30. jaanuar 2015

Viimane öötööpäev siis ka selja taga. Hommikul töölt koju ennast ajades, tundsin, et palavik et vist olengi haaranud töö juurest  viiruse kaasa. Kuid see palavik ei takistanud mul trenni jõusaali minemast. 2-e tunnise rassismise asemel suutsin 1,5 tundi. Enesetunne muutus kuidagi nõrgaks, kuigi ohjeldamatult voolas higi ojana. Õnneks kaasas oli mul min.vee pudel, kust siis kulistasin vedeliku kaotuse vältimiseks. Koju jõudes ei tahtnud kohe välja minna, kuna eile sai päris suur kogus jälle head looduslikku antibiootikumi valmistatud, siis tarbisin üsna mitu supilusika täit ning lisaks kanget sidrunivett. Päev on möödunud ainult igat masti vedelike tarbides. Õhtul enesetunne suurepärane. Sai mõned ülesanded ning lubadused mõnede inimestega klaaritud. nüüd jääb oodata järgmist nädalat, et auto remonti viia. Mõned detailid vahetada. Loodan, et viirus siiski maha ei noti ning järgmine nädal möödub suurepäraselt. Ja edukalt, mul vaja mõned ettevõtmised korda ajada ning koolitusel osaleda. 
Töö juurest kingiti mõned maitseained, soolalamp ja kommipakk... Soolalambi üle oli mul kõige suurem heameel. Olin seda ammu ihalenud. Nüüd see lõpuks on mul olemas. Ja seda enam parimaid mälestusi töökohast, kus veetsin pea 7 ja natuke peale parimast parimas keskkonnas. Parim töökoht on see, kui juhtkond on ise ka hooliv ning toetav. Kogesin Rapla hooldekeskuse juhatuse toetust üsna mitmel korral. Mälestus hooldusasutusest jääb positiivne. 
Täna jätsin hobustega trenni ära, kuna mu end tervis oli hetkel oluline. Vaatan, mis homne päev toob... Vaja juu noortega tegelema hakata.

24. jaanuar 2015

Super saavutus kolmas päev, kus Nordik kuulab meid väga rahulikult. Natuke veel haugub, kui kinni on. Mis siis juhtunud on. Lugesin lihtsalt koerakoolitaja raamatut ning leidsin mind puudutavale probleemile lahenduse ja asusin kõigepealt ise selle kallale. Katsetasin ise koheselt, iga kord koera positiivse käitumise korral  andsin maiust ja siis kiitsin. Oskab rahulikult kui tema poole pöördume, lausa lust on koeraga suhelda. Meie peale hüppamist  on ka vähemaks  jäänud. 
Jõudsin juba uurida isegi elektroonilist haukumisvastast kaelarihma, kuid selle tööpõhimõte tundus siiski koera jaoks väga vastuolus minu põhimõtetega. Ja muidugi ehmatavaks teguriks oli hind. Hetkel eelistan mõistusega tööd, kui miskit elektrilist vidinat koera külge kinniada. Mõista ja mõistmine olgu tasakaalus, asi saab lahendatud, kui asjale teaduslikult läheneda. Täna võtsime juba Nordikut sülle ning nimetasime sülekutsuks. Nautisime täna Nordiku arengus uut käitumist. Igal juhul homme vaja korra poodi, osta vaja krõbinaid koolituseks. Rõõmustavad uudised ...yee lahe tunne saadab.

22. jaanuar 2015

Tegeleme igapäevaselt Nordiku koolitusega. Suurim probleem on kaasa minek (lapsed lähevad hommikul koolibussi peale), iga korraga juba kaugemale ning julgus juba autole järgi joosta. Pean kiiremas korras ostma puuri, kuna toas lahtiselt teda hoida ei saa, isegi siis kui ta on minu enda silma all. Tegemist ju pubeka eas oleva koeraga. Siiani oleme suutnud õpetada korra armastust õues. Teatud puude peale ei ole lubanud jalga tõsta ning siis kiitnud häda tegemise ajal, kui see koht on sobiv. Lihtsalt tekitada koeral arusaam, et kõik pole lubatud. Keelamine on lõpuks selgeks saanud, muidugi kõrvale tulek on selge eelmisest kodust. Kõige suuremaks probleemiks on närimine. Toas ilma kellegi valvsa silmata hoida ei saa. kõigele lüüakse hambad sisse ning peenestatakse nagu hakkmasinaga korralikult peeneks. Nordik on hüperaktiivne koer. Alguses kui tuli oli temperament päris ülemõistuse. Pool tundi temaga mängimist võttis mu juba korralikult läbi. Oleme suutnud kamba peale taltsuada tema mõtlematut tormamist jalgadesse ja seda enam selja tagant. Minu jaoks oleks paaril korral asi lõppenud tasakaalu kaotusega. Õnneks teised koerad teavad reegleid siis saab vajaduse korral teiste koerte eeskujusid kasutada Nordiku kasvatamisel. Seoses üliaktiivse eluviisiga koeral tekkis kaalulangus, kuid selge, et asi peab stabiliseeruma lõpuks, millal see saabub ei oska öelda. Nõuab meilt palju temaga tegelemine kannatlikku meelt. Kui kuskile kinni panna haugub-ulub mis valmistab ikka päris suurt muret. Minu jaoks on see ahastama panev. Sõna ei kuula, kui keelata kaasa tulemast. Selline asi tema peal hetkel ei toimi, et peaks koju tagasi pöörduma ja ootama siis pereliiget kodus. Ja kui lahti saanud, käib nuusib jäljed üle, kuni bussipeale minekuni. Ega mulle ei meeldi, kui koer omapäi miksit ette võtab. Õnneks Laralt saadud kogemused rahustavad selle teadmisega, et seda tõugu koera uudishimu peab saama rahuldatud, kuid samas inimesena pean ma ikka oma koera suhtes valvas olema. Kui koeral on pubeka iga pean tema suhtes olema 10kordse tähelepanuga ette taha mõtlema. Tohutult tugev karakter ütlen seda koera kohta. Kuid järgmine kuu loodan, et saan Nordiku  ära kastreerida. Kokku lepitud juba vetiga. 
Hobustega on ok, tänane külm ei lase trenni tegema, maapind kõva ja tsipa libe. Kus lumi see kõva koorikuga ja mina kardan, et hobune järsku lõhub jala ära. Teepeale külavahele kah ratsutama ei pääse. Mõte on, et vean varjualt väheke soojemat sõnnikut välja trenniplatsile raja peale, saab siis talviste oludele mõnusa platsiraja.
Eelmine nädal hakkas meie üks pikakarvalisetest merisigadest poegime. Alguses tundus, et kõik on okei, kuid õhtuks emaka kontraktsioonide tõttu oli diafragma purunenud. Ega mulle see pilt eriti head meelt ei valmistanud. teadmine, et enam midagi aidata ei saa. Oli meie peres jälle suur kurvastus majas.  Sai teine siis kahe ustava neljajalgse kõrvale maetud ning siis sai toodud uued tegelased. Kellele just parasjagu uut kodu otsiti. Ühe asemel juba kaks uut merisiga . Nüüdseks siis arv tõusis 6-ni. Õnneks tundub meie enda alles olevad notsud uued isendid omaks võtsid. Ja kohe omale peiduurkaid valmistasid. Kõige parem sigade kohanemisele aitab kaasa, kui nad saavad ühises meeskonnas rajada heinasisse urge. Nad ju uruloomad, eile õhtul, kui osa lapsi A-teami vaatasid, ütlesin mina, et vaatan ,,Nature mouviet" jälgida loomade-lindude heaolu ja nende omavahelist suhtlemist toob endalegi ikka rahulolu tunde. Palju on küsitud, et miks nii palju... jään vastuse võlgu... Meeldivad ja tean, et kuskilt maalt jookseb piir. 
Ega ma poleks tahtnud selleks talveks üldse 16 hobust jätta, kuid tuleb tõdeda, et vahel tuleb leppida paratamatusega. Õnneks on pool talve seljataga ja tõden, et saame oma söödaga hakkama. Praeguse talve juures saab kenasti pehmemate ilmadega kabjalisi õues pidada.
Eilsest jõusaali trennist nii palju kasu, et mul pole kohta mis mul täna ei valuta. Alles täna annavad lihased tunda, et midagi eile tegin. See on hea tunne ja annab suurepärase teadmise, et ikka miskit kasu ka metalli tirimisest... Jätkuvat talve kõigile...

16. jaanuar 2015

Natuke nädal ja rohkem oleme siis uue koerustegelasega pidanud kokkukasvamist harjutama ja harjuma... Koolitus esimesest päevast... 
Millele paneme rõhku, puhtusepidamine majas. Kuna esimene öö suutis kõik olematud ja oletatavad nurgad sees ära tähistada jalatõstmisega. Tuppa lastes arvas, et küülikupuuri nurk sobib ideaalseks tähistusnurgaks ning meeldivaks jalatõstmis harjutuseks. Leidsin, et parimaks abinõuks peab teda vähemalt natuke vabalt pidama, lasin koera keset ööd õue, kus ta siis korraldas lisaks kõigele veel öökontserdi koos teiste koertega. Olin hommikul parajas zombi olekus, õnneks ei oodanud mind ees tööle minek ning siis saatsin lapsed kooli ja alustasin oma hommikut tavapärasest varem.  
Nordikule ei aita sõnaline keelamine, kippus kaasa minema bussipeatusse, pidin teise jälle ajutiselt kinni panema. Harjumatu on metsa minekul kuulata kisakoori (collied on selles suurepärased etenduse andjad) ning seda saatev rõõmus karglemine.  
Alustasime lastega rahulikule üleminekule, et ülevoolav haukumine kaoks mis kõrvadele valus kuulata. Lärm kisub vahel päris 4 ja kõlaliseks. Pipi ainsana on vaikselt, kes ootsuäreva pilguga ning erutatud kehaga ootel, et kas oleme minemas. 
Teine probleem   on ikka erateed. Eelmise aasta sügiseks sai tehtud avaldus tee lahtihoiuks, kuid jah. Peab tõdema ei suuda isegi valla kõrgeimad tegelased traktoriste erateid lahti lükkama panna. Alates traktorifirma juhataja enesega kohtuma, kelle naine hetkel vallavanema vastutavas rollis. Ei anna näole, selline käitumine vihjab millegile. Kas tasustatav töö on tarifitseeritud madala hindega ning teada tuntud tõde, keegi ei taha riskirohket tööd ette võtta. Mis maksab üks detail kallil traktoril, kui see peaks purunema erateed lükates. Juu siis vallapoolne töövõtuleping seda kulu ette ei näe. (see minu oletus)
Kahju on see, et oma mees ei ole võimeline miskit ehitama. Alles see oli, kui ta plaanis maasturile palgi taha panna... Laitsin mõtte maha, palusin lihtsalt tee siledaks sõita, kuid järgmine päev ootas suurem seebiooper ,,ilmamuutus" sulailmaga, mille tõttu muutus teeolud veelgi raskemaks. Tuiasin kuidagi autoga läbi ja rada jäi nagu seajooksusongemaa. 
 Oodata on jätkuvalt sula ning homme siis noorem meesosatäitja proovima lumeollust lükkama. Ei enam mingit lootust vallale. Tuleb ise hakkama saada. Nii nagu kõige muude asjadegagi... loota kellegile.. 

12. jaanuar 2015

Lisasin pilte, eile sai siis grupiga väikese saanisõidu teha. Kõigest tunni pikkuseks see kujunes. Laupäeva õhtupoolikul panime esmakordselt Hertat saani ette. Tükk aega polnud aega ja terve eelmine nädal oli paras kiirus ning kuna tellitud saanisõit kuklas hingamas ei jäänud muud üle, kui seda proovisõitu laupäeva videvikus sooritada. Õnneks tormamist polnud ja asjad terveks jäid. Pärast hiljem veel autoga läbi lumetuisu, aga ekstreemsemasse olukorda ühte india cowboy sadulat tooma Kilingi-Nõmmele, pärast selgus, et hoopis tükkis peame liikuma Tihemetsa. Tehtud saigi ning tagasi tuleku teeks võtsime Kõpu-Tipu-Sooma-Jõesuu-Vihtra-Vändra-Eidapere-Järvakandi - sealt aga juba tuttavat teed koju tagasi. Kell oli natuke peale keskkööd kui uksest sisse astusime. Lapsed tuletasid kordamööda meelde, et pean hommikul 24 tunnisesse valvesse minema. Pikali viskamise järel  oli uni kiire tulema ja ärkasin hästi enne õiget äratust. Sügavaune järel on alati hea tunne tööle minna. Nii on veeremas vaikselt mu tööelu Rapla hooldekeskuses.
Uus koer nimega Nordik. Natuke alla aasta. Õpihimuline, elav ning sobiv meie pereeluga, harjume uue koera olemasoluga. Kuna Lara nimi kipub vägisi meeltesse tagasi tulema. Vanast on raske lahti lasta, eriti veel, kui tegu oli veel noore koera surmaga. Kelle suhtes ei suuda siiani mõelda, et miks tema teekond nii ettearvamatult lõppema pidi.

                                                                   Mann ja Laura trennis  
                                                                        
                                           Kes oskas ette näha, et uuel aastal enam Larat pole.
                                                                     Pipi ja Lara mänguhoos.
               Väikeponi inglisesorirakend, vaja on meespoolel lasta teha sobivad aisad, saab siis ka saanisõitu teha.
Siis kui oli veel Lara, pole veel tema kaotusest üle saanud. Igakord teda piltidel vaadates ei saa pisaraid vaos hoida. 

7. jaanuar 2015

Peale uue aasta tervituse pole siia ma miskit jaganud ja 2-el jaanuaril kirjutatu, aga sootuks kustutasin... kindlasti tekib küsimus miks? Ootamatult suri meie pere lemmikkoer, kellesse olid pea kõik oma südame pannud. Kui 2-el jaanuaril polnud midagi arusaadavat, et koeral oleks miskit pahasti v.a. niru söögiisu. Muidu oli ta väga isukas kuts. 2-el jaanuaril suutis süüa minu poolt pakutud verivorsti. Toit mille talle panin, keeldus söömast. Muidu eelmine päev (1. jaanuaril) sõi oma kahe korra söögi kenasti ära. 
Ootamatuks oli see, et 3-nda hommikul koju naasnuna. Leidsin Lara elutu keha vereloigust ei täheldanud ei südame lööki veel vähem hingamistegevust. Kergitasin koera ning püüdsin leida mingit elumärki, kuid mitte midagi, asetasin paremini teki sisse. Muidugi esmane pilt koerast võttis seest keerama ning mu väsimus kadus. Esmase vaatluse järel oletasin koera surnuks. Ja oma shoki ning mõtetesse selgust tuua, et mida edasi teha, läksin koertega metsa. Peas valitses korralik virr-varr. Tegin teiste koerte saatel väikese jalutusringi metsas. Tagasi naasnuna läksin kohe Larat vaatama, kuid juba tõstis Lara korraks pea, kuid viivuks silmadesse vaadatuna ei olnud enam tollele koerale omast sära. Tekkis väike lootusesäde, ehk suudan aidata. Kuid vereloike vaadates ning koera elutut keha silmates tekkis kohe kahtlus kas jätkub elupäevi enam. Sai suheldud isiklikult hea tuttava vetiga, kes antud nõuande kohaselt toetas ka minu seisukohta, et kauaks enam pole. 
Ja tõesti see lahkumine oli väga valus kaotus. Lara, kelle südamevõitmiseks panustas kogu pere. Meenutan, kui palju veetsime arutledes, mida ja kuidas Larat aidata, kuid kõige paremini aitas Lara enda usalduse kasvamine inimeste suhtes. Lara kinkis oma 1,5 aasta jooksul võrratuid hetki, tema sotsialiseerumise pärast sai alustatud mitmetel võistlustel osalemisega. Meenutuseks ütlengi, et Lara tõi meie peresse palju huvitavaid muudatusi. Ja edasi neid jätkata leidsime Larale sama tõugu, aga seekord isase koera. Kui ikka Lara nimi kasvõi mõtetesse tikub, kipuvad silmad märjaks minema. Ei ole veel suutnud omaks võtta koera lahkumist vikerkaare silla taha. Matsime ta oma koduaeda Urri haua kõrvale. Ainus asi, mis juhtus ja miks juhtus? Need küsimused jäävad, tol korral ei teadnud, et oleks lasknud võtta mingid proovid või lahata... Kuid jah lasen koeral rahus puhkama jääda. 

1. jaanuar 2015




                                                  Head uut aastat
                     1. 01. 2015 aasta
Rohelise puukitse aasta on tulekul 19.02.

Sajab lund...ja maa on valge.