21. oktoober 2014

Jagan omi tundeid ja mõtteid, mis siis  reedel juhtus. Kõigepealt, kui esimesi ringe Herta ja vankriga tegin trenni platsil tegin tundsin, super olemist. Ainus asi, mis reetis, et hobune ei olnud omas elemendis, kes soovis midagi muud. Nojah, metsa vahele minek, tekitas obeses vastumeelsuse ning koju tagasi metsast ta enam ei soovinud. Olles siis oma loomaliku oskusega aisad järjekordselt puruks keeranud ning mina lohinal ohje otsas järele potsanud vankrist. Kuna tegemist veel talvemantliga, mis tegi mu veel veidi kohmakaks, kuid mis tegi mu maandumise pehmemaks, nii et miskit viga ei saanud.
Olles püsti tõusnud, tajusin endas häbi ja piinlikuse tunnet laste ees, kes vankris istusid , et ei osanud õigetest hobukäitumis märkidest lugeda, millal oleksin pidanud lõpetama. Jalutasin hobust püüdma, kuna riiete kohmakusega ei suutnud jalgu jooksma panna.
Esimene asi mis ma Hertale ütlesin ... ,,ai..ai..ai tüdruk, mis sa nüüd tegid, endal juba naerumuie suul". Juba olin kõigest häbitundest üle saanud ning suhtusin asjasse huumoriga. Olles hobusega tagasi vankri juurde naasnud, kus istusid kolm poissi hästi vaikselt ning omakeskis mõtteid vahetades. Kust siis ammutasin omasse teadmisse, kuidas nüüd selles olukorras edasi käituda. Eelistasin jääda kõigele vaatamata enda sees toimuvale väärikaks. Mainisin lastele, et mis juhtus, et mitte tekitada liigset paanikat ja hirmu, pidin ennast olukorras lõpuni kontrollima. Võtsin ühe poisi hobuse selga, kuhu alguses keelduti minemast, aga lõpuks mu veenmine hobuse vastu usalduse taastas. Tegemist oli selliste lastega, kellel puudus poistele omane koeruslik käitumine. Mis tekitas minus teatud üllatust, olen harjunud, et lastele meeldivad sellised olukorrad, siis need poisid tundsid veel suuremat hirmu...   Ja mul oli palju tegu, et poisse veenda tegemaks sammu hobusega suhtlemiseks... Miks valitseb nendes lastes seletamatu hirm...?
Pärast, kui poniga poistele veel ratsutamisringid said tehtud ning pärast kõike seda lugu enese veel peoriietusse pannud ja oma väikse kollektiivi keskele naasesin, pilulikule lõunale, et tähistamaks ettevõtte 18 sünnipäeva. Oli nii mõnelgi silmad suured, mu enesetunne oli super, kuna mu seik metsas ja hobusega andis tol päeval tunda jälle eriliselt. 
Mõned päevad hiljem kuulsin ikka ja jälle komplimente, et olin väga kena näinud välja. Ise muidugi nautisin täie rinnaga tähelepanu. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Sajab lund...ja maa on valge.