30. oktoober 2013

Hommikul külastasin siis tormist räsitud metsi, õnneks suuri ja ulatuslikke heiteid ja murdusid ei leidnud kõigest üksikud. 
Eelmine nädal oli tore, käia enda lastega ja mõnede külalistega ratsutamas maastikul. Eile tegin väikse kulutuse valjastele ja siis õhtul koju jõudes vaadates, millised valja osad kellegile lähevad. Kelluka vanade valjaste küljest siis suulised ja ratsmed ning uued kolmeosalised suulised läksid Tassale. Vaatan homme veel varutuse üle, kurdan vaja on osta juurde mõnedele sadulatele geelpadjad või siis sadulapadjad koos sobivate sadulakatetega, mis sobivad näitkes talvel külmaga (nahk on talvel istumiseks külm, aga sadulat kattev lambanahk oleks parim kate). Paar sadulavööd on vaja veel juurde osta. 
Peatselt tuleb minna valda, et taotleda ehitusluba, ega ju ilma vallaloata miskit majakest ehitada saa, kui teatud ruutmeetrid ületavad teatud kategooriad.
Karja on tekkinud paar kurjajuurt, mis sellest et vool tugev karjuses, aga pahanust armastab Anne-Mai ikka tõeliselt eriti siis, kui seltsiliseks Mann. Ainus lohutus Anne-Mai Anetti puhul, et teismeiga lööb välja ja tema arvab, et nii saab ennast kehtesada. See on ainult hetkeline rõõm, kui karja jälle karjusest välja suutnud meelitada. Ja veel üheks tegelaseks on täkupoiss Lipton. Teda me ei saa üldse karja lasta. Nii kui tema karjamaal on karjusest läbi ja muidugi pahanduste radadele läinud. Söök on ees, mis neil veel vaja. Täkku see aasta eriti märad huvitanud pole, pigem on käitunud pubeka eas oleva poisina.
Lara on teinud palju edusamme, kuid veel üks mureprobleem, kui ma tahan teda kinni võtta siis ei anna, muidu tuleb küll ligi, kui mul seda plaani pole. Sõnakuulmises ei jää enam teistest maha, lihtsalt suurepärane seltskoer.


27. oktoober 2013

Paari päeva pärast saab siis Sassul kaks aastat, meie talus elatud. Minu jaoks tundub, et Sassu oleks elanud rohkem isegi, nagu oleks kogu oma elu. Oleme kasvanud kokku. Sassu on meeldiv ja üllatuste rohke koer. Mulle teeb see tohutult head meelt. Tegelikult mu sisemise unistuse täitumiseks läks kaks aastat, kui mu unistus inglise springeri koera näol täitus, olgugi et täiskasvanud koerana, aga siiski meeldiv. Probleeme pole meil olnud.  
Koolivaheaeg sai see seekord siis otsakorrale. Kahju osalt ilmade poolest soosivad osalt jälle ebasoodsad eriti kui päev otsa sadas. Kui päikseline ilm siis sai tuulutatud metsas.
Katsetasime ära soodustustega ostetud uued kaskad. Veel vaja Kellukale ja Mannile valjad. Otsin võimalusi hankida soodsalt ehk siis kui korraldatakse jälle mingeid kampaania korras hinna alandusi varustusele. Siiani olen ühe korra fb kaudu mõned asja ostnud. Kuid igas asjas ikka arvestan hinna sobivust rahakotile. Nojah nüüd seisab veel autoga ränne töökotta, sest mingi iks jama mille osas isegi mees ei osanud anda hinnangut. Tuleb lasta vaadata mehaanikutel.. Ja jälle teada värk välja minekud... oh jah ...

26. oktoober 2013

Sügis metsas





Minu arust väga armas see merisea poeg, hetkel ei tea mis soost ning seega pole veel õiget nime leidnud. Hetkel nimeks Pigi-Vigi Panda, lihtsalt oma värvide pärast.


21. oktoober 2013

Nii vähe, kui meil on, kuid üks sõbralik sulepere mida veel tahta.
Ainus meessoost part Piilu, kes võeti kevadel perre, et too hävitaks tigusid ja pere ei soovinud teda omale lihaks. Siis helistati mulle, kus siis mainisin, et ega minagi raatsi neid lihaks teha. Kuna endal parti ei olnud, siis pardil oli veel selline lugu, kus põetas koera hammaste vahele jäänud musta värvi kana, kes siis tema armsa hoolimise läbi terveks sai. Siis kana pärast tervistumist õrrele ronimist muutus pardipapa kurvaks, kuid nüüd mil tõin kaks kana ja ühe kuke selgus, et too Piilu võttis neid veel nagu omasuguseid. Mõnusa tatsuva sammuga õues liikudes seikleb kanakarja järel.

20. oktoober 2013

Hommikud on tõsiselt raskustega seotud, kuna koerakari tormab tormilist hommikutervitust mulle jagama. Muidugi võtan vastu. Sass ja Lara on need, kes hüppavad najale. Õnneks Pipi ja Sofie on siiski tasakaalukamad ja teavad niigi, et tähelepanu võitmiseks ei pea tingimatta hüplema ega karglema. Piisab istuma jäämisest... eks olen neid püüdnud õpetada. Hetkel koolitan koeri hoovis mitte kaevama, see on lihtsamast lihtne, ka lastele jagasin näpunäideteks, et kui on näha koeri aiamaal ja põõsaste vahel, tuleb öelda käsklus ,,ei tohi".Kompost hunniku olid nad kapitaalselt laiali kaevanud. Mitu suurt auku haigutas siis komposti hunnikus.
Mu hirm eesseisvatest ilma muutustest oli asjatu Lara osas. Üks põhjus miks vahepeal kaalusin teda ära anda oligi tema karvastiku lühiksuses. Ilmakehvsus hoiab Larat rohkem jalutuskäikudel inimese lähedale. Tema iseloomu omdauseks on selline joon, et kuskil miskit uut ja huvitavat, siis kippus seda oma moel alt ja pealt takseerima. Ja kui jalutamas käisime, kadus silmapiirilt ja ilmus alati, kui juba kodus olin. Peangi plaani, et Larat matkadele ma kaasa võtma ei hakka. Kuna mulle ei meeldi koera pikaks ajaks kaduma jäämine. 
Püsivalt jätkame Lara koolitust kanajahist loobumiseks. Õnneks on tema usaldamatus on lühiajaline, siis kui oleme teda kinni püüdnud, siis järgmisel hetkel, kui laseme vabaks on õnnelik. Lõpuks on okei. Mängisin eile Sassuga, kui Lara siseruumides kinni ning Laura hoidis Sofiet kinni. Kuna Sohvi ei lase korralikult mängule pühenduda, kipub ründama ja haiget tegema. Imestan Sassu pehmust ja õrna olekut.
Järgmine nädal jälle saepuru vedama, et saaks hobustepidamise ruumi mõnusakd. Millegi pärast toob saepuru hobuse iseloomuliku lõhna esile. Mulle meeldib, naudin seda nii kodune tunne.

16. oktoober 2013

Eile palusin lastel Lara kinni püüda, kuna minul teda ei õnnestunud ja kui ma ise ta lõpuks kätte sain. Mõistsin, et minu püüdmine ei ole see, mis võiks tekitada koeras sügava usalduse. 
Õnneks täna hommikune rituaal tervituseks oli olemas ja eile kaduma läinud usaldus täna siis taastunud = õnneks.  
Päevast päeva arutlen endamisi ja lastega just Lara teema ümber. Vahel saab mõistus otsa, siis lasen ajal oma töö teha. Kasutan kirjandust koera hingeeluga tuvtumiseks. Kahju, et Eestis pole antud välja jahikoerte omadusi kajastavad erinevate karakter tüüpi koerte iseloomuprobleemidest.
Kunagi T.Toometi kliinkus praktiseerides veti oskuste omandamisel, oli mul võimalus lugeda Soome - ja inglis keelseid raamatuid porbleemsete käitumishälvete koertega tegelemiseks. Hetkel vajaks neid raamatuid. 
Miks on mul vaja Lara rihma otsa saada? Tahtsin kanu õue lasta ja Lara omapäi käimisi natuke reguleerida ja katsetada minu ja koera vahelist usalduslikku sidet. Side pole veel eriti tugev, teine asi mängib siin rolli veel koera vanus. Ei ole veel aastane, oletan, et osa käitumisest jääbki koerale külge ehk mõtlesn, mingi osa % argusest. Võib olla 2-e aastaseks saades muutub paljugi, kuid ma ei tee ennatlikke järeldusi. Kui ma aktiivselt tegelen koeraga võib juhtuda imesid. 
Püüan leida jätkuvalt leid mingit hingelist sidet, mis lähendaks Laraga eriliselt. Ühtepidi olen tänulik ühele loomaarstile nõuande eest.
Lähenemas koolivaheaeg, nejal teismelisel on tekkinud sügisväsimus. Plaanisin võtta tasuta rtasatunnid, aga lapsed palusid mul mõtte maha matta. Kahju, kuid arvestan laste poolse mõttega. Ise oleksin valmis aktiivseks tegevuseks kui ka lastele pühenduma. Kuid teades mis kaaneb tasuta trennide läbi viimisega. Rohkem reaalset tööd lastega. Tasuta saamise korrala arvavad tihti võõrad lapsed, et neil on koha peal ka õigus söögile. Seda keegi ei arvesta, et aeg trenniks, kulutan aega hobuste ettevalmistuseks, siis suhtlus lastega ja pidev tähelepanu võõrastel lastel, teada tuntud tõde võõrastega juhtub ika miskit. Nii ma mõistan oma laste seisukohta. Ja koju ei kiirusta keegi... oh jah jälle meenuvad vanad ajad. Missuguseks kujunes elu kui kohalikud lapsed arvasid, et kui miski tasuta, siis peab selle sees ka süüa saama. Söök söögiks, kuid ajakulu selle valmistamiseks ning osad lapsed lausa kohe nõuavad süüa. 
Üks hea näide eelmise aasta kooliprogrammis ratsutamise tunniga. Olles hetkel alustanud trennid ponide saduldamisega ja juhtisin laste tähelepanu olulistele asjadele, kui üks laps hakkas nõudma süüa. Kuidas pean mina käituma ,, ütlesin selleks on oma aeg ja enne õpime". Osade lastega tekkis see probleem ,,mugavus" oodati, et sõidana utoga lausa koju ja toon nad trenni, sest 2,5 km leiti liiga pikk ma jalutamiseks olema.... mida teha kas on mul mõtet rabeleda, kui kodus tööd kuhjaga. Hobustele pühendudes tahaks jõuda ikka oluliste asjadega ühele poole. 
Arvan, et kodus on paljudele lastele jäetud rääkimatta, et kui palju nõuab üks tegevus ühele loomale. Olgu siis tegemis lemmiklooma küüliku, koera, kassi või muu sulelise või karvasega, kui mina pean veel lapsi sõidutama trenni.. see on väga naljakas. 
Kui mina käisin ratsutamistrennis, siis vahemaa trenni minekuks oli mul 8 km üks ots. Ja mul polnud oluline, kui pikk, set soov hobustega tegeleda oli suur. Ja nüüd kuulata lapsi ja mõelda... kurvaks teeb, et vanemad ei jaga seisukohti oma võsukestele, mis aitaks õppida lastel tekkima seisukohti ning vabanema teatud mugavustest, aga jah arvuti ja telekamängude maailm on muutnud lapsed mugavateks ... kurb tõde...

15. oktoober 2013

Mõtisklen päevast-päeva, et mis nõksuga õpetada Larale selgeks juurde tulemine. Kui mul oleks vaja kanade pärast ta kinni panna, siis ta nagu aimaks minu mõtteid nojah ei anna teine mulle kohe mitte üks raas kätte. Leiutab teine igat masti akrobaatilisi võtteid. Isegi mina nii kiirelt ei reageeri, kui Lara. Lara on pidevas valvelolekus. Muidu, kui metsa minek, siis on rõõmus ja annab kätte ning patsutada... Isegi maiuspala ei too teda minu juurde. Ja kiiremini saavad ta kätte lapsed. Sama taktikat kus tarkus peab ületama koera ligi tulemise, et saaks rihmast kinni haarata. Üldse olles teda jälginud, nimetan teda kokkuvõtvalt, et on ,,kass kes kõnnib oma pead" kui miski asi uudne, siis uudistab pikemalt, kui teised koerad. Alguses aralt lähenedes ennast pikaks venitades... üks näide, läksin viimane nädalavahetus pühapäev koertele jooksutrenni tegema. Ja tee ääres seisid silorullid, mille vastu Lara huvi ülesse näitas, alguses kaugel olles haukus, siis lähemal minnes ara seisakus lähenes, kuni niikaugele, kui ära suutis tabada, et tegelikult rumal on ta ise.  
Üks päev metsakarjamaal, haukus ühes suunas ja teised koerad kes minu juures istusid lõkke tule paistel eneseid soojendades esmasel haukumisel ei pööranud tähelepanu. Lõpuks Pipi läks siis uudistama. Mulle meenus, et raietöö tegemise käigus pandi raie ala tähistamiseks puna-valge lindid tähistama. Ja muidugi see lehvis tuule käes ning Lara jälle kohkunult haukus. Kui Pipi oli selle üle vaadanud ja Sohvi ja Sassu ei liigutanud. Ootasid juhi arvamuse ära. Koerte keha keel on ilmekas ja sõnadetagi seletatav. 
Üle pika aja tegelesin täku ja Anne-Maiga. Lõpuks ometi leidsin täkkudel kasutatavad päitsed ülesse. ...aga Herta rauad on veel hetkel kadunud. Kummaline on see, et vahel ununevad olulised asjad kergelt leitavatesse kohtadesse, aga millegi pärast ei tea kohe sinna vaadata. 

14. oktoober 2013

Eile suutsin siis viimaks sae ümbruse puhtaks saagida. Kevadel sai veetud ja mingil põhjusel jäid need saagimatta, eks sae rihm oli välja veninud ja seetõttu jäi töö soiku. 
Koertele olles jaganud igale ühele individuaalse kondi, mis söödi riismeteks. Muidugi Sass, kes ei talu jätkuvalt seda, et mina mitte midagi ei söö, käis ustavalt kannul kont risti lõugade vahel ning erilise niuksumisega tähelepanu tõmmates... mida see tähendab nõudis seda, et pean temaga konti jagama. Mind ajab tema selline käitumine tohutult naerma, mis teha pean pakutud vastu võtma ning särasilmne Sass õnneliku olemisega konti sööma jätta. Üks kõik milline pala tal ka pole käib mul temaga see jagamine. 
Peale lõunat arvasin veel, et annan koertele veel konte, kuid see oli viga. Tundus, et hommikul antud kondiportsjon andis kortele kõhutäite. Teise portsu iga peni maamulda mustadeks päevadeks poetasid. Tegin järelduse, et kondid parem toit kui krõbinad. Varemalt pole nagu nii tähele pannud.
Tegin siis üle pika aja Tõrasoosse matka. Läbides sellised kohad, Sihi sauna, Väiksema saun, Härma taluasukohast ( Hundilundi hoiuala hakkab siit), Hiilisin avalikult Kase ja Tojaka talu piiri mööda Lehtmetsa talu maadele... Lehtmetsa talu maade sisse jääb üks unustatud nimega suvila, kus üks inimene aastaringselt elamas ja kelle seltskonda toetab kolm suurt kaukaaslast... uhh jube mõelda olen korra 20 aastat tagasi ühel selliselt hammustada saanud. 
Ületades mitmed heinamaad (mitmel heinamaal on erinevad omanikud) õnneks olid need tehtud. Vahel on nii, et tegematta korral kasvab ainult nõgesemets. Heinamaadelt jõuda Rõkkalo külla. paremale hoidudes oleksin jõudnud Ihomale, kus vast nimetatud pererahvas   shoti mägiveisei kasvatavad. 
Möödusin Eestis tuntud Jaak Jürissoni kauni ilmelisest suvekodust. Ühtlasi olin jõudnud juba Metskülla. Kaunis soe, kirgas õhtupäike saatmas mind. Jätnud selja taha Vahemetsa laguneva talu algas mu tõeline unistuste matkatee. Arvasin, et too soine ala on suvise põuaga kuiv, kuid jah, vajusin ikka hobusega pea põlvist saadik sisse ja tundus, et keegi on proovinud seal isegi ATV-ga liigelda, kuid ebaõnn on tabanud. Võtsin jällegi abiks omad vanad kogemused tolle kohaga ... otsima peab kõvemat kandvat pinnast. Kõht kiskus tühjapoolseks ja teadmiste järgi otsisin ülesse vana talukoha, kus suur õunapuu aed kunagi olnud. Juba kaugelt tekitas ehmatuse suuremaks sirgunud metsanoorendik. Püüdsin meenutada aega , millal ma seal kandis viibisin. Ei olnud ühtegi ubinat ühelgil puul, arvata võib, et vaa linnud ja metsaloomad oma osa noolinud ning möödujale siis tühjad puualused jätnud.  Karitsa alla jõudnuna ületasin Valgu maantee ja võtsin paralleelselt suure maanteega nii 1 km kaugusel metsas mööda sihti Sobli suunas. 
Sobli alla jõudnuna ületasin veelkord Valgu maantee ja seekord võtsin suuna ületades Võerahansule kuuluva maheda heinamaa... kus seisis varitsuspukk metsloomade vaatluseks ja vist ka jahiks. Muidugi teekonna saatjaks oli mul Pipi, kelle abil lootsin nii mõnda metslooma kohata, kuid jah. Peale ühe kitse ei ühtegi hingelist. Ajalises mõttes juba videvikus, valgustas edasist teekonda koduni kuu. Jahedus kimbutas jalgu. Riietus oli parim, aga jalatsite osas jäi soovida. Siis kui päike veel taevalaotuses võis spordijalatsitega täitsa sadulas olla, aga viimane lõpp 2 km jalutasin juba jala, et tallad väga ära ei külmetaks. Kunagi jäin ühe autoga jäälomppi kinni ja tollest hetkest saadik ei kannata jalad eriti jahedaid temperatuure. 
Teeba käitus ideaalselt, kohati tekkisid probleemid edasi minekuga, kuid need suutsme üksteisele keskendudes siiski arusaadavaks teha. Seekord Teeba peaga ei rapsinud, olen temaga sõites aru saanud, et ta ei kannata pingeslihaseid... mõtlen siin istmikulihaseid... kui need pinges hakkab Teeba peaga rapsima. Mõni hobune on selle koha pealt tundlik. Pean ma ju hobuseid treenides kõikidele aspektidele vaatama, miks on üks või teine käitumine positiivne või negatiivne, mis tekitab üht või vastupidi. Hästi palju kasutan Teeba juures lõõgastavat tehnikat. Pinges ratsanik sõidab hobuseselja haigeks.

13. oktoober 2013

Tegin koertele üllatuse, käisin tõin neile väheke konte. Vaatasin, et Sass ei suutnud oma konti närida, tundus kõht täis olevat. Eks eile vitsutas kõva kõhutäie kuivtoitu. Ja mida annab kuivtoit suuremas koguses. Edaspidi pean teda kinni panema ja andma jao pärast. Kuna Laral ja Sohfiel seda probleemi pole. Nemad on oma söögiisu poolest tagasihoidlikumad. Eile üllatas Lara oma käitumisega ühe mehe suhtes. Olen teadlik, et tol mehel on probleem pereelus, siis aiman, et mingi sisemine kurbus valitseb... milline...? ei tea mina. Olen aastaid tähelepannud koertes peituvaid võimeid inimeses peituvate tunnete aimamises. Koera intutsioon ei peta. Lara kes on täiskasvanute osas ettevaatlik ja umbusklik üllatas eile oma käitumisega tolle mehe suhtes. Mõtisklen, et mida Lara tundis...?
Eile hommikul töölt naasnud, keerasin mõneks tunniks magama, kuna viiamne öö polnud kerge. Katsetasin uut trafot, kuid see ei funkand nii nagu mu ootused sellele olid. Millegi pärast maandusühenduses plõksus. Egas miskit, pean veel ühe olulise asja ostma (testri pinge olemas olu kontrollimiseks). Panin siis tagasi akutoitel oleva trafo.
Täna üritan ise ka sadulasse istuda, muidu olen siiani pidanud rohkem platsi trenni tegema lastele.
Eile said siis kanad terveks päevaks välja ja Lara oli kinni. Millal me usaldama hakkame, teda lahtiselt hoidmiega ei tea veel millal see saab juhtuma.

12. oktoober 2013

Lõpuks kaua oodatud trafo käes. Mingi uuem mudel, mida meil ei toodeta, pigem sisse ostetakse. Proovida võib ja eks vana lasen ka korda teha, mis jällegi äikse poolt kahjustada sai. 
Eile lasime siis kanakarja vabadusse ja mina seisin Laraga nende liikumis väljas. Enne kui uks avati, panin Lara enda kõrvale seisma ja eks väike värin iga õhku tõusnud linnu järel ärevile ajas. Lootes, et saab kohe jahile minna. Kuid panin iga ta püüde korral käe õlgade kohale (collide kasvatusest olen õppinud, et pea peale panek on koera alandamine) ja sama teadmist kasutan Lara puhul ja üldse kõigi koertega suhtlemisel. Kunagi ei paita ega patsuta koera pealaelt. Patsutan neid rinna peale või sasin neid kellel põsekarvadest siis.
Nojah uus kukk semmib siis part Piiluga aga meie vana kukk otsustas hoopis varasele unetunnile uute kanade seltsis õrrele kobida. Ja nüüd siis sain oma mõttele vastuse, et miks kanad õhtuti varakult alati õrrele kobisid. Ja nüüd eile siis tatsasid meie enda minikanad uue kuke ja pardi seltskonnas õue peal.

11. oktoober 2013

Kaunis sügis.

Vahetasin selle nädala alguses välja kogu karjusenööri ja nüüd ootan juba mitmendat päeva uut trafot, mis pole veel kohale jõudnud. Karjusenöör peab olema võimalikult väiksemate sõlmedega, siis jõuab vool tervesse tarasse. Sügisesel ajal on nii palju tööd, et vaja veel mõned alad trimmerdada ja tee äärde jäävad pujude ning takjate puhmad likvideerida. Muidu talvel viskan lund seda nägu. 
Pean jälle Lara koolituses uut juurde võtma. Olen vaadanud, et Lara on hakanud piirilepet rikkuma. Mõtisklen, et millise kasvatusliku suuna nüüd tarvitusele pean võtma. Kuna nüüd juurde tulemine on kerge ja kätte annab ilusti, siis proovin nüüd iga päevaselt enda juures hakata hoidma rihma otsas.
Uued kanad on teiste poolt omaks võetud ja uus kukk positsiooni vallutanud.  
Papagoidel rahu majas, üks paar eraldi puuris, siis teised kaks paari teises puuris.
Merisigadega on nii nagu on, neid on kolm, kuid lastega kahtlustame, et vist on mingil ajal uuesti poegimas.
Mitu päeva olen käinud ühte majavrakki lammutamas= kütteks. Ja enamus puitmaterjalist nii pehkinud aga lõkkes põletamiseks. Mõnus olla üksi metsas lõkke ääres ja sellega seoses meenuvad taas ja taas mulle lapsepõlve ajad pikkadest sügisõhtutest loomade ja lõkketule paistega.
Minu jaoks selle aastased volikogu ja kohalike omavalitsuste saadetud sõnumid ja loosungid ei morjelda. Igasugune valimiskampaania on äärmuslikuks läinud. vaadates kahe erakonna ületrumpavaid ideekuvanduslikke reklaam kampaaniaid, suurte lubadustega. 

6. oktoober 2013

Ei tea, kas nüüdseks lõppesid kuivad ilmad ja algab tõeline sügiskuu, sadudega, poriga jne. jne. kahju, samas võib pikk kuiv sügis meie veetagavara talveks põhjavees.
Reedene päev kulges väga kiireks ja toimekaks. Kuid tegelikult elu peakski olema. Imestasin, et lastele väga meeldib Velisel käia. Eks mullegi, koht on kena, kuid eks elu pahupooled selguvad siis, kui vaja näiteks söögivalmistamise aeg ette tuleb. Selgus, et olin unustanud täiendada priimusegaasi varudega. Esimese kohvivee valmistasin veel priimusel siis edasi kolisime oma toidupakkidega kiigesaarele, kus siis puud ja lõkke koht. Alul arvasime teha telgi juures lõkke, kuid eeldatavasti meenuvad koheselt ikka hea tava reeglid. Lõket tuleb teha seal, kus on selleks rajatud koht. Kiigesaar on kena, kuid selleks, et seda kasutada peab eelnevalt selle omanikuga kokku leppima.
Viimane öö, pidin jälle mr. Lola transama teise puuri, korraldas korraliku pulmatantsu puuris, nii et see vappus. Et ma rahulikult, magada saaks, pidin nii talitamas. Vabandasin Lola ees, et pean nii talitama. Tegelikult võtan asja huumoriga, kuna tegemist siis loomadega, ega nemad aeu saa. Kuid eks meilgi ole kurb, kui Lola üksi peab puuris viibima, siis viime jälle kokku. Nii kui lähevad hääled toanurgas asetsevas puuris kõvaks ja enam magada ei lase, siis peab ikka miskit ette võtma. Hellalt sülle ning pool unes siis pobisesin ,,noorhärrale" miskit ja panin küülikute juurde eraldi puuri. Kohe saabus ka vaikus. Tegelikult igasugune kobin või kõmin äratab mind. See ei loe mu iseäralikust tööstiilist. Vaid lihtsalt olen oma lapsepõlvest peale selline ärksa olemisega olnud. Seda enam, kui viibin lastega telkimas, siis seda enam mööduvad mu ööd unetutena mööda. Ja nii ka viimati mainituna siis Velisel. Enne magama minekut käisin veel lähedale jääval surnuaial ja vaatasin taskulambi valgel hauatahvleid ning soovisin salamisi kohtuda mõne kummitusega. Kuid kogu ümbrust täitsi haudvaikus. Ja kahel haual oli värskelt süüdatud mitmeks tunniks küünlad. Tulingi ära, nii et mul jäigi kohtumatta ühe õudust tekitava kummitusega. 
Kodus eilsel päeval korraldas mees kiirmeetodil kartulivõtu. Kust ta need inimesed leidis, ei tea, kuid mõned ta endale appi võttis. Minule ja lastele jälle nagu välk selgest taevast. Kuid ega me hakka jooksma ühest kohast teise. Hobustega tegeledes ei saa ja seda enam, kui tegemist pika distantsiga (25 km siis peab arvestama hobuste jõudlusega ja treenitusega). Ja tagasi teed kulus ajaliselt siis pea 5 tundi. Kui reedel Velisele minekuks kulus 4 tundi. Kuna arvestati veel kolm tundi lastele ratsutamiseringi aega ning tunnike hobuste puhkust enne teele minekut. Kuna leidsin, et Amanda sadulale pean leidma sobivama sadulavöö. Ei ole millegi pärast sobilik. Hakkan uurima väike poni sadula asja, katsetan seda tema seljas.
Koju naastes ei leidnud oma kolme hobust karjamaalt, pika otsimise peale selgus,et hobused kolmekesi olid metsanurka tuulevarju puhkama läinud ning nende seltsi hoidis koer Lara. Imestasin ja mõistatan tänaseni, et miks koer puges hobuste juurde? Kuna tuli ette võtta sõit Läänemaale, siis võtsin Lara kaasa, et majas oli võõrast rahvast, oletasin, et see võis olla koerale hirmutav. Ja leidis, et turvaline on viibida õues olevate hobuste seltskonnas. Olen ennegi märganud, et Lara eelistab hobuste seltskonda. Ja kui ma kodus haugub ja ajab taga võõraid. Tähendab, et Lara on saamas üle minu juuresolekul oma hirmudest. 
Uued kanad on sulandunud seltskonda ja uus kukk hetkel saab siis meie vana kukega läbi. Pean leidma veel pardile kaasa. Part sai kuke käest nuhelda, et see tema kanakesi sasimas käis. Ja nüüd hoiab teine veidi häbelikult eemale.
Papagoidega on rahu, tundub, et rivaali pakkuv emane noorele Tuvile oli raevu tekitav, et viimaste päevade pidevad kaklused tekitasid ikka meis kõigis nähtud kaadrite põhjal, pakkuda lahendust, et kõik õnnelikud oleksid.

4. oktoober 2013

Kuna mu palgapäev lükkas mõned mu liiklemised päevase hilinemisega edasi. Miskit, pidin oma plaanide muutustest ka teavitama teisi, kellega täna mul kokkusaamised planeeritud. 
Ma ei saanud ju ilma liikluskindlustuseta liiklusesse minna, pidin ju selle enne ära tasuma. 
Käisin Haabneemes, tõin majapidamisse siis kaks kana ja ühe kuke. Meie isapart võttis nad kohe omaks (temagi ju valge), küll ta sosistas nendega miskit omas keeles. Meie Piilu oskab susistada ja nii ta siis juttu uutele miskit pajatas. Oletasin, seda pererahvale ka, kui nad küsisid, et kuidas teised uustulnukatesse suhtuvad. Mu pisikesed ja mustad kanad lendasid õrrele ja kiikasid alla, oh ennäe imet, kes nuud viil ommavad. Pererahval eelaimduses vist, et tahetakse kanu roaks, kuid jah ei nii kergelt meil need söögiks lähe. Eks mõni kanadest jäänud uue koera hammaste vahele, kuid eelnevalt, kui suliskarja hoovile jalutama laseme hoiame Larat jälle rihma otsas. Enne ei usalda, kui olen kindel, et koer ei tee neile miskit. Uus võib olla võõras ja peab eelnevalt tutvustama. Mulle meeldib, kui loomad ja linnud saavad omavahel hästi läbi. 
Tahtsin oma kanakarja täiendada valgete kanadega. Kaks musta kana juba on ja 8 pruuni mini kana, siis vaatan veel karja täienduseks kanatõuge majja soetada (edaspidised plaanid).
Vahetasin eile osaliselt karjusenöörist välja ja ime sündis hakkas akutoitel trafo ka voolu edasi andma, tähendab, et kuskil oli katkine trafo. 
Alustasin eelmine nädal vaheldumisi silo ja heina söötmist. Järgmine nädal pean tooma ära 8 rulli heina. Kohe silo peale ei julge, hetkel söödan eelmise aasta silo. 
Homme on Velise laat, kus mu mõned ponid teevad lastele ratsasõitu. Ja öö muidugi tuleb veeta Velisel. Eelnevalt tuli ikka suur töö ära teha. Asjad kokku pakkida ning autosse laadida. Anete ja Aaade siis kahe varsa ja kolme sadula käiva poniga teele. Homseks pidi siin palju rahvast olema.
Papagoidega selline teema, meie Tuvi oli päris ekstaasis ja kohutav lendav amatsoon oms sookaaslase ees ja pidime eile ühe paari teise puuri tõstma. Tundus, et see samm oli õige, puuri tekkis rahu ja Tuvi sai süveneda oma munemiskunsti näitama eakale Tipile. Elu loomadega on vahva. 

3. oktoober 2013

Täna siis selgus, et pean enamuse taranöörist välja, kuna osades kohtades on ühendatud sõlmega ja sõlmed ei anna ühendust edasi. Tähendab, kogu tara on vigane ja sellepärast hobused läbi jooksevad ja eks veel pime aeg kah. Panin tähele, et Testu ei näe pimedas hästi. Ahjaa, eile kanal 3 TV uuidtse saates räägiti läbi Heiki Valneri edasi, et liiga palju õunu hobustele ei ole soovituslik. Õnneks mul seda probleemi pole, et heatahtlik naaber ilma loata hobustele miskit annab. Ainus probleem ongi, metsas olevad metsõunapuud, kui nad mõne õuna saavad pole viga, aga palju anda ei tohi. Sama on küülikutega eks muu pisinärilistega.
Kaunis sügis oma võlus ja hiilguses.

1. oktoober 2013

Iga kord arvutit avades ja jõudes oma sõnumiblogi kirjakasti, siis on oluline juba meelest läinud. Ei pea seda veel unustamiseks, aga nüüd kui mul telku toanurgas uudiseid jagamas, menus mulle kohe, milest esmaselt jagada sooviks. 
Aktuaalne siis meie piirkonnas ja külas Rail Baltica trassi arutelu. Kui OÜ Sokkel alustas tegevust (paekarjäär)sesesKMH läbi arutelu paar aastat hiljem uus KMH ja siis juba teavitades, et plaan allapoole põhjavett ikka kaevandada see läbi pinavett alandades. Nüüd mil see aktiivselt töötab ja ümbruskaudsete kaevude veetased on langenud. Ja nüüd juba siis radutee, suletud trassi koridoridega. Ja mis meil seeläbi selgus, et meil pole kogukondlikku ühtsust juba Valla volikogu esimehe näol. Täielisti imestamisväärne, see kuidas öeldi juba uutele sisserännanud inimestele. Näitab ju tegelikult milline suhtumine on tegelikult loova ja ühtsuse kogukonna poole. Ja nüüd mil olkes vaja rohkem ühtset kokkuhoidmist kõrgemate vallakodanike poolt. Mida selline suhtub, reetmist ning sooja kohta, kellel võim sel teistest ükskõiksus. 

Süva lihased ja milleks on neid vaja.

  Süvalihased on väikesed lihased suurte lihaste all. Tänu nende toele vaagnavöötmes, lülisambal ja õlavööl saame seista püsti ning ringi ja...