Elu kulgeb igapäevaselt rutiinis, nii ongi, et homme Eesti Vabariigi sünnipäeva 100 tähistamine. Kui võtta kõik kutsed, mis mulle laekunud, siis peaksin ennast tükkideks rebima, et igale poole mind jätkuks. 
Muidugi valikuid aitavad siiski teha, mida hetke olukorras kõige olulisemaks pean. Ja minu oluliseks mõtteks on autokool c kat kätte saada, hobustega midagi teha isegi vabariigi sünnipäeval, kas saanisõit või siis ratsamatk. Homme saame lõplikult selguse... 
Mõtted tiksuvad juba suvesse, põnevusega ja mõtetega lastelaagri korraldamisele. Juba eelmise aasta lastelaager oli üks õnnestunumaid ja andis tõuke taas jälle laagritele aega panustama hakata. Muidugi miks? Ikka et leiaks selle nissi hobustega tegeluseks. Ja muidugi liikuda oma unistustele vastu. 
Mis juhtunud, ega midagi erilist. Teada-tuntud, et ilmad on meil üha talvisemaks pöördunud. Miinuskraade jätkub ka järgmisse nädalasse. 
Minu jälgimis orbiiti on tulnud söödakasutus, ise söödan ja jälgin kuidas jagan. Enam ei mäleta, millal asjatasin lakka, et vaadata söödavarusid lakas. Sain suure ehmatuse osaliseks... nii vähe ainult kaks pennivahet ... ohkima võttis... Egas kedagist, teadmine kui palju põlluveerel veel rulliheina on, võtsin taktika, et hangin vähemalt esialgse plaani kohaselt 6 rulli silo juurde. Jagan silo söödaaegade järgi. Kuid sellel aastal on plaan söötmisplatsid betoneerida ja katusealusteks rajada. See mis eelmine aasta sügis oli, see ikka jube. Hobused poolest säärest saadiks pidid suplema pori sees. Ei olnud meeliülendav vaatepilt ja endalgi oli raskusi, et aeda kopliväravast siseneda. Kuid ainus lohutus oli see, et ka teised hobuseomanikud kurtsid sama saatust, mis valitses meilgi. Pori, pori ja lõputu pori... 
Kuid nüüd naudime tõelist talve, mis ikka on parimaid, mida tahta. Ja kus see globaalne ilmasoojenemine on...?
Panen ka siia kuulutuse huvilistele, suvel toimuvatest lastelaagritest;

Sai rege proovitud. Kuid üks teelõik osutus suht raskelt läbitavaks, kuid hobu oli vapper

Selliselt kulges mu jaanuar. Sai hästi palju koertega käidud külavahe teepeal jooksmas.

 

Eelmise kuu sissekirjutused jäid seekord tagasihoidlikuks. Kui ei ole mõttes midagi kirjutada, siis ennast sundida mõtetut kirjutama ka ei ole mõtet. 
Kõige rohkem aastate pikkuselt taas ja taas, on veebruarikuu, mille ilma püütakse ikka ja jälle ette aimata, kuid jah. Kõik mis on rahva ilmaennustuse poolt välja hõigatud, ei ole siiani paika pidanud. Jällegi kogesin oma sisemise tarkuse võlu, et tark ei torma, pigem ootab ära. Tundub, et kohale on jõudnud ka tõelised talveilmad. 
Ja muidugi peame trenni tegema, sest ees seisab vastlapäev.