23. detsember 2021

Tugiisik versus teraapiatöö

Alustan tänast teemat sellega, et kukkusin töö juures öösel. Ja mitte kergelt, sain seljale ja peale korraliku põrutuse. Sai siis pool ööd tohterdatud. Õnneks oli mul kaasas valu vastast geeli. Kui koju sain, kulges mul edasine tohterdus voodis. Enne koju saamist sai käidud ka apteegis, kust ostsin valuvaigistiga plaastrit. Kuna päeva ajal sai veel magatud korralikult, siis õhtuks oli valu leevendunud. Miks ma ei hakanud pingutama, asi oleks võinud lõppeda vaagna luu murru või mõraga. Olen sünnitanud ikkagi neli last ja ei ole enam esimeses nooruses, siis peab asju ikka peaga mõtlema.

Tugiisiku töö vastu ja poolt tõstetud teemad ehk siis millega ise olen kokku puutunud. Probleemid ehk siis negatiivsed ja positiivsed juhtumid ühe lapsega.

Miks ma seda teen? Tunnen huvi psühhooloogia vastu. Olen ise elanud, kus mind pole paljuskis olukordades mõistetud. Palju on selliseid olukordasid kus mind on välja naerdud jne või minu enda soovide vastu käitutud. 

Aastaid tagasi sai hakatud ühele lastekodu lapsele tugipereks. Ja kui palju oli tal iseloomu probleeme. Läbi hobuste sai teda arendatud positiivsemaks.  Iga ebaõnnestumise korral läks endast välja. Loopis asju laiali, kui tekkis ebaõnnestumise tunne. Ja mis nüüd, uskumatu on kuulda, kuidas olen lapsepõlve ära rikkunud...  Tundub, et keegi valetab, aga jah. Las valetab, tegelikult niikaua kui elab lastekodu juhataja on tema teadlik kellega siiski tegu. Kuigi piiblis on õp. üks allikas ei keeda kunagi halba ega head vett, see on mõtteline tekst ja tuleb osata lahti endale seletada. Allikaks peetakse siiski inimese individuaalset omadust oma suhteid hoida kas siis positiivsena või negatiivsena. Kui inimene on loodud negatiivseks siis seda ka ta jääb elu lõpuni. Kes on positiivne suudab kõiges alati selleks jääda ning luua tervikliku mina pildi endast jne.

Miks tuli mõte jagada, mul on eesmärk saada perede nõustajaks. 

17. detsember 2021

Ajutöö

Viimasel ajal olen ennast tabanud pidevalt mõtlemast, kuidas ma ehitan trenne ülesse. Lähtun juba indiviidist , vaimsest ja füüsilisest  valmis olekust. Ja peale selle veel mõtisklen muudel teemadel, kuidas muuta trenni efektiivsemaks, et sellest oleks treenitaval koormust, mis pärast trenni oleks arusaadav, et midagi on tehtud. Väga palju trennis on selliseid asju, mis eelistatud on tasakaaluks, siis hobuse liikumisega kohanemiseks.  Ja vastavalt võimetele raskust tekitavat füüsilist koormust.

Olles ühe raske etapi enda elus läbinud, vaatamata ennast kaotamata suutsin raskustele  jääda positiivseks ja pühenduda veel koolitusele. Ja võita raske lahing endale ootamatult ja üllataval kombel hästi kergelt. Mõni kuu tagasi murdsin pead, kuidas asju lahendada, ei suutnud  iga hinnaga ennast tabanud shoki seisundis  sundida isegi mitte juriidiliselt ennast harima. Lasin asjadel lihtsalt juhtuda, hõljudes shokis ja ühel hetkel kui ma sain sellest kõigest üle. Alustasin enese füüsilise trenniga, ehmatavaks teguriks oli keha meeletu ülekaal ja söögiisu... Nüüd on saanud kõik taas normi. Mis head meelt valmistab, endaga tegelemine ja võita endast tavapärane mugavustsoon, anda oma füüsilisele keha midagi tavatut, uut ehk siis shoki teraapia on kõige parem füüsiline koormus. Esimene karm külm, mille tõttu mu poja auto keeldus käivitumast. Õppida ära linna liini transpordiga liiklemine. Bussi piletite ostmine jne. Õppida uues olukorras midagi, ehk siis ületada oma mugavustsoon shoki treaapiaga.

  Täna on siis Suur Reede mu vanavanaema surmast saab juba 20 aastat. Nukrus poeb hinge...mõni päev vahet läks vanaisa järgi (vanaisa jaoks ...