31. jaanuar 2011

Veebruarikuu.
Eile suusatasin paraja portsu maad maha, et uurida metsloomade elu nati kaugemal, kui kodu ümbruses. Ilvese asurkond on muutnud elupaiku. Mööda minnes külastasin metsloomade söötmiskohta. Liikumine loomade poolt on väga aktiivne. Metsa sisenesin Väiksema sihist - jõudes välja Härma (Ärma) talu maadele.
Silma hakkas kohati rebase visiiti tähistavaid kollaseid plekke lumevallidel.
Avastasin põtrade mõnusa elutsemiskoha. Värskete ja vanade magamiskohtade järgi oletasin, kohalikku niitu asutab nelja liikmeline noorte põtrade seltskond, rajad, söödud männikultuuride järgi. Lootsin näha, kuid oletan suuskade heli peletas lähedal olevasse tihedasse metsa varjuma.
Kaifimist vääris Hundilundi nimetuse alla koondatud hoiuala niisket maastiku. Seekord tänasin, et lume peal vett polnud. Suvi läbi on see teatud ala vee all. Nimetatud on seda rohkem sooheinamaaks. Ühel ajal õitsevad seal I ja II kaitsekategooria alused orhideed.
Jänestel on pulmad, kõik kohad on jälgi täis.
Ilveste arvukus on õnneks jäänud stabiilseks. Püsivatesse numbritesse, tundub, et eelmisel aastal on toonud ema ilves ühe kutsika. Ja sellega tehakse siis söögiretki.
Paaril korral trehvasin ikka mõnusalt suure mõõtmelisi metsakiisu jälgi ( isasloomale kuuluvad). Lõplikult kokkuvõttes sain ma vähemalt teada, et 15 km distantsi läbimisel 6 ilvese olemas olu ( liikumine - tegutsemine). Võib öelda, et mu suusatamine oli väga edukas.




Kas viimane jaanuarikuu päev.
Homsest juba veebruar. See kuu meeldib mulle kõige rohkem, kui päike kõrgemalt käib. Selle nädala ilmaprognoosiks anti sula. Nii lahe, hommikuti saab suusatamas käia. Lumi kannab peal, ainult kahju tunnen, et kitsedel ja raskematel loomadel on raske enese lume peal hoidmisega.
Vaatasin, et Pässul oli tekkinud veritsev haavand silma lau peal. Pean seda tohterdama. Olen natuke pahan, teadmata, kes talle on hambaid näidanud.
Mõni aeg tagasi oli mul tahe osta eesti tõugu täkk. Kuid tuli järsku pakkumine kahele ühe hinnaga. Hea küll, lubasin oma kindla sõnaga ja tavaliselt ma nii ka teen, aga asi läks kummaliseks, et mind mõisteti valesti ja hakati juba kummaliselt peale suruma. Vestluse käigus püüdsin hobuse omanikule selgitada, millal ma saaks järgi tulla. Tema soovis juba varem. Kuna oli tulemas pikk kooli nädal kahe eksamiga, mainisin veel teist korda seda.
Põhjus lihtne, kui ma ise olen kodust ära ei võta ma kunagi võõraid loomi. Mul on majas kolm mära, kes nimelt võõraste loomade puhul hakkavad aiast välja lõhkuma ja palju pahandust suudavad ära teha. Lapsed jääksid hätta selles olukorras. Ma ei taha, et lastel oleks selliseid hulle jamasid, kus võib asi õnnetusega juhtuda.Kui korraga kari küla peal helistatakse kohe ju mulle ja siis minulegi omaette stressi tekitav ebamugavus. Kusjuures mul puudub isiklik transa, siis pääsemine Tartust ei olegi nii kerge.
Peab elu olu vastama nii nagu enne, kui ma ka ise kodus oleksin.
Nii oligi, et minu mõistmine muutus selliseks arusaamiseks, hobuste omanik oli ise stressis ( 30 hobust ei ole nalja asi pidada ühel naisel= visata iga päev sõnnikut). Ja ei andnud enam aru, mida ta lõpuks tahtis.
Mina rasketes olukordades ennemini peidan oma probleemi ja püüan leida rahulikult asjale lahenduse. Ma ei mäleta, et ma oleks kellegile niimoodi miskit kaela tahtnud määrida. Helistades tunnis mitu korda jne.

29. jaanuar 2011

Hobused ja stress.
Kuidas hobused taluvad stressi?
Ega nad talugi, aga saavad aru, et midagi on nende poolt valesti tehtud. Alati, kui mõni noortest hobustest on aia katki teinud. Saab mingi muudatus hobustele korraldatud, mis neile mitte eriti ei meeldi.
Miks on neile vahel vaja stressi?
Halva käitumise eest, tavaliselt peab halvasti käitunud loomale lähenema sellise mõtte viisiga, et mitte tunnustada halba käitumist, siis see juurdub. Hobuste puhul kehtib reegel, iga halb asi mida vältida soovime on ignoreerimine.
Kasvatasin poni Katariinal enda juuresolekul teiste hobuset klobimise selliselt. Kui läksin kaera jagama, siis oli Kati alati esimene, kes kohe kaerakünast sööma asus ja teised minema ajas. Suutis ennast hirmuäratavaks muuta. Olen märganud, et need hobused kes on oma majas sündinud, on tegelikult üle kõikidest.
Jätkan ... alati söötma minnes ajasin Kati eemale ja lasin siis tõrjutud hobused sööma. Kati peletasin eemale. Umbes nädal võttis selline asi aega, siis kui ma läksin aeda, läks ise juba eemale tegi näo, et on maailma kõige õnnetum poni.
Kellest ei hoolita= õppis uue teema, et tõmmata enesele tähelepanu. Eks siis kui hakkas ilusti käituma sai ta koos teistega sööma lastud.

27. jaanuar 2011

Plahvatuslik idee.
Olen mõelnud, kirjutada kokkupuuteid loomarstidest ja nende kogemuste omandamisest oma elus. Täna ma lihtsalt jagan oma ideed = idee on lahe,aga kas jätkub püsivust ja tahtejõudu. Loomad ja nende tervis on ikka nagu perekeskne teema ajast aega olnud. Olgu need siis koerad, kassid või suuremat sorti hobused või lehmad, muudest pudulojustest rääkimata.
Loomaarstiks saanud inimestel on oma elukäik ja kokkupuude loomaderaviga = kõik on saanud alguse lapsepõlvest. Tahe aidata looma vajadusest, et see elaks, kuni elulõpuni.
Minu üheks lemmikraamatuks on saanud James Herriot, kuulus inglise kirjanik, kes oma algus aastad töötas loomaarstina, kes siis hiljem osanud, värvikalt oma sõnaosavusega panna loomaarsti praktikast kaante vahele.
Teine kes meil Eestis sellise teoga on hakkama saanud,Tiina Toomet. Kelle kliinikus on mul olnud au töötada ja praktiseerida, esimese abilisena, kui Eesti esimeses erapraksises. Kogeda sellise inimese kõrval isikliku kliiniku algus teed ja kujunemist. Elada pere keskel, kelle abikaasa Vallo Toomet tuntud, **Äripäeva** toimetaja. Ühtepidi on mul siiras tänu, Tiinale. Kokkupuuted erinevate loomaarstidega - rahvusvaheliselt.
Ka minu suguvõsas on olnud edukaid loomaarste, üheks oli mu isa-isa Arkadi Ojavee. Kõrge vanaduseni teenindas oma ümbruskonnas loomapidajaid.
Meenub mul kirjavahetus vanaisaga, kellelt sain tihti nõuandeid või mõtteid ta enda kogemustest loomade ravimisel.
Siia nendele ridadele ei suudaks ma kõike mahutada, sest loomaarsti nimekiri saaks üpris pikk ja igaühe eluloo juurde pikalt peatuma jääks muudaks mu blogi lihtsalt suureks juturaamatuks, mida lihtsalt enam ei viitsita lugeda.

26. jaanuar 2011

Maale omane elustiil.
Põlised maainimesed järgivad loodust ja loodusseadusi. Liikudes selles ühtses harmoonias annab oma mõnusa kulgemise, kui neid seadusi aktsepteerida. Mulle endale meeldib ja raskused teeb kergemaks võttes elu ette nägemisena.
Väga lihtne näide, kunagi ei saa teha heina vihmase ilmaga (silo tegemisest ei räägi).
Mulle meeldib vedada sööta hea mõnusa ilmaga, kui ei ole sadu ega tuisku. See aasta on see seaduspärasus hästi töötanud. Jälgides uudistes ilmaprognoose, siis saab ka vastavalt vajadusele veo töid teha. Kõiki asju rahulikult teha, mulle ei meeldi rabelemine ja närveerimine. Siis kui miski veel viltu kisub veel endast välja minna, kui selleks tõelist põhjust pole.
Tegelikkuses olen ma selline, et kui miski juhtub, siis põen pikalt ja kõike endasse. Räägin asjadest alati siis, kui ebameeldivast situatsioonist mingi aeg on möödas.
Kas või eelmine aasta kaevu kukkunud hobuse teema hirmutas mind isegi ajalehes artikleid lugemast. Minu jaoks oli see sokk, ehmatus mitut liiki segadust ning arusaamatusi korraga. Õnneks aitas paljuski kaasa töökaaslastega rääkimine.
Loodus, ilm ja hobuste kummalised käitumised.
Tänane ilm talviselt kena, päike paistis soojendavalt, sellised päikesed tekitavad hobustes juba kevadist elevust. Kappavad sellises kohas, kus on rajad juba sisse tallatud. Metsik kihutamine ja üksteise taga ajamine ning sügamine annab märku, et kevad ei ole enam kaugel. Üle tuleb veel elada veebruarikuu ilmad.
Kahju on metsloomadest, kelle jaoks terav sõrg mitmekihilisest lumest läbi vajub ja siis juba kõhuni lumes sumavad. Ainus, kes hetkel metsloomadest head meelt tunnevad on metsajänkud, rebased ja muud karvased, kes on väiksema mõõtelised.
Mets kubiseb loomajälgedest, mis sellest, et eile tuiskas värsket lund ei pane see kedagi ennast peitma vaid pigem tühi kõht ja sügav lumi ajab metsloomi rohkem sellisesse kohta, kus saaks pikali visata.
Super, täna vedasin kolm rulli silost ära. Vaadates alles olevaid rulle, siis peaks selle kogusega see aasta toime tulema.
Pean veel järgmine kuu kaera ostma, hobustel on tulemas karvavahetuse aeg, siis tuleb pöörata tähelepanu ka lisamineraalide lisamiseks söödale. Tavaliselt teen seda koos kaeraga. Oluline mineraal on se-e min vitamiinide olemas olu söödas.



24. jaanuar 2011

Nädal aega koolis.
Ühte teist ka korda saadetud kooliasjades. Ühtepidi koolis käimine on pingega, sinna minek, ega ma eriti ei viitsi, aga olles ühe kohustuse enesele võtnud, siis peab ka selle täide viima. Magusam on siis, kui asi on lõpetamiseni jõudnud. Õnneks on neid eksameid vähe, mida vaja veel teha. Kirjalikest töödest on vaja teha saksa keele sõnad.
Täna tegid mu kabjalised meeldiva üllatuse, panid jälle väikse seltskonnaga ajama, kuid oma jõudude ja mõistusega tulid ise tagasi. Herta juhtis, ainult imetlen teda. Tal on tekkinud karjajuhi mentaliteet.
Määrasin silo kvaliteeti. Hea lõhnaga silo meenutab meelõhna ja maitset, nii et mind ennastki paneb seda maitsma. Ühes rulli põhjas on sattunud varesputk ja silo sisaldab hapukat, kibedat maitset ning hobused seda ei taha.
Homme peab siis vedama sööta. Täna teen heinaveo.

21. jaanuar 2011


Kummitav laul
Üks veski seisab vete pääl ja veski tööd ei tehta sääl, oh tule noor ja tugev mees, löö veskikivid puhtaks säravaks... jne.
Juuresoleval pildil olev veski asub, aga Järvamaal , Ambla vallas. Lapsed käisid seal kandis ekskursioonil sügisel enne suurte lume tulekut. Tammsaare muuseumis ja eks oli muidki kohti. Vanem tütar Aade, tegi selle pildi. Meie kandis asub umbes sarnane Hollandi pukktuulik nimetusega Põlma tuulik, kus pidi kummitama. On see omaette ka kuulsust nii saanud.

18. jaanuar 2011

Pühapäev on muutunud ajalooks.
Oma päeva sai alustatud varakult, kiirelt käisin oma naabrinaisele õnne soovimas. Siis kiiremad tegevus tunnid saabusid, teate kui lahe, kuidas ma kaifin alati võõraste laste uudishimulikke küsimusi. Ka seegi, kui mõni laps varrukast sikutab oma küsimisele vastust saamaks on alati lahe. Kui viibin suuremas seltskonnas, püüan võimalikult olla tähelepanelik. Ehk jagan oma tähelepanu kõigile, kes kohal viibivad.
Ma tahaks laulda,, Pühapäev tore päev, tore päev, kõike siis saab teha koos,, nii ka meil 16. jaanuar möödus. Tänud Kairele, kel tuli mõte oma lapse sünnipäev meil korraldada. Ma ise nimetaks seda päeva ,, Sünnipäev meil tore on, kui meil hobune laua ääres maiustab**.
Väike jalutuskäik metsa, kus sai uuritud koos lastega metsloomade jälgi, ja anda hinnang võrdlemisega, kas tegu on tavalise metsjänesega või siis valgeks (valge talvekarvaga, mustad kõrvatipud) maskeerunud halljänesega. Jälgede võrdlusega saab kindlaks teha.
Lahe päev, meie lastele väga meeldib seltskonnas olla ja suhelda teiste lastega. Eriti veel, kui see toimub kodus.

15. jaanuar 2011

Karge laupäev.
Nii mõnus päev, eks külmataat viskas kraadid -8 juurde. Tänane päev on väga aktiivne ja tegus olnud. Hommikul koju saades pani imestama, et lapsed polnud koristamisega algust teinud. Natuke porinat, pingelist vaikust teinud, alustasin ise siis koristusega. Märkasin, et varksi ilmusid lapsed üks haaval kööki, et vaadata millele ma aega kulutan. Tegelikult oli meil koristamine ette võetud külaliste pärast. Tulemas oli reematk ja siis aega parajaks tehes, sai koristamisele pühendada.
Ma ei hakanud pikemale rajale minema, kuna üks 5 km lõik kiilas jääd, siis ei julgenud seda rautamata hobusega ette võtta. Eelistasin teha tunni ajase ringi.
Kõige rohkem paneb imestama minu kaduma minev aeg.
Ikka saabub pimedus kiiremini, kui mina oma tegevused jõuan lõpetada.
Täna paistab kuu, nii armas on kõik õues. Valge, et sai veel hilisel tunnil toodud heina rullist. Täna tõime heina Teelega.

13. jaanuar 2011

Allan Mõtus oli meie vallas tubli loomaarst.Diplomaat, seadusi tundev ja oskas alati abi anda.Kahju on,aga kindla palgalisena töötada on vast suurem mõte.Arvan, et peale minu on neid inimesi küll, kes kurvastavad Allani lahkumist. Tegelikult on mul siiani olnud väga head loomaarstid, kelle poole on alati olnud võimalus pöörduda, kui miski mis mulle muret teeb. Nüüd valin kindlamalt hobutohtri.


Eeva - Lota, on jälle vallatustega liiale minemas. Lõhub aeda, homme jätan ta sisse koos Flash Dancega. Mis Eeva ees, siis Päss järgi ja Amandast ei räägigi. On ulakad kujud kolmekesi. See on üks hobupubeka ea lollused, millega nad püüvad oma perenaist aktiivselt enese üle kontrolli hoidmas. Muidu ok, täna tuiskab valget lund ja maad katab värske pehme lumi. Homme kindlalt heina vedama.

11. jaanuar 2011

Missugune on päev hobusekasvataj elus.
Hommikul hobuseid vaatama minnes, mõtlesin, et poni täku tooks sisse. Kuid siis tormasid kaasa Amanda ja Eeva - Lota aiast välja. Eeva - Lota on ehtne hobuteismeline, hakkavad tegema riukaid. Eelmine nädal hüppas akna kaudu välja nüüd lõhub aeda. Need noorukid on ikka ühed suslikud. Eriti Amanda kes aitab igat sorti tempe välja mõelda. Tema on ees, on Eeva - Lota järgi.
Ühel hetkel nad karja ka välja lasksid, ega kari loll polnud, panid mööda metsa teed jooksu. Mina haarasin esimesed ette juhtuvad päitsed ja leivapätsi näppu, et saaks need va kabjalised kergemalt kätte. Sihi risti jõudnud vaatasin, kuhu kari suundunud on, minu õnn, et otse Kaarsalu teele. Õnn on et lumi maas ja jälgede ajamine natuke lihtsam.
Oo jaa, mis edasi. Varsti helistas Rahuoja abikaasa Erika, kes mainis, et hobused on Loe külla jõudnud, aga siiberdavad edasi tagasi. Nemad omakorda kartsid, et hobused tulevad veiste juurde sööma, aga nende lihaveised said minu õnneks. Kuna mu hobused pisut pelgavad lehmi, siis see need tagasi sundis tulema, nii et sain nad tagasi teel kätte ja leiva maiuseks kõikidele jagatud.
Kellukale panin päitsed ja istusin selga nagu indiaanlane ilma sadulata ja valjasteta.
Hea, et miskit suuremat trakat ei tulnud, siis oleks see kui viimane hops kadunud. Samas oli mul lahe tunne, vahe peal Teele mu kõrvale, tonksas ninaga mind, et tahtis kinnitust, et miks ma teda ei võtnud juht hobuseks. See on neile tähtis privileeg, inimese tähelepanu.

10. jaanuar 2011

Lõpuks kaua oodatud sula.
Missugune mõnus tunne eile hommikul töö päeva lõpetamiseks. Linnud siutsusid kevadiselt, räästad lahinal tilkusid nagu kevadised ojaveed alla. Nii mõnus, nii mõnus, ainus asi, mis mu peas vasardas, et koju saada ja hobustele sööta viivitamatult vedada. Kütte võtsin tanklast ja tegin veel viivu aega parajaks, et siis bussi peale minna. Otsustasin, et sel hommikul väldin teemat rattasõitu koju, et ennast säästa söödaveoks. Enne jõudsin bussi oote aja sees helistada koju abikaasale, et see paneks põkale pliidi kõhu alla soojenduseks.
Koju sain, ei olnud mul enam aega muuks, tass kohvi kosutuseks ja trakat käivitama.
Oii mis tunne, traktor käivitus imelihtsalt, kergelt vastupunnimatta ning mu meel täitus südamest tuleva lauluga. Ja kui veel kohalt liikuma hakkas oli minu jaoks sellest palju. Esimese rulli vedu läks libedalt ja see lisas mu enesekindlusele ainult pluss emotsioone. Hobused möllasid karjamaal, nagu kevadised sälud. Vaatasid, oiii perenaine ossa ja hoplaa, et söödarull veereb.
Missuguse innuga kohe kallale söösteti. Mulle meeldib selline hobuste innukus, see näitab, et neil on hea enesetunne ja tervis korras. Eks ma kipun üle hoolitsema, kui seda vaja oleks.
Koju sai veetud kolme nädala sööt, ühe rulli jätsin meelega väljapoole karjaaeda, et kui ma koolist tagasi saan, et siis ei pea kohe traktori käivitamisega vaeva nägema. Kui me perega jõumusklid kokku võtame on see silo rull heade tarkade mõtetega karjamaale veeretatud.
Oii millega Teele hakkama sai. Teele on mul üks erilis lemmik hobuseid, kes tajub ja tunneb mu meeleolust palju. Ma olen talle ülimalt tänulik. Olen korduvalt maininud, et ta tunneb ära, kui mul on halb olla või vaevab mind väsimus, aga eile valdas mind tänu tunne ( üks kohalik ajas hea tee silo rullide juurde, et ma ei pidanud hakkama käivitama russi) ja üldse, et asjad sujusid nii super hästi, siis see sula mõjus mulle kuidagi värskendavalt ning kammitsatest vabastavalt.
Mõtlesin,et teen väikse trenni hobusega poodi ja siis Teele tabas ära, et olin paljudest asjadest sillas, siis näitas temagi, et tunneb head meelt perenaise emotsionaalse seisukorra suhtes.
Tagasi teel tuli Teelel riukalik mõte minuga üle valli hüpata, ja siis sain aru, et hobune püüab mu tähelepanu, et ma elaks kaasa ka tema tunnetele. Oii missugune kima ülesse võeti, et tee peal sõitev auto peatus, oletan, et kartis tee ääres kihutava hobuse, tee peale järsku tormamist. Tegelikkuses kaifisin ise hobuse kaasa töötamist ning tajumist..

8. jaanuar 2011

Elu uudised.
Positiivsuse jõud.
Kui oleme tasakaalus ja täidetud positiivse energiaga, siis tunnevad hobused toetatult.See paneb neid meie kohalolul tundma turvaliselt ja kaitstuna. Kui oleme positiivselt häälestatud, on lihtsam leida kooskõla teistega, kuna tajume, mida abistamiseks tegema peame.
Me ei tohi kahelda sisemises jõus, sealt saavad alguse muutused.

Mõteldes nagu hobune.
Parim viis hobusega suhestumiseks onjulgus kuulata oma südant.
Hobusele on tähtis vaadata silma. Sotsiaalsete olenditena nad lausa eeldavad sellist suhtlusvormi. Hobused soovivad, et vaataksime neile otse silma, sest silmad annavad edasi meie mõtete energiat ja seetõttu on silmside üks suhtlemise viise. Kui jõllitame või vaatame teda silmadega, mis peegeldavad viha või mõnd muud tundekeerist, siis ärritame hobust. Silmad millel on pehme, selge ja armastav pilk, ühendavad meid aga sügavuti.
Süda on informatsiooni allikas.

7. jaanuar 2011

Kuidas taluda raskusi?
Millised on minu raskused?
Raskused, sõltuvad sellest, millega oleme kõige rohkem seotud. Maal annab seda võrd tunda, kui tehnika ei ole selline, mis annab iga kell lund lükkama minna ja kui kodus on keegi, kes ei suuda füüsiliselt eriti enam pingutada (kuigi vanus peaks seda lubama). Olengi tasa pisi vastutust enesele võtnud oma hobi ees. Kõige enam head meelt ja rahulolu annab hakkama saamine. Palju toetust ja koostööd pakuvad juba lapsed, ega karja hobuseid ikka ma üksi ei suudaks. On tekkinud ise enesest igale sobivad tegevused, millega keegi hakkama saavad.
Kasvõi koos heina tuua, juba Joel on see, kes tuletab pidevalt meelde, et heina on vaja, et millal lähme ja lähme.
Täna oli kehva päev, ei läinud plaanitud kava järgi. Siis selgus veel, et traktor, mis pidi tulema lükkama meie piirkonda, purunes miski (kuna mobiilis oli traktori müra, siis raske aru saada purunenud detaili nimetusest). Nii palju sain aru, et jäeti lumesahk tee peale, et minna töökotta purunenud detailile remonti tegema.
Ma soovitasin naljaga pooleks jätta silt *takistuse* juurde *Palun üle hüpata*.


6. jaanuar 2011

Lõuna tuule tuisk = läheb sulale.
Metsas on ilus, kõrge lumi puude all moodustab ebatasase lainelise valge maastiku. Sellises metsas kaob tuul puudelatvadesse, kust siis vahe peal ladvast lumekobakaid lumme potsatab. Lumesse tekib väike lehtri kujuline auk. Tänagi sai suusatatud, aga 6 km. Eile oli selle eest mitmekordselt rohkem 12 km.
Homme peab trakat korra käivitama ja silo vedama.
Hobused kaififad tõesti lumes jooksmist, eriti kui veel inimene neid suunab. Siis sirutatakse maksimaalselt esijalad välja.
Huvitav, kas homme on juba sula? Tahaks nii väga, siis tekib lumekoorik ja muidugi sellisele lumele on juba risk hobusega minna. Koorik mis paks ja astumise järel terava servaga võib jalga vigastada hobusel.

5. jaanuar 2011

Hobune lendab läbi akna.
Mõni mõtleb, et nali, aga mul ei ole see esmakordne. Ma juba aastaid ei kasuta hoonetel klaasist aknaid vaid katteid, et hobustel oleks võimalust välja vaadata ja ei teki niiskust. e Oleks rohkem õhku. Kuna maja otsas olev laut on madala laega, siis peab olema vastava arvuga hobustel värsket õhku ja ei tohi tekkida niiskust. Ma muid loomi ei pea, siis kõik on reguleeritud hobuste järgi. Tegelikult maja otsas laudas pean ma ponisid. Need väiksed ja vähenõudlikud loomad sobivad sinna ideaalselt.
Heina tooma minnes, trügis aiast välja Eeva-Lota, kelle siis puksisime kamba peale ta lauta. Ema oli tal, aga karjamaal, kes siis otsis last. Eks siis kui olime kodust lahkunud, see nooruke Eeva oma kangelasteo korda saatis. Lennates läbi akna ava, mida kattis vineeritahvel. Mis küll tekitab hämara ruumi, aga abiline, kes hetkel hoovis tegutses riidas olevate puudega. Olav siis ka märkaski, et Eevakene akna kaudu õue lendas, maandus ta pehmesse lumme. Mis moodustab ikka päris korraliku kuhja. Loomad on vahel ettearvamatud.
Täna panime Teele ree ja Kelluka saani ette. Tõime siis viimase osa rullist heintest koju. Kõik sujus hästi, arvan, et Kelluka rangidel vaja veel rangi roomasid lühemaks teha.
Kuulsin, et nädalavahetuseks lubatakse sajust ja sula ilma. Ooo, jee, super lahe. Lõpuks ometi, arvasin, et ilmataadul on kottidel põhjad alt ära. Ja annab kevadeni lund halastamatult. Nii arvasin mina.
Pühapäeval oleks vaja vedada silo.

4. jaanuar 2011

Koolivaheaeg ja lapsed.
Eile saabus meie päiksekiir. Ja elu majas muutus kohe säravaks ning toimekaks. Gerli on selline aktiivne ja teotahteline näitsik. Isegi meie lapsed hakkavad tema kohal olekus lausa välja mõtlema tegevusi hobustega. Eile korrastati ja katsetati sobivat varustust Kelli-Kellukale. Terve eilse õhtu oli maja saginat täis. Tuppa veeti sobivad rangid, sedelgad, otsiti ohjade jaoks materjali, millest siis Kellukale sobivad ohjad meisterdada. Ma ise teises toas kuulasin ja vahele hõigates nõuannetega, mida nad teeksid.
Ma ei sunni kunagi lapsi, vaid ma nakatun laste ideedest.
Kahju, et päeva valgust nii väheks jääb. Meil siis ka katsetus Kelli-Kellukas saani ette pannes jäi pimeda peale, uute kogemuste saamiseks täienes. Tänase päeva motoks sai meil nüüd, et kõik hobused saani ette.
Tegime trenni ehk siis rajasime minu jaoks, naabrinaise juures käimiseks hobustega rada.
Sadula all olid meil Teele, Teeba, Herta, Kellukas, Mooramamees Moorits, kaasas vabalt silkasid alla aasta vana Eeva-Lota ja Amanda. Vahe peal noorte hobuste vimkasid visates. Küll kahe jala peal keksides ja üks teist hammastega naksides. Meiega kaasas lippas koer Pipi, kellel siis koera asjatamised.
Vahe peal saatsin oma auto, romulasse. Ebameeldivused jätkusid ja otsustasin nendest loobuda. Kuna euro tulek tahab harjumist, tahaks natuke rahulikumalt elada. Ei pea mõtlema, kuhu pargin auto või mis jälle puruneb.
Viimane osa meie päevast jäi aga pimeduse tundidele. Kelluka saani ette panek ja heina toomine Lipa külast. Õieti käisime saani ja reega. Kellukas (väike poni) saani ette siis suuremat vedamas oli Herta (tori). Kellukas vedas esmakordselt saani, eks asjad mis ümber pandi tekitasid väikse erutuse. Kuid käitus super ideaalselt nii nagu oleks ta seda kogu aeg teinud. Kutsari teenistust Kellukal pidas Anete.
Olles siis rajanud labidaga tee heinarullide juurde, kinnitasime hobused ja lammutasime ühisel jõul ühe rulli. Laadisime siis lahtiselt peale. Kõige naljakam on selle loo juures, Joel kes sai jõulukingituseks õlilambi valgustas kõik see aeg meie tegemisi.
Tagasi teel ei tahtnud kuidagi Kellukas aiste vahel püsida, eks pimedas sai poni pahasti ette rakendatud. Küll püüdsime lisada, lisa keeruga rangiroomasid nati pingumale tõmmata, et look mitte maha ei vajuks. Oma neli korda sai seda kohendatud. Kellukas seisis vapralt aiste vahel, nagu oleks seda aastaid teinud.
Kui siis hoovi keerasime naersime südamest, kuna Kellukal tuli vahe peal kiirus peale ja kimas meie reest mööda ja läks juhtima. Joel oli siis selle väikse saani peal. Naerma ajas see, et nad olid nagu päkapikud, latern mis valgustamas ja väiksed lapsed ning ees olev hobune oli ka väiksemates mõõtmetes.
Kujutage ette lapsed panid 8 aastase poni mära esmakordselt ette. Natuke aitasin lapsi. Muus osas, millega nad hakkama said tegid ise ära.
Meil on koolivaheajal hästi aktiivne tegevus. Täna ja eile käisid ratsutams Anna ja Kristiina. Kristiina oli täna teist korda ja läks juba paremini. Kiirelt omandab oskuseid hobusega ratsutamise. Eile oli tal raske leida tasakaalu, siis täna läks paremini. Sai esmase kogemuse kergendamisel ja üldse parema ette kujutuse, kuidas peab oskama hobust juhtida. Anna on meie perele kasulaps olnud ja peab ennast seda siiani. Samas hea tunne, et meil ka üks laps suur ja täiskasvanu on. Vahel harva käib siis ka oma oskusi hobustega meelde tuletamas.
Super, super, super lahe koolivaheaeg on seekord.





Süva lihased ja milleks on neid vaja.

  Süvalihased on väikesed lihased suurte lihaste all. Tänu nende toele vaagnavöötmes, lülisambal ja õlavööl saame seista püsti ning ringi ja...