Probleem...

On alles elu, ja tänasel hommikul tegin enesele selgeks, et sellist massi isaste koerte näol enam oma hoovis näha ei soovi, olen plaaninud kohe nii kui ind Pipil lõpeb ja kuu veel möödas. Ära lasta steriliseerida. Aina hullemaks läheb. Alul oli, kuidagi üks korda aastas, aga mulle tundub, et hea sööma peal ja treeningvormiga koer on hakanud kaks korda aastas indlema. Ja kui ma teda kuskile siseruumidesse kinni panen, muutub temagi pöördumatult hulluks. Ja lõhub, see teebki meelehärmi, et muidu sõnakuulelik koer ja nüüd nagu marutõbine peni lõhub kõik, mis vähegi hammaste alla jääb. Kolliga nii meil ei olnud, oli rahulik seal kuhu sai ta isaste eest peidetud.
Olgugi, et mina hoian oma koera, siis väljaspoolt hoonet hullud isased lõhuvad, märgistavad haisva uriiniga kõik võimalikud ja võimatud kohad. Tunnistan, et midagi sellist pole ma kunagi eelnevatel aastatel kogenud vähemalt oma lapsepõlve kodus. 
Emased hundikoerad, kes polnud vähemalt 4 aasta jooksul kordagi paaritatud enam hiljem isaseid jooksu ajal ligi ei lasknud. Pigem muutusid murdajteks koerteks ja nii mõni isane jättis 4 koera hammaste all elu. Vahel me jõudsime vahele, aga kui hiljaks jäime olid ainult koerast riismed, tõmmati lihtsalt tükkideks.