15. juuni 2012

"Koerad ja kombed jahinduses"

Väga huvitav raamat. Väga mitmekesiselt lahti seletatult ja näpunäidete varal selgitatud milline on õige jahikoera kuulekus jahil olles.
Kui võrdlen oma koerte kuulekusega, siis Pipil on kombeks rebased, kährikud, nirgid, kärbid, oravad, mägrad haukumisega teada anda.
Matka ajal koduaedadest möödudes aga vaikselt niutsudes ehk nimetades ,, naiselike võlusid kasutades moosib isased koerad vagaseks" andes mõista,, palun ärge haukuge, minu perenaine hobustega on kohe, kohe siit teie aiast möödumas" ja ongi koerad aias vagusi unustades haukuda hobuste peale. Silmitsedes ainiti teisel pool aeda punakat emast koera, kes nii malbelt, naiselikult, oma peenemas koera kombestikus püüdes vastassoost isaste tähelepanu võita. Harva on tegu emastega, kuid need hoiavad tavaliselt eemale, peljates suure kasvulisi hobuseid ja seda enam, kui juhiks on inimene. Ja Pipil on sel puhul jälle oma häälitsemine. Pipi suhtleb teiste koertega. 

Sassust ja Pipist on saanud teine teise täiendajad, kui Sassu toob meelsasti asju ära ja otsib neid ülesse, siis Pipi on õppinud teda jälgima. Oleme leiutanud koertele omad mängud, kummagi koeraga mängime eraldi. 
Pipil tulevad paljud asjad loomulikust inteligentsist, mida ma ei ole pidanud üldse õpetama, siis Sassule on ülddressuur andnud omajagu juurde. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tõsilood elust enesest.

  Ei oska nutta ega naerda, kui kuulen inimeste arulagedaid vestlusi teemal. Kui vana on üks või teine loom. Mõnede inimeste vestlusest on k...