26. september 2017

Sügiseselt kaunid päiksepaistelised ilmad on toonud välja nii mitmed kliendid ja ratsahuvilised, et nädalavahetus perele möödus hobuste ja klientidega tegeledes. 
Lilii Marleen istub sees ja söötmine ning tegelemine käibki temaga sise tingimustes. Mõte tiksub, et peab tegema ühe väikse tara, mis natuke kõrgem ulatudes hobuse peast üle. Esialgu mõte.
Ega ka eilsel ilmal viga polnud, kui ise hommikustel tundidel öötöölt koju naasta, siis ikka koduses miljöös zombi olek esimestel tundidel välja lööb. Tarkus tarviline vara, siis ikka tasa ja targu eluvaimu sisse puhumine toimub vaikselt, et natukese haaval elule tagasi jõuda. Magama ennast ei luba, sest järgmine öö mööduks sootuks unetult ja miks vaevata. Pigem väsitada ennast korralikult ja õhtul ajaliselt jala pealt kukkuda... 
Ja hästi toimib, vähemalt minu peal küll.
Eile jah sai tegeldud mõningate kabjalistega ja veel olulise osa väike ponil kapjade värkimisega. 

22. september 2017

Eile oli päris tihe tegemine, pidin jõudma väikese ajaga palju ära teha.
Alul plaanisin kanu tooma minna, kuid kaalu kauss langes auto ülevaatuseks ettevalmistusele ja nii see tegevus alguse saigi.

Kõige pealt auto seest ja väljast korda jne.
Kui see käik selja taha sai, koju tagasi jõudnud, leidsin eest mõtliku koduabilise, kes andis teada, et Pipi kadunud. Asusin minagi õuet ja majaaluseid ruume kontrollima, kus võiks asuda Pipi. Muidugi mitte leidmise korral tabas laviin igat masti mõtteid. Kuid siis rahustasin ennast, koer ei tohiks kodunt kaugemale minna. 
Katsetasin mõned korrad linnukoera vilet, kuid seegi andnud tulemust... Sofi läks ekstaasi, arvas, et saab metsa minna...
Istusin välis ukse ette maha, kus siis kohe maandusid koerad, kes kõik kolmekesi ainit mulle mõtlikul ilmel otsa vaatasid. 
Ja siis plahvatas, et küsin koertelt, kus Pipi on...? Nojah esimene kes tõusis oli Sofi ja sööstis mõnusa sörgiga rehe alla ja suundus kus asusid puuriidad... eeem ja võttis sõnatuks. 
Ei osanud kohe selle peale tulla, Pipil tegi kasvaja valu ja selle tõttu puges peitu tööristade riiuli alla. 
Ma tänasin Sofit, et aitas mul Pipi leida. Katsetasin, et saaks koera välja meelitada, kuid jätsin esmaselt rahule ja ootasin, kui ta ise ilmub välja. Ja ei läinud enam kaua, kui ta välja tuli. Sain teisele abi anda, mis vajalik.
Loomad ja loomad on ikka lahedad tegelased.

19. september 2017

Eilse teema jätkuks mainin nii palju, et koerale mõjus see, et tal pole tema kiusajat sõbrannat, kes talle aeg ajalt hambaid nii hullamise mõttes vetruvasse kasukasse poetab. Ja eile ja täna on selline rõõmupall, et hoia ja keela. Muudkui nõuab, et läheks metsa ja mitte üksi, eks ikka kambakesi.
Nii muidugi avastas mu vanem tütar eile, et Kati valjad on ühe koera hammaste alla jäänud ja nii ribadeks ma pole veel ühtegi asja veel näinud närituna, kui siis Kati uued valjad. Natuke mõru meel kohe. Kuid keda või kellega sa pahandad...
Kurb meel, pean ju uued hankima ja jälle välja käima rahasid. 
Täna sattusin nägema, kui Nordik oksendas ja kiikasin uudishimust, et mida siis maost väljutatud mass sisaldab ja üllatuseks hakkas silma alõõtsa seemned ning seedumata kestad... Hmm paneb mõtlema... Ja natuke sappi...
Jällegi analüüs ... miks sööb neid... Pean miskit tema söödaratsioonis jälle muutma, kas on vajadus teatud mineraalide järgi...?
Tean seda, et mõnedele koertele meeldib marju süüa, kuid viimastel aegadel on tekkinud Nordikul täielik isuväärastus, mis paneb ümber hindama ja analüüsima söötmise teemat.
Aias tiiru tehes avastasin, et ühelt austerservikupakult olid seened ära söödud... Ja tekkis jälle küsimus, et kes siis seda veel teinud on...? Naljakas, et inimtoiduks kõlbulik sobib mõnele olevusele veel...
Nautisin täna täiega hommikust aega kohvitassi ja oma toalindude seltskonnas. Nümfid üllatavad ikka ja jälle, samas viirukad on põnevad tegelased, kui nad kas lendavad või uudistavad mingi eseme ümbertõstmist toas.
Vaatasin koju toodud noore mära kapju ja masekas tuli peale... Pean jälle kapju lõikama hakkama. Tuleb see töö ette võtta nädala lõpus, kui mul neid jala hoidjaid väheke rohkem kodus on.
Täna võtsin siis muinsukaitseametiga ühendust ja suheldud ühe hoone teemal. Lõpuks sai asjad liikuma lükatud... Kirjutasin maili ja eks loodame peatselt vastuse.


18. september 2017

Loomad ikka oskavad üllatada. 
Kas siis hea või halvema variandi kasuks. Ei oska öelda. Kuna mõte on järgmine kuu koerte krossil osaleda oma eaka sõbraga. Tuli mul pakkumine ööseks valvama ühele objektile minna, asukoht kodust ikka tiba kaugemal, kui tavaliselt. Mõte hea võtta oma lemmik kaasa. Nojah, põrgu läks lahti esimeste meetrite peale. Tegin mitu tuhat tegemist, et koera ärevust mõista. Kuid mida kaugemale kodust ja sihtpunktile lähemale jõudsin, seda hullemaks haukumine autos muutus. Mõtlesin pingsalt, et mis võib koera ärevust küll põhjustada? 
Ka isegi öine koera käitumine andis mõtlemisainet. Kuna tegu raudtee lähedusega, panin koera rihma otsa ja see ei meeldinud jälle Sassule. Keha keel oli selline väga süüdlaslik ja alandlik. Püüdsin koerale selgitada olukorda, miks ma nii teen. Kuid mu jutt oli ainult kurtidele kõrvadele. Ka järgmise päeva hommikune tagasi sõit kulges koera rütmilise haukumise saatel. Koju saanuna, puhkasin hellaks haugutud kõrvu... midagi suurt ega kõva heli kuulata küll ei jaksanud. Mainisin ka lastele, millega Sass üllatas mind. 
Muidugi, siis meenusid kõigile, et Sassul oli viimane sõit ka juba ärevushaukumisega, kui me Luitekrossile koertega läksime. 
Teise öö valvesse minekul ma valmistusin aegsasti ette, ostsin paki korralikke konte, et vahetult enne sõidu algust koerale ette anda. Ja mis kena vaikne samas mul tekkis kohale jõudes kerge hirm, et koer järsku on surnud, sest kordagi selle tunni ajase sõidu korral ei näinud pagasiruumi 
eraldava võre taha ilmumas koera pead. 
Ja kui ma arglikult pagasiruumi piilusin, siis avas rasket und nautiv Sass oma silmad ning avasin pagasiruumi ukse, et välja kutsuda, kuid vist kere liiga täis head paremat, keeldus koer välja tulekust. Mis siis ikka, tegin esimese ülevaatuse objektile üksi, mõtlesin mis nüüd koeral on. Natuke ise ka juba paanikas. Pärast teist katset, oli koer nõus minuga ühinema, kuid mitte kaugemale minust ja ikka sooviga tagasi autosse pääseda. 
Kartsin, et andsin liiga palju konte järamiseks ja nüüd ei jaksa 10 aastane koer minuga koos valves olla. Nojah, pidingi  viimase öö üksi väljas käima, koer keeldus autost lahkumast. Ohkasin raskelt ja mõtlesin, et mida ma küll nüüd valesti jälle tegin. 
Muidugi mõnus oli sõita, kui keegi haugu vahetpidamata.

13. september 2017

Mõnusss... kodus olla.
Lasin täna siis mõni päev sees olnud Leedi Milla karjamaale, et saaks natuke tuulutada ja liigutada. Paistetus oli juba eile õhtuks maha läinud ja haava välja nägemine okei. Kuid jälgima peab. Paar päeva oli veel kabjalisel palavik ei kraadinud, aga magamisasendist ja vähesest isust tegin omad järeldused.
Täna hommikul looma tervislik seisund ja eile andis juba mullegi hea enesetunde. Vähemalt hullem sai seljatatud. Kuid eks järel ravi on veel teha. Igal juhul elame näeme.
Üritusi ja tegemisi jätkub septembrikuussegi, vähemalt aja osas pean olema hea organiseerija.
Tegelesin koertega, tundub, et mu keha keel on väga heal tasemel koertega suhtlemisel. Mu lemmik koer saab aru, kui luban tal metsa kaasa ja teised koju peavad jääma. Ühtlasi valmistume jälle koertekrossiks. Üks tütardest on loobunud osalemast siis otsustasin, et koerad tegevusetuks ei jääks, et võin ja kah 5 km distantsi läbida vastavalt oma võimetele. Kui juba kahe silla ajavõtuga retkel 10 km mulle naljanumber läbimiseks on. Mina kes ma eriti suurt jooksutrenni ei tee, kui ainult kuus korra orienteerumist teen. Siis tavaliselt lastega trennis pean ma läbima jälle pea 10 km distantse.
Vaatan oma papagoisid ja tõsimeeli ajavad oma kohaloluga naerma ja kaasa elama nende tegemistele. Nümfipaar on veel leidlikumaks läinud, täna anti juba vastu pead tiibadega, kuid see ei häiri. Miks nad nii teevad, sellepärast, et viirukate puur on omastatud ja sinna ei või keegi läheneda.
Uus viirumamma kes veel nimetu jalutab omapäraselt merisigade puuri serval ja pakatab uudishimust. Ja nüüd mil ma siis arvuti taga teksti toksimas, tahab lennata minu peale, natuke pelgab, muidu on tegu inimest usaldava linnuga.
Koju jõudes pistsid puurist oma ninad neli emast merisea mammat, mõnele sai veel mööda minnes pai tehtud. Eks nad ootasid head paremat.
Minu lemmik koer Sass, kellega on väga sügav kiindumussuhe. Ma ei saa kunagi ilma temata metsas käia. Kui ma teen midagi, siis ta lihtsalt lamab minu läheduses ja on ülimalt rahul, et ma hoolin temast.

11. september 2017

Teine lugu puudutab eelmisel aastal Tori hk tõumärade saatust. Kuna ühe hobuse teekond väga traagilise lõpu leidis ja kuna tegu pideva pori loopija isikuga, kes väga rind ees kõikide tegemisi kärme kritiseerimas...
Alati kriitikat sisaldavat diskussioone lugema pidanud. Ei hakka nime siin mainima, aga olen ise jälgija rollis olnud, siis jah...
On tore, et meie hobusekasvatajate ühine õiglustunne lükkab seda teemat üha rohkem päevavalgele.
Samuti võin olla väga uhke tütar oma ema üle, kes võttis vaevaks kirjutada ja paljastada loo tõeline nägu, mida on siiamaani pidevalt mingil määral varjatud.
Kuna ajalehe artikkel on tasuline, siis lisan siia juurde ka originaalse kirjutise, mis on veidi pikem kui ilmunud artikkel.
Lugesin 31.08.2017 Pärnu Postimehes ilmunud artiklit Torist Valgamaale U.Wohlrabi juurde viidud väärtuslike märadega toimunust, omaniku esindaja (Maaeluministeerium) ja pidaja U.Wohlrabi seisukohavõttudest.
Kuna Hoidile saatusliku looga seonduvalt on mõlemal osapoolel (MEM ja U.Wohlrab) oma negatiivne roll, tahaksin selgitada tegelikkuses toimunu tagamaid. Seda enam, et sotsiaalmeedias artikli järelkajana on inimesed küsinud selgitust mitmete asjaolude kohta.
Artiklis selgitab MEM esindaja, et Hargo talus käis veterinaarametnik pidamistingimusi kontrollimas. Jah, seda tehti esimene kord siis, kui 2016.a. septembris Tori Hobuse Selts saatis ametliku protesti MEMi märade üleandmise vastu U.Wohlrabile pidamiseks. Selle kontrollimise ajal oli meil imeilus „vananaiste suvi“ ja loomulikult oli kõik nõuetekohane. Teine kord kontrolliti pidajat 2017.a. juunis ja loomulikult ei olnud suvisel ajal mingeid nõuete rikkumisi. Iseküsimus on see, et ei viidud läbi juurdlust, miks on hobune sellisesse seisundisse jõudnud, et kahjustab Hargo talu hobusekasvatuse mainet turistide silmis (U.Wohlrabi väljend) ja soovitakse hobusele eutanaasiat. Septembris saabusid ju Hargole normaalses konditsioonis hobused... Rohkem ei ole seal kontrolle teostatud.
Hobuste vabapidamine on tõesti Eestis levinud ja iga omanik teeb seda omal meetodil. Hargo talus ei ole kunagi olnud tallivõimalust , vabapidamine toimub suhteliselt väikestes piklikes koplites, milles nõuetekohased varjualused . Probleemiks on seal olnud alati asjaolu, et niisketel aastaaegadel muutuvad need kitsukesed mustal savimullal olevad koplid tõelisteks porimeredeks , hobused seisvad kas varjualustes või kõrgemal kuival saarekesel vastavalt oma karjahierarhiale. Ja eriti viimastel pehmetel niisketel talvedel on seda poriaega 4-5 kuud... .Sellel ajal ei ole ükski ametkond Hargo talus pidamist kontrollinud... On ühtmoodi nii inimkonnas kui loomariigis: osad indiviidid kohanevad nende tingimustega (paremini siis, kui nad on sinna sündinud), osad indiviidid mitte. Ja üldiselt on teada,et vanemaealistel on kohanemine uutes tema jaoks ekstreemsetes tingimustes väga raske, kui üldse.
Nii juhtuski see, et üks vanadest märadest( Hirande 19a.,Hoidi 22a.), kes viidi sellistesse temale mittesobivatesse tingimustesse ja jäeti sinna vastustustundetult, kui oli näha, et need tingimused ei sobi. Kuid hobuseinimese ja veterinaarina arvan, et põhivastutust toimunu eest kannab süüdimatult nende hobuste pidamist taotlenud U.Wohlrab. Ta ei arvestanud vanade hobuste eelnevat pidamist, nende iga, puudus vajalik valmisolek vanade hobuste heaolu ja pidamist arvestades ning tahe majanduslikku kulu kanda selleks. U.Wohlrab esitas sotsiaalmeedia kontolt välisriigi kodanikele taotlusi Hoidile annetuste tegemise osas. Viimases postituses 08.06.2017 lubas ta Hoidile, kelle tervis küll veidi kehv, head elu ja puhkust ning palju eluaastaid Hargo talus. Aga samas juunikuu lõpus läks teele taotlus Hoidi eutaneerimiseks....
Ja mis puutub artiklis MEM esindaja poolt mainitud loomapidaja U.Wohlrabi poolt “pöördumine veterinaaride poole“ väljendi osas võin öelda, et minule teadaolevalt tavaliselt selles talus ravi teostavad veterinaarid Hoidile sellel aastal raviteenust pidaja soovil osutanud ei ole, küll aga k.a. juunis ja hobu viimases lõpus omaniku poolt tellituna. Jah, hobune suri kliinikus, ta viidi sinna püüdega veel aidata ja kui ei õnnestu seda teha, siis selgitada surma põhjus. Kuna oli tegemist väga väärtusliku vanatüübilise märaga ja teades U.Wohlrabi tegelikku tausta ning „meetodeid“, siis olen kogunud sellekohast informatsiooni enne oma postitust sotsiaalmeedias. Nüüdseks tean, et Hoidil terviseprobleemid avaldusid juba eelmise aasta viimastel kuudel, U.Wohlrab ei konsulteerinud kordagi eelmise , Hoidi kogu eelneva eluperioodi hooldajaga. Ta ei saanudki seda teha, sest traditsiooniliselt oli ta paisanud lendu tohutu laimukampaania nende suunas. Hobune jäi väga kehvaks selle aasta alguses (see oli aeg, kus ta ilmselt haigestus kopsupõletikku , pidamistingimused olid jätkuvalt tema jaoks vastuvõetamatud). Kuna adekvaatset sellepuhust toimimist pidaja poolt ilmselt ei järgnenud, protsess süvenes ja hobuse hääbumine jätkus. Alles kevadel võttis pidaja kuulda soovitust teavitada omanikku hobuse seisundist.
Mida Hargo talus Hoidi heaks tehti või oli tegemata jäänud varasemalt ja edaspidi, jääb U.Wohlrabi südametunnistusele. Ja aususega ei ole see inimene silma paistnud, küll aga omakasu taotlejana. Seda olen kõrvaltvaatajana, hobusekasvatajana ja Valgamaa inimesena läbi aastakümnete täheldanud. EMÜ suurloomakliinikus on konstanteeritud fakte, mis olid juba mitmeid kuid välja kujunenud ja loomulikult ei esinenud sellel vaatlusel väärkohtlemise märke. Ja kindlasti ei tunnista pidaja mitte midagi, seda näitab temapoolne soovitus pöörduda küsimustega omaniku poole. Omanikul puudub kahjuks ülevaade selle loo algsetest kriitilistest ajaperioodidest .
Kirjutan kõigest sellest avalikult, sest loodan jätkuvalt, et omanik leiab võimaluse Hirande edaspidiseks viimiseks Eesti Põllumajandusmuuseumisse , kus ta vääriliselt võiks esindada ajaloolist osa tori tõus, või tagasi kodutalli ToriHobusekasvanduses. Usun, et seal on temalt ka võimalik ka väärtuslikke järglsi saada tori tõu vanale genofondile. Hargo talus pidamisel selles ma kindel ei ole, selleks annab põhjust seal viimastel aastatel tehtud eutanaasiaotsused ka nooremate hobuste osas ning probleemid nende üksikute järglaste saamisel, mida niigi ülivähe sündima plaanitakse.
Ja mis puutub vana-torisse, mille päästjaks U.Wohlrab ennast nimetab ja nimetada laseb, siis tegelikult on see ühe ambitsioonika inimese vahendeid valimata tehtud etendus, millel algsest üllast ideest on saanud kitsuke karjuv vari. Neid vanatüübilisi tori hobuseid, keda U.Wohlrabi juures nimetatakse vana-tori nimega, kasvatavad paljud tublid hobuseinimesed Eestis, erinevalt Wohlrabist teevad hobustega igasuguseid tegevusi ja pakuvad hobustega rahvale rõõmu. Tegelikult on selle vana-tori suunaga nii segased lood, et vaadates läbi aastate asjade kulgu, tundub see teatavas osas välismaalaste ja kaasmaalaste taskust rahateenimise meetodina, millele üllad aated külge seotud. Või on need nii omavahel põimunud , et kõrvaltvaataja, kes pole kokku puutunud U.Wohlrabi tegeliku konfliktse ja negatiivsust külvava poolega, lihtsalt lollitataksegi selle vana-tori poolt ära.


Lugesin 31.08.2017 Pärnu Postimehest Torist Valgamaale viidud väärtuslike märadega toimunud....

Loo lõpuks ütlen seda, et... ära tee seda, mida sa ei soovi, et teised teevad... Ja ära näita näpuga, see võib tagasi pöörata ja kümme näppu näitab juba enda suunas....
Hea, et on julgeid ja enesekindlaid inimesi, kes julgevad üles tõstatada teemasid.

10. september 2017


http://parnu.postimees.ee/4238295/fotod-ja-video-sadakond-haruldast-hobust-ootab-vooral-niidul-surma?_ga=2.232043999.1712613150.1503856287-617167421.1353869992

Alustan uut päeva siis sellise artiklilooga, kuna mitmed hobukasvatajad, kui 7 aastat tagasi avaldasid uue tõu maaletoomise projekti vastu oma diskussiooni, siis ei kuulatud ja vaieldi vastu, et need konikud tuuakse hooldamata alasid hooldama.
Muidugi Soomaal tuntuks Aivar Ruukeliga suhelnud siis kui need konikud Soomaale toodi, et kuna küsiti mida mina arvan? Nojah mis mul arvata, ütlesin nii, et see värk kukub läbi, kuna meil pole ühtegi vettpidavat katet, kui asjad on rajatud ainult projektirahadele.
Teada tuntud tõde, et ükski projekt ei jää kestma ja iga aasta võib neid tingimusi muuta. Olen ise mitmete projektidega kokkupuutunud siis siiani ei ole näinud, et need veel kestaksid.
Kahju on loomadest ja inimesest, kes läbimõtlematult ja pikemas perzpektiivi analüüsimatta endale kohustuse kaela võttis. Kuid mida teha metsikute hobustega?
 
Ja ongi septembrikuu... 
Aeg lendab... Ja paar nädalat koolitusel viibimisega lendas. Mis koolitus ei kuulu hetkel kirjapilti, eks tulevik näitab, kuidas hakkama saan. 
Kuidas loomade-lindudega eluke kulgenud. Nümfipapa on eriliselt sõjakaks muutunud, kuid see nii lahe pilt, kuidas ta viirude puuri juurest inimesi eemale peletab. Ja tundub, et emane kakaduu on munenud veel ühe muna. Ja toimub muna kaitsmine ning haudumine. Ei tea kas tuleb miskit välja... 
Avastasin, et Leedi Millal oli kahtlane haav esijala põlve tekkinud ning lõhe kabjas... Täitsa kummaline ja sai teine sisse toodud, et paremini ravi osutada. Ega see noore hobuse süstimine nii kerge polegi, kui kiputakse kergelt kahele jalale tõusma. Ikka ja jälle antibiootikumi kuur kasutusele võtta ja jälgida, kuidas haava paranemine kulgeb. Ühtegi haava ei tohi tähelepanuta jätta. Pean üks päev hakkama mõtlema terve karja vaktsineerimisele.
Kas need paaritatud märad ka tiined on ei tea ja ei oska vastata. Nüüd tahaks, et elu saaks jälle tavapärasele rutiinsele elule, et ei mingeid pidevaid koolitusi. Kodust ikka pikalt eemal olla ei ole meelepärane, aga vahel peab seda tegema.
Samas natuke kurb jälle, et saabunud sügis ja pole saanud korralikku suve nautida. Esimesi heinamaid niites tegin seda paksus vammuses ja veel õhtutundideks tellisin juba talvejopegi lisaks.
Ja nii mu suvine päevitus sellel suvel väga kahvatuks jäi.

Ja ongi suur sügis käes.

 Ilmad mõnusalt jahedad ja päike näitab oma sügist palet.  Selja taha jäi rattamatk Rootsimaal. On ala, mis mind tohutult köidab ja olen val...