24. august 2017

Kuidas alustada täna hommikust blogi sissekannet... 
Ei  midagi lihtsamat, kui üle lahe fb lehelt loetud, et meie kasvandik Krahv Monte Cristo on lahkunud vikerkaare silla taha(23.08.2017), haljatele aasadele kappama... eks muidugi küsimusi tekkis nähtust, kuid annan aega leinajatele, ega kerge pole, kui kaotus tabab ootamatul tunnil. Kõigest üheksa aastane... kahju kaastunne omanikele ja ega endalgi kergem polnud. Oli see ju Katariina järglane. Katiks kutsutud poni aga kannab juba 19 aastat enda turjal. Ja näeb kõrgele eale väga hea välja. Vahel peame ta söögiisu taltsutamiseks jälle natuke sisetingimustes pidama. 
Mis ilm väljas, vahelduva eduga vihma ja päikest. Kuid Lõuna-Eesti kannatab pidevate saju hoogude tõttu. Seda nägime ja kogesime isegi. 
Hommikused linnusekeldusi nautides on need ikka ülimalt vahvad hetked. Nümfid on nagu ära vahetatud. Juba on võetud viirude puur nii omaks, et selles käiakse juba päevaseune vajadusi tukastamas. Kui nümfid puuris, siis viirud puuri katusel silmad kinni või pead sulgede alla peidetuna. Ja selline kollektiivne puhkus kestab kõigest 20-30 min ja siis jälle müttatakse, lennatakse ja toimetatakse kollektiivselt kas maas, kappide otsas või sootuks pesunööril, kuhu iganes uudishimu neid veab. 
Saingi eelmine nädal Sassule jälle silmatilku, kipub pidevalt nina maas või aukude kaevamisega silma sidekesta vigastama. Ja siis põletikulised nähtused silmaga märgatavad. Ja juba peab tegema ikka korralikku ravi. Paar päeva ja silmad korras, aga kuna koer juba teab rohupudeli käes hoidmise järgi mis toimuma hakkab. Püüab iga kord saba jalge vahel ära põgeneda. Kuid nüüd ühel korral isegi Nordik lunis, et ma hoopis temale paneksin. Sass vaatas, et oot mis Sina tahad minu perenaise üle lüüa. Ja tuli kohe tagasi... Naerma ajab, nii suur kadeduse uss sees, et juba teise koera juurde tulek tekitab Sassus korraliku kadeduse.
Loomad ja lapsed on lahedad. Koerad said see aasta võõraste laste tähelepanu palju, et pidime piirama Nordiku üliaktiivsust, et lihtsalt lõõtsaks ära ei jookseks, ehk siis ribisid välja ei paista. Mis teha, kui koerale on kaasasündinud anne pulka tassida ja seda pidevalt inimesega teha. Ta on väsimatu koer...
Mõned päevad saan kodus olla ja püüan olulised asjad veel ära teha, kui kaheks nädalaks koolituse lainele ennast vedama. Muidugi jätkub ka vahele võistlemispäev, kus siis jälle Kahe Silla jooksule regatud ning ajavõtuga käimisretkele jälle oma võimeid hindama soov minna. Ma ise küll ennast pikamaa jooksjaks ei pea, aga soov käimise osas küll natuke aega ja kohta parandada 10 km. 

22. august 2017

Seekord sai käidud veel käimata paikades, alustasime Emajõe Suursoo looduskaitsealalt õigemini Peipsi ääre kaugemale Meerapallu, kuhu niisama naljalt ei ole vajadust liikuda. Otsisime matkarada, mis oli tähistatud meie atlases, kuid hiljem kohalikega vesteldes saime tõe teada, et toda rada ei ole enam ammu ja matkaraja algus kahjuks aga rohtunud nii, et seda enam märgata polnud. Loodus oli võrratu, sai ujumas käidud ja sellega siis esimene ujumine suvel. 
Loomapidamisega majapidamisi torkas silma väga vähe ja majanduslik tegevus tundus ka piiratud olema. Kuid elumajad või suvilad nägid uhked, siiski on see paik arvata võib suvitajate pärusmaa suveperioodil. Samas silma torkav pinnavorm ja loodusmõjusid hinnates jättis ikka mõtlema paneva ja sügava emotsionaalse laengu.
Hing ihkab vahelduseks kodusele elule muud looduskohti lisaks. Ei saa ju mõelda, et kodu on ainult see koht kus ennast turvalisena tunned. 
Vahelduseks on hea kogeda midagi uut ning tegutseda uute mõtete ideede ajendil jälle millegi põnevaga. 
Muidugi hing ihkab ikka ja jälle ratta selga istuma ning väntama mõnesse huvitavasse paika. Esimese öö veetsin lastega siis Meenikunno MKA ühe järve ääres. Öö veetsime selleks ehitatud lavatskatuse aluses (Soomlastel nimetatakse neid Laavudeks). Üks onnike oli lausa selline, et õhtul alanud sadu tekitas kaose juba tunni jooksul ja hilisema uurimise tulemuse sai selgeks, et selles onnis ööd veeta ikka ei saa, kuna katus oli omadega läbi. Ja seega kolisime kõik ühe katuse alla. Kus siis jäime kuivaks. Kuid õhtul enne äikest ja tormi sai veel üks ujumine tehtud. 
Järgmine päev veel enne lahkumist sai ennast kastetud vette, et nautida Lõuna-Eesti järvede happelise vee soojust. Kui jõeveed juba sellise suve poolest jahedad, siis siseveekogud, milles vee ringlus nii suur ei ole on temperatuuri poolest soojemad. Ja edasi jätkus Piusa koobaste  ja siis Suure Munamäe torni  külastamisega. Rohkemat ei osanud esialgu tahta, kellaaeg näitas seda aega, et tagumine aeg hakata mõtlema ööbimise peale Lätimaal. Ja saigi teekond siis kiirmaantee suunaga Riiale võetud. Umbes 100 km hakkasid lapsed ütlema, et kaart ei näita enam meie asukohta ja peaks mingist teeotsast ära keerama. Ma oleksin veel edasi mõelnud sõita, kuid kiirmaantee ei olnud mulle meelepärane. Rööpaline, natuke kiirus tõusis hakkas auto hõljuma. 
Olles lõpuks kiirmaanteelt ära maha keeranud ja sain ka mingi tuttava orientiiri peale ehk siis suuna Valmiera peal ( ei olnud käinud, aga teadsin, et sealt kaudu on võimalik Valka pääseda ja suund Ainazi-Ikla peale võtta. Kuid otsustasime, kuna Iklat on saanud ületada mitmeid kordi, et vaataks juba muid maantteid ja nii võtsime suuna jälle Burtnieki järvele. Vana tuttav koha, kus viibisime koos Laraga aastal 2013 augustis. Tegu siis ühe värske looduskaitsealaga ja arvatud rattamatkaradade hulka vähemalt viitadest ja Läti keelsest infost nii palju aru saadav. Muidugi õhtusöök söödud ja telk püstitatud sai veel vihmata. Nii kui me ka asjad sisse saime, hakkas sadama ja kohati puhus tuul tugevalt.. Korraks käis peast mõte, et tuul viib telgi pea kohalt.
Kuid siis kohati tukastades ja jälle ärgates kas mõne masina liikumise peale ja kontrollides, et miks liiguvad. Kellegil oli pandud ujumisranda võrgud mida sai kindlaks teha võrgupoide järgi. Ja kuna õhtune ilm ikka meelepärane ujumiseks polnud, siis sai ujumas käidud uue päeva hommikul vihma sajus. Kuid hea tunne, et ennast ületades sai ka see ujumine tehtud.
Ja enne kui järve äärest lahkusime tegime sooja söögi peatuse linnuvaatlustornist. Kuna sadu jätkus, siis hommikukohvi sai tehtud telgikatte all, aga soe riisihelbepuder rohkete rosinatega aga juba linnuvaatlustornis. 
Viimane peatus enne koju sõitu oli juba Eestimaa pinnal Lilli asula lähistele jääval matkarajal. 
Oli vast matkarada, kuigi selle jaoks viitas matkainfotahvel, et vastutus oma riisikol. Kuid läbitav, sai tehtud mööda minnes korilust mustikate ja kukeseente näol. Metsakooslus vahetus ja see oli emotsionaalselt võimas, üks pilt vahetus teise järel, küll raba kooslus, siis metsakooslus erineva alustaimestikuga, või sookooslus, kas palumets või sinilille kasvukohamets. Ja kui tagasi ringiga lõkke kohale jõudsime sai oma viimased vorstiannid lõkkeahjus küpsetatud ja muud toidutagavarad likvideeritud. Ja telgikatet kuivatatud.
Ja muidugi silma hakkas Burtnieki järve ümbruses eelmisel päeval möllanud tormi laastamisjälgi. Tagasi teel suunaga Suure-Jaani Vändra maantee äärsetes metsadest oli kah torm oma jälje jätnud. Vähemalt tee äärde pargitud kindla ettevõttemärgistusega autodest mõistsin, et nõutud metsamehed hindamas olukorda, millist tööd alustada.
Ja Vändrast suund Eidapere-Järvakandi Purku Keo küla peale on tunne alati, nagu kodus.  
Kiirustasin teadmisega, et kokkulepitud ajast kinni pidada ja olla valmis ühte peret trennis vastu võtma. Kuid juba asju valmis pannes ja kella ajalise täpsusega kliendi ootel olnud, kuid jah keda ei tulnud oli kokkuleppinud klient oma perega. Mis teha sellistega juba selle perega neljas kord, kus ei helista ega teavita. Mina pole kohustatud läbi helistama inimest, kas ja kuidas tuju on. Sellest on tekkinud tunne, et kui minu tööd ei väärtustata, siis väärtustan oma tööd teisiti. Ja jälle tuleb mängu ettemaks...

17. august 2017


Mis päeva korral, eks jah heinatöö lõplik lõpp. Lõpuks ometi, muidugi viimane hein saab loomasöödana ette antud, kuna märg ja toores hein ei kuiva lihtsalt metsavarjus ja seda vedada ladustamiseks ning kvaliteet kannatab ammu.
Elu kulgeb vaiksel sammul, nädala lõpus vaja Anne-Mai ära tuua täku juurest. Peaks laskma ultraheli teha septembris, et kindel olla, et järgmine aasta meil järglasi oodata on. Oh jah peab ka paberkandjal teavitama EHS-i eelmise aasta kahest paaritusest ei sündinud ühtegi varssa.
Samas imestan ja mõtisklen, et kas üldse prooviti. Olles varemgi hobusekasvatajate mugavusega kohtunud, siis ei julge enam suurelt ja häälekalt mõelda. Kuna tean kes kellega suhtleb ja heas koostöös on... jne.
Eks peab olema hea usk, nüüd mil sai Teebaga uuesti täku man käidud, siis siiani ümber indlemist pole olnud.
Kaks mära veel.... Üks pisemat sorti poni mära ja teine eesti tõugu mära (poni mõõdus) kuigi EHS ei tunnista sinisilmseid hobuseid aretuskõlbulikuks, siis minu eelistus just sinisilmad... Ei tunnista, et loodus oleks mingi anomaaliaga hakkama saanud. See loomulik nagu inimrassis, et ühel must ja teisel teab mis muu värv, ikka inimeseks tituleeritakse.
Tänane hommik möödus nagu iga teine hommik kohvitassi taga, toalinde jälgides Saime ju ühe emase viirpapagoi Raplast majapidamisse juurde. Kui ruttu kohanes ja lendamine ei valmista mingit probleemi, naudib täiega linnukollektiivi. Julgust on ka nümfipapaga mõne nokasõja maha pidama. Muidugi ajab nende viis suhtlemisel koha kätte näitamisel naerma, sest see selline mitte ka sõjalik pigem pehme teist arvestav.
Muidugi meie eakas viirupapa, kel võib vanus küündida 18 eluaastani juba on ikka raugalinnule väljanägemisega, magab rohkem, kuid õnneks siiani toimetab ja lendab koos teistega. Ma ise pole kunagi sellise kehahoiakuga lindu pole näinud. Eks mõtted seinast seina ja nüüd mil fb papagoi suhtlusgrupis ikka ühte teist infot jälle targemaks harib. Kasvõi see, et lindudele müüakse kuskil maailma x paigas D-Ca vitamiini vedelikku, mida kasutatakse joogiveele lisatuna. Kõige paremaks pidi see olema, kui lindudel on sulgimise aeg. Täiesti mõistetav, siis vaja ju lisa vitamiine ja mineraale.

Muidugi meie nümfipaar on üllatusi täis. On käima hakanud viirude puuris ja vahel neid raske sealt välja saada. Lausa protsessivad vastu. Ja täieliseks kohanemiseks oli kõigest kahte aastat vaja, et linnud üksteisel külas hakkaksid käima. Juba nende tegemised on huvipakkuvad ning jälgimist nõudvad. Samas igapäevaselt on lindude tervislik seisund koheselt arusaadav, kas tervis korras. Kui nad söövad, lendavad, ei seisa suled turris kuskil õrrel (siis peab kohe uurima mis viga). Nii säilib pikaealisus. Ja samas tunda rõõmu pereliikmetest.
 

13. august 2017

See nädal sai siis kah läbi. Käisime väikse seltskonnaga Varbolas puupäevadel. Ja mis poolel teel Varbolasse selgus, et puupäevi on pikendatud pühapäevani. Mis ikka parandas tohutult enesetunnet. Mina olin see, kes jootis tee peal lapsi ja hobuseid. Laagri panin püsti ehk siis tegin näpu valgeks uue telgi püstitamisel. Ja oh imet midagi rasket polnud. Ja sai ära proovitud, selle esmase prooviga tekkisid väiksed kahtlused, kas ja kuidas sai sisse vihma vesi. Hommikul madratsid altpoolt märjad ja sama ka telgipõhjaga. Enne ma rahulolu ostu suhtes ei väljenda, kui olen kindel, kas vastab mu kahtlustele tõeks. Hetkel ei julge välja öelda.
Teekonda saatis äärmiselt palav ja leitsakust pakatav ilm. Juba mitu päeva tagasi anti nädala lõpuks äikesehoiatus.
Kuid õnneks äikesest piirdus vaid mõne sähvatuse ja kerge kõuemürinaga.
Ja öösel sai mõned korrad hobuseid kontrollimas käidud. Meil jah Teeba ju see tegelane, kes armastab kuidagi välja nihverdada.
Saime siis lõpuks Mannule uue sadula...



 

11. august 2017

Mis toimunud ja mis toimumatta...
Sai tegeldud lastega terve see nädal, hästi tihe programm (laager). See aasta olen saanud ka varustust uuendada. Vaja veel sadulaid, valjad on olemas. Tasahaaval olen saanud muud varustust soetatud... Ootangi järjekordset pakki, kus nahaõli ja kaskade uuendamiseks mõned katted. Mul suht korras kaskad, aga väljaspoolt kaska materjal nii katki, et ei kõlba enam anda kellegile, aga selle läbi saan nüüd nad jälle kasutusse võtta.
Täna siis võtame suuna mõnede selle aastaste  ratsanikega Varbola teekonna. Kus siis veedame öö ja tagasi tulek jääb pühapäevale. 
Ja saan ära proovida uue telgi. Hankisin eile uue telgi, kuna vanale kulus juba katusele auk ja lukud ei olnud enam nii kindlad. 
Hea tunne korda läinud tegemistest, lapsevanemad olid laste üle uhked, kui eile järgi tulid. Eks mul kerge nukrus hinge puges, et kuigi erinevatest peredest, aga kui elada üle kogu nende hingeelu ja saada nagu mingist katsumuse läbinuks.
Nii mõnigi lapsevanem mainis, et jätkab lastega käimist. 
Ja eile siis lõplikult lõpetasin viimase heinamaa tüki niitmise. Kõige lõpuks tõmbasin maha veel kasvavad servad, et kui niiduk katki läheb pole kahju enam nii suur. Kuid niiduk jäi ka korda ja mis ikka tuleb talvekorda ning järgmist aastat ootama panna. 
Ahjaa, eile siis toimus meil ka esimene võistlus lastele. Ja lapsed said oma diplomid ja rosetid. Mille üle oldi väga uhked.
 Tegemist siis kõige lihtsama juhtimisparkuuriga, kus pidi näitama kuidas suudetakse kõige lihtsamate võtetega hobust kas siis pöörata või seisma jätta. Kuid see kuidas kõik sujus, oli ikka koos abilisega. Tegu väiksemate lastega, aga meile endalegi oli hea kool, mida järgmine aasta paremini teha.
 Ja eks meilegi oli üle pika aja kogemuste saamiseks ja millegi uue rajamiseks või koha välja ehitamiseks idee ellu viia. Hetkel küll pooleli, aga lootus on mingi aeg seegi lõpule viia. 

5. august 2017

Kus on ilmad...? Õudus kuubis... täna mil pidime olema Kohila mõisakoolis kahe poniga, see sai tehtud. Kuid vihmahoogude vahel. Hommikul treilku järgi  ei mingit ebamugavat mõtlemist, et ei läheks või tahaks minna. Kaks võõrast last ka majas lisaks oma suurtele lastele. 
Mu heinaniitmine venib tänu ilmadele, kõigest 2 ha niita. Oleks ilmataat armuline ja laseks mul tööd lõpule viia. 
Kuid tänase päevaga jäime rahule. Ponnud protestisid peale minnes ja maha laadimisel. On tegeleased. Nojah kui mõned nädalad tagasi sai Vastja külas käidud siis sel nädalavahetusel käisime nüüd juba Kohila Mõisakooli juures. Lahe ise käia, olla ja teha jne. 
Eks näe kuidas ilmad järgmisel nädalal on.

3. august 2017

 Juba 3.08.2017 ja kuidagi teksti ei suuda kirjutada. Eelmine nädal oli kuidagi kiire ja enamuse ajast läks heinamaa ja niiduki remontimisele. Oli neid päevi, kus mu oskused jäid väga kesiseks, siis pidin ootama kellegi töölt koju, et asi ära parandada. Kuid oli ka asju, mis olid minu ampluaa ja oskuste kõrgusel. Ega tänanegi niitmistöö varasele ajale langenud. 
Kõigepealt maadlesin kõhus toimuva sisesõjaga. Arvata on, et piim ja banaan ikka sobivaks koosluseks toidulaual pole. Ja siis kepsu ja niiduki kanda ühendava poldil jälle vaja taastada vint. Ja siis sai nii mitmed töökojad läbi helistatud ja Raikküla töökojas lausa kohal käidud. Kuid viimases jälle kedagi koha pealt ei leidnud. Mul ei jäänud muud üle, kui vennale helistada, kes töötab autoremondiluksepana. Ja viimase abina ka korda sain oma tehnika. Heinamaale jõudsin ma kusagil kella 16 paiku. Ja muidugi esimesed sissesõiduringid on kõige raskemad. tegu tiheda ja paksu rohurindega. Päris palju ummistusi ja kepsu ümber keerdumist ja selle lahti katkumist. Kerge pole, aga siiski kannatlikkuse etalon.

Vabandan ette ära, et peo päeval mõtlen viimasel ajal lahvatanud Anna Levandi uisutreeneri ümber...olen minagi treener.

  ...selline halvustav kriitika kellegi anonüümse isiku poolt, paneb imestama. Treeneri amet pole kerge, kui on tegemist erineva tausta, isi...