Imelised ööd juunikuus.

Juba 16. juuni. Ja mu puhkus läheneb lõpu poole. Kiirelt on see aeg lennanud, kui on ilmad mõnusad ega siis toas mahti malda istuda saa. Seega siis ka õues tegutsemisele pühenduda. Järgmine nädalvahetus siis jaaniöö, kas otsida sõnajala õit või jaanimardikaid...?
Alanud hommikul oli selge, et mu minek rattamatkale jääb ära, kuna üks hobune oli karjast jälle ula peale otsustanud minna. Üks ring tehtud metsa ei kippu ega kõppu. Koju tagasi jõudnud tegin kohvi ja lasipuu juurde istuma, kuna muus kohas head mobiili levi ei ole lihtsalt. Ootama olulist telefoni kõnet, et kas teil on hobused kadunud... jne. selliselt alati teavitus tuleb. 
Samal ajal valmistusid veel Aade ja Anete Raplasse laadale minema. Ja juba nad jõudsid teele ennast asutada, kui üks lastest teel olles mobiilitsi helistas, et hobused asuvad Lipa külas Vahimardi maadel (kasutajaks on ühistu Farmer OÜ). Hea meel, haarasin valmis võetud päitsed ja maiuseks leivapätsi ning hõikasin kaasa koerad. Sassu saab siis kah olla inimesega kontaktis. Olles siis hobuse leidnud ning tagasi teele asutanud, kui helistas jälle mu tütar Aade, et Kellukal jookseb ninast verd, küsisin kus kohas nad asuvad. Esimene soovitus, et läheksid oja juurde ja peseks nina puhtaks ja nii palju kui võimalik uhaks külma vett nina peale. Oletasin, et ilm on liialt palav ja siis võis kuskil ninasõõrmes mõni veresoon lõhkeda. Olles need protseduurid teostanud hellas siis laps jälle tagasi, mainis, et nad ei lähegi täna laadale. Eks igasugune olukord kohutab ja siis ütlesin tulge jah. Ja pärast hiljem üks abielupaar vene rahvusest meile juhtus ja küsisid ratsamatka sai see ka tehtud. Miskit teenistust siiski oli, aga jah.