30. märts 2015

Tänane päev on möödunud koerte dressuurile, mida siis harjutasin. Vaikselt ootama ning käsklus ,,kodu". Kaks noort isast poisskoera eirasid käsku ja tulid ikka mulle järele. Nordik lõhkus seeläbi veel keti ära. Muidugi tõin koju tagasi, sest koer peab ootama luba tegevuseks. Niikui ma jälle värava poole mõne sammu tegin jälle kari koeri haukuma... Eirasin meelega nende lärmakust. 
Mõne aja pärast ilmus metsast täiesti võõras sõiduauto, olin just asutamas ennast tuppa minema. Koerad jooksid hoovist teepeale haukudes. läksin minagi uurima, kellega tegu võiks olla. Auto pidas karjmaa servas kinni ning lülitas sisse tagurpidi käigu. Tagurdas siis tagasi ja seisatus minu kohal. Tutvustas ennast... tegu siis Rapla Vabakoguduse uue pastoriga, kes uudistas siis Raplamaad. Muidugi teada värk ma ei usalda selliseid ameeriklasi ja veel kuskil metsakolkas autoga kolamas. Sallimatus ja umbusk juba niigi, et Eestimaast niigi välismaalastele müüdud. Ja seda enam veel välismaalasest jumalasulane võib teab mida kokku luuletada (nähtud-kuuldud kõike).
Koertest edasi, jätsin siis koertele rahunemiseaja, tegelesin tubaste tegemistega ning hellitasime uustulnuk merisealapsi. Sai korra poetrett ette võetud. 
Poest kuulsin veel sellist asja, et üks turvafirma pidi olema pankroti äärepeal, ja poetädi ei osanud mulle sellest rääkida, et millisega nimelt. Muidugi teeb see väheke murelikuks, millise turvafirmaga tegu on..? Püüdsin ka intrenetist leida miskit, kuid kuskilt ei hakka silma uudiseid.
Kuuldule natuke tõepõhja uurides, tegelesin jälle koertega, seekord tegin äkkliigutuse ja läksin nii metsa, et koerad ei haukunud. Ainult näitasin käemärke, kuhu tulev pöörata.  Eriliseks koeraks oma koerakarjas pean ma Pipit, kes on harukordse mõistmise ja taibuga. 
Metsas harjutasin järjepidevalt koeri nimepidi käsklusele ,,siia" koheselt tulema. 
Õhtul 18 lasin ka hobused sisse, et saaksid nõrguda, kuna päev läbi kallanud lumeollust ja lõpuks õhtul vihmaks üle minnes. 
Kellaaja muutusest siis nii palju, et päev on veidi kummaliselt pikem. 

29. märts 2015

Juba märtsi viimased päevad, mul suht jama olemine, kuigi halva olukorra juures head nägu teha  nõuab palju eneseületamist, kuid jah. Mis eile juhtus, olles eile siis tööle mineku aja veel abikaasa keskis veidi autoteemal vestelnud, mis mind eriti rõõmsaks ei teinud. See tõttu tööpostile naastes aga korraliku segaduse korraldasin. Eks muremõtted ikka tingitud auto puudusest ajakava ringiplaneerimisest ja kui kaua ma pean pidevalt jälgima ning kiirustama, et jõuda õigeaegselt tööle. Mitmete asjade kokkusattumine tekitas tööandjas piisavalt kahtluse, kas ma mitte pole miskit tarvitanud. Natuke häiriv tunne tekkis, vahepeal ununes vahejuhtum ja enda tehtud vead. Kuid i-le täpi pani, üks endine töötaja tolles töökohas, kes ilmus ootamatult, piisavalt ennast tutvustanud, tabasin ära kellega tegu. Jättis küll nime nimetamatta ja  siis jäin veidi kahtlevalt mõtlema, leidsin parima viisi, et saadan sõnumi bossile. Helistada ei viitsinud, igal ühel juhtub, kui mitme asjaga korraga tegeleda, kui kaotada hetkeks reaalsuse. Sain õppetunni, peab mõnes asjas siiski tõsiseks jääma. 
 Õnneks parimaks lohutuseks on koerte ja hobustega tegelemine. Tänane päev on korvanud kuhjaga tekkinud pinged 0-lähedaseks. Ülekõige tegi head meelt hooldekodus mõnede vanurite külastamine ja neile hobuste näitamine. Pidin seda ammu tegema. Kuna hommikul trenniaeg piiras seda läbi viimast, siis pärast trenni saigi see teekond ette võetud. 
Eelmisel nädalal liikusime Jalase maastikukaitsealal, Minnika veski silla ületasin eelnevalt helistasin omanikule teavitades, et läbin kolme hobusega tema kinnistu. Lubati, saime nautida kenat korrastatud vana vesiveski ümbrust ja eluasemeks ümberehitatud veskihoonet. Iga selline ekstreemsus kinnitab tasemel olemist ning iga ettevõetud mitmetunnine matk parandab ainult treeningvormi. Mida on meil vaja. Suvel ühte-koma teist mõeldud pere ja hobustega läbi teha. Kui palju jätkub huvilisi väljast poolt peret ei oska öelda. 
Plaani võetud treeneritaseme tõstmine, jama on see, et hetkel on teadmata see, kui palju läheb maksma autoremont. Pean leidma miskit lisateenimist, et saada tagasi autole sobiv kütteraha ja ka muudeks hobidekuludeks. 
Pole kerge olla kannatliku meelega. 
Täna muidugi ka ilusad uudised, merisiga Pigi-Vigil   sündisid pojad, lahedad tillukesed numpsikud. Varsti siia ka pildid. Siil Feliks teeb kõvat jooksutrenni, et ei tea kuhu tal küll minek. Oleme lastega isekeskis arutanud, et võib olla siilideolümpiamängudele.

25. märts 2015

Millest pajatada, kõige pealt täna olen väsinud. Pean ajutiselt kasutama jälle liiklusvahendina jalgratast. Auto on remondis ja selle rivist välja minek eeldatavasti toob kaasa lisakulutused, kuid see selleks. kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab on minu põhimõte enese lohutuseks.
Täna on mul juba 30 kilti maha kimatud. Kipun liiga tegema, ratta peale ei saa kuidagi sooja jooki kaasa võtta. 
Nordikuga tegelemine on päris võhmale võttev. Palju mängida, kuulekust on nii palju, et käsklus siia on selge. Meeldib esemeid kätte tuua ja muidugi mõni kana on käpa alla jäänud. Patsab sõbraliku patsuga ja viimane upakil.
Üritan vabade päevadega hobuste kapjadele pilku visata. Kevadine rutiinne töö, talvekasukate kammimine, kust eneselegi saab karva selga, muidugi läbi tuule küll õhulise, küll suhu ja silma. 
Tööl läheb hästi püstijala peal seismine ei valmista enam mingit probleemi, olen leiutanud veel mõningad tegevused, mille abil märkamatult venitusharjutusi sooritada. Mõte tuli hakata kirja panema poesulide profiile. 
Koolivaheaeg möödus lastel trenni tehes nii noorhobustele kui lastele. Ise veetsin ka mõned korrad sadulas, sai käidud pikemal retkel enda lastega see rohkem nii trenni mõttes. Anete on hakanud aktiivselt panustama noortele hobustele.
Meie siilionu teeb aktiivselt öösiti sporti nii, et jooksuratas kiuksub. Kui öösel kohtingut loota, siis viimane jooksurattas . Naljaga pooleks mainisin lastele, et juu meie siilionu valmistub siilide olümpiamängudeks. Nii sportlikuks hakanud.

22. märts 2015

Üle pika aja jälle siia kribada on päris mõnus. Lipton osaleb aktiivselt trennis, Anete on võtnud kätte endas arendada ratsastaja poolt. Tänusõnad lastele ja trennilastele, lihtsalt hing pulbitseb tänuga üle. Näha trennilaste edasi minekut on ainult puhas rõõm. 
Läbitud on treenerite psühholoogialased täiendkoolitused, mis mõjusid täitsa värskendavalt. Võtta uuendusmeetodeid omaks. 
Üks asi mis veel ette tuleb, ei tohi läbi põleda... Pean leidma pidevalt enesele motiveerivaid tegevusi mis värskendavad ja kasvatavad ning toovad välja mu tugevaid omdausi. 

14. märts 2015

Päevad mööduvad päris kiiresti, et sellele tabavat sõnastust leida kohe ei leia. 
Eile hankisin traktorile kütet, poeg Joel on vedanud terve talve hobustele sööta ette. Olen saanud tunda perenaise elu. 
 Kaks päeva erinevates rabades kolamist, on ikka päris kevadväsimusse kaela toonud . Proovisin täna ka metsas olevat poolikut maja lammutada, tegin aeglaselt. keha on füüsiliselt ikka väsinud ja kuidagi peab ennast laadima. Pool traka kärutäit suutsin ja mõne maha langenud puu laasisin lisaks. kuid õiget tööindu pole. Kuigi see nädal suutsin lõigata põõsastest välja kuivanud oksad ja tüütu toominga, mis on nagu võõrliik põõsastes.
Hetkel toimetame lastega üksteise võidu noorhobuste koolitusega. Kui lapsed kooli läinud ja mul mõni tund aega tööle minekuks, siis olen pühendunud koerte ja noorhobuste koolitamisele. 
Ja ka enda treeningutele. 
Testult peab hakkama tekki maha võtma, ööseks jätma ja päeva ajaks maha. Mineraaliämber jõudis kohale ning hobused hoolega seda töötlevad.
Katil avastasin täna, et näo pealt karvad maha süganud. Oh jah, jälle kevadine allergia. Hobustele söötmiseks jätkub nii heina, kui ka silo. 
Tuleb tunnistada, söödaga oleme välja tulnud ehk siis hakkama saanud. Hea meel ilmataadi vembu üle.

10. märts 2015

Mõnusad kevadilmad meelitavad igatepidi õue toimetusi tegema. Samas kahju tunne valdab, et olen piiratud ajakasutusega. Vabad päevad tööst panevad mind rohkem planeerima oluliste tööde tegmistele. 
Mõtteid vähe koondades ei oska seisukohta võtta, kas oli õige tööle asuda või oleks võinud ennast töötuna arvele võtta... nii-ja naa. 
Õnneks on lapsed viimasel ajal pühendunud noorhobuste koolitusele. Mida mina täna jälle jätkasin. Kuna vanem tüdruk jälle koolis on. 
Lembs on nii emmekas ja ema Kati jälle tite küljes kinni... no ma ei või lihtsalt... kummaline ponimamma Katariina. Teine kellele ,,titt" armas on Herta. Oletan, et viimasest kodust sai trauma, kui pidi veetma pea 6 aastat üksi ning kui olles esimene omanik koos varsaga vahepealsele omanikule (Andres), pidi viimane kokkuleppe tõttu varsa tagasi andma. Mille tõttu sai Herta vist omamoodi trauma. Üsna mitu aastat ei toonud varssu. Nüüd muidugi on oodata veel teinegi ristandvarss. 
Kelluka järglane on okei oma sieloomu poolest, kes on julge võrreldes Lembituga. 
Lipton on käinud mõned korrad nädalas sadula all ja üldse toimub ikka ettevalmistus müügiks. Mulle ei meeldi ta värvus, liiga hele ning karja suhtes võimukas. Mitte küll kurjuse poolest, aga sööda juures peab tema esimesena osa saama. Teistele näitab  kõrvu ja nägusid, kuid karjas on vist aru saadud, et temast enam niisugust võimukandjat ikka pole. Hea meel, et sai ära ruunatud. Oleks pidanud selle tüübiga veel selle talve üle elama. Oleks vist punkariks saanud. 

5. märts 2015

Tundub, et mu unenägudel on kindel alus täide minna. Nii ka nüüdki olles ühe olukorra lihtsalt valguse kätte toonud. Selgus saabus, et miks olin oluline tunnistaja, et kohtumine vana mineviku tegelasega, kelle korra politseile olen teada andnud. Mu elus juhtuvad asjad lihtsalt juhuslikult, kuid mitte kunagi ei tunnista, et neid enda ellu ise kaasa tooksin. Teadmine, et tuleb seista mõnes kriitilises olukorras silmitsi enda sisemise mina ja vastaseks siis raske probleemiga.
Kuidas me käitume...? milliseks kujuneb reageerimine... Mu enda enesehinnang on muutunud stabiilsemaks ning teadmine, et kriisi olukordades võtan juhtimise enda õlgadele, tänan sel juhul pikaajalisele matkajuhi kogemustele.
Uue töökohaga muutus mu elus palju, ajaplaneerimine, kodustetööde planeerimine ning tööde jagamine pereliikmete vahel. Kõik see on teinud mind õnnelikuks, töö juures uued töökaaslased suhtuvad suurepäraselt. Kuid ise jään veel mõneks ajaks tagasihoidlikuks etaloniks. Olla pigem madalam, kui maarohi. Eelistatuks siiski hea läbi saamine kollektiiviga.
Loomadega nii palju kokupuuteid, et Nordik on siis kinni pidanud olema, kui ma tööl. Ta kipub vägisi autole järgi jooksma ning ma ei tea, kas ja millal ta koju jõuab. Teadmised, et aastaseks saavad isased koerad liiga palju vabadust saanuna võivad hoopis hulkuma jäädagi. Nii ongi parim, et isaste koerte kasvatmisel pigem rohkem ikka silma peal hoida ning pidev koolitus ja jõukohane treening avardab ning kindlustab parima suhte omaniku ja koera vahel. Üks hea asi, et õnneks oleme suutnud tema peale hüppamise kontrolli alla saada ja selja tagant põlveõndlast inimest maha jooksmise kombe eemaldada. Nüüd arvestab seeläbi ka teiste koertega. Söötmise juures hoiame kinni sellistest tradistioonidest, et kes olid varem olemas, saavad enne ja tema saab oma portsjoni viimasena. Isegi Blue oskab ennast vaos enne söögi panekut hoida. Lihtsalt võrratu tunne on vaadata koerte käitumist.
Hobustega on kõik ok, tellisin saareõue firmast mineraali ämbreid, kevadine karvavahetus. 
Autol vaja kontrollida rehvitasakaalustust, Riia linna tänavad kohati nii käest ära, nii et märkamatuks jäänud augud mõjutasid ikka ratta tasakaalu. Riias käidud. 
Ootame lähimatel aegadel meriseabeebisid. Uus notsupapa on ikka lahe tegelane. Ise kui ma väga väsinud võtan mõne merisea tegelase endale lihtsalt sülle suhtlema. Nad on omanäolised, eelistavad ikka õla peale ronida ning siis oma puhastustualetti sooritada. 
Öösiti üritan kontakteeruda toasiiliga, kes vahel üllatusliku käitumisega. Kihutab oma väledatel jalgadel minu eest peitu pugeda. Selle tõttu olen minagi oma kiireid regeerimisvõimeid arendanud.

Süva lihased ja milleks on neid vaja.

  Süvalihased on väikesed lihased suurte lihaste all. Tänu nende toele vaagnavöötmes, lülisambal ja õlavööl saame seista püsti ning ringi ja...