25. veebruar 2019


Hakkabki veebruar läbi saama. Tänavu aasta oli üllatus, et veebruar oodatust soojem tuli, kui tavaliselt veebruarikuu on olnud. Isegi Tartu suusmaraton toimus osalt juba sulanud lumega, kusjuures öised miinuskraadid tekitasid rajale korraliku jääkihi, mis tõttu oli sel aastal palju kukkumisi. Mis puutub see meie taluga, aasta alguses kaalusin, kuid nähes stardimaksu ei tahtnud sellist summat maratoni rajale kulutada. Kuigi eks unistus on, et kunagi tahaks selle pika otsa ikka ära suusatada. 
Täna koju naastes olin ma nagu tühjaks pigistatud sidrun emotsionaalselt. Mida ma ümbritsevast maailmast ainult loen, kui palju on negatiivsust... mis toimub ... hallo.. ärgake inimesed, kas te näete, et kevad on saabumas. Leidke midagi head... Tore, et mõned inimesed leiavad, et peavad päästma abitusse seisundisse jäänud metslooma, kuid leidub mõni kes vihkab metsakutsut ja hakkab külvama vastupidist alles aset leidnud sündmusele... Jah, kuid eks on ka teistsuguseid juhtumeid, kasvõi alles hiljaaegu tuli mulle ühe tõukoera pakkumine... mis pani mind ikka mõtlema, et milleks inimene võtab koera, kui ta ei viitsi puberteedi ikka jõudnud koeraga enam tegeleda. Ja kummaline asi, et siiani pole alles ühtegi koera, keda ta viimase viie aasta jooksul on võtnud... 
Miks võtab inimene kutsika, kas mõttega, et kutsikas on nunnu või lihtsalt teavitamaks oma ego tõstmiseks, et tal on tõukoera järglane... 
Mul on ka paar koera paberitega, kuid mul pole plaanis nendega eputada ja ega oma ego tõsta. Kuna olen aastaid omanud krants koeri, siis tõukoer on väljakutse ja suurem vastutus. Kuid mõte ja unistus on ikka oma kennel luua, mis mulle meeldib tõukoera poolest. Käia näitustel ja võistlustel ja teha katseid, et seista tasemel teiste tõuaretajatega...
Täna veidi väsinud, sest naasesin töölt, kuid väikse jalutuskäigu juba koertegega tegin ära. 

21. veebruar 2019

Õhtutuled! Elu on jätkunud ikka aktiivse inimese tegevuse külluses. Vahepeal peab tegema muid tegevusi. Nii ongi, et käigud Haanjasse Kaitseliidu karikavõistlustele suusatamises tõi mulle 26 osavõtja hulgas 23 koha. Olen osavõtuga rahul, sest tulemus oli parandatud silmaga. Nii, et ikka ettevalmistus radadel suusatamisest on ikka kasud sees. Muidugi rada oli raske, kuna ilm muutus tundidega plusskraadideks ja libisemine laskumisel oli täiesti olematu. 
Kuid jah on ka olnud jälle kurbi sündmusi, suri ootamatult meie emane nümfi emand. Kui loom või lind, kes ikka südamesse pugenud, on tema ootamatu lahkumine ehmatav ja ebamugav. Selle tagajärjel ikka tühja kohta tunda, kui puudus teine nümf. Meie Woodie iga päev kriiskas otsides kaduma läinud sõbratari. Endal puges nukker tunne, sest sai ju otsitud kuulutusi, kus oleks pakkumisi nümfi emandatele. Kuid siis sai helistatud Kika poe keti klienditeenindusse, kust tuldi vastu ja siis teada anti, kus poes leidub nümfilinde. Ja kuna esmaspäev mul linnas käimise päev. Ja saigi enne kooli tööle minnes kakaduu üle vaadatud Mustika keskuse Kika poes. Poes tundus linnuke kuidagi stressis... 
Kui pärast tunnikest siis taas poodi, et osta ära nümfkakaduu emane. Koju jõudnuna, kohe avaldas uudishimu ja meie uus emand mingit häält papp kastis tegi oli meie sõber Woodie juba kasti kohal tugitooli seljatoe peal häälekalt  uudistamas. Mulle meenus kohe jõulud, nagu tegu väikse lapsega, kes kannatamatult oma kingipaki lahti tegemist ootamas. 
Aade tegi kiirelt puuri puhtaks ja uus linnuke puuri, uks kinni. Ja sai lastud ka viirud uudistama, esialgu lendas meie papa puurikatusele. 
Puurikatusel osutas oma tantsuliste liigutustega meeldivust uuele emandale. Uus emand oli suht vaikne ja meelitatud isase tantsust. Ning isase igasugune liikumine teda nagu magnet kaasa kiskus. 
Lõpuks sai puuri uks lahti tehtud ning lasime asjal kulgeda oma ajasoodus. Ja eks vast minutitest kujunes selline olukord, kus Woodiel tuli nälg, kus läks puuri einet võtma. Ja potsti hüppas uus emand Woodiele külje alla ka sama liigutus sööma... Kuhu Woodie läks, seal uus tibu järel... Ja kui veel lendamise oskusi saime näha ning selle alusel tekkis meie arusaamisse, et linnuke on saanud elada täisväärtuslikku elu, kus ta on saanud vabadust tunda. Kuid see, et meie papa omaks uue linnu võttis oli meile ikka suurim õnn... 
Ilmataat keeras ikka korraliku vingerpussi, pannes ilma nutma ehk siis sadas alla taevalaotusest korraliku koguse vihmavett, vahele segades lumelörtsi... Suht libedad teed on kodus.
Ja nüüd üks õhtu elektririkke viis kaevus oleva veepumba täiesti rivist välja. Teab mitmendat aastat on meil jälle veepumba jama majas. Nüüd kus härra ainult naisterannas pesitseb, pole ju enam kes meil parandustöid teostab. Peab ennast juba harima hakkama...

1. veebruar 2019

Mõnus, tänane päev oli kah üks tegusamaid... Nii võimas tunne, et Laoumurellaga oleme astunud ikka sammu lähemale rakendamisele.
Nii me siis harjutame oma uueks tööks. Muidugi lume sees annab ikka sumbata.
Laoumurellat ei häirinud üldse, et nöörid vahel ta vastu kintse puutusid. Hämmastav ja milline õnne tunne valdab, kui enda kasvatatud hobust saab õpetada ja väga edukalt. Järgmine kord tulevad juba kasutusele trengid (puidust aisad) ja taas ikka rehvi vedu. 
Muidugi kolmapäeval taas lasteaeda minekul jälle ühes kindlas kohas Amanda oma lollust korraldama. Ja nii ta suutis taas ennast lahti tõmmata ohelikuga. Hertal selline komme, et tema ainuilt liiguks, ei taha seisma jääda nii kiirelt kui seda mina nõuan. Suht kõva peaga hobune, tüüpiline loom tori tõule. Sellegi poolest mis sellest korraldasid jama, mõlemad tahtsid korda mööda mu juurest koju tagasi tormata.
Nordikule sain siis uue jope, päris kallis, aga üks probleem. Kõik kinnitused ju plastikust ja rihmad pikad ja lahti libisevast materjalist.

Süva lihased ja milleks on neid vaja.

  Süvalihased on väikesed lihased suurte lihaste all. Tänu nende toele vaagnavöötmes, lülisambal ja õlavööl saame seista püsti ning ringi ja...