Heia, blogi rahvas. 
Suured vabandused ette taha, et pole siia kirjutama jõudnud ja ongi aasta esimene kuu otsa lõppemas. Hobustega on tegelnud enda lapsed ja eks ise ka ikka sadulasse jõudnud. Vahel on tüütumaks pooleks, kui kahe tööpäeva vahele kõigest üks päev vabaks jääb, siis ei anna puhkamise võimalust.

Üks pilt räägib enda eest. Kõik need pildid on selle kuu jooksul tehtud. Ja pean tunnistama, et olen oma ülekaalust ka jagu saanud, kõik mis detsembrikuus rasvaks oli ladestunud on mul suure raske tööga taas maha saadud. Oleks kõik nii lihtne, jälgida pidevalt enda toitumis harjumusi, on lihtsalt tüütu, kuid kõige raskem on siiski endal ja ka hobuse seljale koormavaks, kui ülekaal ikka segamas.

Minu elu kulgeb päris pikkade sammudega. Eile saime siis selle aasta esimese ratsamatkaga ja ühtlasi andsime koolivaheajale lõpu punkti. Tublid lapsed kes on olnud väga suured huvilised trennis ning nende võimete kohane ka matk oli. 
Esimene asi mida ma sellise matka korraldamisega tõdesin, et tegelikult tahaks mitme päevast ratsamatka laagrit ka talvel korraldada ja nüüd tekkis mõte, et tahan unistada suurelt ja muidugi üritan selle nimel ka tegutseda.