29. juuni 2012

Oli alles päev.

Minuga juhtuvad see aasta eriti kummalised lood. Mu päev algas üsna varaselt ja piisavalt kiire tegevusega. Kibelesin niitma esimest heinamaad 1 ha suurust metsaheinamaad. Mõned päevad tagasi hoogu võttes asuda niiduki kallale, mille lammutasin eelmise aasta sügisel lati purunemise tagajärjel. Kuid siis see sinna jäigi, kuna ilmad muutusid ikka päris heitlikuks ja enam heinamaale ei saanud. Siis leppisin paratamatusega.
Algus oli tehtud, "ostsin" mehe metsmaasikatega ära, et ta teritaks lati kenasti relakaga ära. Ja minu rõõmuks see tehtud oligi. Enne lati paigaldamist määrisin kenasti niiduki olulised detailid vana õliga (sain venna käest) kinnitasin tagasi sõrad ja kepsu ühendasin niidukilatti ühendava peaga. ... aga ohh õnnetust, selgus, et niidukilatipea laager on kulunud ja peab uue tooma. Sai helistatud Haggi, Reinule ja küsitud soovitud detaili kohta. Yee õnneks olemas ja pojaga Rapla vidinat tooma. Oluline asi käes ja koju mehele seletama, kuidas see peaks käima ,, muidugi naisele omasel mõtlemis viisil" pärast selgus, mismoodi vahetatakse niidukipea laagrit. Minu jaoks oli see küllaltki aeganõudev. 
Ahjaa, täna sai ka lõplikult korda tehtud niiduki vaalulaud, selle üle on mul ülimalt suur rõõm. Tänusõnad jälle Jaagule Papli talust. 
Ja nüüd siis sellest päevast tekkis mul uus suur unistus saada korralik keevitusaparaat endale.
Täna külastas üks mükoloog, ma ei mäleta, kas ta tutvustas ennast mis nime kannab või mitte. Kes siis kaardistas mu leitud seene paiga. 
Igal juhul kogesin ka paljudel kordadel, et hõljusin hajameelsuse tipul, kaotades pidevalt töökindaid ja mobiili.
Kuid tänase päeva saavutuseks võib siiski kõike lugeda. Niiduk töötab suurepäraselt ja tunnistan, et mul on tekkinud niitmise suhtes oma emotsionaalne seisund. Armastan seda tööd. Põnev on vaadata, kui liikuvate terade vahel kukuvad pikali mitmed-kümned kõrrelised. Töö  jäi ilus. 
Homme peame siis käima korra Keavas täku juures ühe kaunis hobumäraga. Loodame järgmiseks aastaks varsa sadu. Olen aru saanud, et mõned märad on tiined.

27. juuni 2012

Saigi õnne kombel tänane päev läbi ja ühele koerale me ikka kodu ei suutnud leida ehk siis kellele kuulub. Mõttes mõtlesin ja ohkasin vaikselt, et miks mu koerad ei ole isaste murdjad.
Hobused said korra lahti, minu viga. Õnneks ainult neli hoost olidki need, kes jalga lasid, aga üsna pea koju tagasi tulid.Kodus olevad hobused ju hirnusid ja ei tahtnud, et mõned kabjalised vabadust maitsevad.

Probleem...

On alles elu, ja tänasel hommikul tegin enesele selgeks, et sellist massi isaste koerte näol enam oma hoovis näha ei soovi, olen plaaninud kohe nii kui ind Pipil lõpeb ja kuu veel möödas. Ära lasta steriliseerida. Aina hullemaks läheb. Alul oli, kuidagi üks korda aastas, aga mulle tundub, et hea sööma peal ja treeningvormiga koer on hakanud kaks korda aastas indlema. Ja kui ma teda kuskile siseruumidesse kinni panen, muutub temagi pöördumatult hulluks. Ja lõhub, see teebki meelehärmi, et muidu sõnakuulelik koer ja nüüd nagu marutõbine peni lõhub kõik, mis vähegi hammaste alla jääb. Kolliga nii meil ei olnud, oli rahulik seal kuhu sai ta isaste eest peidetud.
Olgugi, et mina hoian oma koera, siis väljaspoolt hoonet hullud isased lõhuvad, märgistavad haisva uriiniga kõik võimalikud ja võimatud kohad. Tunnistan, et midagi sellist pole ma kunagi eelnevatel aastatel kogenud vähemalt oma lapsepõlve kodus. 
Emased hundikoerad, kes polnud vähemalt 4 aasta jooksul kordagi paaritatud enam hiljem isaseid jooksu ajal ligi ei lasknud. Pigem muutusid murdajteks koerteks ja nii mõni isane jättis 4 koera hammaste all elu. Vahel me jõudsime vahele, aga kui hiljaks jäime olid ainult koerast riismed, tõmmati lihtsalt tükkideks.

26. juuni 2012

Kolme tunnine ratsamatk on võrdne ühe tunni (max) platsi trenniga. Kuna platsil saab rohkem keskenduda raskematele elementidele, siis maastikul liikumine eeldab tähelepanu ning keskendumist hobusele enesele ning ümbritsevale keskkonnale.  
Ühtepidi pühendusin honbusele endale, et leida temaga veel suurem kontakt, kui see veel siiani on kestnud. Raskemates kohtades tulin sadulast ja liikusin ees, hobune ratsmetpidi järel. 
Mainiks, kohtumisi oli erinevaid, haruldase kotkaga, kes maiustas surnud kitse korjusel (tundus ilvese teguviis). Teeba erutus selles roiskumisel tekkiva leha pärast ja tahtis tormama panna. Õnneks on hobune siiski nii palju koolitust saanud platsil, et tormamine lõppes minu poolse ratsme survele tagasi hoides. 
Kolasin ka sellises kohas, kus oli näha värskeid hundi jälgi, kas lõhna (mina ei erista, aga rebase olemas olu küll teen kindlaks - lõhna järgi).
Samas mul on selle vihma pärast tekkinud heinatöö eelne stress. Ei ole ju õiget ilma ja siis see ootus ja ärevus, mis naabruses tekitav silo tegu aeg-ajalt jälle heinatöö tegemise erutuse toob.

24. juuni 2012

Ravimtaimed

Täna algas mu päev väga raskelt. Ei oska öelda, mis mõjus, kas on magnet tormi päev või on vererõhk madal. Igal juhul siis oma tegemisi viin läbi igasuguse raske sunni läbi. Kindlasti mõni arvab, et eile ju jaanipäev ja sai kõva pidu maha peetud. Nii seda ei saa öelda. Viibisin ainult oma pere keskel, küpsetasime tubastel tingimustel grillvorste.
Käisingi metsas, sõin ühel raiesmikul metsmaasikaid ja korjasin olulisi ravimtaimi: vaarikavarsi, harilikku mailast; paiselehte; kaselehti; metsmündi õitsema puhkevad varred jne.
Valmistan nendest komponentidest tõmmise, et organismi puhastada.

23. juuni 2012

Vist elus kaunimat ei olegi kui ootus, sest suveks valmistuma algan. Marie Under

Milliseid taimi toiduks peaks tarvitama inimene, kelle luid-liigeseid närib aeg-ajalt tüütu valu?
Selleks pakub aed suviseid vilju, mis korrastavad ainevahetust ja puhastavad organismi. Nende viljade hulka kuulub melonkõrvits (kabatsokk).
Igaüks, kes põeb liigesepõletikku (ka reumat, podagrat) võiks tarvitada suvekõrvitsat varasuvest peale. Sobib süüa värskelt, kuid õlis praetuna, hautatuna, keedetuna. Kui suviti süüakse kabatsokki regulaarselt, siis teeb tema omalt poolt kõik, et viia kehast välja väärtuseta ja seiskunud jääkained. 
Eriliselt oleksid niisuguse puhastustegevuse eest tänulikud inimese maks ja neerud.
Sarnaselt kabatsokile toimivad meie organismile veel lillkapsas, brokkoli, värske kurk, tomat, paprika, aedoad.

III kaitsekategooria lill

Pruunikas pesajuur
Neottia nidus-avis

22. juuni 2012

Sõnniku ralli ja esimene hein.

Uurinud ilmateadet homseks, jäi mulje, et homme hakkab sadama, kas öösel ei oska veel öelda. Mõned inimesed on mind juba hirmutanud tänase öö sadudega. Mul oli vaja vedada koorem sõnnikut, täna ebaõnnestus see täiega. Olles saanud probleemsesse kohta (RMK) ala, kus varemalt oli hea tee. Vajus raske koorma veol ratast pidi porri. 
Kõigepealt jalutasin koju, et tuua metall nõu, mille peale nõjatada järelkäru (diisel-aisad,kuhu vahel käib haakeraud, kus kinnitatakse erilise haakepoldiga seadmeid eriti selliselt tehakse kui on tegemist veokäruga, et siis traktor mülkast kätte saada. Sõitsin siis teisele poole rööpa poolele, kuid sama seis. Otsustasime Joeliga, et täidame rööpa siis raisemikult leitud okstega. Piisavalt palju sai seda kokku veetud, et tasandada rööpa serva okste kuhjaga. Ajasime siis traktori tagasi, haakisime kahe peale jälle trakale käru taha, kuid mis ei liikunud oli käru. Isegi aiste tõstmisest polnud mingit kasu. Egas miskit, mobiilitsi koju jäänud lastele helistada ja võtta kõige raskem otsus siin maapeal. Laadida sõnnik maha ehk siis kergendada traktoril tagasi lükkamist. Nii sai tehtud, õnneks ei pidanud palju seda tegema. 
Ega see kergeks visatud käruga kergem manööverdada polnud. Ikka mingi äpardus pidi saatma meie ponnistusi. Haakeotsa kärul mitte murda, pidime uuesti lahti haakima ja seda tegime ning nõjatasime diisli otsa jällegi tünnile. Põkat tagasi ajades hüppas see äkitselt üle kergema rööpa, täpselt haakerauga tünni vastu, nii et see diisliotsa alt hüppas. Ei olnud midagi käepärast ja rasket kärudiislit tõsta käsitsi oleks selja surmamine. Pidin uuesti koju jalutama, seekord tungraua ja jupi laua järgi. Unustasin aga metall kangi maha.
Õnneks saime hakkama, panime jälle tünni põiki alla ja trakale hääled sisse ning uus manööverdus käru diislile. Õnneks tehtud ja üks pilk, kuidas siis viimane manööver ja uuesti põka nina kodu suunas. Yeee, lihtsalt saime hakkama. Juba mõtlesin, et kohalikud mehed peavad juba täna jaanipäeva ja kedagi enesel appi saada on suht raske.  Kes siis veel oleks pikaks ajaks juttu saanud puhuda, kui mitte Kabala masinistid - tarktoristid, kellele oleks meeldinud mainida jälle, et näe ,,Düüna prouhen jälle metsas traktoriga kinni". Pääsesin, mulle oli see järjekordne teada saamine, et ikka mutta ei tasu tormata. Ega traktor ole hobune, kellel neli jalga nagu kõigi sillaveoga dziip. 

Pärast kõike sellist jama, sai veetud koduaiast kokku korjatud kuiv esimene hein lakka. Super heinalõhn täidab heinalakka. Yeee, esimene hein. Järgmine nädal siis teisipäevast niiduk järgi.



21. juuni 2012

Hobumaraton.

Kuldne trio

Mõni päev tagasi korraldas Randa siis peiu röövimis tseremoonia. Olles karja hulka enese soetanud (inna pärast, kuna suuremas karjas ju noor eesti tõugu täkk). Kuulsime kõik, et koerad haukusid ja Anete korraks õue läks, siis kes mobiilitsi mainis, et mõned hobused jooksus. Ega minagi enam arvuti taga siis istuda mallanud ja nii palju laste nägemisest, Anete hõikas, "emme võta päitsed ka" ja kui mina ükskord metsa vahele jõudsin olid lapsed juba silmist kadunud ja mina ning Lauraga püüdsime maapinnalt kabja jälgede järgi kindlaks teha jooksikute suuna. Mis tegelikult toimus ei teadnud me mitte tuhkagi. Joeli klassivend helistas, kes küsis, et kas meil on hobused jooksus siis tänu tema sõbrale ka suuna olevat nemad teada saanud (minu mobiil unus sootuks, suure kiirustamise peale maha). Ühel hetkel põõsastest Herta hirnumist kuuldes, läksime tema juurde ja Laura vabatahtlikuna siis ühe maha jäänud jooksiku koju kinniste uste taha poetas Teebale seltsi. Mina läksin oma teadmatus edasi Kaarsalu teeotsast siis Loe küla suunas. Ühel hetkel kostus kabjamüdinat ja korraga oligi jooksu pannud kari ... Randa, varsake Anette, ponike Amanda, täkk Lipton, meie sinisilmne Tassa ning nooruke Eeva-Lotta sellises nooruslikus seltskonnas. Ja kogu selle seltskonna lõpus lippamas ähkival toonil minu tütar Anete. Küsisin, kus kandist nad siis kogu see seltskond ära käis. Anete selgitas missuguse teekonna oli ta siis hobuste järel maha pidanud jooksma. Küsisin, et kuidas selle teekonna nimetust nimetada ja siis panin pealkirjaks ,,Pulmarongkäik". Naljakas oli see, kuna tegu kättesaamisega oli suht probleeme. Lipton armus Randasse ära ja oletan, et tegu oli röövimise mõttega ,,hobukujutlemas ikkagi kena noore, nägusa hobupeiuga". Ja eks nüüd ollakse rahul sai omale karjaliikmeks siis peika ka veel. Tassa nukrutseb, et tema peika üle löödi. On looduse maailm.

Vaade mükoloogi pilgu läbi.






Klassifikatsioon: kottseened

Sõnajalad.

Ma ei saa mööda minna sõnajalgadest. Mulle meeldivad nende välimused ja nende müstiline looduslik väljanägemine.
Metsamaasikad hakkavad valmis saama. Lahee...

19. juuni 2012

Jälle hobused...

Kui mul kuskile minek, siis hobused meisterdavad kohe pahanduse. Kas tõesti Randa soov oli ühineda karjaga. 
Ja nii see on, Randa kõnnib oma varsaga ees ja tema järel kaitsekilpi mängimas väike Amanda. Amanda ei lase Randale ja tema titele kuidagi lähedale. Kuna Amanda sõna on tähtis, siis Randa jagab oma hobuse aramastust sellisel viisil nagu ta oskab. Nüüd mil õhtu käes,  vaatasin lastega, kuidas see üks hobune jalutab üksmeelse karjana Randa järel. Ja tundub, et aeg on kätte jõudnud, kus Randa on omaks võetamas. 
See on siis uus samm karjaga kokku kasvatamisel. Eks mulgi lihtsam jäävad suured sõjad ära.






Ühe koera lugu.

16. juuni 2012

Imelised ööd juunikuus.

Juba 16. juuni. Ja mu puhkus läheneb lõpu poole. Kiirelt on see aeg lennanud, kui on ilmad mõnusad ega siis toas mahti malda istuda saa. Seega siis ka õues tegutsemisele pühenduda. Järgmine nädalvahetus siis jaaniöö, kas otsida sõnajala õit või jaanimardikaid...?
Alanud hommikul oli selge, et mu minek rattamatkale jääb ära, kuna üks hobune oli karjast jälle ula peale otsustanud minna. Üks ring tehtud metsa ei kippu ega kõppu. Koju tagasi jõudnud tegin kohvi ja lasipuu juurde istuma, kuna muus kohas head mobiili levi ei ole lihtsalt. Ootama olulist telefoni kõnet, et kas teil on hobused kadunud... jne. selliselt alati teavitus tuleb. 

Samal ajal valmistusid veel Aade ja Anete Raplasse laadale minema. Ja juba nad jõudsid teele ennast asutada, kui üks lastest teel olles mobiilitsi helistas, et hobused asuvad Lipa külas Vahimardi maadel (kasutajaks on ühistu Farmer OÜ). Hea meel, haarasin valmis võetud päitsed ja maiuseks leivapätsi ning hõikasin kaasa koerad. Sassu saab siis kah olla inimesega kontaktis. Olles siis hobuse leidnud ning tagasi teele asutanud, kui helistas jälle mu tütar Aade, et Kellukal jookseb ninast verd, küsisin kus kohas nad asuvad. Esimene soovitus, et läheksid oja juurde ja peseks nina puhtaks ja nii palju kui võimalik uhaks külma vett nina peale. Oletasin, et ilm on liialt palav ja siis võis kuskil ninasõõrmes mõni veresoon lõhkeda. Olles need protseduurid teostanud hellas siis laps jälle tagasi, mainis, et nad ei lähegi täna laadale. Eks igasugune olukord kohutab ja siis ütlesin tulge jah. Ja pärast hiljem üks abielupaar vene rahvusest meile juhtus ja küsisid ratsamatka sai see ka tehtud. Miskit teenistust siiski oli, aga jah.

15. juuni 2012

"Koerad ja kombed jahinduses"

Väga huvitav raamat. Väga mitmekesiselt lahti seletatult ja näpunäidete varal selgitatud milline on õige jahikoera kuulekus jahil olles.
Kui võrdlen oma koerte kuulekusega, siis Pipil on kombeks rebased, kährikud, nirgid, kärbid, oravad, mägrad haukumisega teada anda.
Matka ajal koduaedadest möödudes aga vaikselt niutsudes ehk nimetades ,, naiselike võlusid kasutades moosib isased koerad vagaseks" andes mõista,, palun ärge haukuge, minu perenaine hobustega on kohe, kohe siit teie aiast möödumas" ja ongi koerad aias vagusi unustades haukuda hobuste peale. Silmitsedes ainiti teisel pool aeda punakat emast koera, kes nii malbelt, naiselikult, oma peenemas koera kombestikus püüdes vastassoost isaste tähelepanu võita. Harva on tegu emastega, kuid need hoiavad tavaliselt eemale, peljates suure kasvulisi hobuseid ja seda enam, kui juhiks on inimene. Ja Pipil on sel puhul jälle oma häälitsemine. Pipi suhtleb teiste koertega. 

Sassust ja Pipist on saanud teine teise täiendajad, kui Sassu toob meelsasti asju ära ja otsib neid ülesse, siis Pipi on õppinud teda jälgima. Oleme leiutanud koertele omad mängud, kummagi koeraga mängime eraldi. 
Pipil tulevad paljud asjad loomulikust inteligentsist, mida ma ei ole pidanud üldse õpetama, siis Sassule on ülddressuur andnud omajagu juurde. 

14. juuni 2012

Inglise springer spanjelitest link Rootsi

Kõik on mõnus.

No ma ei või... :) mulle meeldivad inglise springer spanjelid. Üle eile selgus siis tõeline koera pale,   pärast pikka trimmerdamispäeva minul, olid ka mõlemad koerad nii Pipi kui Sassu täitsa läbi. Magasid, kui ma istusin, et kui püsti tõusin ei kergitanud kumbki koer ennast maast. Kui ma siis ühel hetkel asju kokku pakkisin, olid koertel unised silmad ja pead ka püsti tõstetud, et oot kas nüüd siis minek koju. Ja siis jalutasime nii nagu oleks koertelgi raske töö päev selja taga, vaevu venides koju.
Vedasin täna siis metsahobustele lakukivi ja veevanni ning siis lähedale jäävast kaevust ka ämbriga vee vanni. Hoolitsetud ümbrus tekitab koduse tunde ja selline aimdus, et Kalju oleks ikka alles. ... aga jah... jätan mõtte lahtiseks. 
Randa annab ennast juba üha paremini kätte ja tegelesin temaga, panin korraks sadula selga ja käisime jalutamas. Isegi proovisin suurde koplisse teist lasta, aga jah meie Teeba-Milagros on nagu õudne õeluse kehastus, kes tahaks siis võõra hobuse oma territooriumilt välja ajada. Kõik läks õnneks, Randa tormas kahest aiast läbi ehk  siis mainin, et Randa ei jookse enam ära, vaid jookseb sinna kus ta tunneb ennast turvaliselt teise aeda. Yeee, edasi minek. Ainus asi mis mind murelikuks teeb on Randa kopsud. Tal on selle kohapealt ikka hingamine ikka väga  raskendatud.  Ei ole tükil ajal heina ka andnud, ainus mis talle sobib on õues talvel olla ja pean talle sobiliku talve teki ostma. 
Käisin täna ka ujumas, pean hakkama niidukit kokku panema ja ega see heinatöö enam mägede taga ole. Eks näe kuidas tänavu aasta heinatöö kujuneb. Kas on jälle linnast inimesi appi tulemas. Eelmine aasta oli lahe.

13. juuni 2012

Igal juhul Randa on koos varsaga palju edusamme teinud. Mainin nii palju, et Randa varss on saanud julgemaks tänu Amandale, see lisab aina selliseid krutskeid juurde, et meil ei jää muud üle kui neid kahte imetleda ja Randa on saanud aru mu karistussüsteemist. Kui ise välja ronib ehk lõhub aia, siis on kindel, et peab mõne tunni sisetingimustes veetma kuiva heina peal. Ja selline sisetingimustes hoidmine aitab. 
Ka teine kanaema sai oma tibudega hakkama, ehk siis maapinnal siblib õnnelik kanaemme 7 tibuga, küll kukk toimetab ja vahe peal tuleb tuju koeri nahutada, et need liiga lähedale ei tuleks. Sassu jäi liikumatult lamama kuke ees, ja ma astusin seekord Sassu kaitseks välja. Mis ma tegin, käitusin koera ees ainult käe viipega kukele mis selgitas tõrjumist või paremini väljendades eemale minemist, et laseks koeral minna. Patsutasin Sassut, kes lamaskles ja anuva, päästva pilguga minu suunas vaatas. Kui ta pääses pöörase kaitsva kuke kannuste eest, siis ta oli ülimalt tänulik. Sassu on õppinud meil palju juurde, enam ta ei pööra enese kaitsele ja ka söömiseharjumused on kontrolli all. Ja kanu tunnistab ta pigem pereliikmeteks. Täna juhtus olema vahva hetk, kui kukk oma perekonna tõi ka külaliste juurde suhtlema, pigem hobuste leivba nuruma. Eks ühtepidi on see neil halb komme, siiani pole keegi pahandanud.
Täna juhtusin vaatama, et enam ei saa ka tuleohutusnõudeid eiramatta jätta ja igas hoones, kus toimub majutus peab olema suitsuandur. Oh jah, kurb tunne valdab.

Mõnus suvi.

Igal juhul eilne päev kulus mul karja aia tegemiseks, naabrikinnistule, nii palju, kui maaparanduslikult pinnase kõlblikusest lubas. 
Enne heinamaale minekut pidin puid eest saagima (tegin seda eelmine nädal), teerada oli nii tuulemurde ja tuuleheiteid täis. Ei hakanud erilist metsatööd küll tegema, endal omal mets olemas ja niikui nii vaja metsa korrastada. Hakata veel võõrast, ei. Eks enne sai maaomanikule ka mainitud, et olen sinna minemas ja tegutsemas. Ühtegi asja ei tee ma nii, et mul poleks teavitatud kinnistu omanikule. Eelistan heanaaberlikke suhteid.
Igal juhul õhtul peale minu tegutses ka Lipa külast pärist upitaja, millega siis lükati kinni rööpad . Mis tekkisid metsaväljaveo tagajärjel. Olin juba pikemat aega väga õnnetu seda pilti nähes. Ja olin ka selle miskit moodi omaks võtnud, et enam ei pööranud nagu tähelepanu. Ja naabrimaale jälle ka hobused peale lastud. Tegin ka väikse lõkke, mis aitas oma suitsuga nati leevendada sääskede rünnakut ja ühtlasi põletasin ära rohu seest välja tulnud oksad, mis segavad trimmerdamist (trimmeri jõhv purustab peeneks tükiks, vahel lendavad nad väga isemoodi trajektooriga ja segavad väga selle töö tegemist). 
Võrreldes eelmise aastaga olin see aasta tublim ja suutsin tunduvalt rohkem trimmerdada ka isegi need kohad, kus kasvavad meeletult vereurmarohu kolooniad.
Igal juhul, hommikul hobuseid vaatamas käies, leidsin eest ikka korralike punnis kõhtudega loomad. Ja tundus, et sääski ka nii palju polnud, et hobused on suutnud enesele mingi kaitse kihi peale lõhna näol. 

Joel tegeles täna mu autokummiga, mis oli eile hommikul lössus. Eks näe, kus on probleem. 



11. juuni 2012

Täna siis selgus lõplik arvestus valdade suvemängudest.  Meie vald väikevaldade edetabelis kokkuvõttes tuli teiseks. 
Nädalavahetusel viibis siis meil igat masti rahvast.  Trimmerdatud sai päris suur ala hoovist, oletan, et kuskil 1 ha jaos sai seda tehtud. 
Anna viibis oma uue elukaaslase ja viimase õe lastega meil.  Siis selgus, et elukaaslane on miskit moodi meie sugulane ... paneb natuke ohkama ja sügavalt analüüsima, et mis toimub ja jõuab ühe suguvõsa kuulumise liinist ka mingi arusaamine minuni. Mis sellest, et genist saab ka ühte teist teada, kuid osa asju pole veel kirja pandud ja arvan, et kõike mis valmistab segadust pool-õe või venna staatuses kellegi sugulus sidemes, kes on kelle ema või isa. Ja see valmistab ühtepidi natukene segadust.
Ja hobustega sai piisavalt tegeldud. Ja Amanda esmakordne sadula all käimine ühe 3 aastase lapsega ja metsamatka korda saatmine. Nii lahe, vahe peal ta küll tundis ebamugavust, püüdsin selle esimese matka esmaselt nii lapsele ja ponile hästi meeldiva teha. Kui Amanda ebamugavalt tundis sügasin teda, paljud ei märka selliseid asju. Ja nii kaua, kui ta hakkas jälle ennast hästi tundma ja tahtis inimest teenida. See on tavaline asi, tekib väike hetkeline tüdimus või siis sadul ei passi jne. tuleb poni sel hetkel mõista ja tegeleda kõige sellega, et tegevus see läbi ei kannataks vaid kõik saaksid sellest meeldiva osa. Päev osutus kordaläinuks.
Meie tegusad päevad.

6. juuni 2012

Oih ja aih... tegelik elu on norm.

Tänane päev on läinud ikka tegusalt. Juba varahommikul kella 1 paiku öösel käisin kolme hobust küla pealt ära toomas. Oma abikaasa kes öösel koju naases seda mulle läbi une püüdis öelda. Eks esimene asi, ehmatasin ülesse ja siis kui lõpuks kohale jõudis, et hobused jooksus. Ei olnud midagi teha, kui vaatasin koplid üle, millise aia hobused jooksus on. Kena linnulaulu rohke öö mõjus värskendavalt ja väljas oli mõnus valge. Viisin siis hopsid lauta, kuhu sai eelmine päev allapanuks värsket saepuru veetud. Nii mõnus puidu aroom õhkus lauda sisemusest ja kohe segunes sisse pandud hobuste kehast imbuva higi iseloomuliku lehaga. Mõnus, käisin lakas ja viskasin mõne hangutäie hobustele heina ette. Ja uuesti pikali, ega see kerge ole, kõik muud mõtted tahavad vägisi pähe tulla. Siis midagi, et uuesti magama jääda pean lugema kõige maailma igavamat raamatut, siis saab kohe uuesti magama jääda.
Täna sai kahe tunnine ratsamatk tehtud, igal juhul super... super... super... viisin tuttavad sellisesse kohta, kus ma ise pole tükil ajal käinud. Möödusin perek. Talisoole kuuluvast talust, kus silmasin siis peremeest muru niitmas. Kuna heinamaadel on tehnikast jäljed Lipametsa külast Likemetsa talumaadest, siis kummaliseks osutus maja lähedale paigutatud tokid, kuhu vahele oli tõmmatud nöör. Mina mõtlesin, ah lähen kõrvalt ju siis on tehnika jaoks. Aga jah, Eero isiklikult märkas ja eks   siis ka miskit ütles. Tunnistan, et ega ma eriti rohu sees sõita poleks tahtnud, aga selliste märkide korral soovin alati eemalt minna, et mitte sattuda omanikuga lähestikku. Väiksed ebameeldivad kogemused meenuvad selle mehega. Ma ei osta isegi selle mehe käest enam kalugi.  
See selleks, kogu tee kalpsas meie ustav kaaslane koer Pipi, kes siis täis uljust ja matkaindu mõnuga veetis.
Igal juhul meie matk läbi Kabala koju ka lõppes. Paaris kohas ma korra seisatusin, et nati loodusest rääkida.

5. juuni 2012

Vara hommikune kägu

Juba teab mitmendat hommikut pean kuulama kodu lähedalt metsast, suunaga Lipa küla, käo kurja kukkumist. Ei saa kuidagi aru, kas käol on probleeme paarilise leidmisega või asustab lähedal mõni meessoost käo rivaal. 
Meie kodune kukk ei malda enam magada, juba tema toimetab kella 3 ajal öösel õues ja kireb otse akna all. Kas kutsub nii pererahvast siis varavalget hommikut oma äratuslauluga päiksekumale tere hommikut ütlema. Mina vähemalt nii teen, tegelikult on see ütlemata kena varahommikune aeg. Mina ja vaadata, mida teevad hobused ja siis uuesti tuppa tulla.
Millised looduskooslused mulle endale meeldivad, (taimed,loomad,putukad,linnu jne.);

  • orhideed (kõik liigid)
  • harilik angervaks
  • kullerkupp
  • priimula liigid looduses kasvavad (pääsusilm, nurmenukk)
  • osjad - määran alati millise kasvukohaga on tegemist
  • sinililled ja ülased (sinilille kasvukohatüüp - määratakse kasvukohti ja metsakooslusi ning sellest saab teha järelduse, millise geoloogilise kasvupinnasega on tegu)
  • mis tähendab lodu, org, nõgu jne.
  • veekogud, vee-elustik
  • roomajad, kahepaiksed, sisalikud,
  • selts kiletiivalised
  • selgrootud (ämblikud, teod)
Eks see loetelu jätkuks, kuid kuskilt peab esialgu piiri vahele tõmbama.
Võtsin kohalikust raamatukogust huvitava sisuga raamatu "Maitse-, lõhna- ja ravimtaimed", raamat sisaldab tuntumate ürtide nimetusi ja selgitusi, nõuandeid kasvatamise, istutamise ja säilitamise kohta.
Selle koostanud ja kokku pannud  Peter Mchoy ja Pamela Westland.
Muidugi kuuluvad ka raamatu viimasesse peatükki maalähedased retseptid. 
Praegu õitsevad pohlad, neid on kena vaadelda, nagu kellukad alla poole hoidvate õisikute grupiga. 

4. juuni 2012

Mõnus on pühenduda meeldivale.

Eile siis lõpuks kartul maha. Ja mina tegelesin nati naabrimaa kinnistul (kus karjatan suveperioodil hobuseid) teeraja puhtaks saagimisega. Üks puu osutus väga vastupandavat ja visa võitlust minu saega. Tegelikult juhtus see, et alustasin valest otsast saagimisega. Puu jämedus rinnaümbermõõdu kohalt 80 cm. Pikkust ei osanud anda. Oli murdunud nii 170 cm kõrguselt ja puu oli oma uhkes pikkuses langenud just üle teeraja. Mina arvasin, et tüve kõige jämedamast otsast alustatakse saagimist ja sinna ma sellega jäin. Pidin tooma kodunt kirve ja tooli, et saag saetud tüves soonest kätte saada. Ja kui saag käes, alustasin hoopis maapinnale lähedale jäävast ladva osast. Ja olles paraja jupi läbi saaginud. Tõmbasin töötava saega piki tüve joone, tähistamaks lahti lõikamist.... tekkis loominguline lähenemine... mis sellest tuleb praegu ei ütle. Hiljem on näha.
Siis käisime kahe hobuse ja Anetega üle pika aja Võerahansu puhkemajas. Kus Teeba käitus üle ootuste nagu viimane eblakas ja koolitamatu hobuseplika. Hirmu ja paanikat tekitas inimesi saatev sääsetõrjeks pihustatud difuzili lehk, mis Teebale oli vastuvõtmatu. Saime temaga hakkama, kuid pärast ei saanud ma enam kedagi talle selga. Ma ei saa aru mis temaga toimub. 
Ja õhtul hiljem Järtal, ratastega sõitmas, testimas rada, kus neljapäeval valdade suvepäevadega toimub rattakross. Tegevust jätkub, aga kaks ratsamatka tahaks keskköö paiku ka metsloomade söötmiskohtadesse teha. 
Ühtlasi eile meenutasime Anetega, kui palju oleme käinud hobustega ringi ja mida oleme sellel ajal juurde õppinud.

3. juuni 2012

Kutse oli ponidega valla lastekaitse päevale. Kuna mu lapsed pidid veel esinema, siis Anete ja Laura protestisid hommikul, et nemad ei lähe, et on tüdinud kõigest. Küsisin,et kas siis õpetajaga on räägitud. Nii see on lastega, kuid nad polnud seda teinud, siis Anete otsustas mobiiliga sõnumi saata. Nii ta mainis mulle.
See selleks, olles siis Raikküla kultuurimajja jõudnud, ei tundunud, et osavõtt rahva poolt väga suureline oleks olnud. Ainus mis silma hakkas suur 50 kohaline valla buss. Kas ka nii palju rahvast oli, ei tea. Viimane lõpp, kui korra majja siise piilusin, siis tundus et asi ikka väga kesine on, sest pooled osalejad olid juba minema tuisanud. Ja ega minagi, siis pikalt enam sinna jääda otsustanud. Ja Aadega pidasime plaani, et tekiks ring, siis läksime Raikküla talli tagant Raela külla ja sealt läbi metsa Lipale. 
Raikküla talli juures toimetas tee ääri niites Veljo Sinikas, kes siis meid märganud reha najale nõjatudes ka vestlusse laskus. Muidugi meie ponid omakorda ehmatasid sellise kehakeeles suhtlevat inimesest omakorda. Lõpuks, ehmatusest üle saanud, lubas siis Veljo, et noh väikse ampsu võib ikka kärust rohtu võtta, aga Kati läks juba uljaks, arvas, et kogu kupatus kuulub nüüd temale. Kuid siis oli mul tegu, et mitte lasta kogu rinnaga peale suruda ja käru kummuli keerata. Kati on väga omanäoline poni, tema arvab, et siis on tal palju õigusi, kui ta saaks kõike oma maitse ja mõtte järgi teha.
Veljo haaras oma käru sangadest ja asus siis noore täku kopli suunas, kuhu see tal plaan maha kallata. Mainisin huumori poolest ettepanekut tehes, et ,, Kati liigub mul paremini, kui ta selle käruga mul koduni jalutab, hobuste ees", õnneks Herr Sinikas on arusaaja, kes ikka nalja ka mõistab. Eks enne, kui me siis oma ringi peale asutasime, ikka isand Sinika hoiatavad meeldetuletused, et me väga aedadele lähedale ei lähe, et muidu hobused tulevad välja jne. Mul on need juba, nii pähe kulunud, et tahaks juba talle endale seda ette lugeda.
Imestasin, et herr Sinikas on oma poolele vahetult kiviaia tee otsa püstitanud sildi ,,ERAVALDUS" valgete tähtedega, rohelisel taustal. Imestasin seda, siis Veljo mainiski, et tal on juhtunud sellist asja, kus inimesed on luba küsimatta tema koplitesse läinud hobuseid vaatama... jubeeee. Kuidas see on võimalik, et minnakse enesele aru andmata võõrale territooriumile hobuseid vaatama. Mina küll ei lähe, isegi mitte lehma aeda. Igas karjas on oma hierharhija, minu hobused ajavad või võtavad kohe sisse ringpositsiooni sissetungija vastu ja ollakse valmis ka ründama. Peab olema siiski ettevaatlik võõra karjaga.

2. juuni 2012

Täna tuleb siis teine lastekaitsepäeva üritus, seekord Raikkülas. Mõtlengi, et milliste ponide ja hobustega peaks välja minema. 
Järgmine nädal kaalume jällegi osavõtta valdade suvemängudest.
Eile tegin avalduse Ratsaliidule, et Anete saaks osaleda RK programmis... Eelkõige üks samm korraga. Mul endal on vaja saada II taseme treeneri paber matkajuhi staatuses. Algus on tehtud koolitus on läbitud. Ootan selleks vastava sisuga matkaalast koolitust, mis siis lõpeb atesteeringuga ja vastava sisuga tunnistuse väljastamisega.

Rapla linna lastekaitse päeva üritus.

Meil oli tänaseks päevaks mõeldud viie hobuse-poniga välja minek, aga tänase hommiku jahedus pani meid ringi mõtlema. Öö läbi kallas vihma, siis hommiku tuul ja eks läks ka õnneks, et ei läinud, kuhu oleksime mahutanud teised hobused. Saatsin Anete-Aade Kata ja Kellukaga Rapla. Ise läksin autoga järele. Ostsin mõned taimed maha istutamiseks, esmaspäeval tuleb veel minna Rapla. Juurde osta, võib-olla tahan mõne lilletaime ka juurde osta.
Täna muutsin kartuli põllu ümber oleva karja aia väiksemaks nii, et kartulimaa jääks karjaaiast välja. Nüüd tuleb minna metsakarjamaad korrastama,  et saaks esimese rohu ära sööta, siis kogu karjatamisperioodi saaks nii kolmel korral hobustel lasta söömas käia. Enne on vaja sihi pealt puud eest saagida, siis vana taluhoovist rohi niita ja karjus uuesti heinamaa ümber vedada. Nii see elu on, kuid hea meel, et saab loomadel lasta süüa nii palju, kui soovivad.

  Hommikust rahvas, meite kandis jägub lund veel metsa, kuid mujal on vaba maad tekkinud. Aina kisuvad näpud mulda. Ja muidugi alustasime ho...