Kaks viimast päeva on mul päris fantast super olnud. Eile hommikul pärast töölt naasemist magama keerates ning abikaasa hääleka mobiili helina peale ärgates oli minu jaoks päiksepaisteline talveilm super tegevusteks.  
Eks hobuste söötmine langes eile minu õlgadele, tundus noorem generatsioon puhkusemissiooni täitmas. Korra põkat käivitanud ning tegevus tulutu. miskit sai lükatud tänasele. Kuid teada värk, et kui kaasata abi saamiseks meest mõne tehnika kasutuskõlbulikuks muutmisel, siis see osutus nagu valge laeva ootamine sadamas. Lükkus jälle homsele, kuid homme hommikul korra vaja küla peal käia, võtan kaasa ühe aisa, millel ots vajab väheke keevitamist ning seda transportima. Saab juba homme oma hobutehnikaga silo vedama jälle hakata. 

Eile õhtul käisin jooksmas, alguses plaanisin kõigest läbida 2 km, kuid juba enesetunne 2 km järel paranes ning huvi tekkis juba pikem distants läbida. Täna sain kasutada ühe tütre suuski ning sain siis selle aasta esmase suusakogemuse 10 kilti maha liuelda..(käisin poes). Hobused said trenni jne... Kuid jah, täna pärast suusatamist aga kogesin, et 10 kilti korraga üle pika aja tempokalt suusatades ei teinud head. Lihased said korraliku koormuse. Muidu enesetunne on super.
Lubati ööseks madalaid temperatuure, korra käisin majaotsas olevas hobusteulualuses, mõnus hobunaha lõhn heljumas, krõmpsuva muusika saatel. Hobused on rahul ja mina ka. mõni puhkas oma lemmiknurgas ning kiikas kõrvu liigutades, kuid kohale seisma jäädes. Uuel aastal vaja tuua saepuru allapanuks. Homme ootab mul ees sõnnikuvedu, kui ilma liiga madalatemperatuuril pole.