30. oktoober 2016

Väga huvitav on see, kui vahel olen välja sõitnud või planeerinud päeva varakult ette, siis ühele päevale võib juhuslikult mitu asja kokku sattuda.
Reedel õhtul taheti laupäevaks tööle, kuid selles osas mainisin, et ei saa. Ja Laupäeval sooviti ratsutama tulla, kuid olin tüdrukuga peaaegu Tartusse jõudnud. Seekord jäi see ratsutamine ära, kuna mina kui treener olin ära.
Olles Aade Tasku juurde maha poetanud, aga ise põikasin Lõuna Keskuse raamatupoodi. Tean juba vanast ajast, et saab aega piisavalt veeta nii palju kui soovi on. Vaatasin, millised teavikud on ilmunud, saan abiks olla uute raamatute valimisel raamatukogu juhatajale.
Väga lahe üle pika aja oli olla Tartus. Ja liigelda ning arutleda tüdrukutega liiklussõlmedest.
See selleks, konverents oli veterinaar meditsiinialane täiendkoolitusena korraldatud. Ja oleks ma varem sellest midagi teadnud, oleksin ise ka osalenud. See oli mõeldud varasemalt registreerinutele. Kuid piirdusin vaba aja kasutusega natuke hetke endale. Raamatud meeldivad, juba neid käes hoida ja lihtsalt visata pilku mõnele leheküljele.
Tõin täna kauni halli tähnilise kuke. Hästi sõbralik, korra Raplast läbi põigates lipsasin ka hooldekeskusest kukega läbi. Kuidas rahvas ahhetas ja ohhetas, et milline vahva tegelane. Ja kui suuremõõtmeline samas hästi julge. Kes hea meelega süles võõra käest pakutud sepiku viilusid nokkis. Nii lahe, ise jälle pisikese tüdrukuna tunnen. Varsti panen ka pildi.
Kodus homseks on plaani võetud, et peame korraldama toas olevatele tibudele natuke suurema siblimisruumiga puuri aga juba rehe alla, sest toas olemine läheb juba nende jaoks liiga palavaks. Muidu hiljem võivad tekkida terviseprobleemid.
Ja kodus olles pani imestama nümfimamma omapärane sulepuhevile ajamine ning tagurpidi saltode tegemine nöörrõngal. Miskit esimene arvamus, et linnuke soovib sauna või õigemini vihma. Nii saigi spray pudel võetud ja natuke teist vihmutada, küll keeras ja väänas nautides piisku mis ühtlase joana siis sulestikule langes. Mis teha, loomadest lindudest ikka mida vaadata ja näha.
 

28. oktoober 2016

Oli vast hommik, kuna öö möödus unetult ja muretsedes. Kuna väljas sadas lõputult, siis see mu meeleolu eriti roosiliseks ei teinud. Vahepeal käisin õues kontrollimas ega mu kabjalised tagasi ei ole jõudnud.
Kui juba Aade äratuskell helises, ajasin ennastki jalule, et kohvi juua ja uuele otsimisringile minna. Kuna viimati nägin hobuseid kella 24 paiku. Ja siis panid ikka täiega ajama, kui auto tuled peale suunasin. Eks neid ehmatas metsas auto ilmumine heinamaale. Ma enam hobuseid autoga otsima ei lähe, see oli viga. Pigem jala, muidugi mõtlesin, et järsku läksid ringkäigule ja seeläbi tegin ise ka ringsõidu läbi Lipa küla. Ja arvasin, et tulevad vastu, kui metsateeotsas peatuse tegin, et veenduda ega pole hobuste jälgi teepeal. Mida polnud märgatavaid kabja jälgi. Sõit kodu suunas ja tee äärde jääva heinamaa peale keerates selgus ka hobuste olemas olu.
Aadet viima minnes, helises mobiil ja küsiti ega mul pole hobused kadunud. Mainisin jah, et on. Viskasin siis Aade Raikküla bussipeatusse ja ise keerasin otsa ringi ning juba teatud metsateid, et ringisõites hobustele ette sõita. Jõudsin informeeritud kohani. Keda polnud ei olnud hobuseid ja kedagi vastu ka ei tulnud.
Mõtlesin, et toon auto koju ja naasen juba jala, pätsi leiva ja päitsetega tagasi otsingutele. Nojah kodus käimise järel tagasi informeeritud koha suunas. Ja mis ma eemalt näen, kõigest 7 noort tegelast. Tekkis küsimus, aga kus vanemad hobused on? Mõtisklesin järgmise plaani, et viin noored koju ja siis tagasi vanemate hobuste otsingutele. Kui tagasi teel metsavahele jõudsin, möödusin, ma kohast kus suvisel ajal heina oleme  teinud ja öösel viimane koht kus hobuseid nägin. Ja sealt liitusid juba vanemad hobused noorte seltskonnaga... tundub, et vanemad hobused eelistavad ikka kodulähedast paika ning kaugemale ei kapanud. Ja mõtteid mõlgutama pani noorte hobuste eemaldumine karjast. Kas hirm, ehmatus või lihtsalt soov maailma avastama minna. Kuna hõikamise peale kohe lähedale jalutasid ja imestunud nägudega otsa vaatasid, et oi nii tore, et lõpuks oma perenaine kohale jõudis. 
Muidugi sisse panemine oli ka seebiooper. Koerad haukusid ja see pelutas väheke, osad julgesid siiski minu kannul ja eeskuju toel hoonesse siseneda. Ja osa loomi aga üle tee karjaaeda kappama panid, otsides teisi taga, kuhu nad küll kadusid. Nimetasin selle tänase hommiku segasumma suvila päevaks. Olles osa loomi sisse saanud, läksin teisele ringile, et tuua ära viimased kabjalised.
Kui ma hopse sisse lasin, puges kits Tuuli hobuse kõhu alt välja ja jalutas kogu teekonna mul sabas. Nii muigama ajas, et kui mind ei saada koerad, siis kasvõi sabassörkijaks on kitseke.
Nojah muidugi, kogu hommiku mälestusi kajastas mu märjaks saanud rõivistu, mis kohe sai vahetatud kuivemate vastu välja.
Tänase päeva mälestused... Ja juba ees ootamas uued väljakutsed ning Tallinnast lubati ära saata mu üks paber koerateraapia alal.

26. oktoober 2016

Päälinna venekeelse empoweri poisid lõpetasid meie elektriliinil siis kaabli paigalduse. Sellest küll aru ei saa, kas miskit paremaks läks ei tea.
Kas olla positiivne või negatiivne või hoopis käituda depressiivselt... Eelistan ise positiivselt mõelda ja elada. Üks tuttav hakkas jälle oma sisemuses peituvat depressiooni vaevustest rääkima. Ütlesin otseteed, et ei viitsi kuulata ja lõpetagu üleliigne negatiivsete mõtete haudumine ära. Üle mõistuse ära keeratud negatiivse sisuga mõtted ei vii kuhugi ja pidevalt kuulata kellegi depressiooni hala on väsitav. Seda ma ka probleemides vaevlevale inimesele mainisin. Mul on tähtsatki mõelda. Ja eks vaimne töö koolikirjatööde ümber. Pidev õppematerjalide kuulamine paneb mõtted teisiti  liikuma.
Kogu mu elu on loomade ümber ja tegevused nendega. Lasime hobusekarja terviklikult kokku, et las harjuvad. Muidu kui talvekorterisse kõik korraga kokku lasta, läheb löömaks.
Paar hommikut on olnud meil lumi maas. Täna oli tiba rohkem, ega ma eriti veel talve oota. Ilmaennustajad muudkui ennustavad, kes kalauimede või seapõrna ja teab veel mille järgi.

Õhtuks küll sulanud ja õhtutundideks juba pool niiske udune ilmake siis ees oodanud.
Lasime hopsid kartulimaa serva korrastama. Muidugi Testult pidime teki seljast ära võtma, viimane lihtsalt püherdas mulla peal ikka korralikult. Ja teine asi, mullaosakesed võivad teki alla minna ning tekitada läbi hõõrdumise pahandust.

 

25. oktoober 2016

Täna varahommikuse seisuga kella 5 paiku käisin õues ilma testimas. Ja võtsin oma seisukoha, et ilm va säherdune, et minek Tartu jääb ära.
Ja olles lugenud neti vahendusel, et Lõuna-Eesti ja Tartu piirkonnas liiklusõnnetuste arv tõusnud. Mul poleks probleemi olnud, sest rehvid on veel kasutuskõlbulikud autol, kasutan M+S-e. Kuid hetkel vajab esisild väheke korrigeerimist ja võib olla hoopis esirehvide välja vahetamist ja seda ma ka järgmisel nädalal teha mõtlengi.
 Kuna mul veel peale lõunat tööle minek, siis teades selliste ilmaoludele vastava sõidukiiruse valimisel oleksin jäänud ajahätta ja hilinemine tööle oleks suurema ajakaoga olnud. Ja minu seisukohaks jäi, et Tartu ma ei lähe. Ajan oma asjad ära kohalikus raamatukogus. Vaja natuke õppematerjalides tuhnida, kuna vaja kindlaks kuupäevaks kirjalik aruanne teha.
Vaatame mis ilm laupäevaks toob... siis pean kindlasti Tartu sõitma, kuna üks laps õpib suures linnas, siis vaja aidata koduse toidumoonaga varustada. Ja siis juba mitu asja ühe hoobiga ära korraldada.
 

23. oktoober 2016

Selja taha on jäänud öökülmadega ööd ja nüüd on alanud heitlike ilmade aeg. Vilu tuul toob välja vee nii silmist kui ninast. Ja eks loomadega elu tähendab seda on õues sadu, tuul, äike ikka peab väljas käima. Kuna hobuseid jagub veel kahte koplisse, siis peab veel ekstra metsas käima. Kuid kõik see on meeldiv kohustus. Ja muidugi sel nädalal müttasid jälle empoweri mehed kaablite paigaldusel uute postide otsa. Nüüd ju kaasaeg ju, ei enam traate pigem isolatsiooni kaitsega kaabel. Nojah eks aeg on juba selline, et alumiiniumtraatide eluiga otsa saamas. Kui pikalt vastu peab õhukaabel ei oska anda mina seda vastust pole ka nagu uurinud.
 

19. oktoober 2016

Võtsin eilse päeva puhkamiseks ja enda välja lülitamiseks. Õnneks möni inimene mõistab, kes sõnatult enda peale ka loomade eest päevased töökohustused.. Muidugi mu koduabilisele kuuluvad erilised tänusõnad..
Teisipäevane pool päeva kulus mul arvuti taha, teine päev aga vaatasin oma lemmikseriaale. Püüdsin ennast häälestada kodusele lainele. Hämmastav, kuidas igapäevane töörutiin väljaspool kodu rikub ära tahted kodusteks pingutusteks.
Igal juhul saavutasin teisipäevase minna laskmise päevale tegusa ja toimeka inimese olemise ning jaksu jagus kõikjale. Kütmiseks, loomadega tegelemiseks, ja ega mul ka tänane hommik kergem polnud. Lõpetasin eile pooleli jäänud kopli paranduse ja lasin tagasi metsa hobused. Va sokk põrguline oli jälle hommikul karja vahetanud oma kitsemamslid maha jätnud ning  naaberkarja füürerdama kolinud.
Selgus täna, et mu digiallkirjastatud dokumendid pole kohale jõudnud, sest võtsin telefonitsi ühendust. Siis pidin täna need uuesti sooritama. Olles ennast igapäevaselt kursis hoidnud mis meil meedias kajastatakse, kas digiallkirjaga dokument on ikka õige saatmiseks või mitte?
Igat masti vargusi pannakse korda ja just turvaaukude kaudu häkitakse ja varastatakse kontosid. Kas meie elu on ikka turvaline, jälgides mis maailmas toimub.
 

15. oktoober 2016

Tänase päeva seisuga võib lugeda, et pool oktoobrikuust on selja taga. Täna sai korralikult koristus töid tehtud. Kõik toapuurid, kanalasse värsket allapanu.
Mürgid majja ja kõrvalhoonetesse sisse rännanud närilishiiretele. Jube on lihtsalt öösiti nende liikumist ükskõik kus märgata kasvõi see, et jäetud on ükskõik mis kõrgusse ekskremente. Sügisesel ajal on minu jaoks ebameeldiv just hiirte-rottide sisse kolimine ning nende ohtrad laastamistööd ükskõik mis valdkonnas. Kõige uskumatum, kuidas nad suudavad toidukappi ennast smugeldada ning kapis veel palju pahandust sooritada. Ükskõik kui palju oleme nendevastu abinõusid tarvitusele vastu võtnud leidub neid ikka päris palju.
Kanaemme on väga tubli ja töökas näidates oma tibunatele, kuidas peab töötama ja jalgadega kaapima. Muidugi elupind on tiba väikene, aga peatselt saavad suuremasse ruumi. Eile õhtul koju naastes ootas mind ees ikka tõeline loomala ja linnula... tibude sädistamast ja merisigade ruigamist. Esimene samm oli mul tibude juurde, kus siis pisikesed tibud kohe nokkadega mu käsi nokkimas või merisea puuri juures silmates rõõmsailmelisi sigudikke, kes kohe püsti seistes tähelepanu minule osutasid. Tundsin, kuidas kogu õhtu tööväsimus kadus. Ütlen alati, et loomad on minu jaoks lõõgastus ja lõdvestus.
Täna õhtul saab tehtud ka õitsi tuld. Sellega paneme aluse siis hilissügisele pimedale ajale. Ja järgmine kuu on juba hingedekuu. Kus siis meenutame ja mälestame lahkunuid, keda enam meie keskel pole. Kurb on see, et inimelud siiski mõnele lühikesed on antud.

Pilt minu enda laste lapsepõlvest, armsad mälestused jäävad ja jäänud. Lapsed ja loomad kuuluvad kokku ei tea siiani, mis asi on allergia. Ja kui ma kuulen, kui antakse jälle loomi kellegi pereliikme allergia tõttu ära. Ei ole ma omi lapsi vati sees kasvatanud ja elamine on ka ehitusjärgus mida pole veel suutnud ära lõpetada.

11. oktoober 2016

Sügis astub tasahilju, kord tuulega ja külma tehes...
Õues laternana kuu taevas valgust laotamas. Jah nii see on, toas praksub ahjutuli, mis ahjukivid mõnusalt hõõguma pannud. Mõnus on kodus olla. Käisin suhtlesin õhtu eel hobustega, pumpasin vett. Ja sain aru, et sokk pärast seliti panekut kardab mind tõsimeeli. Ei ülbitse, lapsega küll proovib kakelda. Mainisin, et kallale ei lase, sest tagajärjed võivad olla päris halvad. Hämmastav, kuidas üks loom ära metsistub.
Hobused metsas mõnnasid mõnusalt ja käisid korda mööda suhtlemas. Lihtsalt tunda ennast koduselt loomade keskel. Üks päev kui õhtul ma jälle kodus, lähen õitsi tuld tegema, et põletada ära teise puu peale kukkunud haavapuu. Sügisõhtul tehtud tuli on mõnus ja samas puhastava sisuga. Sügisõhtud on küll pimedad, aga tegevused ka pimedas võivad olla värskendavaks.

 

9. oktoober 2016

Yess, sõbrad. Meil jälle tibu uudised. Seekord siis 8 munast 7 tibu. Seekord siis karjas kolm musta tibu. Täna pilti ei tee, aga homme küll.


4. oktoober 2016

Mu tänavu aastased koorunud kuked saavad kõik uued kodud. Ühe olen endalegi värskeks vereks jätta. Natuke kurb ka, neid ära anda. Kuid samas teadmine, et neil uues kodus oma kanakari, kelle eest seista. Kui palju me nägime vaeva, et õhtuti sisse tõsta, kippusid ikka oma lemmik kohta kõhutama minema. Head need vähemalt maapinna lähedusse hoidsid. Oleksid nad endid puu otsa asutanud, ei oleks me iga õhtu küll viitsinud püüdmas käia.
Hobused sai pühapäeval metsa lastud, hea oli kuulda, kuidas vanem tütar ütles. Kas ma lasen nii nagu ma juulis lasin. Mainisin, et strateegilised kohad, kus kipuvad mööda jooksma tõmban seekord karjusenööri ette. Sai ju päris pikk maa nende pärast maha kõmbitud ja lõpp tulemusena nad ise siis suure metsaringiga ikka aeda jõudsid. Siiani naerame, kuidas me jalutasime kitsed sabas vahe peal meid peaaegu kõhul kukutades. Kitsedel komme, äkitselt seisma jääda ja täpselt inimese ees.
Ja nüüd käia hobuseid vaatamas metsakarjamaal, mõnus. Sügades neid eks kaalume millal Testule tekki selga panna. Kuna neil metsakarjamaal üks katusealune ka, siis veel ei kiirusta. Kuna Testemonal hea komme tekiga sügamas kusagil puude vastu või katusealuse seina vastu, siis peatselt tekk narmasteks. Selle hooaja peab veel vastu, aga mõtlen juba uut tekki hakata järgmiseks aastaks hankima. Uurin juba hindu ja kohti, kus soodusmüügid toimuvad.
Otsisin eile huvipakkuvaid koolitusi erinevatest kõrgkoolidest. Väga põnevateks ja harivateks pean treeneritele mõeldud täiendkoolitusi, psühholoogia alaselt. Kahju, et mõnedele koolitustele juba kohtade täituvus suur. Ja seega olen ukse taha jäänud. Hämmastav, aga tahe on õppimiseks suur. Eks näe, praegu omi projekte ei jaga, aga eks näeme ja kuuleme, millega hakkama saame.
Paar nädalat mil ma polnud koertele pühendunud oli see, et viimaste päevadega adusin, et pean kiiremas korras neilegi tähelepanu pühenduma. Muidugi esmaspäeval siis ühe koera kinni, kuna tema iseloom ei allunud ühelegi häälkäsklusele. Imestasin nagu oleksin täielikult tühi koht. Ja egas miskit pool päeva mul kuluski koertega tegelemiseks.
Tundus, et vajadus oli ka mul, nautisin kogu füüsilist tegevusjada nendega päris mõnuga, igal juhul täna tajudes kergelt lihasvalusid. Sai jooksmas käidud seekord siis 4 km. Lasin Nordikul tirida, et tema energiat mingil määral kuhugi rakendada.

Mind huvitavad teemad.

3. oktoober 2016

Kalju Laiapea (pilt Jüri Kusmini tehtud), deklameerimas omatehtud luuletust künnipäeva alguses. Kaljuga on paljud hobusekasvatajad seotud, ei saa keegi ilma temata. Mainin, tema on olnud meie pulmakutsariks koos eskordis osalenud tütre Mirjega.
Kui mul oli vähe hobuseid, kellega matku sooritada, võtsin Kalju käest ikka mõned juurde. Ja nii sai lastelaagreid ja vaba aega võõraste lastega sisukamaks muuta. Kui palju on matkatud hobustega sellistes paikades, kuhu keegi ei viitsi isegi jala minna. Kuid tänu oma aktiivsele hoiakule on ikka soov jätkata ning  leida pidevalt mingi töö hobustele, et minul oleks huvitav ja teistel oleks uus kogemus.
 
Ja nii me oleme jäänud teatud paikadele ustavaks. Teekond, mida rohkem liikumist metsas seda põnevam ja looduslähedasemalt me tunneme. Samas jälgides hobuste keha keelt, kas nende meeltesse ei tungi midagi uudset või teab. Hobune on ju loom, kelle suhtes peame teadma, et ta on saakloom suurtele metsikutele. Ja esimene reageering on põgeneda, kuid inimestena peame oskama igat olukorda  kontrolli all hoida.
Tegu veel ajujahi avahooajaga, siis võib vahel selliseid asju leida.
Mul ikka kerge värin sees, et lastega ei juhtuks, siis sai suheldud juba aegsasti jahiseltsi juhatajatega, kui ajujaht kahes vallas täistuuridel meie tee peale ei juhtuks.
 

Nii see on, Velise laat sai ajalooks. Kohal käidud, natuke kurb ja kade, et ise ei saanud sadulasse istuda. Igal juhul täna saab see tehtud. Ilm on sügiseselt kena ja vaba päev kah peale kauba.

1. oktoober 2016

Lipametsa, Loe, Metsküla, Jaaniveski, Vanamõisa, Sillaotsa, Velise

 
Reede 30.09.2016 valmistusime Velise laadale minema. Me käime alati nii, et üks päev varem kohale ja öö siis kas Sillaotsal või Velise kiigesaare lähedale jääval heinamaal. Hommikul laadisin asjad peale ja üks kõne Jüri Kusminile, mille alusel sain anda lastele teada hea sõnumi, et öö veedame seekord Sillaotsal. Põhjus oli seekord ilmaennustuse tugev tuul, kuna Velise telkimis koht on tuulte meelevallas. Ja kas mu hommikul püsti pandud telk  päeva peale püsti oleks jäänud. Teadmine, et pidin tööl olema, kui asjad ööbimisruumi korda saime ning koju naasesin, siis tegime veel kindlaks mis puudu. Palusin lastel need ühte kohta kokku panna, et pärast tööd koju naastes siis oleks peale laadinud. Kuid üsna pea sai selgeks, et töökorraldustes olid muudatused optimistist, ületöötanud, ,,laulatud tööpostile" kolleegiga, kes mingil põhjusel oli siis ise tööle asunud. Miskit eks kohale sõit Rapla tekitas minus ikka  paraja segaduse ja häiritud meeleolu. Ma polnud valmis  koha peal olukorda lahendama. Lahkusin, kellegagi vestlust alustamata. Teistest allikatest sain teada, et kamraad oli enese tööle reganud. Püüdsin enda sisemuses rahu saavutada ja pühenduda tekkinud vabadusele. Oleks ma varem teadnud ei oleks ma Rapla üldse sõitnud. Ja oleks siis teistmoodi oma päeva planeerinud, oleksin ise ka tahtnud sadulasse istuda ja liikuda nendel metsastel teedel.
Käisin lastel vastas, kuid aega läks, kui nad ükskord siia kanti jõudsid. Uurisin, ega pole ebameeldivaid üllatusi karjatarade näol. Praegusel ajal on hea ühendust võtta ja teavitada.
Sama pilt, kuid teine päev juba kella 15 paiku.

 

Sillaotsa koplis
Hobutööriist tegemist põllurulliga.
 
Põkade taga siis hoone, kus meie veetsime öö värkstoa katusekambris. Muidugi oli une eelne seik, mida kuulsime kõik ja imestasime, et mis toimub. Kuid keegi ei lausunud ühtegi sõna ja unne suikusime.
Keegi oleks nagu trepist üles astunud, raske mehe sammuga ja kaks astet enne platvormi kadus astumine. Ja midagi rohkem ei kuulnud. Mis see oli või kes see oli... kohe meenus film ,,Öö kummituste muuseumis". Õnneks meil sellist asja ei juhtunud, mis filmis.



Vabandan ette ära, et peo päeval mõtlen viimasel ajal lahvatanud Anna Levandi uisutreeneri ümber...olen minagi treener.

  ...selline halvustav kriitika kellegi anonüümse isiku poolt, paneb imestama. Treeneri amet pole kerge, kui on tegemist erineva tausta, isi...