30. aprill 2015

Mina pole veel oma elatud aastate jooksul nastikut näinud, kui ainult piltidel, siis paslik lugu Muhu saarel juhtunust.
http://ilm.ee/?513749
Läksin eile metsa, et veidi koristada, kuid ees ootas üllatus. Tüki ruberoidi all, magas sügavas unes vaskuss. Mu erilised lemmikud. Tõstsin katte korraks eemale, et pilti teha ja panin selle samamoodi, hästi tasakesi tagasi, et mitte häirida romantilist und nautivat tegelast. Ühe pildi laadisin fb kontole, kuna selgus, kui palju leidub inimesi, kes pole näinud vaskussi elusuuruses. Ja tõin kohe võrdluseks, kunagi koduhoovi eksinud pruuni rästiku pildi, et siis saaks teha võrdlust ja teha selgeks erinevused. Kindlasti tekib küsimus, kus asub vaskussi pea. Pea on peidetud lookleva keha alla. Kuna minu sehkendamine tema ümber ei äratanud kordagi ülesse.
Ja see pilt siis aastaid tagasi tehtud ukse all. Kana tõstis omapärase kisa, ise karjus ja piilus toda keerdu tõmmanud siugu omapärase pilguga. Siin on madu kaitseasendis. Olen näinud, kui nad ka tahavad rünnata. Kuid siis, kui neil mingi kindel projekt pooleli näit. teed ületaval rästikul sai süda täis minu peale, et ma tal teed üritasin tõkestada ning suunata tagasi tee äärde. Siis tegi paar osavat hüpet ja rattakodarates ta oligi. Õnneks viga ei saanud, vaid piirdus arusaamisega, et ei tasu tehnikaga sõtta astuda.
Nautisin eile siis vihmapüha, mis hoidis tagasi õues toimetamisi. Õhtul korra uuesti tuulises metsas käisin, et panna uued karjapostid ning kas taastada okastraataed vanas vormis või minna üldse uuenduste teed. Võtta kasutusele karjusetaranöör...? 
Üks hea asi veel, koertepaberid korras, nüüd vaja veel teha kordusvaktsineerimised ja korraline ussikuur.  Kui arvestada majanduslikult kokku numbrid, kui palju kulub aastas koertele. Eriti, kui tegemist on veterinaasete kuludega. Järgmises kuus saab ehk ka Nordikule op tehtud, et emaste jooksuaeg hormoone väga pöördesse poissi ei ajaks. Kutsuti mai alguses toimuvale jahikoerte näitusele, kuid sinna ma polnud ühegi valemiga plaaninud.
Täna hommikul alustasin päeva juba 7.30 õues. Vaatasin üle traktori käivituse, kuid viimase aku lihtsalt jahedate ilmadega tühjaks saanud. Miskit panin laadima, ootan aku täitumist ning oodata ühe amteniku kõnet, et minna järgi lapse autasu jäätisele. Raplas veel paar kohta läbi käia.
Herta oli välja aiast smuugeldanud. Nosis naabrimaja tee äärest rohelist kõrrekest.
Hirmutav on lugeda kütuseaktsiisi lisandusmisest küttele ja majutusasutusele plaanitav käibemaksu tõus. Huvitav, kuhu maaelu jõuab...? Toetused mis põllumajanduses või loomakasvatajad saavad läksid sellest aastast tulumaksu alla. Peab kõik tsekid alles hoidma, kui järgmine aasta tuludeklatsiooni tegema minna.


29. aprill 2015

Õnneks uued  taimed elasid üle öökülma v.a. aktiniidia taim, mis lasi kohe öökülma järgsel päeval mustaks tõmbunud lehed maha. Olin väheke kurb, uurisin mõnelt aiateadlikult inimeselt, kas on võimalust, et too veel ellu ärkab? 
Uurisin väheke uute taimede hankimis hindasid, plaanin veel lisa hankida. Huvitavaid liike oleks ning annaksid huvitava sisu aiale. Aiast on puudu astelpaju, siis võiks olla erinevaid sorte mustikaid, jätkuvalt tunnen huvi leinavormi puude vastu. Huvitavad ka ühetüvelised sõstra-karusmarjapõõsad-puud ei oska õiget nimetust kohe pakkuda. Õpin siin elus kogu aeg midagi uut.
Vaja oleks veel happelist turvast tuua, olin ju eelmine nädal metsa istutamas. Ja seetõttu läänemaale ei jõudnud. Igaks asjaks on vaja aega, et kuhugile jõuda.
Kogesin täna jälle ebamugavusi, settin väheke enda sees seda teemat, et kuidas asja selgeks klaarida. ainus asi, alati edaspidi kontrollin teatud teavet, enne kui õige aja mööda lasen. Selles osas küsin endalt, et kes süüdi on...?
Õnneks eile sai miskit korda tehtud, käis külaline, kellega siis mõned kevaded tagasi Berliini reisil kohtusin ning hotellitoas mõned ööd veedetud. Ja see viis headele läbi saamisteni, kuni siiani. Kuigi meie elukohti lahutab pikk 4 tunnine vahemaa ja seetõttu ei ole meil omavahel tihedalt kohtuda. Kuid nüüd pean ilmtingimatta külla minema. Siiani olen jäänud lubaja rolli...päris piinlik kohe.

27. aprill 2015

Eelmise päeva hommikut alustasin vaikselt. Nautisin kodus olemist ning mõningaid tubaseid toimetusi. Õue minek oli mul vastumeelt, koerad korraldasid tormijooksu, et mind jälle metsa meelitada oma huilgamisega. Mõned koerte tormijooksud koos huilgamisega, ma ignoreerisin. Panin enne aiamaale minekut Nordiku keti otsa, et saaksin rahulikult uurida kasvama pandud taimede tervist ja ikka ringiga jõudsin seenepakkude juurde. 
Lõpuks oma tegemistega jõudsin juba hobuste juurde, olles andnud hobustele heina ning siis vaatasin, et koerad olid rahulikult lebamas oma kohtadel. Lasin enne tuppa minekut Nordiku lahti. Läksin vaatama oma lemmikseriaali Cobra11.
Seriaal vaadatud, sai siis lõpuk koertega metsa mindud. Koerad ei saanud esimese hooga aru, et nüüd on minek. Alles siis tõusis lärm, kui olime jõudnud poolde aiatagusele teele.
Metsas läksin koheselt oma lemmikpaika, võtsin mediteerimis asendi ning tegin 10 minutilise meditatsioon-hingamise, et saada tagasi oma vaimne-füüsiline tasakaal. Kogesin, et kolme tööpäeva erinevate pinged olid langed minule nagu koorem õlgadele. Mõnedele klientidele on arvamine, kauplus ja sealsed töötajad oleksid panged, kuhu võib oma saasta-kõntsa maha loopida (seda mõtlen mõtteliselt). Kuid nii ma ennast tundsin, väga raske oli ennast koguda. Olles meditasiooniga ühele poole saanud-mõtteid korrastanud läks elu jälle paremaks. Seni istusid koerad tähelepanelikult jälgides, et mida perenaine teeb. Linnukoerad meeldivad sellepärast, et nemad hea koolitusega hoiavad inimese lähedusse. 
Olles saanud koduste toimetustega ühele poole, pidasin eilseks plaaniks, et sõnnikut viskama ei hakka. Kuna siis oleks linnasõiduks väga väsinud olnud. 
Linna saanud, kohtusin Balti jaama Nunne tänava parklas onu-tütrega, kes viskas siis Toompuiesteele. Seal muidugi ei jälginud majade numbreid. Ja panin otsitava maja tagant hoopis kaugemale... ai-ai-ai mina kes ma hea orienteeruja. Teadasin, et kogu see maja on hambravimaja ja mis selgus, et peaauks kuulub koolile. 
Kohtusin uute inimestega Kaarli koolis ja õpilastega, kes siis alustasid koos minuga viimase õppeveerandi loodusringiga. Lasin esimesel tunnil joonistada lemmikpuu, läbi selle tegi veel mõni kas lemmikputuka või looma lisaks. Fantaasialend oli igal ühel erinev. Läbi selle tegevuse õppisin lapsi rohkem tundma ja nimeliselt kokku viima.
Kõige enam, millega rahule jäin oli see, et lastega sain koostöö sujuma. Pärast koolis viibimist läksin Rahva Raamatusse, kus üllatas naisturvatöötaja. Muidugi üllatama paneb, aga mul endal kurje plaane pole ja ei saa ka kunagi olema. Läksin korraks vaatama, kas on midagi mis mind huvitab. Minu jaoks on täiesti uskumatu, kuhu oleme jõudnud... kui juba turvatöötajaid vaja...

23. aprill 2015

Täna on tuuline ilm, kohati, kust autoga möödusin oli kohutav liivatorm teepeal. käisin Raplas korraldatavatel esmaabi koolitusel igaks juhuks. Kuigi oleksin pigem eelmine kuu soovinud, Tartus toimuvatel ratsaspordiga seotud esmaabi koolitust kuulata.
Koerad on pärast koertekrossi väga üliaktiivsed, et enam hingamisruumi ei anna. Muudkui nõutakse aga metsa minekut. Natuke nende liigne tähelepanu väsitab.
Täna siis kiirustades istutasin mõned uued taimed, aga veel on istikuid, mis ootavad maaettevalmistust. Pean taimed ööseks kinni katma, kuna ööd veel jahedad ja noored rohelised võrsed vast ei kannata jahedust. 
Oma uusi kolleege tundma õppinud, on tekitanud mõningad suhtlemis momendid arusaamatust. Õnneks olen kogu nende segasummas jäänud neutraalseks ning pole rutanud kellegi käest aru pärima, et miks või mis... olen aru saanud, et selle tõttu on kannatajaks üks kaupluse töötaja, kes nende juttu uskuma jäänud. Olen pidev ütleja endale, et vaata ja kaalu, enne kui asja päris tõeselt võtad. Tahaksin nendegagi läbi saada, aga miski takistab. Kuna meil kokkupuudet vähe, siis suhtlemiseks ning muudeks läbi käimisteks saab ainult konkreetse suhtlemisliini aetud. Ühist on graafik, kus näen nimesid, mis päeval keegi on. Ja parim mida enda jaoks leian on see, et las harjuvad teised minuga ja küll siis tekib oma aeg ka nendel minuga harjumiseks. Mul oleks palju küsimusi tööalaselt, aga kui puudub hea usalduslik ning ametialane soe läbi saamine ei ole edasi minekut ka minul.
Eilne lugu tekitas naljakat tunnet, et ühtäkki ilmus eitea kust siis üks kollegist turva välja ning ütles miskit. Muidugi on minul see meelest läinud, püüdsin seda täna enesele meenutada. Mida ta ütles, kuid mis teha mis meelest läinud see läinud. 
Praeguse kõige selle loo juures eelistaksin rohkem mingit ekstreem olukorda, mis tooks välja mulle omased tugevad küljed. Praegusel hetkel võiks öelda, et lihtsalt olla ja argiselt igavleva pilguga sihtida kaupluse ruumi ka päris ei soovi. Mu tugevus on lahendada probleeme mänguliselt... lohutan jällegi, et küll tuleb ka aeg, kus saan ennast tõestada. ... muidu jah kas see koht ikka sobib mulle..?

21. aprill 2015

Tiba aega, enne starti minekut. 
Laura ja Sofi II koht. 
Mida annab koeraga jooksmine? Hoolimine ning koostöö koeraga kasvatab arvestuslikult kellegisse elavasse paremini suhtuma. 



20. aprill 2015

Eilse päevaga sai pandud algus siis uute medalite sajule. Kahele tüdrukule oli veel pühapäevasest koerte krossist vähe. Siis jätkasid esmaspäeval südamenädalaga seotud, Jüriöö jooksu nime all tuntust kogunud valla korraldamisel. Anetel siis esi koht ja Aadel kolmas. Hea meel laste tulemuste ning innukuse üle. Eelmine päev olin ka üks huviline, kuid esmaspäeval metsaistutamise pool päeva jaheda tuule käes ei olnud enesetunne kõige parem. Ja ega kriis jää tulematta, kui füüsiline keha protesti märke jagab. Nii oligi, et teisipäeva hommikut alustasin juba tugeva kujulise peavaluga ja kaelalihaste kerge raginaga. Tundub, et vilutuul on teinud oma töö. Seekord ma võtsin valuvaigisti, kuigi ma ei poolda tableti ravi, kuna istutustöö on vaja lõpetada. Vaja üks koorem puid veel metsast ära tuua. Eile lapsi Pakametsa jooksult oodates ei jõudnud ma enam pärast metsa, lihtsalt jaks kustus kõige muu mõtlemisega unemaailma ... Kevad teeb oma töö.
Mõtted liiguvad, et saaks nüüd veel Liptoni maha müüa. Vaja oleks üks treeningvanker osta ja saaks hakata harjutama rakendiks ning üritaks ikka treileri hankida. Plaani on võetud Herta paaritamine puhtatõulise torikaga, kas õnnestub ei oska veel rääkida. Hetkel pole oma innast märku andnud. Saaks veel Mannule sobiva kõrguse ja peene kondiga peika.
Tänusõnad meenutuseks Larast, kelle pärast tuli idee, hakata osalema igasugustel huvitavatel koerte võistlustel. Lara on jäänud sügavalt südamesse. 
Hea meel ning tänust ülevoolav, kuid mõtted jooksevad, et nüüd miskit peame ka hobumaailmas tegutsema, aeg on sealmaal. 
Edasi tegudele... jee. 

19. aprill 2015

Vedasin tuppa peoga heinu jagades siis mitmesse puuri, et toitlustada teatud närilisi. Muidugi naudime ning iga päev võtame peopessa tillukesi järglasi nii merisea lapsi, kui jänku tillukesi beebisid, kes kahjuks veel pesas, aga muidu juba karvad seljas ja silmad peas. Nad on veel tillukesed. Kui keegi näeks missugune rõõmutants merisea puuris lahti läheb, kui neile suur kuhi heinu puuri tõsta. Tõeline merisea paradiis, kui heina pole, kuhu varjuda on nad õnnetud ja muutuvad omavahelises suhtlemises kurjaks. Kuid heinakuhi annab neile tegevuse ning igavuse peletamiseks roiakse ning rajatakse urge... see teebki nende eluviisi jälgitavaks ja tahe alati, et neilgi oleks lahe ja põnev.
Eile pääsesid hobused vabadusse ja nende otsimine oli paras seiklus ja nii mu päev kandis eile pealkirja hobumetsamaraton. Ja üldse muutus eilne päev väga eriliseks. Lihtsalt ühe inimese südamest toetav sõnum andis päevaks paraja emotsionaalse laengu, et töö juures möödus aeg 13,5 tundi lennates. 
Vanem tütar Aade ehitas aeda usinalt.  Mul endal seisab jälle metsas korrastada aed. Panin tähele, et Lipton kardab mind ja tormas ettejuhtuvast nurgast läbi ning purustas oma massiga ühe osa aiast. Nuputasin ning analüüsisin viimane öö, mis võib olla tegelik põhjus. Kas mu vähene tegelus temaga või hirmutas mu tööriietus... olen ise oma koerte peal tähelepannud, et kuidagi ka nende keha keel väljendab küll mitte hirmu, pigem kui karjajuhi roll nende silmis minu suhtes kasvab. Hämmastav mida loomad edasi annavad oskamata suhelda inimkeeli. Vaid kõik on mõistetav keha keelest. Üks päev dresseerisin võõrast koera poe ukse taga. Imestasin, koera kuulekust, kes jäi ootama poeuksest väheke eemal.
Nii üks nädalavahetus saab jälle seljataha. Viimased on saanud kogeda nii palju head ja parimaid toetusi. mis on andnud hea enesetunde. Vedasin jälle koeri krossile koos tüdrukutega  Muidugi seal läks hästi, tundub, et kui mõnes asjas läheb hästi, kipume unustama mõned elementaarsed tähelepanekud... nii nagu täna. Kes tahab tahtlikult kiirust ületada ja nii mul see juhtus ja veel 50km/h alas. Õnneks mitte küll palju, kuid jäin seadusesilmale vahele... nüüd siis tuleb väikse summaga täita riigikassat. Üldsielt on mul liiklusrikkumisi väga vähe.
Eks muidugi elevus, hea meel lapse saavutuse üle. Muidugi päev mis veedetud koerte keskel andis juurde uusi kogemusi. Töö Nordikuga jätkub, igal juhul Anete parandas 3 min eelmise aasta tulemusest enda selle aasta aega. Muidugi Lara sotsiaalne probleem oli see, mis meid jooksukrossile huvi viis. Juba täna tekkis ühel idee, et juba võiks hakata rahvusvahelistel võistlustel osalema. Teeme tänavu meistrivõistlustel osalemisega avadefilee orienteerumise alal.
Jätkame spordilainel. Plaanime ka oma talus ratsutajatele korraldada võistluse.

16. aprill 2015

Tööst vabad päevad möödusid kodus olemisega v.a. korra kohalikus raamatukogu külastusega. püüan meenutada millest vesteldud sai, kuid ei meenu miskit. 
Õnneks koerte paberid kennelisse saatsin ning järgmine nädal on koertemajandus ka korras. Olen tegelikult paberimajanduses korralik. Valmistume lastega koerte krossil osalema.  Ostsin täna uued traksid Nordikule jooksmiseks, muidu kui ta väljendab koerale omast intelligentsi on ta vahva koer, aga kui temas jälle puberteet möllab ja keevaliseks muutub, muutub koer ise vastumeelseks. 
Ühtepidi olen põnevil samas jälle tean, et ees ooatb mul veel Nordiku kastreerimine. Rääkisin ühe koerakasvatajaga Nordiku vasaku tagajala liigesepehmusest. Soovitas Vändra tohtritele näidata.  Ma ise arvan, et operatsioon temal ei aita, pigem vajab rohkem liikumist ja ta veel noor koer. Olen üldse tervete loomadeopertasioonide vastu. Kui oleks luumurd siis teine lugu.
Eile valmistasin perele kaerakilet, kuid piima unustasin suure kiirustamisega poest osta nii õhtu tuli leppida piimata söömisega. Kaerakile on siis parim, kui sellele lisada jahtununa piima. 
Olen viimase paaril nädalal tundnud madalat vererõhku, kuid kehast tuleva signaalist oletasin, et tegu on mõnede oluliste viamiinide ja mineraalide vähesusega. Nii ongi, et eelmise nädala keskpaigast olen võtnud B-kompleks ja C-vitamiini toidulisandina. Mingi mineraali-vitamiini vähesus organismis tekitab kehvveresuse ja kiire väsimuse. Imestasingi, et viimase nädalavahetuse laup-pühapäeval keset päeva uni maad võttis. Muidugi puhkama peab, kuid juba trenni läbi viies, tekkis väike kahtlus enda tervise osas. Kui juba hommikul ära joodud kaks tassi kohvi ei suuda ärkvel hoida, et mis toimub. 
Pean järgmise kuu kuupäevad ära märkima järgmise kuu töögraafiku tegemiseks. Järgmisse kuusse jääb kaks orienteerumist millest üks siis on maakondlikud MV. Ja üks tavaline kuus toimuv orienteerumine. Olen omas elemendis... 
Plaani on võetud, osaleda Eesti hobuse päeval Kurgjal noorte hobustega. Eelmine aasta ei käinud, kuid mõtted tiksuvad, et tahaks miskit hobuste üritusel osaleda.

15. aprill 2015

Jälle Lumi... 15. aprill ja maa on valge. Hommikul korra 5 ajal ärgates, silmi lahti lüües, et vaataks õue, miks väljas liiga valge on. Esimene mõte akna juurde jõudes tekkis oli uhh, jube jälle lumi... kogu mu puhkepäev rikutud. Plaanisin metsa minna, vaja on veel tõukoerapaberimajandus korda teha. Käin kohalikus raamatukogus, et teha sobiv ülekanne ja saata ära tõutunnistused koos ostu-müügi lepingutega kennelliitu. Keeruliseks aetud kõik. Samas tüütud-lisakohustused. Kuid koerad vaja enda nimele regada.
Siilionu porises oma toidukausis, muidugi toidu ja vee osas oli tal õigust podiseda. Kõik oli ju otsas, miskit lisasin krõbinaid ja täitsin joogipudeli veega. Ja turritav ja podisev okaskera lükkas oma nina toidukausi suunas ning kostus super matsutamine. Muusika minu kõrvadele. Loomake on terve ja isukas, mida enam saab veel head olla.
Nordik teeb oma mõistmisega head meelt. Paar päeva ei ole pidanud teda kinni panema. Ja mõistab isegi seda, kui pereliikmetel on uued väljaskäimise riided seljas... hing juubeldab selliseid tulemusi nähes.
 Töö juures on siiski arusaamatused õhus. Keegi midagi ei räägi, kuna üks turva tuli lagedale jutuga, et soovib lahkuda ning sellega seoses külvas parajalt juba teatamisega segadusi. Praegu olen veel uues kohas haavatav igasuguse halva uudise levimise suhtes. Kui on asju, mida ei räägita, aga levib meediakanalites või kellegi kolmanda suust ei tekita see kindlustunnet töökohas. Mis toimub... miks mind kõrvale jäetakse...? 
Õnneks mu hoiakud, oota-ära, küll ükskord miskit edasi räägitakse. Töö juures juhtumisi töömobiil välja lülitatud. Teatud segadus jälle, kuid pole likvideeritud. Püüan ennast lasta mitte häirida, kuid teadmatus ja suhtlematus ning püüd aimata, ei ole andnud tulemust. Pidevalt tülitada küsimustega tööandjat ka nagu ei taha. Ja kas sobib olla liigselt uudishimulik, kuigi teatud asjad ei kuulu minu teadmiste ringkonda, eks aeg näita. 
Kuna kauplusetöötajate õhkkonnas pinged levimas. Tavaliselt tõmbun eemale nendest inimestest, kes pingeid külvavad. Pidevas stressis olev inimene on kaaskondlastele tsipa ettearvamatu, kes püüab omal moel enda pingetest üle küll olla, kuid kas see tal õnnestub on kahtlane ja ongi probleemid majas. On inimesi, kes suudavad olla vabad kõiges ja nendega suhtlemine mõnus. Ja, kuid pean lihtsalt võtma, et töötan selles keskkonnas ja iga inimene on indiviid. Ise olen täis optimist ning käin tööl heameelega. Ei mingeid pingeid.
Ja mu üks unenägu läks täide... tegin nii nagu unenäos kästi. Pidasin päev otsa plaani, kas helistada unes nähtud inimesele, tegin seda täna ja asi osutus heaks, et seda tegin. 
Vaatamata kõigele mis mind ümbritseb ja mis keskkonnas olen ei tähenda mulle hetkel kellegi teise pinged vastuvõetavaks. Tunne, et olen kellegile vajalik olla on parim mida saan pakkuda.

11. aprill 2015

Tänane hommik algas mul vara, ei jõudnud küll kohvi juua, kiirustasin Märjamaa statoili tankla, et ära tuua nisuklii granuleeritud koti. Varustasin ka kanu teraviljaga. Pärast kõiki ringsõite koju naasnuna. Tegin kohvi ja koertele valmistasin toidu ja jagasin neile kõigile ette. Nautisin koerte seltskonda, kes matsutasid isukalt. Õu rõkkas hommikusest linnulaulust. Korra hommikul piilusin lihavõttejänkside pesa. Leides eest suuremaks sirgunud ja veel pimedad pojad. 10 päeva vanuselt avanevad silmad.
Merisea lapsed kasvavad ja on üldse väga aktiivsed, söövad juba iseseisvalt. Papagoidelt lisa pole juurde tulnud.
Täna sai matkatud ja platsitrenni tehtud. Päike oli nii võimas, et platsitrenn kujunes mul eneseületmisega... unetukk kippus silmi. Naljakas on see, et vererõhk langeb alla ja mu enesetunne unemaailma kisub. Miskit, kui treenitavad lahkusid, läksin tuppa, et arvutisse minna, kuid uni võttis jälle võimust. Miskit siis keerasin korraks teki sisse ja olingi kustunud ei kuulnud mobiili helisemist ega telekaheli. Olin nii sügavas unes ja ärkasin varasepimeduse hakul. Mõnus tunne olla puhanud. Mis sellest, et jõin poest tagasi tulles pudeli energia jooki. isegi see ei suutnud mind ärkvel hoida. 
Loodus eriti kevadine ere päike teeb oma töö.

9. aprill 2015

Naudin tänast kodus olemist 100-ga. Isegi ei taha suhelda, hommikul alustasin juba sellega, et tegin Rapla ringi viies ära mõned lapsed kooli ning ise mööda minnes toidujäätmetepange. põige maximasse, et võtta kapsapea, supikondi pakk ja prügikoti pakend, tellitud on sõnnikut, mida vaikselt siis klientide soovile koju kätte toimetama hakkan. 
Korra kohvitagavara täiendamiseks säästust läbi, kus odavmüügi kampaania teatud toodetel k.a. kohvile. Siis jälle kimades koju. Kodus avasin supikondi pakendi ning jagasin koertele igale ühele suu-ja hambapärase kondi. Nautisin nende rahulolu ilmeid. 
Kapsast alustasin leht lehelt jagamist toanärilistele. Ja eks ise rebisin sama tüki eneselegi värsket nosimiseks. Olles siis teinud esmased tegemised ja kohvi joodud, mõtlesin vaadata lemmikseriaali, kuid mu rahutuhing ei soovinud teleka taga olemist, pigem õuet koristama läksin. Andsin ka hobustele ninaesist kontrollisin väheke soolakivi olemasolu, tundub otsakorrale jõudmas. Tuleb jälle üks ports tagavaraks koju varuda.
Eilne päev oli ka vahva, enam ma pärast kahte või kolme tööpäeva väsinud pole. Pakatan iga päev energiast ja sisemisest rõõmust, mis annab hea positiivse tunde kõikideks tegemisteks. eilne orienteerumine läks ka hästi kokkuvõttes jäin neljandaks. Pole paha tulemus esimese korra kohta. Ja üldse lõpetada päev ujula külastusega, kus muidugi saunamõnusid nautida sai. Üldse mõnus olemine kõiges.... yess.

3. aprill 2015

Ajalooradadel

Kasari ajalooline sild

Vanaisa sünnikodu ja ... isa autasu mõis Eesti esimese vabariigi sõjaväeliste teenete eest.

Viimati elati selles majas aastal 1985.a. Ja elanikuks vanaisa ema Rosalie, kes elas kõrge eani. Majast on alles müürid ja ajaloolise tähtsusega mantelkorsten. 
Aastaid õitseb kevadeti hoovis palju metsikuid kollaseid tulpe.


Täna suure reede päeval oleme perega pigem puhkamise lainel, isegi hobused saavad puhata. 
Eile oli vanaema sünnipäev, meenutuseks süütasin mõtetes tema auks küünla. Viimati surnuaial käies sai seda ka päriselt tehtud. Kurb tunne valdab mõeldes neile. Kuid mis teha nii see on, kord on kõigil aeg lahkuda. Vanaisa ja vana-vanaema surmapäev ongi aprillis ja lihavõtete suurel reedel 11 aastat tagasi. Surnuaial käies, meenuvad ikka ja jälle koos elatud aastad. Vanaisaga sai palju kaasas käia, kelle kaudu sai nii mõnda Eestimaa paika tundma õppida. Vanaisa oli väga eriline inimene, kes meenub ikka ja jälle.


Mõnede hobuste kabjad said korda tehtud ning muud nipet näpet. Kanala puhtaks roogitud, et kanadel puhtam ja mõnusam elu oleks.
Merisea lapsed kasvavad ja pea on nad nädala vanused.
Üle mitme aja nautisin hommikust lebotamist ning oma lemmik-krimi seriaali vaatamist... ehh on lapsed nende pärast ma toda ,,Cobra 11" vaatma hakkasin.
Aias toimetanud ning ikka seenepakke piilunud, uurin jätkuvalt kuidas lillepeenras lillesibulatest lilled arenevad. Tulbid, nartsissid teen kindlaks, kuid mis kahe lehteda taga on ei oska öelda.
Ma ei mõista mis neil tammeka küla meestel huvi mu tehnikapargi vastu küll on. Ära tüütavad juba oma juraga ning ümber tehnika keerutamine.

Vabandan ette ära, et peo päeval mõtlen viimasel ajal lahvatanud Anna Levandi uisutreeneri ümber...olen minagi treener.

  ...selline halvustav kriitika kellegi anonüümse isiku poolt, paneb imestama. Treeneri amet pole kerge, kui on tegemist erineva tausta, isi...