Nädal tagasi toimus Velisel laat ja saatsin sinna kaks last, kuna minul endal töökohustused 48 tunni näol piirasid igatepidi eraelu, pidin planeerima, mõtlema ning agiteerima lapsi koostööle. Ja kõik mis plaanitud said tehtud. Kahe tüdrukuga caniskrossil osaletud. Ise olin väheke mures. Olen tänulik töökaaslastele, kes siis mind mõistsid ning vastu tulid. Sain vahetada ühe päevase töö aja öögraafikusse. Praktiliselt 5 ööd järjest tööl käia röövis ära mu une. Kuid õnn, et mul on loomad, kellega tegeledes saan alati une tagasi ning maandun nagu nott voodisse. Ilma igasuguste muremõtetea. Kuigi neid on iseenesest on kuhjaga, ei lase ma nendest oma elul segada. Hoian vaka all. Ja teen koostööd, kellega olen sellepärast seotud. Miskit olen õppinud, et rasketes olukordades peab pöörduma isiklikult ikka indiviidi poole ja rääkima
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar