30. juuli 2010


Eelmine nädal sai käidud Elvas ja Elva - Vitipalu matkarajal. Mul oli asja Hellenurme. Siis tekkis lastega ujuma mineku mõte ning liisk langes Otepää külje alla jääv Pühajärv. Kuid olukorda tekkis jällegi muutus, kohtusin kursakaaslasega. Alul sai suheldud Pühajärve lähedal kasvava Sõjatamme all. Tamm oma võimsa haruga pakkus varju ja mõnusat vilu. Kuna autos istuda oli võimatu, võttis higistama. Siis soov ujumise järgi oli suur, aga vahe peal helistas töökaaslane Hellenurmest, kellele pidin järgi minema. Nata väike pettumus tekkis, et ma ei saanud Pühajärve ujuma.
Selle eest Kariniga metsas seeni jahtimas oli ka mõnus vaheldus ning ikka esimesed seened pannile , see oli minu jaoks väga haruldane (seda enam, kui meil eksisteeris kuumus).
Täna sai Lepatriinu maaüksusel karjatara valmis ja kolm hobust aedagi lastud. Alustasin kohe uue aiia tegemisega kodu lähedale.
Ponid on metsas mesinädalatel... Käime lastega vett sinna vedamas.
Homme Raplas laat.
Pühapäeval kahe tunnine matk.
Puhkus algab, olen täna viimast päeva tööl. Ja 2 augustist algab puhkus.
Augusti kuu on tihe matkamise kuu.

21. juuli 2010

Elupuu Talu Ratsamatkad

Elupuu Talu Ratsamatkad
http://et.wikipedia.org/wiki/Parmlased

Mõnus päev, käisin kolme tunnisel matkal, aga muidugi parmude ja vaablastega sai kimatud võidu. On kohti metsas, kus pole peale kärbeste ühtegi tüütut putukat. Kuigi iga kord enne matkale minekut saab hobused putuka tõrjega üle lastud.
Sobli all jõudes, vaatasin, et Tõnumaa OÜ puhkemaja on teinud omale matkaraja tähistuse (sinine laik puutüvel). Raja enesega ma rahule ei jäänud. Maha kooldunud ladvaga puud ulatusid minu ja teiste ratsanike kohale, kus üks ratsanik pidevalt jäi kuskile taha kinni ning maha kukkus kahel korral. OK Pärast matka helistasin puhkemaja perenaisele, kes siis ütles, et neile meeldib selline rada. Mul tekkis ahastus...olen aastaid kasutanud neid ja peale minu on veel teisigi kasutajaid RMK metskonna inimesed, siis jahimehed. Alati on see super korras olnud. Ja nüüd öeldakse et neile meeldib, ma ei ole kuskil näinud niisugust hooldamata matkarada. Kahes kohas oli puudeladvad nii kokku põimunud, et minu peast kadus nokats.
Ahastus on peal, minu tegemistest ei peeta lugu. Ma ei saa liikuda hobusel sellisel rajal, kus oksad naalduvad ratsaniku kohale. Ei saa korralikult sammugi käia, kui oksad torkavad siia ja sinna. Oskamatu ratsanik lendab kohe seljast, kui jääb kuhugi kinni. Kuidas luua koostööd...?, minu eesmärk pole kellegagi riidu minna.Tahaks, et kõik saaksid käia sellel rajal. Mul on lihtsalt arusaamine,et puhkemaja pererahvas pole enesele selgeks teinud, missugune peab olema matkarada.

20. juuli 2010

Achtung...Achtung...Achtung
Vipera Berus (harilik rästik)
http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_r%C3%A4stik;
Eelmine nädal laupäev pärast võistlustel käimist läksin naabrinaise aiia tagust trimmerdama. Kui ma oma tööga jõudsin kasvuhoone küljele jääva kiviaiia juurde, kust põgenesid kolm rästikut kiviaeda. Üks rästik roomas mu varvaste eest (ammu maha niidetud heinavaalu seest kiviaiia suunas), esimese ehmatusega suutsin neid nähes hüpata kahe või kolme meetri kaugusele kohtumispaigast. Toibunud läksin kohe uudistama kohta, kuhu nad põgenesid. Peaks ütlema, olid väga julged veel ennast näitama. Veel hetke näitasid ning kadusid kiviaiias peituvatesse salakäikudesse. Olen viimased päevad uuesti otsimas käinud. Oletades, et aeg peaks olema õige. Kuid jah enam pole näinud. Küll nad uuesti ilmutavad, kui nad arvavad, et neid miski ei hirmuta. Tegelikult ussi hirmutab igasugune müra tekitav heli. Peesitada nad siis ei taha enam. Mul on veel üks rästikute elupaik teada. Käin neid aastaid vaatamas. Minu jaoks on nad huvitavad, kuid teatud distantsilt.
Huvitav seik veel... eelmine aasta ühek matkal juhtus selline lugu, kus kahe hobuse vahelt jalutas rästik üle matkaraja, nüüd püüan veel rohkem olla tähelepanelikum, et ennetada juhtumit kus keegi võiks saada viga (mõtlen kokkupuudet hobuse ja rästiku vahel). Täna peaks saama haiglast välja mu õepoeg Sander, kes sai metsas käies rästiku käest hammustada.
Olgem tähelepanelikud!

19. juuli 2010

Käisime täna Tõrasoos, huntide jälgi ajamas. Leidsimegi lisaks metssea, põdra ning kitsede jälgedele. Tegime maastiku trenni Teelele ja Teebaale, ühtlasi käisin vaatamas, missugune on raja seisukord. Kohati oli ikka umbes, nii et me pidime palju võimlema ehk siis hobuse kaela vastu surudes puu okste alt roomates.
(Jürisson Jaagu talu juures). Vaatasin, et Ihomaa talule kuuluv heinamaa on tegematta. Farmer on väga usin olnud, sellel aastal kõik heinamaad ilusti ära teinud. Mulle meeldib lagedatel heinamaadel galoppi teha (kui see pole pehme - pehme maa puhul võib kõõluse ära tõmmata ja oht kukkumiseks suurem). Seda peab teadma.

17. juuli 2010

Eile toimus ratsavõistlus Raikkülas. Mõned kuud tagasi pidasin tütre Anetega plaani, et võiks minna ja proovida. Ja proovisime ning tulemus oli rõõmustav. Kuid mis masendavaks tegi oli teada saamine, et enamus võistlus alasid on Ratsaliidu litsentsiga (võistlejal on litsents ja hobusel on litsents). Oooh õudust,nädal enne võistluseid teada saades, kadus võistlustele minekule igasugune tahe. Mis on vajalik, et võistelda, vajalik on enne võistlemist õige aegne hobuse vaktsineerimine, siis peab võtma Ratsaliidu liikmeks. Peab oma klubi moodustama, kas ei ole neid asju palju, mida peab enne tegema, et saaksin võistlema minna.
Hea meel ikka, et kasvõi väljas pool võistlus kava siis sellistele hobustele korraldatud võistlus oli ka hea kogemus lapsele.
Mõte liigub ikka edasi minna. Pean oma klubi moodustama, millal see saab toimuma ja kui suure hulga inimestega?
Praegusel hetkel on meie tegemised põlve otsas, aga tulemused on näha. Tahaks veel paremaks minna ja selle nimel ka tegutseme.
Mida, kuidas ning mismoodi, see siis silmaga saab näha olema. Kõike ei tohigi avalikustada, miskit peab olema ka saladuses.

13. juuli 2010


Elu on nagu seiklusfimis.
Täna hommikul kaarutama minnes tabas mind väga suur ebameeldiv üllatus traktori taga ratta juures. Kumm millele eelmine päev oli õhku juurde pumbatud oli tühjaks läinud. Eelmine päev läks kardaani rist, siis kaarutajal oli üks võlli pea keevitusest lahti, ning traktoril läks järjekordelt küttevoolik katki.
Hommikul abikaasa pumpas vett tagaratta rehvi- teavitan, pidas vastu päevasele töö koormusele. Ainus mõte mis mu peas tagus täna, et ma isegi ei tahtnud ühtegi kõnet suurt vastu võtta, et kaarutaja peaks vastu. "Ma ei hinga siis mitte üks teps"...muidu lahe nüüd mõelda tagant järele pingele.
Päeva naelaks sai korraga kummi lõhkemist meenutav pauk, oleks keegi näinud, kui kiirelt hüppasi traka pealt maha, et näha milline kumm lõhkes. Kuid kõik olid terved...õnneks....aga mõtlemis ainet siiani, mis asi oli, et mis tegi pauku.
Järgmiseks aastaks hangin uuema ja vastupidavama kaarutaja. Tänavu aasta kevadel lükkasin ostu edasi. Kuna see kaarutaja on oma töö ära teinud. Natuke on seda raske remontida ja samas ohtlikuks on sellele agregaadile kivid ja igasugused ssügavad lohud.

9. juuli 2010


Selline suvi on meie talus, küll koormas või kuhjas.
Olen viimased kolm päeva aktiivselt niitnud.
Kahel päeval käisin altuurat tegemas, oli vast alles heinamaa. Natuke meenutas niitu, kuid niit ka polnud. Üksikud kuused, oi kus oli kive. Lõhkusin selle maa peal kaks sõrga ära. Kuna mees puhkas, siis vahetama pidin ise. Kui ma esimese sõra laste abiga ära vahetatud sain, ooo... süda sees hõiskas, et hakkama sain. Imestasin, et sõra vahetus on nii lihtne. Õige tugevusega kinnitamine nii palju mul ikka meeles seisab, et mutri vinti üle keerata ei tohi.
Vahe peal nokitsesin lastega juppideks lagunenud looreha kallal, kuid mis teha, kui ei ole miskit nagu silma ees, kus miskit asi kohal pidi seisma oli ikka mõistatus küll. Kolm päeva seisis looreha kasutult metsaheinamaa servas.
Täna niitsin, aga nii kui kiireks kipub asi minema, siis satuvad teele ikka apsud. Viimasel niitmis ringil lõhkes küttevoolik ja kus pritsis nagu purskaev, traktori ühe hoobiga naaftat täis. Lisaks kuumale mootorile sattununa hakkas mootor ka veel tossama.
Viimased minutid lendasid nii kiirelt, et jube kohe. Tööle pidin minema.

6. juuli 2010


Söödvarumises nii palju, hetkel on koos kahe kuu hein (15-le hobusele) ja 5 kuu silo 57 rulli 8-lt ha. Head meelt valmistab, et hindasin heinamaade rohukasvu õieti. Vaja on veel 30 rulli heina, siis võib talvele rõõmsasti vastu minna.
Niita on vaja veel 10 ha ringis. Täna hommikul vahetasin oma elus esimest korda niidukil sõra. Ei olnudki raske, eks sai veel üks raskem asi ära tehtud (nimetus teadmata).

Ma ei karda madusid, kuid neid puutuma ka ei hakka. Nii olen trehvanud kahel viimasel päeval heina töö ajal kahel korral vasksete ussidega. Vaskselt helklev siug, valmistab mulle huvi. Nägin esmakordselt, kui kiire võib olla jalutu sisalik heina kõrte vahel vilksamas.

3. juuli 2010


Ilmad, aktiivne heinatöö ning ratsamatkad peale selle. Hetkel toimuvad matkad õhtu jaheduses, kuna kuumaga ei taha ise ka mitte kuskil liikuda, hetkel veel tohutult parmu massid lendamas, isegi putuka tõrje vahend ei sobi neile enam. Õhtu ja ongi mugav ratsutamiseks.
Esmaspäeva õhtuks selgub, kui palju pean veel sööta hobustele varuma.

  Hommikust rahvas, meite kandis jägub lund veel metsa, kuid mujal on vaba maad tekkinud. Aina kisuvad näpud mulda. Ja muidugi alustasime ho...