Imelised ööd juunikuus.

Juba 16. juuni. Ja mu puhkus läheneb lõpu poole. Kiirelt on see aeg lennanud, kui on ilmad mõnusad ega siis toas mahti malda istuda saa. Seega siis ka õues tegutsemisele pühenduda. Järgmine nädalvahetus siis jaaniöö, kas otsida sõnajala õit või jaanimardikaid...?
Alanud hommikul oli selge, et mu minek rattamatkale jääb ära, kuna üks hobune oli karjast jälle ula peale otsustanud minna. Üks ring tehtud metsa ei kippu ega kõppu. Koju tagasi jõudnud tegin kohvi ja lasipuu juurde istuma, kuna muus kohas head mobiili levi ei ole lihtsalt. Ootama olulist telefoni kõnet, et kas teil on hobused kadunud... jne. selliselt alati teavitus tuleb. 
Samal ajal valmistusid veel Aade ja Anete Raplasse laadale minema. Ja juba nad jõudsid teele ennast asutada, kui üks lastest teel olles mobiilitsi helistas, et hobused asuvad Lipa külas Vahimardi maadel (kasutajaks on ühistu Farmer OÜ). Hea meel, haarasin valmis võetud päitsed ja maiuseks leivapätsi ning hõikasin kaasa koerad. Sassu saab siis kah olla inimesega kontaktis. Olles siis hobuse leidnud ning tagasi teele asutanud, kui helistas jälle mu tütar Aade, et Kellukal jookseb ninast verd, küsisin kus kohas nad asuvad. Esimene soovitus, et läheksid oja juurde ja peseks nina puhtaks ja nii palju kui võimalik uhaks külma vett nina peale. Oletasin, et ilm on liialt palav ja siis võis kuskil ninasõõrmes mõni veresoon lõhkeda. Olles need protseduurid teostanud hellas siis laps jälle tagasi, mainis, et nad ei lähegi täna laadale. Eks igasugune olukord kohutab ja siis ütlesin tulge jah. Ja pärast hiljem üks abielupaar vene rahvusest meile juhtus ja küsisid ratsamatka sai see ka tehtud. Miskit teenistust siiski oli, aga jah.

"Koerad ja kombed jahinduses"

Väga huvitav raamat. Väga mitmekesiselt lahti seletatult ja näpunäidete varal selgitatud milline on õige jahikoera kuulekus jahil olles.
Kui võrdlen oma koerte kuulekusega, siis Pipil on kombeks rebased, kährikud, nirgid, kärbid, oravad, mägrad haukumisega teada anda.
Matka ajal koduaedadest möödudes aga vaikselt niutsudes ehk nimetades ,, naiselike võlusid kasutades moosib isased koerad vagaseks" andes mõista,, palun ärge haukuge, minu perenaine hobustega on kohe, kohe siit teie aiast möödumas" ja ongi koerad aias vagusi unustades haukuda hobuste peale. Silmitsedes ainiti teisel pool aeda punakat emast koera, kes nii malbelt, naiselikult, oma peenemas koera kombestikus püüdes vastassoost isaste tähelepanu võita. Harva on tegu emastega, kuid need hoiavad tavaliselt eemale, peljates suure kasvulisi hobuseid ja seda enam, kui juhiks on inimene. Ja Pipil on sel puhul jälle oma häälitsemine. Pipi suhtleb teiste koertega. 
Sassust ja Pipist on saanud teine teise täiendajad, kui Sassu toob meelsasti asju ära ja otsib neid ülesse, siis Pipi on õppinud teda jälgima. Oleme leiutanud koertele omad mängud, kummagi koeraga mängime eraldi. 
Pipil tulevad paljud asjad loomulikust inteligentsist, mida ma ei ole pidanud üldse õpetama, siis Sassule on ülddressuur andnud omajagu juurde. 

Inglise springer spanjelitest link Rootsi

http://www.kennelhighscore.com/-%20ENGELSK/index_e.htm

Kõik on mõnus.

No ma ei või... :) mulle meeldivad inglise springer spanjelid. Üle eile selgus siis tõeline koera pale,   pärast pikka trimmerdamispäeva minul, olid ka mõlemad koerad nii Pipi kui Sassu täitsa läbi. Magasid, kui ma istusin, et kui püsti tõusin ei kergitanud kumbki koer ennast maast. Kui ma siis ühel hetkel asju kokku pakkisin, olid koertel unised silmad ja pead ka püsti tõstetud, et oot kas nüüd siis minek koju. Ja siis jalutasime nii nagu oleks koertelgi raske töö päev selja taga, vaevu venides koju.
Vedasin täna siis metsahobustele lakukivi ja veevanni ning siis lähedale jäävast kaevust ka ämbriga vee vanni. Hoolitsetud ümbrus tekitab koduse tunde ja selline aimdus, et Kalju oleks ikka alles. ... aga jah... jätan mõtte lahtiseks. 
Randa annab ennast juba üha paremini kätte ja tegelesin temaga, panin korraks sadula selga ja käisime jalutamas. Isegi proovisin suurde koplisse teist lasta, aga jah meie Teeba-Milagros on nagu õudne õeluse kehastus, kes tahaks siis võõra hobuse oma territooriumilt välja ajada. Kõik läks õnneks, Randa tormas kahest aiast läbi ehk  siis mainin, et Randa ei jookse enam ära, vaid jookseb sinna kus ta tunneb ennast turvaliselt teise aeda. Yeee, edasi minek. Ainus asi mis mind murelikuks teeb on Randa kopsud. Tal on selle kohapealt ikka hingamine ikka väga  raskendatud.  Ei ole tükil ajal heina ka andnud, ainus mis talle sobib on õues talvel olla ja pean talle sobiliku talve teki ostma. 
Käisin täna ka ujumas, pean hakkama niidukit kokku panema ja ega see heinatöö enam mägede taga ole. Eks näe kuidas tänavu aasta heinatöö kujuneb. Kas on jälle linnast inimesi appi tulemas. Eelmine aasta oli lahe.

Igal juhul Randa on koos varsaga palju edusamme teinud. Mainin nii palju, et Randa varss on saanud julgemaks tänu Amandale, see lisab aina selliseid krutskeid juurde, et meil ei jää muud üle kui neid kahte imetleda ja Randa on saanud aru mu karistussüsteemist. Kui ise välja ronib ehk lõhub aia, siis on kindel, et peab mõne tunni sisetingimustes veetma kuiva heina peal. Ja selline sisetingimustes hoidmine aitab. 
Ka teine kanaema sai oma tibudega hakkama, ehk siis maapinnal siblib õnnelik kanaemme 7 tibuga, küll kukk toimetab ja vahe peal tuleb tuju koeri nahutada, et need liiga lähedale ei tuleks. Sassu jäi liikumatult lamama kuke ees, ja ma astusin seekord Sassu kaitseks välja. Mis ma tegin, käitusin koera ees ainult käe viipega kukele mis selgitas tõrjumist või paremini väljendades eemale minemist, et laseks koeral minna. Patsutasin Sassut, kes lamaskles ja anuva, päästva pilguga minu suunas vaatas. Kui ta pääses pöörase kaitsva kuke kannuste eest, siis ta oli ülimalt tänulik. Sassu on õppinud meil palju juurde, enam ta ei pööra enese kaitsele ja ka söömiseharjumused on kontrolli all. Ja kanu tunnistab ta pigem pereliikmeteks. Täna juhtus olema vahva hetk, kui kukk oma perekonna tõi ka külaliste juurde suhtlema, pigem hobuste leivba nuruma. Eks ühtepidi on see neil halb komme, siiani pole keegi pahandanud.
Täna juhtusin vaatama, et enam ei saa ka tuleohutusnõudeid eiramatta jätta ja igas hoones, kus toimub majutus peab olema suitsuandur. Oh jah, kurb tunne valdab.

Mõnus suvi.

Igal juhul eilne päev kulus mul karja aia tegemiseks, naabrikinnistule, nii palju, kui maaparanduslikult pinnase kõlblikusest lubas. 
Enne heinamaale minekut pidin puid eest saagima (tegin seda eelmine nädal), teerada oli nii tuulemurde ja tuuleheiteid täis. Ei hakanud erilist metsatööd küll tegema, endal omal mets olemas ja niikui nii vaja metsa korrastada. Hakata veel võõrast, ei. Eks enne sai maaomanikule ka mainitud, et olen sinna minemas ja tegutsemas. Ühtegi asja ei tee ma nii, et mul poleks teavitatud kinnistu omanikule. Eelistan heanaaberlikke suhteid.
Igal juhul õhtul peale minu tegutses ka Lipa külast pärist upitaja, millega siis lükati kinni rööpad . Mis tekkisid metsaväljaveo tagajärjel. Olin juba pikemat aega väga õnnetu seda pilti nähes. Ja olin ka selle miskit moodi omaks võtnud, et enam ei pööranud nagu tähelepanu. Ja naabrimaale jälle ka hobused peale lastud. Tegin ka väikse lõkke, mis aitas oma suitsuga nati leevendada sääskede rünnakut ja ühtlasi põletasin ära rohu seest välja tulnud oksad, mis segavad trimmerdamist (trimmeri jõhv purustab peeneks tükiks, vahel lendavad nad väga isemoodi trajektooriga ja segavad väga selle töö tegemist). 
Võrreldes eelmise aastaga olin see aasta tublim ja suutsin tunduvalt rohkem trimmerdada ka isegi need kohad, kus kasvavad meeletult vereurmarohu kolooniad.
Igal juhul, hommikul hobuseid vaatamas käies, leidsin eest ikka korralike punnis kõhtudega loomad. Ja tundus, et sääski ka nii palju polnud, et hobused on suutnud enesele mingi kaitse kihi peale lõhna näol. 
Joel tegeles täna mu autokummiga, mis oli eile hommikul lössus. Eks näe, kus on probleem. 

Täna siis selgus lõplik arvestus valdade suvemängudest.  Meie vald väikevaldade edetabelis kokkuvõttes tuli teiseks. 
Nädalavahetusel viibis siis meil igat masti rahvast.  Trimmerdatud sai päris suur ala hoovist, oletan, et kuskil 1 ha jaos sai seda tehtud. 
Anna viibis oma uue elukaaslase ja viimase õe lastega meil.  Siis selgus, et elukaaslane on miskit moodi meie sugulane ... paneb natuke ohkama ja sügavalt analüüsima, et mis toimub ja jõuab ühe suguvõsa kuulumise liinist ka mingi arusaamine minuni. Mis sellest, et genist saab ka ühte teist teada, kuid osa asju pole veel kirja pandud ja arvan, et kõike mis valmistab segadust pool-õe või venna staatuses kellegi sugulus sidemes, kes on kelle ema või isa. Ja see valmistab ühtepidi natukene segadust.
Ja hobustega sai piisavalt tegeldud. Ja Amanda esmakordne sadula all käimine ühe 3 aastase lapsega ja metsamatka korda saatmine. Nii lahe, vahe peal ta küll tundis ebamugavust, püüdsin selle esimese matka esmaselt nii lapsele ja ponile hästi meeldiva teha. Kui Amanda ebamugavalt tundis sügasin teda, paljud ei märka selliseid asju. Ja nii kaua, kui ta hakkas jälle ennast hästi tundma ja tahtis inimest teenida. See on tavaline asi, tekib väike hetkeline tüdimus või siis sadul ei passi jne. tuleb poni sel hetkel mõista ja tegeleda kõige sellega, et tegevus see läbi ei kannataks vaid kõik saaksid sellest meeldiva osa. Päev osutus kordaläinuks.