Kenad ilmad. Ohkan kergendatult, sai mõned poolikud asjad kaelast. Lubasin Olavile, et toome veel mõned koormad puud metsast, siis peab põllutöödele valu andma hakkama. Iga aasta on see teema, et meie kartul on jäänud juunikuusse maha panemisega.

Mõned mu tuttavad on külas käinud, kellele olen siis näidanud omi kultuurmustikaid ja pohli ning ühiselt järeldusele jõudnud, et taimed on talve ja kevadised heitlikud ilmad üle elanud. Pean hobustele veel tellima karjamaa mineraale. Õnneks on võõrutamine emmedest edukas olnud. Süda hõiskab, imestan mis moodi sälud nii rahulikud saavad olla. Ja mina pabistasin kohutavalt. Täkk lammutab jälle. Kuigi tegelen iga päev ja lasen mõned tunnid ka õues olla. 
Tõin kanadele veel lisaks neli parditibu (tegemist broiler partidega pekingi tõug). Ja eilsega algas siis meie Piilul tõeline pardi elu, temal nüüd sõbranna nimega Pille, mind ennast ajab väga naerma, aga tundub, et nendele sobivad. Igal juhul eile õhtul korraldas Pille juba Piilule korraliku pulmatantsu-lauluga kokku. Ja kuked-kanad, kes õrrel alla kõõritasid, et vaadata, et mis põrandal toimub. Pilgud kanalistel olid väga uudishimulikud ja väga tähenduslikud. Tänane päev mööduski põhiliselt toas olevate ja õues olevate loomade toimetamisega. Kuigi metsas oleks vaja korda teha karjus, seal vaatasin täna, et rohukasv on okei, kuhu võib hobuseid peale lasta.
Lara hakkas omapäi territooriumilt välja käima ning jahtipidama. Pidin selles osas selgeks tegema, et koer ei juhi minu elu, vaid mina siiski juhin. Tänane jooksutrenn näitas seda, et Lara ei jooksnud minust kaugele ja oli kogu aeg nähtaval. Koju jõudnuna, lubasin täna tuppa, et saaks kanalised õue lasta. Olen aastatega aru saanud, kuidas linnukoeri kodus olema õpetada. Piirata liigset vabadust, millest nad saavad väga hästi aru ja kui nad ikka eksinud oma karjajuhi vastu. Sel päeval, kui Lara eksis ühe olulise punkti vastu ei saanud ta enam sellel päeval kaasa metsa jalutama. Ja tundub, et need kolm päeva andsid talle hea koolituse. Ma ei riidle, ei tõsta häält, tegelen ainult vaikides. 
 

Kaunid kevad ilmad teevad oma töö looduses ja seegi ime, et külavahe tee lükati lõpuks siledaks nii, et nüüd saab kiiremini liikuma. Teepeal enam sõita lihtsalt ei osanud ja ühe korra üks suure puukoormaga veokas põllule kaldus. Õnneks kraavi polnud. 
Plaan suvel üks matk teha 7 päevane, siis oli vaja rada minna vaatama. Tegin seda eile ja mis juhtus, eksisin ära Mukri MKA. Kaks tundi kaunist aega kaotasin. Kuid mingi ülevaate sain, kuid sõit ise sai väga spontaanselt ette võetud. Mul puudus joogivesi, söök ja rahakott. Miskit olen ennegi elleu jäänud, otsisin allika rohke oja, kust siis ammutasin jalgrattal olevasse pudelisse allika vett. Toiduks valisin orasheina (karvase lehega, leheservad õelalt teravad, oskamatu söömise korral lõikub keelde). Tarbin sellepärast, et sisaldab suhkruid ja aitab energia taseme hoidmisele. Võilille lehed aitavad täita kõhtu, samas hea maksale ja kui palju organismi puhastab ei oska öelda. Kui keegi kahtleb, et selline toit kõhu lahti võib teha, siis eksite. Olen aastaid kevadeti paastunud, nädal aega nõgese teed juues ja võilille lehti mugides. Mida see annab ei oska öelda, aga tunne on hea olnud ning energiavoo. Kuid midagi ekstreemset ma ei armasta süüa. 
Viimastel päevadel olen väheke mures siilionu pärast, kes ei söö millegi pärast, joogipudelist vesi kaob, aga toit seisab kaua kausis. Probleem võib olla selles, et peab olema territooriumil kinni. Kui ma jälle vabaks lasen, siis kaob päevaks sellisesse kohta, kus me teda jälle ei leia.
Herta sotsialiseerisime koos varsaga karja ja Liptoniga tegeleme iga päev. Päris rahulik teine, kes tahab, et temaga tegeldakse. Pesin teda üks päev, kui ilm väga soe. Plaani on võtta, et pean tellima hobustele uued karjamaa mineraalid ja sool&küüslaugu ämbrid. Paistab, et hobused naudivad küüslaugu maitset. Veebruaris ostetud ämber on noolitud alla poole. 
Hoian kahel koeral silma peal, Pipi ja Lara tahavad juba rohkem jahil käia omapead. Õnneks, kui Lara kinni, siis ei läeh kuhugile mitte üks koer.
 
 

Juhuu, armastan, päikest, merd ja tuult ... alustan tänast oma kirjatükki. Ühtlasin kergitan lapsepõlvest veidi katteloori... isa laulis akordioni saatel palju kordi. Kui mõni tuttav laul raadiost kostab nojah teada mis juhtub, ikka kaasa laulma hakkan. 
Muidugi on elu päris lõbus olnud ning kiire, kuid üks asi mis kipub peost kaduma on raha. Eelkõige küte, juba igapäevaseid sõite tehes, peab ikka arvestama, kas mõnda sõitu ei saaks mitte teha rattaga.  Õnneks on rattasõidul ka teine positiivne omadus. 
Sai käidud koertekrossil kus osalesid Anete - Laraga ja Laura Sassuga. Täna mõtisklesin, et viimane aeg on muuta Sassu hüüdnimi passis seisva nimega. Miks Casy sobib talle rohkem ja ikka emase koera nime moodi.  Ta on seda väärt, kuna on ta mul teraapia koer, siis koer peab väärima veel paremat kohtlemist ja tähelepanu. Käisin jälle üks päev töö juures, kus vanuritel lähevad silmad särama, kui koer neid nuusutab ja paitada laseb. Ka minul enesetunne kasvab, vaadates vanuri silmades sära ning soovi koeraga kontakti luua. Hetkeks tekib kohe mälestustes sobramine ning juba nad avavad suhtlemaks ja meenutusteks, et pajatada oma lemmikkoertest. Iga kord, kui ma tajun selliseid kohtumisi, siis südames tekib soe tunne, et näe ma saan olla veel kellegile vajalik läbi loomade. Hooldusõed palusid, et võiksin üks nädalavahetus, kui ilus ilm minna poniga neid jälle üllatama, just siis kui inimesed on õue toodud. Olles läbi koera inimese avama pannud, saan teada inimese kaugest minevikust ühte teist. Ega see ole kerge neil eraldatud lähedastest ning isegi koera nägemine dementsel inimesel on nagu hetk selguseks. Olen näinud neid hetki küllaga, kus koeraga suhtlemine on avanud nii mõnegi inimese sügavama poole. 
Hobused on õues, täkuga tegelen. Varsake kasvab kenasti.

Sain hiljuti teada, et seda tõugu koer pidavat olema väga.. väga.. väga õrn õuespidamiseks. Tuule tõmbusest pidavat kergelt kohe põiepõletiku saama. Kui ilm tuuline väga, siis ilma jopeta koeraga õue minna ei tohi. Olin seda kuuldes shokeeritud. Võtsin nõuks mitme loomaarstiga suhelda sel teemal ja mis selgus, et teatud koeraomanikud, kes kasvatavad või peavad koera lemmikuna, jah teevad nii, et igasugune ilma muutus võetakse kasutusele äärmuslikke meetmeid. Tekkis kohe järgmine küsimus, kuidas saab sellist koera kasutada jahis. Kuna tegu linnu ära toojaga. Ja sellega mu teema ammendus, pöördusin oma huvi ja küsimustega ühe teada ja tuntud jahimehe poole, kellel siis jahikoerad. Arutelu käigus selgus siis tõde, et kui mina tegelen koeraga pea 7-10 tundi päevas, siis linnas tihti piirdub kahe korra jalutuskäiguga. Ja need keda lihtsalt aretatakse näitusekoeraks lihtsalt jahisse ei sobi. Ma pole rahul nende vastustega, pöördun mingil ajal rahvusvaheliselt seda tõugu kasvatajate poole. Lihtsalt uudishimust, kuna mul läks igasugune isu uue koera majja võtmiseks üle. Saades ebameeldiva tõe teada. Mulle tundus, et mina kes olen aastaid koertega elanud  jäi mulle küll sellisest kasvatuslikust mõttest kummastav arusaam.

Järgmiseks nädalaks lubatakse soojakraade, ongi hea, peab alustama põllutöödega. Eriti suurt plaanis pole. Kartul on kindel, aga enne pean lõplikult sõnnikuveod lõpetama. Eelmise aasta istutatud põõsakesed valmistavad hetkelist muret. Ei näe miskit rohelits lehetippu kuskilt (kultuurmustika ja vampli taimedel) pohlad on ainukesed, mis rohelised. Lillepeenrad pean katma kanade pärast. 
Uurisin inglise springeri sügavamat tausta ja minu üllatuseks selgus ühe kenneli omaniku vestluse järel, et seda sorti tõug kardab kohutavalt tuuletõmmet ja üldse läks minu arvamus kenneli omanikust lahku. Uurisin ühe jahimehe käest, kes kasvatab saksa lühikarvalisi linnukoeri, kuna eelmine aasta sügisel olin mures oma sakslase pärast. Mida ma pean ettevõtma, kui ilmad jahedamaks muutuvad. Tegin endast parima, sai teisele meisterdatud fliismantel, kuid seda kasutada ei saanud kauaks. Üks hommik jalutas peni lihtsalt jälle ilma kõigeta õues ringi. Õnneks lahenesid asjad nii, et osa asju kogesin katse ekistuse meetoditega läbi, kui teised karvased koerad eelistasid õuekuudi heintes magada, siis saksa lühikarvaline eelistas maja siseselt (sadularuumis-välja ehitamata tuba), kus siis ka suur ahi mida vajadusel kütame, tegemist hobuvarustuse hoiukohaga. Nahk ei kannata niiskust ja vajab piisavalt sooja temperatuuri, et ei tekiks hallitust. Ja muidugi, kõik mis toimub selles toas, kuulen magamistuppa. Eelmine aasta soojade ööde korral eelistasid koerad majas ööbida ja üks öö... Nuputasin mina, et mis toimub. Kuulan ja kuulan, püüdsin selgitada, et mis häälega tegu - oleks nagu norskamine, kuid kuidagi metalne heli. Püüdsin mõelda, et kes võiks norsata. Kuna hääle järgi ei suutnud selgeks teha, mõtlesin, et lähen vaatan ikka, et mis või kes teeb sellist omapärast häält.
Vaatama minnes leidsin siis vaatepildi, Sass oli oma aseme vedanud ukse taha, kus seisis metallist pesumasina trummel auguga. Ja tema siis norskaski väga sügavalt nii, et tekkis omapärane heli, trummel tekitas omapärase kaja selle läbi.

Kevad ja märad.
Tundub, et kevad on ikka täiehooga käivitanud hormoonid märadel. Ja minu jaoks muutus elu juba peadpööritavalt raskeks. Märad alustasid küüni kallal oma lammutustööd, et pääseda täku juurde ja muidugi täkk seestpoolt, kellele siis muidugi hormoonid möllamas. Vedasin hoone olulistesse kohtadesse elektrikarjuse ja jälgisin lähedalt, et mis toimuma hakkab. Kes ikka uksele lähenes ja uudishimust nina karjusenöörile pani ja särakat saanuna kohalt karjamaale lendas. Nüüd on rahu majas. Täkk rahulikum, saan tegeleda temaga rahulikult ei tule keegi enam mind segama, kui käin täkku küüni alt välja võtmas, et tegeleda temaga. Kui loom on närvis on ta ettearvamatu ning ettevaatlik ja siis on ta valmis igasugusteks ootamatusteks. Viimased päevad on temaga väga meeldiv olnud.
Sai käidud sel aastal ka esimesel orienteerumise jooksul, rajal polnud viga, eks ööbiku raba üllatas, see mis ta 1981 aastal oli, seda ma eest enam ei leidnud. Sel ajal oli tehtud tervisrajale omased vahendid, kus joosta ning teha venitus-füüsilisi harjutusi. Ja tähistatud rajad km viisi. Natuke trööstitu mulje. Püüdsin miskit tuttavlikust sellest kohast leida, kuid ei. Rääkisin ka lastele, et kõik see paik oli kuidagi võõras, mitte miskit tuttavat.
Mõte oli ka orienteerumisele kaasata koer Lara, kuid tema viimasel hetkel keeldus kaasa naasemast, tekkis jälle suur hirm inimeste ees. Olen viimased päevad Sassut- Larale seltsiks kaasa vedanud, kuna Sass on tasakaalukas samas inimesesõber, kelle abile võin täitsa loota. Rapla linnas kahe koeraga liigeldes oli mõni inimene võhik koeratõu alal ja põgenes kaugel olles üle tee, arvates, et koerad on kõik hirmuäratavad. Muidugi Lara see tahtis igakord jälle kraavi põgeneda, et pääseda ära inimesega kohakuti jõudmast. Püüdsin leida taktikat koera hirmude leevendamiseks. Kuid üks võlusõna on, see on ,,edasi", siis nagu hetkeks unustab ja ei tee inimest enam märkama.
Ees seisab caniskross Pärnumaal, sinna plaanime minna kahe koera ja lapsega, esiti jään mina rohkem kaasaelajaks. Mul veel kahe päeva pideva treeningkoormuse pärast jalad päris valusad.
Üritasin veel pinki teha, kuid ei jaksanud saagi käes hoida, imestasin, millest käed nii valusaks läksid ja ära ruttu väsisid. Lükkasin pingi tegemise järgmisele nädalale.
Unistan veel ilusast ja huvitavast aiast, kuid ühe selle valmis vormini jõudmiseks kulub ikka pikk aeg. Otsin hetkel sobivaid plaate jalgteele ja ääriskive täidetud kattega kõnniteele.

Õhus on kevadet ning hobustel järjest armulõõm südames. Täna möllas ja püüdis täkule lähedale saada Testemona, aga praegu olen seda meelt no ei mingeid varsatootmist. Muidugi täkk marutab jällegi omamoodi, proovides isegi kahel jalal mööda seina ülesse ronida, kuid mida takistab on lagi... Uhh jube see kevad eriti hobuste poole pealt, lugesin täkule ning oma suguvõimelistele märadele sõnad peale, et see aasta tuleb neil ainult unistada täkust. Plaanin ühe tuttava mära juurde kuuks ajaks saata. 
Käisin täna kahe koeraga kliinikus, vaja oli vaktsineerida, sain väheke hurjutada, et oleksin veel pidanud tegema ussikuuri. Olin hämmingus... pidin äärepealt ütlema, et nii palju ja tihti... isegi hobustele ei lubata teha tihedamalt, kui ainult vajaduse korral. 
Pärast kliinikut läksin automaadist võtma raha, et pärast tasuda killustiku toojale (õu vihmaga kohutavalt porine) majauksest ei pääse ma kunagi autosse... mõte jah killustiku eest tasumiseks raha automaadist võtta, olles hajevil täna unustasin sellises olekus oma kaardi automaati. Olles juba autoga jõudnud Raela sillale, kui helises mobiil, vaatasin, et tundmatu number. Kuulasin ära ja eks muidugi ehmatus suur, pöörasin autonina uuesti Rapla suunale ning Maxima ette ja seal siis Stella mulle kaarid ulatas. Nii hea on tunda, et hobuinimesed tagastavad kaotatud just õigele omanikule. Super elu.
Mineraal ämber läheb väga hästi hobustele peale, juba poole peale limpsitud.
Herta oma pisikese Armastusega olid täna väljas, küll ta on ulakas hobupiiga, jälle karjusenöörist ikka läbi ja isegi üks post andis järele. Kurtsin lastele, et küll hobuvarsad nii ulakad on.. Aade mainis, et kas oled unustanud, et hobulapsed ongi ulakad. Leppisin sellega, kuna nad kõik mulle sellised tükke teinud, aga peatselt pean nad elektriga harjutama. Praegu käib Herta sellises aias, kus voolu sees pole. Iga kord Herta õue pannud titega, on nende seltsis mann kohe, kes tahab seltskonda.
Merisea poega kutsume Koaalaks niisama lihtsalt näo poolest meenutab. Kuid tema tulevik on selline, et peab uude koju minema ja  papa Lola peame eraldi panema. Elu on huvitav.

- 9 kraadi külma ja lumi maas. Meil talv tagasi. Hommikul töölt naastes lipsasin enne tuppa minekut veel Hertat ja tema lapsukest kaema. Eks pisikesed ole kõik armsad, kuid Herta olemasolu on mul väga oluline, siis kui mul traktor ei tööta või vaevab tol masinavärgil mingi probleem. On Herta see, kes peab siis alati hädast välja aitama. Ja siis eks arvata võib, et Herta saab omale suure tähelepanu, kuna aastaid lisandub ja hobune aastatega vanemaks jääb, siis on vaja toekamat vedajat jälle. Kuna Liptoni ja Herta ühisel meelel sünnitus seda mõtet ka kannab. Hea meel, selline tunne nagu mina oleks ise millegi erilisega hakkama saanud, aga see selleks. Iga päev meie peres muust juttu polegi, kui Herta enda lapsest.
Sain eile siis kätte 20 kg ämbri, kus sees mineraalid. Näis kuidas see hobustele peale läheb. Sool&küüslauk on poole  peale limpsitud, kuid kõige enam võetkase hoogsalt lakukivi. Loodan, et hobused asju mõistuse piirides või doseernigud nendes pangedes õiged, mis ei tekita hobustel terviseprobleeme. Kui olen midagi ostnud kasvõi mineraale või kaera või müslit, siis ma tunnen alati sellest ülimat suurt head meelt, tahan ikka, et nendel neljajalgsetel  võimalikult kõik ok korras. Lihtsalt jälle korralikult alanud päev.

Panin meelega lumise pildi, jah nii see on, et talv võitleb kevadega. Eks mõne aja pärast ole näha, kes peale jääb. Täna panin Herta titega mõneks tunniks välja ja jalad olid okei. Varss lustis õues olemist, nende karjamaale lisanud meie pisike isepäine mann, kes siis üritas suhelda Herta L'amurellaga ja pisike merisea notsu on ka vahva tegelane. Iga uue looma elu algus on vahva.