Esimene öökülm on ka seljataga eks olulised külmaõrnad koduaia saadused kööki veetud ning öö hämaruses veel hobused sisse toimetatud. Nuputan mõistusega, mida ette võtta kahe teljelise traktori järelkäru rattaga, arvan homme võtan korra alt ning otsiks ülesse probleemi. 
Koerad on alustanud talvepeki varu naha alla kogumisega. Söögiisu on tõusnud kahekordseks. Imestan Sassu söögiisu tõusu osas. Vahepeal oli väga nigel isu. 
Hetkel hoian kahte hobust karjast sisetingimustel Anne-Mai ja Lipton, kuna nad lihtsalt ei austa hetkel karjust arvavad, et kõik õigused nende poolel. Akutoitega karjusetrafo ei anna sellist särtsu, mis tegelikult teatud pikkusega karjusenöör vajaks. Lihtsalt toimetan ja tegelen nendega teisiti. Vaja on veel noorsälgudega tegeleda. Õnneks olen loomapidamishoonetest veel sõnniku välja saanud. See aasta on eriline, sõnniku soovijaid on juurde tulnud. Erakorraliselt on neid kes tulevad ise viivad kodust ära. Siis kehtivad sellised reeglid, et kes ise peale viskab omab transporti jne. saab selle tasuta. Mul lihtsam ei pea om jõurammukest kulutama.
Papagoid elavad oma sassissuhte kolmnurga elu, kuid see on lahe vaadata, millised toimetused ning suhted hetkel on välja kujunenud. Muneti juba üks muna, mille leidsin küll puuri põrandalt, tõstsin selle tagasi pesakasti, kuid kaduma on see saanud. 

Seistes sügisilmadega silmitsi tekkis meil ilmastiku jahenemisega probleem Laraga. Sai siis vaadatud koerte moeaksessuuaare, kuid võtab sõnatuks, et ühtepidi ikka kallivõitu koerte riided. Kuid õnneks on majas lapsed leidlikud ning materjali ja jagub saigi Larale isiklik dzemper selga. Mind ajab teda nähes kogu aeg muigama. Samas Lara tunneb oma vestis suurepäraselt ja tundub, et mängulusti see ei ole teda kahandanud pigem toonud talle isegi meeleolu. Sassul on tervis paremaks muutunud ja lausa hüpleb ja kargleb rõõmsa koerana mu ümber. 
Lara jättis viimase kuke murdmata ja nüüd valmistab täielikku mõistatust, et mis asi tõi tema kasvatusse muudatuse. Kas see, et muutsime hoovis kanade pidamiskohas koertele reegleid. Reegliks sai see, et keelasime koertel kaasa tulla kanadele toidu viimise ajal. Ühesõnaga kehtestasime reeglid kõigile... ja  seda sai tehtud kolm nädalat. Kas meie õnneks või õnnetuseks olles lasknud jälle kanakarja vabadusse hoovi peale, aga Lara pidi olema rihma otsas, aga teised koerad vabad. Ja üks kukk keeldus ööseks oma kuuti minema. Ja ei leidnud toda sulelist. Eks väike nukrus puges hinge, et nüüd midagi peab hüvasti jätma ja veel igaks juhuks mediteerisin, et juhtuks ime, et Lara toda sulisisandat siiski maha ei murra. Järgmine päev siis juhtuski, kus Lara andis teada, kus asub kukk puututamata sulistkeret kordagi. Eks esimene asi oli ehmatus, et mis juhtub ja siis kukk kadus jälle kuhugile. Kolm päeva viibis too kukk meil vabaduses, kui ükskord kätte saime. Kuid Lara ei puutunud kordagi. Praegu ma veel ei hõiska, kui asi on selge, mis asi tõi siis koerakasvatuses tolle muutuse. Koerakoolitus on võtnud väga huvitava pöörde, kui miskit toimub positiivses suunas, siis alati on meeldiv ning soov koeraga rohkem aega veeta. 
Nüüd mil ilmad jahedamaks läks, hoiab Laraga ka rohkem jalutuskäikude ajal mu lähedusse. Täna panin veel tähele, et Pipi proovib kah järgi teha Lara akrobaatilisi hüppeid mängimise ajal. Ja teiste koertega on hakanud Sassgi mängima. Ja täna metsa jalutama minnes oli mul lausa rõõmupisar silmas, kuidas koerad lõbusalt ja mõnusalt omakeskis metsa möllasid ja siis läks koeranina tööle. Jooksevad sikk-sakkitades minu lähedal metsas lõhnu ajades. Ja siis veel, metsas mul veel mõned hobused ja hea, kui mu jahikoerad jooksevad ümbruse korraks läbi hoiab lihtsalt metsloomad eemal ja nii säilivad aiad terved. Omapäi jahtimist pole, koerad hoiavad minu lähedusse. Lihtsalt võrratud elamused koerte seltsist.

Sügis saabunud.

Sügis saabus tõesti ja märkimisväärselt ruttu. Eelnevatel päevadel tiheda udu ja värvikate lehtede näol. muidugi rändlindudest kabjalised jällegi Farmeri ristikupõllu ründamisega. Õnneks nüüd võin jälle vabamalt hingata, vähemalt tehti ära ja nüüd pole hobustel sealt enam miskit leida, kui üle limpsida. Ei ole tunda, et võiks tekkida terviseprobleeme. Ristik toortoiduna pole kellegile eriti kasulik suurtes kogustes, kui seda mõõdukalt anda siis jah sama ka lutserniga. Osa hobused teda ei söö, aga mõni rumal sööb kõike. Mis Hertal juhtus lutserni söömise järel, teine päev põsed paistes (kus asuvad süljenäärmed) nägu musti täppe täis. Kolm päeva hiljem paistetus kadus, kuid kohad kus paistetus oli kadusid karvad ja tekkisid korbad. Sinna sai pandud salvi, oletasin sügelemis peletamiseks. Arvasin, et neid kohti oli sügatud.  Õnneks nüüd on jälle normis ja loodan, et lõpuks kaob see rändlus kah ära. 
Koer Larale valmistasid lapsed sügisriietuse, milega saab selliste niiskete ilmadega väljas viibida. Eile soovis väga sisse jääda. Mainin, et isegi teki panime koerale peale, võib olla olen mina rumal, aga koeral olid vappekülm ja ma ei saa looma nii vaadata, kui ta väriseb. Olen sellel teemal rääkinud ning üks loomaarst mainis, et selline väriseb koera psüühikast, et eelmised üleealmised on tekitanud tolles koeras psüühilisi muutusi. Mõned päevad varem märkasin koertes ka söögiisu tõusu ja nüüd pean mõnda aega lisama toortoitu (purustatud loomseid saadusi).
Laste abiga meisterdamise küünile uksed ette, et valmistuda talveks ning laudast on jäänud veel paar koormat sõnnikut välja visata, siis pean tegema kohalikku saeveski külastuse, et tuua saepuru, et alustada siis talvele vastuminemist. Ostma pean Anete tuleviku hobusele talveteki.
Mis meil siis papagoi puuris toimub, hetekl ,,sõda" naised on vahetusse läinud, üks vanema paari isastest ,,rikub abielu" noolib kõrvalt endast nooremat emast. Ja too noorik emasest on veel paras ülbe, kes on näidanud koha tolle härra naisuekesele koha kätte. Pärast puuride vahetust on papagoid päris elavaks muutunud. Toimub ikka tõeline linnuelu. Muidugi sai ju lisatud pesakast prooviks. Muidugi meie enda eakas paps Tipi on nii sillas, tütar Laura ristis noorukist emalinnu Tuviks, kes siis on meie Tipi silmarõõm. Muidugi see silmarõõm ripsutab ikka mitme isaslinnuga tiibu... on alles loodusmaailm imeline ja õhtutundidel pole lihtsalt igavust tunda, kui neid jälgida.

Sügis

Septembrikuust üle poole lennanud minevikku. Kuid elu oma argiste sügistoimetustega pressib vägisi peale. 
See nädal siis  ühel raamatuesitlusel ehk  päälinna õhku  nuusutamas käidud. Midagi erilist polnud ja emotsionaalselt ka juurde ei saanud. Eelmine nädal korra viibisin jällegi Tallinna Matkaklubi seltskonnas ning matkatud Kõrvemaa maastikukaitselalal. Tegelikult oli see ettevõetud, et tutvuda ühe RMK 370 km matkateega Oandust Iklani, mis siis võetud eesmärgiks etapiti läbida. Järvi Järvistust alustatud ning lõpetades Koersilla parklas, kus ootas siis autojuhte üks auto, et pärast kollektiivselt tühjade autodega Koersilla parklasse tagasi sõita ja võtta peale seltkond, kel puudus oma transport.
Muidugi sügisega kaasnevad alati tetaud ränded, kas linnu, kodus aga hobusteränne. Tundub, et autoriteet ei pea olema oma kodust, piisab vaid ühest ulakast üksikoodu hobusest, kel meeldib aeg-ajalt külapeal tuuritada ja märkamtult võõraste aedu lammutada. Nii olgi, et ühe päeva jooksul sain mitu kõnet, paljud arvasid, et tegu minu hobusega. Kuid teades, et minu kari üksikult ei kola, peab uurima, kellele too suks siis kuulub. Tegelikult ajab väheke muigama, kuid igapäevaselt ei viitsi küll oma karja külapealt püüdmas käia. Ja teine probleem võib tabada kohe allergiate näol. Mainisin üks päev siinses blogikeskkonnas, et Hertal allergia. Nii see oli, allergia on taandunud ja elu kulgeb jälle oma rada. Arvasin õieti, et üks öö mil Herta Testuga öösel metsakoplist vabadusse pääsesid, leidsin nad ju ühistu lutsernipõllult, pärast seda kohe näo nahk väga imelikult moondunult mulle vastu vaatas. Kuna pidin käima hobusega ühel lapsesünnipäeva peol siis pidin tegema väikse nahatöötluse, et hullem osa ära peita. Kuid tänaseks ei ole midagi arusaadav, et tegemist allergiaga oleks. Teatud kohad nahal kas kaotavad karvad kergelt paistes ning silma hakkavad hallid punnid. Aastaid olen tähelepannud, et noortel hobustel kipuvad aeg ajalt välja lööma soolatüükad ja ma pole nende eemaldamiseks midagi ette võtnud. Tavaliselt kestab selline periood, kuskil 1-8 kuuni ja siis ühel päeval on need kõik kadunud.
Laraga on mul kostöö edenenud hästi isegi vaat, et väga hästi. Mainin seda, et tegelikult armastan väga puhtaid riideid, kuid koera usalduse võitmiseks olen selle mõtte ohvriks toonud. Lara südant ning lähedust võita, siis olen talle seda lubanud, ei pööra liigselt keelamisele. Keelan kanala juurde minemise, siis hetkel harjutame istumist ja kõrval käimist mida viimast ei taha eriti hästi teha, kuid ma ei heida meelt. Kui ma olen suutnud reageerima panna juba käsklus ,,Siia" siis ,,ei tohi" ja ,,tubli" mis selgemast selgem. Mainin, et kuulekust ma ei pea karmilt nõudma, kõik tuleb lihtsalt ja kergelt. Minu meetod on koeraga suhtlemine individuaalne. Kergelt kuuletuvad Pipi ja Lara, Sass on vahel kuulmatu. Sohviga on nii ja naa, eks tal aeg seal maal, kus tal on tulemas esimene ind, siis tekib kah kus sõnakuulmine ei ole in vaid uudishimu ning peremehe käskluste eiramine ja salaja kodust välja hiilimine on näitavad märgid lähenevast jooksuajast. Eks näe, kuidas kulgeb, valmistun selleks.  

http://www.academia.edu/4359063/EESTI_LOODUSLIKUD_TOIDUTAIMED._Kasutamine_18._sajandist_tanapaevani_Wild_edible_plants_of_Estonia._Use_from_18th_century_to_modern_days
VVäga huvitav raamat on ilmumas, olen ise minemas selle raamatu esitlemisele.

Vahel paneb mõtlema, et miks peab jälgima loomade igapäevast heaolu ja tervislikku seisundit ikka selleks, et avastada kiirelt loomas teatud haiglaslikke seisundeid.  Hertal on löönud kummaline allergia välja, nüüd jälgin, et millele ta on. Mis põhjustas ulatusliku karvutud lapid koonul. Esimene kahtlus, et lutserni allergia, paljuski võib lihtsalt oletusi teha. kui hakata uurima laboratoorselt, siis see analüüs võib päris kirjuks minna. Mitmeid põhjuseid, kuid lähtun oma kogemustest, jälgimine on esmasem, et mida loom sööb. Enamuse allergiatest tekivad siiski söödast, teine tegur võib kajastuda välistest,. Igal juhul allergia on väga lai ning õiget diagnoosi ei saa kohe panna. Tänavu aasta suure kuivusega on Herta kabjad veel õrnemad, kui varem. Kipuvad kuivama ja vajavad ravivat kabjaõli. Samas mineralide ja lisasöötade andmisega pole ka koonerdanud,aga imestan, et suvel on kabja probleemid temaga suuremad, kui talvel.

Viimane kana, kes jäi kogematta Lara hammaste vahele jäi elama. Nüüd mil veel 1. septembril tõime isase lumivalgepardi kanadele seltsiks. Ja eks mu sulelised piisavalt ehmusid ja kes enamused eelistasid istuda õrrel või pesakastis ning vigastatud kana  pesakasti all peidus redutas. Hommikul sulelisi söötma minnes tõstsin peitu pugenud haavatud kana liivakasti. Panin vee ja vilja ning eraldi kaussi veel pehmet sööta. Ja siis uus peategelane isapart asus vee kallale. Mõnusalt lödistades ning vahepeal siis vigastatud kanaga suheldes, tunnistan et tollest hetkest leidsid kana ja part omavahelise suhtluse järel, et neil on midagi ühist ning miskit hakkas susisema. Ja nüüd kana jalutab oma jala peal ning nende kahe vahel õitseb tõeline suleliste armuromaan, kuhu see küll välja jõuab ei tea. Sööma tulek on selline, et isapart annab teed oma sõbrannast kaagutile ja teised peavad ootama, kui paarike on eine võtnud ning kuhugile ära ennast poetanud. Saavad teised ligi astuda. Esialgu ei saa neid õue lasta vabadusse, kui Lara rihma otsas. Laraga probleeme pole, olulised kuulekus käsklused on selged ja ei ole midagi rasket olnud õpetada.

Eile Aade vahetas papagoidel puuri ära, aitasin tal seda kaasa teha. Kuna ma ei leidnud suurele puurile rakendust ning viisime kõik tingimused vanasse enda omasse üle, meil on siis ümarate vormidega. Millegi pärast meeldib mulle see puur rohkem. Täna siis üks lindtegelastest avastas, et toidunõu kaas on eemaldatav noka abiga ning selle ava kaudu vabadusse naasta. Ja oi milline vabaduse nauding siis avasin puuri ukse, kust siis lendasid pea kõik sulelised välja. Ja tundub, et tänane päev võib väga edukaks nimetada lennuoskuste poolest, siis selge on maandumine ning oskus tagasi puuri minna. Igal juhul edu on lõpuks saabunud.
Täna hommikul ma enam oma hobuseid aiast ei leidnud, võtsin nende otsimiseks aega kohvitassi najal. Üsna varsti vanem tütar õuest naases ja teavitas head uudist, et kabjalised kodus. Hea seegi, ise tulid, mul jalavaeva vähem. Andsin neile preemiat ja panin sisse, et aed jälle korda teha. Imestan, et miks öösel ei anna trafo niiskuse mõjul ühendust ja karja valla päästab. Miskit peab ka tolles viga peituma.
Eile said siis neli hobutitte oma kiibid. See aasta läks asi kiiremalt, kui eelmine. Lihtsalt pöördusin õige inimese poole. Hea on suhelda sellise inimesega, kes jagab nõu sporthobuse välimiku kohta infot, üks asi on inf kirjandusest ja teine asi kogemustega inimeselt, kes oskab asja seletada nii, et see osutub vastuvõetavaks. Igal juhul hea meel, et need asjad nüüd korras, arvan, et pean siiski liituma EHS-iga lõpuks ametlikult, kuna mul neid passiga ja ohustatud tõugu hobuseid tekkimas. Kahju on, et me ei ole saanud Hertalt järglasi või siis parem öelda, et ei ole saanud paaritada teda sobivat tõugu täkuga. Kas puudub ind või tulevad ette muud olukorrad, kus mul jälle pole selleks aega. Vähemalt eelmine aasta oli ind, aga mul puudus aeg.
Ühe koeraga on mure, olles suhelnud mõne vetiga, et veidi eneseusku ja kahtlusi kinnitada. Olen saanud lõpliku kinnituse, et muud ei jää, kui asi opiga leppida.  Enne pean käima uuringutel ning saama siis kliiniku poolse kinnituse, et asi mida kahtlustan vastab tõele ja millised meetmeid siis nad pakuvad. Eks hetkel tekita olukorras finantsiline raskus ja mõte, et kelle poole pöörduda valmistab mulle suurt stressi. Eks näe mida ma välja mõtlen.

Midagi veel suvest.

Dirhamis muinastulede ööd veetmas.

Jänkupisipere, kellest nüüd juba kolm on leidnud uue kodu. Kahju on, et ükskord kasvavad kõik suureks. Nimetame veel jänkuperet koerte 3D kinoks. Millegi pärast meeldib üksisilmi neid jälgida samas keelega üle nina tõmmates...arvata võib mida mõtleb üks koer... tegelikult lahedad tegelased.

Papagoid, kelle sädin annab teada, et majas on elu.

                                              Merisea pere pesamuna veel nimetu, ootame kui kasvab veidi suuremaks ja saab määrata sugu.

Isane merisea notsu nimega Mr Lola. Eks selle merisea nimega oli väike onkelma.

Õnneks hobused püsivad jälle koplis, aga millegi pärast kippus asi juba kontrolli alt väljuma. Ostsin jällegi karjamaa mineraale kausiga ning lakukive. Mineraalikausi viisin metsa, aga kivid unustasin autosse, kuigi suuremal karjamaal jätkub veel. 
Lara muutused on silmnähtavad, tänasel ööl, mil ma lastega aidas magasin mainin seda, et koeradki meie seltsis, siis paar peni ikka sügavalt norskasid. Omakeskis mõeldes, et inimeste maailmas inimesed tülitsevad omavahelistes suhetes, kui keegi norskab, aga koerad ei tee numbrit ja magavad vat veel sügavamalt. Ärgates ainult selleks, et kui keegi kas liigutab või keerab külge. Olen harjunud, et koerad panevad inimest tähele. Laraga on veel see teema, et käib omapead hiire jahil, kuid ühes asjas sain teda veel tundma, et võõrasse aeda ta ikka nii julgelt ei lähe ja kui trepi ees istuvad kolm kassi, siis nende ees roomatakse, et jõuda ohutusse paika.

Vahel liigne helluse jagamine võib lõppeda sellega, et hobused arvavadki, et iga kord kui nad kamba peale aia lõhuvad ning putket teevad saavad nad maiuseks leiva.  Eks ma eile nii talitasin, aga viimane piisk karikasse, kui nad juba õhtul kolmandat korda voolu all oleva karjuse lõhkusid. Ja neid juba mööda metsa taga ajama pidin sain aru, et olen vea teinud. Proovisin isegi korra Eti omanikule helistada, et see oma märale järgi tuleb. Pean nentima, et too mära sel aastal siiski ei tiinestunud. Esiteks täkk ei võtnud omaks ning ind oli väga nõrk mille tõttu täkk erilist huvi ei tundnud... võib olla oleks pidanud nad varem kevade poole tooma.
Täna hommikune 4 tundi kulus aedade parandamiseks ning vahetasin välja plastpostid. Minu karjakopli postideks sobivad väga hästi ise tehtud metsakuivast meisterdatud karjusepostid. Katsetan nüüd kas jäävad karjusesse püsima, kui neid karjamaal vähem. Kallasin veel vett maandusvaiale ning mulle tundus, et isegi plõksumine muutus tugevamaks.
Kõik need kopli lõhkumised võivad olla ka tingitud liiga suurest puhkusest.Kui T.Toomet vet-i blogis avaldas mõtte, et koerad muutuvad  Kuna viimase augustipäevani käidi usinalt trennis ning nüüd mil ise ei jõua kõigi hobustega ratsutada. ...võib olla tunnevad ka hobused ahastust.
 Isegi olen mõelnud korraldada tasuta trenne, kuid jah iga kord põrkun oma mõistuses minevikus kogetud laste poolt oma arusaamade ning valetamiste läbi tekitatud probleeme. ... üks näide, kuulsin ühe täiskasvanud inimese käest, et mis ajast ma võõrastel lastel lasen oma pere pesu pesta. Mainisin, et kas see, et kui laps veab mõne käru täie sõnnikut ning värvib hoburiistu või olles pannud hooldama nahkvarustust... on see siis pesu pesemine. Eks on veel hullemaid juttegi. Juttude tegijateks on ikka need, kelle kodune kasvatus jääb lonkama.
Panen siia Veti blogi ühe artikli lingi... kus kirjutatakse puhkuse lõppedes koera ahastusest.
http://www.maaleht.ee/news/misc/loomaarstiblogi/tiina-toomet-puhkus-labi-koertel-ahastus-kaes.d?id=66686249

Meie merisea laps kasvab, täna lasime isa ka uuesti pere juurde. Mainin, et lahe vaadata, kumbki osapool otsis enesele sobiva koha heinte sees. Kuid seda ärevust enam polnud, mis isasel oli pärast emaslooma poegimise. 
Püüdsime läbi raskuste Lara kinni, et lasta korra kanad õuele jalutama ning näha parti Piilut, kuidas ta seltskonnas hakkama saab. Tundub, et meeldib tatsas oma töntsakal sammul tagumikku õõtsutades kanakarja järel. Ise vahepeal omasel häälitsusega suheldes kanade-kukkedega. Püüdsin Laraga kanade keskel olla, nii kaua kui ta on rihmas on okei. Sõna ,,ei tohi" on kapitaalselt selge, kuid siinnamaani. Täna käisin Lara seltsis naabrinaise juures õunu korjamas ning pidin mööduma kolmest kassist, kes kõhutasid mõnusalt esikutrepi ees asetseval puitlaual. Nii kui nad nägid koera, kerkisid küürud kui ka karvad, kuid Lara lömitas maadligi, ka minul oli tahtmine nii Lara kõrvale heita ja temaga koos roomata. Imestasin tema argust kasside ees. 
Sellel nädalal püüan veel koerte asemed talveks korda seada. Mingi aeg vedasin kõik õue ehk siis pesin, et talveks kõik puhtaks saaks. Sel suvel tuli ette nii palju puuke, lootsin ühele pihustatavale pudelitäiele, kuid jah... ei aita. Nii mõneks nädalaks, ainus hea näitaja, et olles vahendit selga pihustanud ja selle karvadesse hõõrunud, kukkusid  sinna peitunud puugid pots ja pots maha.  Puukidele mõjus koheselt hästi, kuid pikalt kaua küll peal ei olnud. Mõne aja pärast selgus jälle, et puugid on jälle olemas. Leidsin, et mida rohkem seda teatud aja tagant pihustan, seda tõhusam on selle abi. Kuid mõni aeg tagasi avastati, et kus Soomes üks koer suri kirbukaelarihma tagajärjel.
Varsti kiibistatakse, siis kastreerimine oh jah, sügis käes. Mul veel vaja üht-teist teha. Täkk sadula alla panna ning teha üks pikk matk temaga. 
Kõigele muule püüan aega leida veel oma ninaesise varude täiendamisele. Sai moosi keedetud ja kurgid hapnema pandud. Igal marinaad tuli suurepärane. Peaks homme veel leidma aega Tõrasoosse minekuks otsima pohli kui ka jõhvikaid. Saaks homme ka kanu välja lasta, õnneks viimane kana, kes Lara hammaste ette jäi taastub edukalt. Praegu hoiame kinni ning enda juures toas, kui kanad õues. Kuigi mainin, teda on raske toas hoida, kipub ikka õue minema. Loodan, kui ilmad jahedaks lähevad tahab rohkem sees olla. Nii see on...

Juba septembrikuu.

Juba september, ohkama võtab, kuid üllatus momente jätkub meilgi. Nüüd on siis merisea paarikesel ühine lapsuke - täna sündis. Korraks sai isane mr Lola eemale tõstetud, et merisea emme saaks rahus poegida ning lapsukesega puhata. Nii nummi on see lapsuke juba silmad peas ja puuris jookseb.

Kanakarja täienduseks lisandus pardipoiss, kellel lihtsalt polnud talveks ruumi ning kes pakkus oma kohaloluga ühele koerale seltskonda. Ja nüüd siis meie kanakari muidugi ehmatusest hoiavad teistest igaks juhuks eemale.

Suvi oli erakordselt suvine ja töine ning meeleolukas. Ei saa kurta millegi üle. Nüüd ei jää muud üle, kui hobuvarssadele kiibid ja passid korda. Järgmiseks siis halvem osa, mõned täkupoisid vaja lasta ruunata. Eks töid ja tegemis jagub kuhjaga, kuna täna hommikul leidisin hobuse karja lähedal olevalt heinamaalt, siis sai karjakoppel kiiremas korras edasi tõstetud. Jamaks osutus see, et Raplast koju sõidul purunes esirehv paraja pauguga. Õnneks poeg kes hetkel kaasas aitas purunenud rehvi tagavara rehvi vastu. Järgmine nädal, aga uued esirehvid vaatama, saab siis selle tagavara rehvi koos veljega jälle tagavaraks panna.