Uskumatu, kuidas aeg küll lendab, alles see oli kui september ette tuli keerata kalendrisse. Mul üle pika aja puhkus, kuid ma ei julge seda nimetada puhkamiseks. See pigem aktiivne puhkus. Kui oleksin nõusoleku andnud ja oleksin paar õhtut täiega kinni pannud ei oleks ma jõudnud ei orienteeruma ega pärast Sooma külastust kodus rahulikku õhtupoolikut pikutamast. 

Hobusemüük jätkub siiani, eile jälle käidi vaatamas. Võtan täitsa külma kõhuga, kas tahavad või mitte. Ei huvita enam, tean kuidas õige ostja käitub. Kes teab mida tahab, siis küll see õige ostja ka jõuab. Suvel korra olin nördinud, vähendasin ju töökoormust lootes lastelaagritega koduses miljöös tasa teenida, kuid jah. Plaanitud otsused tuli augusti alguses uuesti ümber hinnata. Mõned arveldused sotsiaal süsteemis venisid. Muidugi laste trennid jätkusid kuni augustikuu lõpuni. 
Võiks juba hakata suve kokkuvõtet tegema, vastavalt corona hirmule vaatamata on toimunud kahel kuul laagrid, siis siiani on pead murdma pannud tütardega, ära jäänud augustis toimuma pidanud ratsamatka laager Varbolas. Alguses oli registreerunuid, kuid enne juuli lõppu tühistati. Vaatamata mitmeid kordi kuulutamisele, siiski huvilis ei tekkinud. Jooksvalt analüüsime igat tegevust nii rahaliselt kui ka korda läinud seisukohalt. Kevadel jäi ära ju ühe õppeveerandi jagu teraapia tunnid lasteaias. 

Taas sai alustatud septembris lasteaias hobutundidega. Tüdrukud jõudsid ära käia Särevere tallis ratsaliidu takistussõidu võistlusel. Kus saavutati enda jaoks rahuldav tulemus. 

Maal elamise päeva üritus Lipa koolimaja spordiväljakul oli edukas. Viimane nädala vahetus oli päris tegus.

 Hetkel ei ole suutnud jälgida corona pandeemia liikumist.