29. märts 2011

Huvitavat seost ilmastikus.
Jälle lumi, mina igal juhul ei rõõmusta.Hobuseid välja lastes, oli neil küll rõõmu kui palju. Kohe hakati hullama ja täkk, kes siis kogu karja hulka pääses, kontrollis oma õrnustega, ega keegi märadest ei indle. Nojah Pauliine (kõrge sporthobuse mära, passis on kirjas sportponi - eksimine on inimlik), kohe sellele siis ka oma täkulike iseloomu omadusi väljendati. Imetlen Mooritsa hääletämbrit märadega suhtlemisel, tohutult õrn, meelitav moka otśtega kõdistades helli piirkondi... ehh lahe looma intiimsus.
Mida teevad vaesed rändlinnud, meie kevadekuulutajad, kes kohal? Vidistamise, vilistamisega täidetud siis hoovi kõige kaugemad nurgad ja sopid. Mõtlema pani see, et mis toob nii varakult linde tagasi. Eelmise aasta ilmatarkade võidujooks varase kevade ennustamisele on asi luhtunud (ega keegi ei tunnista,et eksivad). Ja ka metsloomade käitumine ei andnud sellist vihjet, et miskit looduses oleks varasemalt tulemas. Ma ei ole trehvanud tänavu aasta ilveste aktiivset jooksuaega. Soojemate talvede korral oli nii aktiivne, et ilvesed ka majade lähedusse ära eksisid oma hormoonide möllus.
Nüüd ei ole nad isegi minu jälge ajanud.
Majanduslik arvestus.
Sõnnikut tõstes labidaga, andis see otsad, pean nüüd ostma uue. Vaatasin neti online poode, et milline labidas enesele osta lähimal ajal. Pean uue investeeringu tegema veel sõnnikuharki. Ei tea kui vanad mul hetkel olemas olevad vahendid on, aga vastupidavus jätab soovida. Kui ostsime talu saime koos kaasavaraga ehk siis väiksemate asjadega, millega siis endised omanikud arvasid, et enam vaja minna pole. Eks aeg teeb töö ja sellega siis hakkab kõik varustus tasapisi oma väsimust ajaliselt väljendama. Olgugi, et nendes kobakates emotsioonid puuduvad on need asjad iga päevases elus olulisel kohal.
Vaja oleks kirjutad kiri kooli õppekorraldajale, jälle olen hakanud edasi lükkama asju, mis oleks tegelikult esmatähtsal kohal.
Eile oli suht kummaline ja naljakas õhtu. Läksin hobuseid sisse panema, sain ainult kolm hobust kätte, ülejäänud tegid head kiirendatud galoppi ja läinud nad olidki, ainult mida ma kuulsin, lumesahinat ning okste praksumist. Ma ei tormanud neile järgi, tean, et tulevad tagasi. Kella 21 paiku kuulsin,et üks auto meie aia taga seisatas ja läksin õue uurima. Tuldi ütlema, kus hobuseid nähtud, egas midagi ei jäänud muud üle, kui riided ülle ja neid otsima. Me ei jõudnudki kaugemale kui Sihi sauna tee otsast nati paarsada meetrit Purku suunas, kui kõrvu kostus traaviva hobukarja heli. Nägime läbi pimeduse mõnda lauku, mis helendavalt silma hakkas ja seisatasin nii, et saaksin mõnelt mööda traaviva hobuse kaela ümber kinni haakuda, aga asi jah. Nii kui ma kinni hakkasin, läks kari galopile ja otse suunaga kodu poole ehk siis keerasid õigest sihist alla ja kui me üks kord järgi saime olid hobused niimoodi kodus nagu nad pole kunagi kusagil käinud. Kõige rohkem tänan ma Hertat, kes tegelikult armastab kodu väga, kes toob karja koju, kui suudab jälle juhtimise enda kätte saada. Kari kuuletub ka. Olen märganud, et on saavutanud autoriteedi positsiooni karjas.
Herta on vanematüübiline tori ja tori hobuses ma hindan nende südamlikkust, inteligentsust, taiplikust ning oskus olla seal kus vaja ehk siis lohutaja rollis.

27. märts 2011

Kellaaja muutmise nali.
Õhtul enne magama heitmist sai veel tunni võrra mobiili kell edasi nupu vajutusega lükata. Kuid mis hommikul juhtus on teadmatus ja kuidas sai mu kell tunni maas olla. Kella aega korrigeerisin 21.22 s.t. uus aeg sai siis 22.22, hommikul pidin kella 7 tööle jõudma. Panin siis mobiilil äratuse peale kella 6., kuid jah. Äratus toimis, aga mis tööle jõudes selgus oli mu ehmatus suur. Kuidas mu kell ikka tunni võrra maas oli, on siiani selgusetu.
Enne kodunt väljudes lasin veel hobused välja, et õhtul teevad seda lapsed.
Imestan, et hobustel ka kevade tulek miskit moodi sassis. Karva ei aeta veel nii massiliselt.

26. märts 2011

Viimaste päevade ilmad.
Tuisused, tuulised, sain isegi suusatamas käia. Kui tuul seljataha jäis, siis tuule raugematu tugev iil mind tagant lükkaski. Samas ei olnud näha, kus asub metsa ja kraavipiir. Nii tugev tuisk oli eile, kui ma korra käisin poe käigul.

24. märts 2011

Tormi laastav töö.
Metsas liikudes päeva ajal, kui palju on tuul puude kõigutamisega raputanud oksapuudelt okkaid maha=enmuse moodustavad vanemate puude okkad. Oksi, kuivanud kui ka värskeid on siin ja seal murtuid. Metsa alune näeb välja nagu suur laastamine oleks üle käinud. Puud murdusid, hobused olid sellest kohinast, raginast, puude tüvede kõikumisest tingitud helidest hästi ergud.
Poliit maastikule naastes sain teada, et värskelt Keskkonna ministri ametikohale asub Keit Pentus. Kui sellest kuulda sain uurisin nati haridusteed ja mis alal tegutsetud, kas on artikleid ja millele pühendunud. Kas on ka keskkonnalane haridus, tundub, et EV ei soovi panna õigele ametikohale õige eriala haridusega inimesi. Uus minister on juhtimise ja majanduse alal omamoodi pähkel. Ehh, nad ju oravaparteist.
Endine Keskkonnaminister hakkab siis vabariigi valituses tööle (Jaanus Tamkivi).
Koolivaheaeg ja trennid.
Lapsed on väga aktiivsed olnud trenni tegemises. Metsas oleme ka otsinud kohti, kus matkata, kuid raske on ikka. Sammust rohkemat ei saa midagi rohkem teha. Täna ratsastasin Hiidlaste Mooritsat`= Hiidlaste ponitäkk, kes saab augustis juba 4 aastaseks. Mure temaga, üks munand pole laskunud kotti, kui kõhu alt kompida, siis läbi naha, on tuntav, kus liigub teatav organ. Kui üks munand on laskumatta ei ole täkk suguvõimeline, hakkan uurima, mis teha, kas on mingi operatsioon, mille abil oleks see asi teoks teha... kuigi ma kahtlen selles. Moorits on hea iseloomuga, kuulekas lastele, väga hea käsitleda. Võiks olla potentsiaalne
kena kirju ponitäkk, aga näe on puudustega. Mul seisab veel kutsuda Ulvi Martin Heimtali HK-st, kellel soovin lasta teha Ultraheli, et teha kindlaks, mis viga on Teelel ja Hertal, et miks nad viimasel paaritusel ei viljastunud.
Noore hobusega liigeldes raskel maastikul kasutan palju vaba ratset, kui teen traavi, siis õrn ratsme hoie suuga ühtlaselt, mitte rippuma jäädes. Alguses on probleeme ponil tasakaalu leidmisega, koos ratsanikuga leidmisel. Samm on välja arenematta, aga hea meel, et lõpuks sai aru suunamistest. Põhi tegevus maastikul esmakordselt noore hobusega on mul, leida koostöö.

23. märts 2011

Lumi, lumi ja veelkord lumi...
Kuidagi visalt sulab,meie Eestimaa tingimustes see lumekene. Eile sain seda kogeda. Jäin traktoriga kinni ja siis ei riskinud enam edasi.
Saaks juba pikemaid tiire teha hobustega, aga ei saa. Proovisime siis ühel rajal seda teha, aga kohati on lumi nii tihkeks sulanud, et hobustel ikka kõhuni ja selles jalgu suht jama liigutada.
Imetlesin eile hobuseid, kampa lisandusid veel Tassa (eestlane-sinisilm; Amanda-meie pesamuna ja Eeva-Lota, kes ei taha sugugi emast veel maha jääda). Pärast väikse ringi tegemist olid nad ka veel märjad.
Katariina on jälle täku kommetega, kes indleb kohe kargab selga ja hirnub ja käitub nii nagu täkk. Lihtsalt kummaline on see loodus, kui seda juhtub inimestega, et samasoolistega suhteid luuakse. Et seda hobuste maailmas juhtub olen ma sellest rohkem kui üllatunud. Täkk on karjas ning tunnistan, et see rohkem pealt vaataja rollis, et ooo kas näe, et mis meil siin toimub... naljaks, kusjuures Kati vaatab ise veel, et oi kui lahe oma tundeid samast soost märale igate pidi avaldada.
Kati lemmik suksuks on saanud Herta, kes siis laseb sel asjal rahumeeli sündida. Tunnistan, et Kati on olnud varematel aastatel ikka omamoodi käitumisega. Seda et hobused nii käituvad on mulle ikka arusaamatu, lehmade hulgas selline käitumine on tavaline, kui ka küülikute hulgas sarnane käitumine tavaline ehk siis mõnel loomal hormoonid töötavad üle.
Mõned vanemad hobuseid pidanud kasvatajate käest olen kuulnud, et kõige rahulikuma ja stabiilsema olemusega hobusteks on ruunad.
Täkud on ka just sellised, missugune on nende lapsepõlv olnud.
Paar päeva oli mul koer kadunud, eks ka kevadine jooksuaeg ja oli teine leidnud enesele ka korralikult endast kaks korda suurema peika. Mis ma muud oskasin öelda, et jälle pulmareisil. Millegi pärast olen märganud, et minu peetavatel emastel kollidel kipuvad kodunt välja pulmareisil käima. Siis saab uurida kohalike inimeste käest, kas ei ole keegi näinud mu kollit.
Üle üldse pean ma emastest koertest rohkem lugu. See ind on ühekordne teatud tõugudel ja see on talutav. Olen täheldanud, et kui ind algab, muutub iseloom.

22. märts 2011

Tänane päev.
Loen edukaks ja väga tegude rohkeks päevaks. Sai käidud mitme hobusega metsas ning lisaks kohendasin ka ratta korda. Vedasin ka silo. Tänu sõnad traktorist Elmetile, kes tuli õhtul lund lükkama silo rullide juurde. Kuna ma olin eelmisel ööl tööl ja päeva ajal piisavalt ringi liikunud, siis õhtu eel ää kustusin ehk siis magama viskasin. Ühtlasi,kui ma traktoriga silo tooma läksin oli Elmet oma traktorilegi haakinud ühe rulli. Kuna nüüd sel ajal raha kodust pole võtta tegin siis pika sõidukatse rattaga Rapla, tahtsin teada, kas on veel miskit viga, mis lühikese distantsi peal silma ei torka.
Eks näe millal auto saamis võimalus tuleb. Esialgsete plaanide kohaselt olen teinud mõttelise arvestuse jalgratta kasuks minna Kuremaale. Raplast rongiga Tallinna ja siis kohe ümber istumine teise rongi peale. Jõgeva jaamas väljun ning sealt 11 km siis Kuremaale. Mõtlesin, et ma ei lähe seekord mööda maanteed vaid väikse nurgaga 6 km lõik, mis lõikab tee lühemaks.
Seda mööda sai omal ajal hobustega käidud Jõgeval, kui vahetus vene rubla eesti krooniks. Hobused tol korral parkisime politsei maja vastas olevasse parki, kus siis korda mööda sõbranna Merikesega hobuseid valvasime, kui üks meist siis poest oste sooritas. Poest väljudes avastasin,et ühel hetkel oli uudishimulikud inimesed ümbritsenud hobused. Tunti siirast huvi, et miks ja kust jne.

21. märts 2011


....
Pooleli on mul uus koduleht, seoses vanade domeenide kadumisega, kadus mu kodukas. Ma juba eelmine aasta rääkisin oma koduka haldajaga, et peaks uuendama. Kuid üks tema soovitus oli, et ei ole mõtet, niikui nii tuleb uuesti domeen registreerida ja siis võin ka uue koduka valmis teha. Pean veel hinnakirja uue tegema, sellest aastast tuli krooni asemel käibele euro; saksa keeles on euro lahe hääldus *oiro* kirjutatakse aga euro. Tahan vormindada oma ettevõtluse, eks näe uurin palju MTÜ värki. Meie hetke tingimustes luua turismi toetav ja huvi pakkuv teenus, see nõuab oma konkurentide ees head läbi mõtlemist ning pika ajaliselt ette mõtlemist. Tunnistan, et olen kaalunud hooti koomale tõmbamisi, kuid siis kevad tuleb ja vabadus tekib, siis hakkavad mõtted teisiti liikuma.
Nüüd ju värkimine teha, siis ussitõrje, vaktsineerimine, võistlus hobustele teise vaktsineerimis programmiga. Ahaa, meenus miskit, kui kuskil võistlustel käia, peab kuuluma klubisse.
Selle nädala lõpus saan teada ka auto tulemise kohta.
Ootame ka Gerlit enda poole.

Kenat kevade algust.
Saabus meie aja järgi kell 1.21. Kevade alguse puhul näitab ilmatädi täna mossis nägu, et tuju parandada vaatasin nati multikaid karust ja lammas Shaunist.
Kahaneks lumi ikka vähemaks. Mul vaja homme silo vaja vedada, kaheks nädalaks. Hetkel on majas puudu autost. Abikaasa auto läks ka katki, nüüd peame mõlemad kasutama riigi transporti. Kusjuures eile õhtul jõudis abikaasa veel ära eksida oma külla, mida ma ei suuda ära imestada. Naeran südamest.

19. märts 2011

Kuremaa hobuinimeste kokkutulek tulemas.
Elan ootus ärevuses, miskit mis paneb südame põksuma ja mõtisklema, meenutama aega Kuremaa tehnikumi päevilt. Ma läksin Kuremaale zoo-vetiks õppima, ja seal viibitud aeg oli muljete ja tegevuse rohke. Kuremaa tallis oli tore treener Laine Urgo (karm, nõudlik, aga tulemused oli näha ja kuulda vabariigi tasemel). Laine Urgo on tegelenud Tondi RB koolisõiduga. Elab hetkel Vaimastvere lähedal Kärde mäe nõlva alla jäävas orus, Jõgeva maakonnas.
Kuremaa tallis puudus päris oma tallimees, siis kõik tööd mis tallis tehti, tegid õppurid, kes ka trennis käisid. Treeneri ja sepa kõrvalt sai õpitud kapjade värkimist, rautamist jne. Tallis viibimise ja hobuste heaolu eest vastutasime kõik ühiselt. Graafiku alusel oli keegi, kes siis oli koolist sel päeval tallis tööl.
Vedasime sõnnikut, saepuru, kaera = kõik see tegevus käis hobusega. Kohalik majand aitas koolihobustele sööda teha kooli nii nimetatud põldudelt.
Et ma oma elu nägin ainult vet-i prillide läbi, et hankida veel praktilisi kogemusi, töötasin graafiku alusel öösiti kohalikus majandi laudas öökarjakuna. Võtta vastu poegimisi ja transada need järglased valmis pandud boksidesse. Kahju on see, et mul on meelest ununenud kes oli see tore naisterahvas brigadiriks.
Jah, siis järgmine nädal laupäev Kuremaale. Kuidas see saab toimuma, eks näe. Mõningased plaanid on tehtud.
Koolivaheaeg käes.
Lapsed vaevalt koolist koju saanud, esitlevad kärsitusega alati oma tunnistused. Eks ma tõrelen ka, aga see on selline pooleks nokkimisega. Ma ei pahanda üldse, kui laps pole suutnud nii õppida, ainult viitele. Viimane nädal vaatasin, kui raske oli hommikuti ikka tõusta voodist. Bussi peale jõuda, peavad nad hirm vara tõusma. Joel on pidanud vapralt vastu, kes tahab suusatada. Laura on selline, kes valib, kord suusad, kord bussi vahel otsuseid langetades.
Anetele olen ma esitanud nõude, et hoiaks hinded ikka üle keskmise. Ta on üks andekaid lastest, siis tulevikus edasi õppimise rõhk või suund ülikooli minemiseks.
Elus ei pea seisma ühe koha peal, tuleb edasi liikuda. Nii kui seisma jääme ehk ei arenda ega õpi, kaotame oma osast ühe oma imagost.
Mina närtsin, vajan pidevalt muljeid, emotsioone,suhtlemist, lugeda, uurida, liikuda, reisida oo jaa paistab, et seda on palju, mida vajan mina.

17. märts 2011

Emotsioonid ehk ma armastan suusatamist.
Tunnistan, ma ei viitsi vaadata telkust suusatamist, eelistan ise need lauad alla panna ja mööda ilma rännata. Täna alustasin oma suusatamist kodu lähedasest metsas jälgi ajades, siis kõige lõpuks Lipale suundudes ning suusaninad keeranud Tageli maja suunas, uurisin, kas naabrinaine kodus, aga tal olid külalised tulemas. Kaifisin igat uisusammu liigutust, tundus, et võhma jagus. Hea meel, et tegin alles hiljuti vitamiinikuuri läbi ja tundus, et on asjaks läinud.
Tageli lähedalt suuskasin Ahnepere talude lähistele, sealt sai tuisatud mööda lagedaid heinamaid, möödudes ühtlasi perek. Aarmate villast. Kus siis perepoeg Raul uksest (Raplamaa päästeameti peajuht) just välja astus. Tervitasin ja jätkasin oma tempos Minnika suunas, juba jõe ääres suusa jälgi sisse ajades.
Minnika vanast vesiveski varemetest on saanud uhke elamu ja mulle tundus, et omanik oli kohal. Kusjuures väike vimka tegemise soov tekkis, tegin näo, et ma nagu ei näinud, et silt * Eravaldus* kõrval olevale maatükile ei kehtiks (tegelikult suvel saab väga hästi aru ja teine asi, silt kehtib kurikaelte hirmutamiseks). Kiire liikumine kraavist läbi, siis suund Kuusiku metskonna suunas. Tundsin huvi, kuidas see jõgi lookleb.
Ahjaa, kui mehed märkavad naiste kehakumerusi, siis mina märkan looduse vorme, takistusi, profiili, mitmekesisust, lumest voogavaid kumerusi...
Laheee...juubeldan meeletult südamest, aina innukamalt kehaosi liigutamas. Eks vaatajaid nägijaid ja ka imestajaid, et pikki distantse ette võtan.
Ma suusatan enda pärast, ma ei saa kasutamata jätta märtsikuu lumeolusid.
Ühel hetkel võtsin kogu oma julguse rindu ja suuskasin üle jõe, õnneks ei vajunud kuskilt läbi. Eelnevalt suusakeppidega tugevamalt tonksates. Mitte nii, et jää ragiseks.
Tagasi tee kulges jõe vastas kaldal Kabalani välja, tegin väikse puhkepausi, kui enne lõpuspurdi koju tegin.
Muidugi huvitavad ka metsloomade jäljed, siis naid neidki palju uuritud. Esmaspäeval vist leidsin karuoti jäljed.

16. märts 2011

Turismus ehk klienditeenindus.
Huvitavaks on see, et iga päevaselt kasvab reklaami tegijate arv. Osata määrata õige reklaami tegija, umbes sama olukorra tekitajad nagu müügimehed - naised, kes iga päevaselt telefoni kaudu miskit pähe tahavad *määrida*.
Kliendi keskne ehk teenuse pakkuja tähele panu on suunatud, et klient saaks soovitud elamuse. Meeldiv suhtlus ja sellest välja õhkuv emotsionaalsus. Sõbralik naeratus ning oskus olla mina ise.
Mida tahan pakkuda kliendile; tahan pakkuda rahulolu, hakkama saamist, ning julgust katsetada uute asjadega. Ehk anda võimalust läbi suhtlemise uueks olukorraks kohanemiseks. Mida tähendab matkamine; meeskonnatööd, teiste liikmete oskuste ja võimetega arvestamist, kui keegi näeb, et keegi jääb grupist maha, tuleb viivitamatult teavitada juhti või siis eesolevat grupiliiget.
Minus endas peab peituma: palju kannatlikkust, mõistmist (vahel löövad inimestes välja emotsioonid, matkakaaslastes). Matkamine on üks hea asi, kus avaldub inimese tõeline loomus.
Eks muidugi teeb kurvaks, kui ma ei saa osutada oma teenust sellises mahus, mida ma tegin vanasti. Turg on laienenud ja igaüks proovib enda oma soovi kohaselt ja nägemuse järgi oma teenust arendada. Konkurents paneb meid proovile, kas suudame ellu jääda, missugused on siis meie strateegiad, mismoodi suudame edasi liikuda?
Üks asi, millele rõhun ka endas ja oma majapidamises, edasi liikuda hoolimatta mis ümbritsevas turu maailmas toimub. Me igaüks kujundame omatoote oma näo järgi ja peame hakkama saama.
Kuidas rajada koostööd, et saada rohkem kliente?
Mis on meie eesmärk antud aastal ja mida suudame täita?
Missuguseid ressursse saame kasutada oma äri laiendamisel või siis teenuse parendamiseks?
Esitades enesele aeg-ajalt küsimusi selliselt saan korrigeerida pidevalt omi sihte, mõtteid ning tagasi vaadata tulemustele, mis juba saavutatud.
Kurtmine ja halamine ei vii sihile. Vaid töö endaga ja olemasolevate suhetega parandab olemas olevat teenust või mida iganes, millega antud hetkel on tegemist. Antud teemat püüan kajastada loodusturismi teenuse pakkumisest.
Olla oma aja peremees on tore, olen saanud palju olla oma lastele heaks kaaslaseks, emaks, juhiks eks meil emadel tuleb teine kord täita igat sorti rolle. See teebki emaduse veel ilusamaks ja huvitavamaks. Mina kaifin igat kordaminekut, küll matkade näol kui ka suhete näol mida oman koostöö partnerites, k.a. lastes. Ma lihtsalt imetlen omi lapsi ja olen nende saavutuste üle uhke.

15. märts 2011

Turundus, turism ja klienditeenindus.
Missugune turundus on hetkeseisus turismis. Kui palju on maakonnas majutus asutusi, kui palju pakub sama teenust, millega mina tegelen iga päevaselt. On uusi pakkujaid tekkinud mu kõrvale, sellega seoses on vanadel olijatel enese turul hoidmisega palju tegemist. Iga firma, mis vahendab turismi, tahab sealt vahelt kasu lõigata. Mis oluliselt praeguse elu juures on väga kallis.
See mis mind täna nendel teemadel kirjutama õhutas, oli eilne jutu ajamine Võerahansu puhkemaja perenaise murega, et käiakse uurimas ja vaatamas ning kaovad 7 tuule suunas ja ei ühtegi infot enam. Mina ei muretse, kuna ma plaanin see aasta suht rahulikult toimetada oma asja ajamisi. Ei hakka tormiga võitlema.
Las tormavad need, kes arvavad, et viimane tund on tulnud. Mul on strateegia valmis töötatud. Ja liigun sellega edasi.
Mul on tublid lapsed, kes tunnevad huvi ja aitavad igate pidi, et meie hobusekasvatus edeneks. Ja mina saaks oma täiendkoolitustega ühele poole.


13. märts 2011

Kevad käes.
Esimesed kes selle kuulutuse ilmsiks tõid on kohale saabunud linnud. Sula ja soojad kraadid. Hobused näitavad ka aktiivselt märke kevade olemas olust. Iga õhtu enne kinni panekut metsajooksu harrastamas käia. Me enam ei torma järgi, teame, et kui karjas on Herta = kes toob alati tagasi.
Miks vahe peal tekkis väike paus kirjutamisel. Sai käidud linnas, ahjaa väike vahe pala naljaks... Eelmise nädala neljapäeval Roccal Mare kaubanduskeskust külastades tormasin esimese hooga esimes eskalaatori peale, oh sa mu meie, see oli alla tulev. Vaatasin, et keegi ei näinud ja kähku teise trepi otsa juurde ning väike kontroll on see ikka , mis viiks mind korruse ülesse.
Eile siis Estonia teatris, kus toimus esmakordne uue lühema tüki muusikali etendamine * Armastus salakaubaks*. Selles osales üle eesti 300 koolinoort ja üks nende hulgas oli ka Anete. Anetel on nüüd siis ka suure lava kogemus.
Ja Jaapan ägab loodusjõudude meelevallas. Kohutavad asjad toimuvad ja oma vabariik soovib rajada sama moodi tuumaelektrijaama. Kummaline mõtteviis, kas siis Soomest ei ole võtta juba näiteid, kasvõi jäätmete ladustamine. Kuhu viivad meie oma inimesed, oma Eesti riigi.

9. märts 2011

Lasin oma alles olevad kanad kukkedega õuele. Kuke laul on nii võimas, et kevad puges hinge.
Raamat *Kehaõpe* Sissejuhatus Alexanderi tehnikasse.
Aleksanderi tehnikat kasutatakse palju hipoteraapias, tahangi sellest raamatust nati siiagi panna.
Viis, kuidas me end kasutame, mõjutab meie funktsioneerimist kõigi tegevuste juures. Ratsutaja puhul mõjutab kehakasutus nii teda ennast kui hobust. Walter Carrington demonstreerib head kehahoidu ratsutamisel.
Hea kehakasutus õppimise juures tõstab õppimisvõimet. Reaktsioonid ja refleksid muutuvad täpsemaks, stress väheneb miinimumini ja ärgas rahulolek võimaldab uude matrejali süveneda.
Lihtsamalt öeldes toob halb kehakasutus kaasa tasakaalustamata koordinatsiooni - mõned kehaosad teevad liiga palju tööd, teised liiga vähe. Klassikaline näide on raskuste tõstmine...
Ratsutamine muutub ilusaks, kui inimene istub vabalt ja lõdvestunult ning on keskendunud hobusele ja selle liikumisele.

8. märts 2011

Vastlapäev ja Naistepäev.
Liugupäeva on peetud naiste pyhaks. Naistetööd, eriti ketramine, on keelatud. Paelte punumine ja võrgu kudumine on liugupäeval aga soovitavad. Naised käivad hulgakesi kõrtsis ja ajavad omaette naiste asju...
Minu töökoht korraldas oma töötajatele, kellel vaba hetk, siis soovi korral osaleda. Liugupäeval on järgnevale kevadele ja suvele suur mõju. Sellel päeval tehtavad taiad ja täidetavad kombed mõjutavad eelolevat aega kas heas või halvas suunas.

Liugu- ja tuhkapäeval tuleks võimalikult vara tõusta ja õhtul varakult ilma tuld yles võtmata magama minna. Tangupuder, rasvased herne- ja oaroad ning sealiha annavad tublisti rammu terveks eelolevaks kevadeks ja suveks, eriti kui syya päeva jooksul 7 või 9 korda.

Meie majas on ikka traditsioonidega, sai sõidetud saaniga külavahel kuljuste helinal. Ehk siis idee mehe õe poolt, teha saani sõit vastlapäeval. Hea meel kohe, ega mulle ei meeldi traditsioone muuta.
Kena hobune ja kuljuste helin tekitab paljudes ikka meeleolu ning meenutab vana aega.
Ma ise valmistasin hernesupi sealihaga, aga eraldi sai tehtud ahjukana. Mille peavalmistajaks on siis teine pool. Nati traditsioonide murdmist, plaani sai võetud ka naabrinaise külastamine.

7. märts 2011

Homme vastlapäev ja vanast ajast jäänud naistepäev.
See aasta on mul siis erakordne aasta, ma ei pea tegema vastlasõitu. Ma ise ei ole ka teinud reklaami. Eelmine nädal korra mu otsene ülemus küsis, kas on võimalust hobuse ja reega viia rahvast Marju kohvikusse. Esimeseks meenus kohe tee, mida mööda peaks reega liikuma = libe ja sellisele teele oleks hea, kui hobusel all oleks talverauad. Ja veel neljal jalal, kuid see asi ei tasu ära. Olnud eile veel tööl 24 tundi tööl olnud, siis Noortemaja külastades vaatasin ka teeolusid. Endalgi kahe jala peal oli tegemist püsti seismisega.
Paningi homse päeva puhul roosid blogi põhja kaunistama. *Kinkisin enesele lilled*: mehed unustavad teine kord lilli kinkida.
Ahjaa, abikaasa tegi traktori korda ja sain oma veotööd korraldatud. Täna oli traka rool sõnakuulmatu. Mitmel korral vedas vägisi ära tee pealt, pidin kaevama, aga ma jälle tegin liiga oma alles äsja taastunud seljale. Ma loodan, et saan selja korda.
Valimised möödas ja tulemused teada.
Rohelised jäid RK ukse taha. Eks näe, missugune saab olema erakonna edaspidine käekäik.
Ok.
Mind huvitab üks asi? Kui palju on neid hobusekasvatajaid, kes on probleemi ees, kuidas manustada ussirohtu hobustele?
Eelmine aasta kurtis mu oma naabrimees, et ta ponidele pole vähemalt 4 aastat keegi ussirohtu andnud. Viimase andmise käigus kutsus ta kohale kohaliku loomaarsti, kelle soovitusel ta ponid päitsetega kinni sidus. Kui prooviti anda, siis ponid olid närvi läinud ja ära lõhkunud kogu puidust ehituse ehk siis boksi. Sinna see rohu andmine ka jäigi.
Ma ütlesin, siis, et teeme ära. Tol korral, tulin töölt bussi pealt ja tema küla suunas, sõidusuunaga kodu (kus minagi elan ehk siis lähestikku). Siis ma pakkusin, et kui koju saan ja riided vahetatud, tulen kohe. Autost välja hüpates kuulsin veel nii paljut, et *mul ei ole sobivaid päitseid, millega ponisid kinni siduda.*
Ma ise mõtisklesin ja imestasin, miks on vaja väikeponidele päitseid...?`= riideid vahetades. Ok läksin siis ja ukse taha jõudes, kutsus ta sisse. Pakkus kohvi, vaatasin ta erilist mini loomaaeda ja siis ütlesin, et läheks teeks selle tõrje ära.
Esimese poni puhul ta ütles, et see ei kannata üldse, kui inimene, teda kinni hoiab, mulle sellest infost piisas. Ma lähenesin ponile pakkusin nuusutada ussirohu süstalt, poni limpsas keelega. Samal ajal kui olin ponile tekitanud tohutut huvi, selle uue asjandusega, olin ma ennast juba sättinud poni paremale küljele ja nõjatusin korraks oma vasaku külje vastu poni. Ta ei kartnud, poni oli veel uudishimulikumaks muutunud. Panin kiirelt oma vasaku käe üle poni kukla ja toetasin vasaku käega poni lõuga, et avada ühte suunurka, süstla sisse viimiseks ja kiire käe liigutusega suruda hammaste vahelt taha keelepära peale, kiire pöidla liigutus ja rohi suus. Korra veel nati suud kinni hoides ja pead ülesse tõstes, et näha seda alla neelamis liigutust. Kombes, poni nati raputas pead ja peremees lasi ta õue, et sama protseduur teistele ka ära teha. Enne uue doosi annustamist keeran uue doosi jao ehk siis süstla sabas oleva rõnga teatava kaalu numbri juurde. Kui see tehtud, alustan tutvustamisega ja sama asend ponile (fikseerin enda vastu surudes, et ta ei saaks pead kõrvale keerata) ja jälle avan vasaku käega suu nurga ning surun kiire liigutusega süstla taha keelepärale. Jälle tehtud. Sama jutt ka kolmanda poniga.
Omanik küsis, kuidas see võimalik, et nii kiiresti ja ei kinni sidumist.
Mina ütlesin*ma ei anna neile hirmu tunda, teiseks tekitasin neis uudishimu ja samas muutsin neile nii enese huvitavaks objektiks*, et neil ei jäänud aega mõelda, et kas see tegevus mis ma teen ka neile kahjuks tuleb, et põgeneda. Inimene peab muutma tegevuse hobusele võimalikult meeldivaks.
Mul seisab ees oma karjale pediküüri tegemine. Enne teen ussitõrje, siis pärast värkimist vaktsineerimine.

6. märts 2011

Ootan sula...
... pool aiast on lume all. Hetkel piirarb 6 ha maa-ala karjusenöör. Mul puudub vool, ning hobused eriti noored on selgeks saanud, et inimene on hetkel saamatu. Kuna lumega ei saa ma kunagi sellist elektri laksu, mis mõne noore hobuse ohjamiseks vaja oleks.
Ma olen selgeks saanud, et vahel noore hobuse karjast eraldamine aitab jälle ta ulakustest mõneks ajaks eemale viia, kui vanemad hobused eelistavad ikka karjust, kui mingit kindlat suletud territooriumi, mis annab neile oma turvatunde või nimetades seda siis hobulinnakuks, kuhu peale hobuste enam keegi ei mahu. Isegi oma talu koerale näidatakse koht kätte, rääkimatta naabri kassist, kes on hiirejahti ennast sättinud. V.a. metskitsed, kellele lubatakse isegi silo süüa. Millegi pärast kitsedesse suhtutakse kui omasugustesse.
Edaspidi hakkan kirjutama veterinaarsest ravist ja teatud haigustest, mida saab hea jälgimisega ära hoida.
Tassa ja Anete poseerimas.

5. märts 2011

Hip, hip, hip ... hurraaa
Kui ei leia muust abi, siis hobu salv on parim ravim... Ihahaaa iihahaa... jne. nüüd siis hobudega võidu karjamaal kevadet hirnume...
Kel selja valu või liiges tuikab, hobu salvi kiirelt peale määri,
küll sel suurem abi.
Ei pea jooksma kohe tohtri manu...

4. märts 2011

Õnneks, et seljavalu ainult ühe päevaga piirdus. Kartsin, et asi võib isegi veel hullem olla.
Mul oli plaanitud täna suusavõistlusele minek Raplasse, kuid jätan minemata eilse selja valu pärast = eelistan taastuda, kui uusi vaevusi taluda.
Kuigi on veel üks üritus *ettevõtlikud naised Raplamaal* ei viitsi isegi sinna minna, kuna homme peab tööl olema 24 tundi siis eelistan kodus olemist. Järgmine nädal on üritusi piisavalt, siis vaja veel silo vedada, loodan et küljeluu ka teatud päevaks traka korda teeb.
Hobuseid sisse pannes õhtuti on tekkinud hobustel oma kindel tava, kes kuskil olla tahab. Herta ja Teele tahavad maja otsas laudas viibida. Hertast saan aru, ta ju oma mõistusega võtab, et ta ka on poni. Talle meeldib väikeste hobuste seltskonnas olla. Suur hobune ja poni mõtlemine.
Eile lisasin nati psühholoogia alast materjali. Vahel selliseid materjale leides, on see enesele marjaks lugemisel.
Eile oli oma ette teema, kuidas ma hobuseid joota saan, aga suutsin siiski oma tegemisi nii teha, et koormasin vähe igats sorti järskude liigutustega tegemisi. Eilsest tegin järelduse, et kõige raskem on loomi toimetada, kui on palavikku 40 kraadi ning kopsupõletik kaasa arvatud.
Maa inimese elu on juba korra selline, et peab hakkama saama, ega loom küsi, kuidas sa ennast täna tunned * Okey ma püüan ise hakkama saama, et maga rahumeeli, et toimetan ise oma vajadused...* lahe oleks, kui need loomad oma mõistmiselt nii kaugele jõuaks ja seda vajadusel perenaise - peremeestele ka teada annavad.
Midagi olulist...

Armastus = fookus iseendas

Kas me täiskasvanuna siis tegelikult teame, mida me tunneme, mõtleme, tõeliselt soovime, või trambime me jalgu nagu isekad lapsed, kes nõuavad, et teised meie vajadusi täidaksid ja soove silmist loeksid, meid kiidaksid ja väärtustaksid? Teeme seda seni, kui pole armastust enda väikese ja „tühise” olemuse juurde koju kutsunud. Armastust iseenda vastu, mis tunneb ja teab enda eripära ja vajadusi ning ka nende kõige paremini täitmise saladust.

Armastuse enda sisse tagasi toomine on teoreetiliselt lihtne, kuid praktiliselt võib-olla terve elu kestev „töö” iseendaga. Täieliku teadvustamise korral võib see aega võtta üsna vähe. Kui me oma fookuse isendasse tagasi suuname ja armastuse oma väikesesse tolmusesse igapäevaellu kutsume, siis paranevad suhted maailmaga. Kõige aluseks on terve, armastav suhe iseendaga. Selleks oleks kõigepealt vaja enda olemust mõista, oma vajadused avastada ja vastutus nende rahuldamise eest teistelt endale võtta, seejärel enda ja teiste vahelised piirid paika panna ja oma tõde ja väärtushinnanguid vajalikul hetkel kaitsta. Hea suhe iseendaga tähendab reaalsele iseendale otsa vaatamist ja selle pildiga rahus ja kooskõlas elamist, enda eest hoolitsemist nii füüsilises kui emotsionaalses plaanis. Kui me teadvustame lapsepõlves või nooruses hirmu üksilduse ja emotsionaalse hülgamise ees, valu läbi elame ning oma sisemise lapsega taas kontakti saame, siis annavad kõik sõltuvused järele.

Endaga sõbraks saamise järel on järgmiseks sammuks andmise ja võtmise energia tasakaalu saamine heades lähisuhetes. Kui me minevik on olnud halbade suhete jada, siis uude toimivasse suhtesse astumine on võimalik vaid vanade kogemuste-uskumuste teadvustamisel ja ümber programmeerimisel. Sellel hetkel kui usume, et oleme väärt head kaaslast, kutsume ta mõttejõuga oma ellu. Ja seda, et mõte paneb meie sees rakud paljunema või tunded möllama, see on juba klishee ka teaduses. See on lihtsalt juba nii palju kordi tõestatud tees.

Tõeline lähedus kahe inimese vahel saab tekkida vaid siis, kui julgeme olla iseendale truud ning luuni ausad. Julgeme paljastada oma tegeliku olemuse. Seda on aga väga raske teha, kui oleme korduvalt saanud elus signaale, et me pole head sellistena nagu me tegelikult oleme või me vastutame teise inimese heaolu eest. Et meie tunded teevad teistele haiget, et meie käitumine paneb meie kaaslase jooma. Lähedus ei teki usalduse puudumisel ja enda ümber müüri ehitamisel. Kui me oma reaalsust ehedal kujul ei jaga ja teise maailma ilma hinnangute või muutmissoovita vastu võtta ei suuda, siis ei suuda me luua emotsionaalselt täisväärtuslikku suhet. Ausus teeb meid haavatavaks ja nõrgaks, kuid on ainus viis, et tekkida saaks lähedus ja armastus, mida me nii igatseme.

Alustan oma päeva pajatusi seljavaluga.
See ei ole hea asi, eelmine nädal, kui silo vedasin ja traktoril kolmanda rulli kohalt tõmbamise ajal käigud kadusid. Mõtlesin, et nihutan seljaga vastu rulli toetades natuke seda rulli kohalt, et traka jaksaks kohalt esimese käiguga, kuid siis käis üks nõks seljast läbi. Mõtlesin oi jama, et pühapäeval s.oli 27.02.11. Tallinna 14 maraton, kuhu olin ennast kirjutanud osavõtjaks.
Pühapäeval ei andnud suurt selja valu tunda ja sai suusatatud kogu distants. Kuid mis siis eile õhtul juhtus, kas sai töö juures külma, kuigi enda arvates olin piisavalt soojalt riietunud. Öö möödus ... oi oi oi miskit moodi ennast liigutada läbi valu ja hommikul selle valuga oma öötöö lõpetasin.
Bussi peatuses bussi oodates, helistasin mehele, et ta Lipale mulle vastu tuleks.
Õnneks kodus leidus miskit millega selga määrida, ma loodan, et ma hirnuma ei hakka, üks salv mis mõeldud hobustele. Vähemalt vanaema pajatuste kohaselt temaga selline asi juba juhtus ehk siis tema mul hirnub... tegelikult väike nali päevaks, kui asi kipub väga halb olema. Mul võib olla, kui halb tahes oskan siis alati nalja teha.

3. märts 2011

Kas meis vahel peituvad...
Pipilikud jooned... = ikka
kuulake ja tehke ning ümisege kaasa

võrratu on oma päeva selle lauluga alustada. Igas päevas leidub miskit, milles iga pipratera magusamaks muutub

midagi vana, mälestusi ette toob.

www.youtube.com/watch?v=k_x9gvG9cnc&feature=relatedhttp://www.youtube.com/watch?v=NuniJEdpqfU&feature=related
Eedelweiss

Hanna - Liina Võsa ja Dave Benton

Neid laule kuulates rikastavad.


Mis vahe peal teoksil olnud...
Ilmad soojemaks ja päikegi harvalt pilve piiri tagant paistmas. Tänane ilm sombune, miinus kraadides, aga mitte eriti palju, et toimetamist peaks segama.
Suusamaratonil käisin, ise pean seda ebaõnnestunuks, kuna kohale minekuga kaotasin palju energiat, eks see oli paras seiklus võõras metsas. Aegviidu raudteejaamast on otse mööda asfalti minna 5 kilti Kõrvemaa spordi - ja matkakeskusse, aga läbi metsa... ei tea. Mina suusatasin kohale aga 8 km. Ise muidugi naeran, kuidas siis muidu ma saan kuskil muidu jõuda, kui ikka ära ei eksi. See nagu loodud mulle. Miks just otse minna kui ringiga saab, ehh õnneks suutsin suusatada kogu distantsi, aga ma ei ole tulemusega rahul.
Eilne ilm oli suurepärane, käia ratsutamas, tegelesin päev otsa õue kraani sulatamisega, kuid tõdesin, et pean siiski alla andma. Jootma hobuseid siiski vana viisi. Toast suure piimanõuga vedades.
Valimas käisin hobusega ja kodule lähimas jaoskonnas. Valisin rohelise, kelle see jääb saladuseks. Mainisin jaoskonnas, et kahju, et kahte ei saa valida. Teine kandidaat ,kes mulle sümpatiseeris oli IRl-ist. Seekord, kui asi õnneks, siis jään erakonda veel edasi, kui riigikokku ei pääse, ei jätka enam roheliste ridades.

  Täna on siis Suur Reede mu vanavanaema surmast saab juba 20 aastat. Nukrus poeb hinge...mõni päev vahet läks vanaisa järgi (vanaisa jaoks ...