.
Sai tehtud malmpotti lilleklump. Mõtisklesin varasemal ajal rajatud lillepeenra ääres, et mis lilled on mul seal peatselt mõne aja möödudes õitsema puhkemas; nartsisse, tulpe, iirise lehti tunnen, kuid ühed lehed valmistasid mõistatust. Lastega vaatasime ja mõistatasime. Eks näe.

21. aprill 2013

Kenad päikselised ilmad meelitavad mindki rohkem väljas tegutsema, kuid vahelduva eduga pean täitma riigikohustusi ehk siis tööl viibima. Kõige raskem on 24 tunnise valve juures vaadata mida teevad ümbruskaudsete eramute omanikud päeva ajal väljas, siis ohkan vaikides. Kuid teadmine, et järgmine päev olen jälle kodus, siis ei anna enam eneselegi hingetõmbe aega. 
Tassa tita Lily Marleen on julge särasilme hobutüdruk,kes lunib igal võimalusel ainult sügamist aga Kelli-Kelluka poisslaps Luciano arake, iga päev läheb aega, kui teise sülle saan võtta. Kellukas on sellistel puhkudel pealtvaataja, kui ma tema last püüan. Luciano väljendab oma alandlikkust (mokkadega), keha keel on selline vaoshoitum ja pelglikum. Imestan seda varsa käitumist, ema oli karjas käitudes teiste hobustega nagu lõvi, aga laps lambuke. Mõtlengi, et leiaks Lucianole juba varases nooruses uue pere ja sügisel kui saab 6 kuud täis saab kohe uude koju saata. 
Katariinal peaks ka lähimal ajal maha saama, eks mul vahe peal tekivad kõhklused ja kahtlused, kas ikka on tiine. Ootus on suur... palju küsimusi peas ju keerlemas. Käisin eelmine nädal veel maadeomanikega läbirääkimisi pidama, et saada kasutada karjatamiseks imetavatele märadele karjamaid. Üks vanemaealine härra läks nii hasarti, ainus asi mis mind natuke hirmutab on vanemaealiste inimeste ülihoolitsev suhtumine, näiteks leivasöötmine, liigne leib või nänni jagamine mitte millegi tegemise eest, tekitab hobustest natuke kadedust ja närvilisust.  Katsetan kas asi toimib. Kui käisime mõned aastad Sillaotsale hobuseid viimas, siis tunnistan, et vahemaa kodu ja Sillaotsal oli ikka paras ports ja aeg mis kulus rattaga sõitmisele oli kahju kulunud ajast (mõtlen, et mida kõike poleks jõudnud selle ajaga ära teha, kui hobused kodu lähedal oleksid). Ja nüüd enam pole sinna ka viinud. Raske on öelda mõnikord inimestele, et ma ei suuda hobuseid kodunt ära tuua. Hommikul esimene asi, õue tulles on ju kohe hobused üle vaadata ja siis elementaarsete vajaduste rahuldamine (jootmine ja mineraalide olemas olu ning muude asjade üle vaatus). See on nii suur harjumus, et sellest ei saa mööda minna.  Hommikuti töölt koju tulles, käin ma hobuseid kohe vaatamas ja suhtlemas. 
Vanasti oma lapsepõlve kodus elades koju naastes kas siis koolist või töölt, esimene enne tuppa minekut käisin vaatamas küülikuid ja nutriaid... teadagi, mis vahe peal toimunud.  Tavaliselt enne mu koju tulekut oli veel vana-vanaema käinud neile ninaesist jagamas. Tunnistan, et päevas said mu nutriad ja küülikud 6-8 korda süüa ja sügiseks olid nad päris suures kaalus, aga jah siis tasus see lihaloomade kasvatus suurepäraselt ära. Kuid see jääb minevikku ja tekitab helgeid mälestusi.

19. aprill 2013

Ütleks, et mitte midagi ütlev pilt, aga tegelikult, juhtus selline lugu... Sellele pildile olen kogematta jäädvustanud ühed Berliini reisi seltskonnast  tuntud tegelase KMK-ist.
Tegelikult pildistasin Leedu 17 km söögikoha taluloomaaia hooneid ja pärast avastasin, et mu piltidele on jäänud mõned tegelased. Tagasi teel selles söögikohas uuesti peatunud, selgus hiljem, et mõned lõvid ja tiigrid on sealsetest puurides püsiasukad.

17. aprill 2013

Tänavu aasta veetase on tänase päeva seisuga nullis ja heinamaa rohetab. Huraaa...
Mõtlesin, et vast viimase talvega ehk laabub suhe Teeba ja Liptoni vahel, tundub, et Teebale Lipton üldse ei meeldi. Nii, et minu unistus Liptoni ja Teeba omavahelisest kooslusest järglast saada on luhtunud. Teeba eelistab naissoost hobuseid. Kellega siis jah, tehakse oma nalja. Eile arvasin, et Kati võib Liptonile seltsiks olla, aga mis tema tegi. Muutus oma suure kõhuga täkuks, tõustes oma kohmakusega kahele jalale ja vehkis kahe esimese jalaga täku suunas ja ega muud pidin siis ta eemaldama. Enne ei saa välja lasta, kui mul on nendele tittedega ja tiinetele märadele oma karjamaa valmis. Homme saab jätkata, olen vedanud viimastel päevadel silorulle, et saaks ühe metsaserva tühjaks ja hobustele süüa.
Loodusringi lapsed kordamööda algõpetust ratsutamises õppimas.

Hobustel suur uudishimu, et mis toimub, et nii palju rahvast.
                                                          Pauliine
Ja Joel oma metsavenna punkrisse pugemas. Eelmine aasta käisime looduskaitsekuuga seotud teemaüritusel loode-Raplamaal Vardi metskonnas peituvas ühes linnusevallil näidis metsavenna punker, sellest siis poisil idee, kui mina heinamaal niitmas, siis tema selle aja seda meisterdas. Välisest küljest ei saa keegi aru, et tegemist võib olla ühe poisslapse idee, kus see asub ei avalda  kohalikele lastele. Teades-tundes on paljudel kiusatus igasugusteks toiminguteks. 

15. aprill 2013

Kui Soomaa ootab viiendat aastaaega, siis meie heinamaa uppumas vee alla. Kuid mulle tundub, et selle aastane veetõus ei tule suur. Loodan vähemalt, maapind pole üdini külmunud, et võiks tekitada pikemaks ajaks vettpidava kihi.
Väike Luciano (täkk varss) emme Kelli-Kellukaga
Kellukale on see nüüd kolmas varss, kuid esimene täkuke. 


11. aprill 2013

Kas tõesti kevad?
Nii mõnus, eile sai siis ostetud traktori  veljele olulised poldid koos lisatarvikutega, muidu ühel hetkel oleks võinud kaotada palju. Järgmiseks on korda vaja teha sidur. Heinatööd sellise käiguvahetusega enam ei saa. Koormus on suur ja siduri lõppemine keset kallist ja kiiret heinatööd peatab ikka tükiks ajaks tegevuse.
Nüüd pean uuesti panustama hobusemüügile, et saaks puudu oleva summa ja saaks oma unistuse treileri osta. Vaja ju viia puhtatõulisi loomi näitusele ja ka vahel tahaks mõnest võistlusest osa võtta.... unistused... ja unistan
Kaks mära on otsustanud kindlalt oma tiinust edasi kanda ja mängivad super kangelas emmesid. Samas on nad ikka õeluse hunnikud üksteisele. Miks muudab tiinus mõne mära kurjaks?
Titaga mära (hetkel veel nimetu varss) on sees, kuna ilmaolud sellised pilvised ja Tassal veel  pärast poegimist esimene ind, siis tital veidi kõht lahti. Hoian teist sees ja kuival heinal.
Eile sai siis traktoriga veetud kolm tervet silorulli, karjamaale. Hobused eelistavad heintele pigem silo, kui heina süüa. Heintes käiakse pigem tudimas, kui söömas ja heinarullidega maadlemas.
Mõni nädal täheldasin, et mu kari on nüüd hakanud alles karva ajama... see on kohutav. Peab leidma veel aega neid harjata... õnneks on nendele karvadele looduses taaskasutus... mõned kohalikud linnud veavad pesamaterjaliks.
Kui reed sai sisse veetud, vedasin igaks juhuks vankri siloveoks valmis, kuid õnneks sai traktor sõidukorda ja nüüd sinnani vean trakaga, kuni siduri lahti võtmiseni. Vean ära kõik, mis hetkel oluliselt vajalik ja järgmiseks aastaks jääb 20 rulli ette. 
Meenus mulle, et Randal läheb uues kodus hästi, talle on toodud ka seltsiline ning pere on õnnelik.

10. aprill 2013

Tänase päeva seisuga, panime oma reed ja saanid talvekorterisse. Selleks aastaks on siis reetamise aeg ümber ja tuleb hakata ootama järgmist talve. Head meelt valmistab iga päev päikese mõjul sulanud lume kogus.
Lubatakse ilmateate järgi sajust nädala lõppu... uhh kui kahju.
Kati ja Kelluka varssumits peame veel ootama.

9. aprill 2013

Siloveost reega enam ei toimi, kuna lumeolud on nigelaks kahanenud, et regi päevasel ajal lihtsalt lumest läbi vajub. Proovida jääb varane hommikutund, õnneks veel mõni rull heina alles, vahepeal söötsin aktiivselt silo ja siis hobused heina ei puudu, kui ainult heintes puhkamas käivad. 
Titast varss on üpris ulakaks muutunud ja emme Tassal omajagu esiklapsega ikka tegemist. Tassa püüab oma tegemisi teha, kui tital tuleb jälle ristivastupidised soovid. Hea meel, et kõik korras. Eks esimene elunädal varsal peab tihedalt jälgima ja hoiduma, et ei saaks märjaks (vahe peal sadas lund). Ja siis hoidsime sees. 
Kati ja Kellukas ootavad vististi endale sobivamat kuupäeva, siis neil veel suht selline nägu, et nagu oleks kohe poegimas.

6. aprill 2013

Kevadeootuses kulgeb me aeg. Kuigi tiba sulamissammu võrra on ikka lumekest kahanenud, aga mitte midagi ütlevat. Näis kaua saan kasutada teed reega liikumiseks siloveol. Meie enda hoovist väljuv tee on päikese poolt pea lumevaba. Saigi arutatud lastega, et kust siis liiklema hakata, kui teelt lumi on sulanud. 
Eile sai pea kõikide hobustega tegeldud. Isegi tiinete märadega, tegelus nendega on rohkem emotsionaalne ja verbaalne. Ja naudingut pakkuv, ees oodatav sündmus ehk varsaootus sellele omajagu vürtsi lisab. Korra nädalas püüan leida kõigile hobustele aega, eile siis selleks saigi, vastavalt sellele, kuid vastuvõtlik ja suhtlemisaldis inimesega oli loom hetkel. Võiks kirjeldada iga hobuse käitumist eraldi, kuid seekord jätan. Sai veetud veel silo Hertaga ja nüüd hea meel leitud taktikale, et mismoodi rulli harutada. Enne peab eemaldama kile ja natuke lahti harutama, et kevadised päikesekiired saaksid sulatama silorulli sisemust ja see töötab. Väline kiht kuivab küll väga ära, aga pole hullu, hobustele maitseb see väga. Hetkel mil neil valikuvõimalus karjamaal, maitse-eelistus on langenud silole. Süüakse ka heina, kuid väga väike kogus... kindlasti oletatakse, kus ma seda võtan nii kindlalt, kuid ma pea üle poole päevast väljas toimetan, siis viskan iga kord õue tulles pilgu karjmaa suunas, kus asuvad hobused. See on siuke harjumus, et sellest enam ei vabane.
Karjus, kes on üliaktiivne hobustel silma peal hoidma. Muidugi vahel ajab meid pahandama, et tegutseb omapead. Enne, kui midagi õpetama hakkame, mõtleme selgelt läbi mida ja mismoodi koerale õigeid oskuseid  õpetada. 

3. aprill 2013

Mul veel väheke pajatada ja ikka hobuste teemadel. Eile olles siis silo vedamas õigemini koormat valmistamas ja mõeldes, et ilm kena ja päikseline. Võin panna suure koorma ja mis juhtus, olles saanud Herta aiste vahele ja rakenduse ok. Ma sain ainult ohjad võtta, kui Herta täis tuuridel galoppi tõusis nojah, natuke maad püüdsin hobuse tempos ohje otsas järgi joosta, kuid mis tähendab neljajalgse hobusega võidujooks. Ja siis ühel hetkel ma libastusin ja suutsin vaevu tasakaalu saavutada lasin ohjad käest. Ja väike pööre naabrinaise aida taga ning mu kaunis koorem reelt kadunud ja hobune lisas kiirust. Ja mul ei olnud muud mõelda aega, et hobusel on ,,Kevad südamesse hakanud". Sain siis metsast läbi ja koju ning märkan, ei kuskil muud, kui karjamaa väravas.
Jõudsin juba pea Hertale lähedale, kui Herta kogus oma krutslikust olemusest kõik kokku ja pani läbi värava, muidugi kõige reega. Ja enne ei saanud teda kätte, kui jootmisvanni eest. Sinnagi oli osanud kopliposti kaevutruubi vahele reega kinni tõmmata. Sain vaevalt posti maast ja veevanni kõrvale tõsta ja reele hüpata, kui Herta jälle koos ree ja minuga üle lume alla mattunud kivihunniku lendas. Tänasin mõttes vene rege, see vastupidanud mitmeid kordi hobuste ulakused. Egas midagi, ajasin Herta karjamaal galopile. Võhma paistis olema, imetlesin peatselt 13 aastaseks tori mära jõudu ja tahet galopeerida sügavas lumes regi järel. Enne ei lõpetanud, kui hobune näitas väsimuse märke. Siis sõitsin hoovi võtsin hobuse eest. Nii märg nagu hobune olin minagi (ei tea millest). Hertale tekk selga, mõtlesin väike lõunapuhkus kulub mullegi. 

Tunnike puhkust ja Joeli poolt väike iluravi reele sooritatud. Läksin jälle uuesti silo vedama. Ja seekord siis väiksemate koormatega arvestades, et jõuan ka ree peale hüpata. Muidugi naabrinaine sai terve õhtu mõistatada, et mis tema aida taga küll toimunud on. Täna siis selgitades detailselt eilsetest sündmustest pajatasin. 
Ainus asi, mida panen hobuseomanikele südamele, ärge kunagi keerake ohjaharusid ümber käe, asi võib olla väga traagilise lõpuga lugu. Olen enda jaoks kõik asjad selgeks mõelnud, kunagi ei tea looma uskuda. Olen kuulanud, palju oma suguvõsas elanud hobusepidajate heietusi ja kogemustest saadud teadmisi. Kui on aru saada, et enam inimese võim ei suuda kontrollida hobujõudu, tuleb lahti lasta, ega sellega pole hobune rikutud. Ja siis edasi kasutada teadlikkust ja tarkust, et mitte lasta korduda tegevustel. Vahel tuleb hobustel pähe inimest proovile panna, seda enam kui tegemist on märaga.

3.aprill.2013

Esimene varsake on siis ilmavalgust näinud. Eile mainisin lastele, et Tassa on esimene, kes siis varssub. Kuid enne veel üks story. Kolm aastat tagasi oli esimene mai, kui ootasime Kelli-Kellukalt teist varssa. Hommikul töölt tulles polnud midagi ja kuna pere tudus õndsat und läksin ma rahumeeli naabrinaisele külla. Naabrinaise laua taga istudes, Heldi korraga hüüatas, vaata kurg lendab sinu maja suunas...mina vastu,,ära nüüd mu elu ka ära sõna"... Olin juba ära unustanud, et tegelikult ootasime Kellukalt ponititat. Ja kui leidsin, et aeg selline, kus võiksin koju tagasi minna. Karjamaa kohale jõudes, märkasin hobuseid ringina hoidmas Kelluka ümber ja ninad kummaliselt ringi sisse uudihimuga suunatud. Mõtlesin, et lähen kaen kah, et mis hobustel siis põnevat. Lähemale jõudes selgus, siis ka hobuste uudishimu. Kelluka varss kappas rõõmust ümber emme niie, et Kellukas ärevusest ei suutnud temal enam tähelepanu hoida.
Miks kurejutt siia; eile õhtul minu pea kohalt nii kella 18 paiku lendas parves toonekured (5-e liikmeline).
Siin siis meie esimene kevadekuulutaja hobutita (puhtatõuline eestlane), seda ei oska öelda, mis värv tast tuleb, aga lauk on kaunis.
Tassa ja Liptoni suurest armastusest sündinud. Tassa ja Lipton on esimesest päevast olnud parimad sõbrad. Kuid hetkel täkk on eemal ei hoia märade juures. Kunagi ei tea, kuidas võib meessoost isend uut ilmakodanikku vastu võtta.

2. aprill 2013

http://www.maaleht.ee/news/maamajandus/loomakasvatus/hobuste-herpesviirus-noudis-esimese-ohvri.d?id=65910420

Kurb lugeda, mis toimub. Hobune vaktsineeritud, nii see on, et elus ei tea, millised haigused võivad ilmuda. Ja kuidas see kõik alguse sai. Teadmata... kurb lugu.

Imetlusväärsed loomad.

Ma ei saa mööda minna oma krantsist Pipist. Imetlen tema intelligentsi ja oskusi, millega ta püüab olla minu meele järgi. Kui nägin vaeva Colli koolitusel, siis nüüd mõned päevad on tekkinud koertel omavaheline koostöö. Kui Pipi vaatab, mida ma käega teen, Vaatab ka Sohfi minu poole. Enam ei kihuta arutult hobustele järgi... Kas tõesti koerad omavahel suhtlevad? Ja millist eeksuju  omab Pipi Sohfijele?
Kui Sassu püüab minu tähelepanuks trikkidega tähelepanu võita. Nii palju võin öelda, et Sassu on mu hingelähedane, kes ei ole selline, kes tahaks küll karja ajada, kuid mul pole see oluline. Hindan teda sellisena... täna hommikul tahtis ta minuga jagada oma sööki. Kükitasin maha ja vaatasin talle otsa, küsisin, et kas soovid oma toitu jagada. Teised koerad on õppinud, et kui ma kellegagi suhtlen ei sekkuta ja ei segata, selle käitumise omapära on omaks võtnud ka Sohfie. Ja nii me siis Sassuga kahekesi jagasime, teesklesin, et võtan ampsu ja siis sellest portsust andsin Sassule käest. Oii kui õrnalt ja ta võttis. Mul tekkis soe tunne koerast ja siis on alati soov, koerale midagi üllatavat pakkuda. Eks pean temaga kuhugile võõrasse metsa kolama minema. Et ta saaks ainu isikuliselt ennast minu koerana tunda. Hoiab ju kogu aeg mu lähedusse. 
Ühes asjas oleme jälle noore koera koolituses ühe sammu võrra edasi nihkunud, on see, et Sohfi tuleb käsklus ,,Siia" minu juurde. Nüüd kiidan, muidu eirasin, kui käitus valesti.

1. aprill 2013

1. Aprill, Elagu karjalaskepäev.

Ei midagi. Tulevad millal tulevad. 
Need on mu väravaposti kujud. Eelmised collied armastasid ka palju posti ja värava taga olevate kivide otsas.
Sarvi aitavad metsas leida koerad.

Süva lihased ja milleks on neid vaja.

  Süvalihased on väikesed lihased suurte lihaste all. Tänu nende toele vaagnavöötmes, lülisambal ja õlavööl saame seista püsti ning ringi ja...