Jälgin igapäevaselt hobuste söömiharjumusi ja isusid, kas söövad hästi. Ja märgata vähimatki kõrvale kallet. Hetkel olen otsinud vastvat se-e koostisega mineraale. Aastaid tagasi oma esimesele hobusele sai ostetud. Oli see väga hea komponent kaera juurde lisamiseks. Kuis viimastel nädalatel mis olen uurinud hinna ja koguse suhteid, siis mineraalide komplektid kipuvad kallid olema. Kuid eks aeg aitab lõplikult valida ning ostule pühenduda. 
Küll on firmasid kus midagi müüakse ja leida õige sobiv toode hobuste söödale. Hoian ikka meeli uutele toodetele, et kui midagi sobivat leian, siis ka selle hangin. Olulised söödad on olemas. Kuid igakuiselt pean varusid ikka täiendama. Mõtlen vahel olemas olevatele lisada midagi uut prooviks. 
Eile õhtul jälle hobuseid ühelt karjamaalt teisle lastes märkasin, et Pokker ei pääsenud ühegi sööda kuhjale lähedale. Fryc on enesele saanud haaremi, mis koosneb hetkel 5 märast. 
Pokker hirnus küll öösel sees olles. Kaalusin isegi seltsiks väiksemad ponud tuua, aga hea ilm jäid ikka ööseks välja. Käisin isegi korra suhtlemas öösel ja mainisin küll hommikul saad jälle välja. 
Järgmine nädal saan siis katuse laudmaterjali kätte, et mingil ajals saab siis väli varjualune ka valmis. Kui karja saab kahes eraldi hoones hoida on neil piisavalt ruumi koosolemiseks.
Ja muidugi lahenes täna ka allapanu teema, kuid muidugi plaanin põhku hankida, et mingi osa oleks mõnusaks polstriks külje alla ja annaks bioloogilist sooja. Ja nautida õhtutunde rahuolevaid sukse puhkamas.
Ja muidugi ootan jätkuvalt ponimaja detaile... Eile suhtlesin tootjaga, kuid hetkel mingit objektiivset vastust ei saanud. Väheke murelikuks teeb, kuid suhtlen täna ka...

Rahvas, elu on tõesti põnev ja seikluslik, kui elada koos kabjalistega. Meie uued poisid on karja niivõrd hästi vastu võetud. Lihtsalt muud ei oska öelda. Eriti veel, kus meie hobupreilnad lausa ripsmeid plaksutavad ja et olla tõeliselt ikka võluvad isendid poistele. Fryc on võtnud liidri rolli ja naudib juhtmära Katariina tähelepanu. 
Eile õhtul kui ma tahtsin Pokkerit sisse tuua, viimane põgenema  tormas, sain aru, et asi ikka nii jahe pole ja jätsin välja. Mõtlesin, et võtan siis Kelluka, et teise sisse tuua, kuid mis juhtus. Fryc tormas kusagilt ei tea kust ja kontrollis, et mis ma tema karjaliikmega ette võtan. Olin taas üllatunud Fryci käitumisest. Kuid suhtlesin poisiga, kes mõistis vist mu mõtete jagamisest palju ja tormas oma lemmik mära juurde tagasi. 
Pärast Kelluka sisse toomist, käisin veel korra karja iga liikme läbi, igaühega suhtlemas. Pokkeril vaatasin jalgu ja mainisin, et kas võin talle massaazi teha. Oli sellega nõus, eelkõige kontrollis, et ega ma teda sisse viia ei taha.  Fryc tahtis ainult massaazi õlapiirkonda.
Imetlesin poisse, et nad enam ei karda pimedas taskulambi tuld ja teavad mis selle taga on. 
Täna hommikul ootas meid tühi karjamaa ja selgus meie hopad olid vastu hommikut metsa jalutanud teisele karjamaale. Ammu olin mõelnud, et võiks mõneks päevaks metsakarjamaale lasta Kuusiku kinnistule. Kuid hopad ajasid ise korda teema. 
Eile käisin taas lasteaias ponidega hobuteraapiat tegemas. Oi need hetked on lahedad ja armsad, teha tööd laste ja ponidega. 
Amanda on ikka kiiksuga, iga kord tuleb temaga teepeal korralik maadlusmats maha pidada, kippus kogu aeg seisma jääma. Ja iga kord Katiga pidin tagasi keerama ja Amandale ringi tegema. Õnneks natuke jäin hiljaks, aga iga kord tulevad meil ka head ideed koos kasvatajatega. Annaks Jumal, kui asi ka vilja kannab, et siiski Lasteaed Lipal alles jääks. Kahju, kui suures majas ka see osa tühjaks peaks jääma. 

Eile sai lahti võetud heina rull, mis oli läbi lõhki hallitanud...jubeeee... Ei seda ma ette andnud. Lihtsalt vaatasin ja uurisin, kui sügavalt on hallitus heinarulli sees. Kuid jah, heinarull praktiliselt maha kantud. See pole heinategemine, kus ma pean ootama rullija järel. Tahan siiski endale ka heinapressi, et saan ikka korraliku sööda. Tavaliselt kui on ilma, siis teevad kõik, kel suured loomapidamised samal ajal ja kellegil pole aega ju mulle siis tegema tulema. Ja tehnikaga on kas veab heinatöö aja lõpuni või katkeb mõni lüli ja taas päeva korral, et millal korda saab. Sel juhul peab olema oma tehnika olen selles veendunud 100% ja vaat et isegi rohkem. Unistame, eelmine aasta uus niiduk sai soetatud ja nii mõngi kiitis mu valikut heaks. Kuid eks aeg näita, kuid üks teema, mida üks kogenud mees mulle mainis on selle valgevene rootoriga, et peab jälgima kogu aeg õli taset kus asuvad hammasrattad. Kuid selle esimese aasta niitmise proov näitas ära, et tehnoloogiliselt on tehnika vastupidavamaks aretatud. Vaatame ja jätkame...

Lahtine hein on väga ilus, sellele sai natuke ka lisada soola, kuid jah siiani pole mul see hallitama lakas läinud. Kuid soov on järjest minna ikka seda teed, et mitte venitada kallist lühikest suve. Ja korraldada midagi põnevat ja huvitavat oma ja võõraste lastega.

Pokker ja Fryc on karja sisse elanud. Ööseks lasen enda vanad olijad kabjalised majatagusesse koplisse, et neile heina anda. Pokker ja Fryci hoian siiski eraldi, neile parem heina anda. Lootused on, et saame ka ikka novembrikuu lõpuks korraliku varjualuse, kuid unistan väliboksidest.

Kuna ühe korra kahe pere loomade peale naabriaed ja meie aed vahelt maha lõhuti ühe öö ajal. Muidugi süüdlaseks tembeldati minu loomad ja eks mind ka, kuid olen juba nii külmaks tambitud, et mind ei kõiguta ka enam enese ära joonud loomaomanikust naabrimehe valimatute sõnade mulin.  Ja pigem alustasin juba vasturünnakut. Ja mainin, et viimane on mitmeid kordi mind proovinud endale naiseks kutsuda... naljanumber onkel. 

Päevad kihutavad, kuid elu on uskumatu. 
Paar päeva võimlesin sõnniku koristusega koplist. Kuna oli veel üks hilissügisene tellimus, mis vajas täitmis. Muidugi oli vast võimlemine kükki-püsti kummikinnastes kätega kühveldasin nädala ajaga tekitatud sõnniku kuhjad tarktori kärusse. Hobuse sõnniku puhul on tegu kindlatesse kohtadesse poetatud kuhjakestega. 
Hetkel on Pokker sattunud tõrjutud seisundisse, kuid meie pöörame talle rohkem tähelepanu. Fryc on võtnud endale tori mära südame vallutamise ette, kuid hetkel on asi veel tulemusteta. Paremini seltskonda tunnitsab Laomurella.
Tegeleme ka iga natukese aja tagant hobuste kutsumisega, et nad harjuksid meiega igal ajal suhtlema. Üks õhtu tekkis meil probleem ja nad läksid paanikasse ja ei lubanud enam lähedale. Selle olukorra lahendamiseks lähenesin, et lisasin nendele oma mõned ponid, et nad muutuksid julgemaks igal ajal. Hõikele tuleksid kohe juurde. Ja muidugi igapäevaselt katsun teki alust, et ega loomal külm pole. 
Kuna kuulun mitmekümnesse gruppi, siis just eile leidsin mind vaevav tekitamise probleem. Ja sain teada, et kui ikka hobune ei värise, siis on okei. Hetkel kasutan Pokkeril talvetekki. Kuna hangitud on juba uus talve tekk, kuna olemas olev on kannatada saanud eelmisest hobusest, siis peab olema uueks talvehooajaks ikka sobivalt terve tekk selga panna. Tellisin igaks juhuks veel talli teki. Fryci jälgin igapäevaselt ja olen jätkuvalt juurelnud, et kas kasutada tekki või mitte. Ilmad on soojakraadide juures ja mõnus hobustelgi. Pidin hankima uue ämbri 25 kg, mis on tehtud mentooliga. Mõnel kabjalisel on tekkinud mingist asjast kerge köhatus. 

4.november sai siis aktiivselt mööda saadetud. Kui hommikune aeg juba 11.30 peale oli veerenud, võtsime ette esimese 1,5 tunnise rahulikule matkale. Esmakordne juhtum, istusin selga täna oma unistuste hobule nagu seda on Laoumrella. Kaifin seda siiani, mu koolitus eelmisel aastal kannab vilja. Väga pehme samm ja suustki kuulekas. Oeh suur rõõmukergendus ohe, kus ma tundsin ennast õnnelikuna, et ratsutan Herta tütrega, oi kui te teaksite kui palju oli neid kordi, kui ma metsas Laomurellaga jalutamas käisime, et millal ma temaga ratsutada saan. Ja täna oli mul see au, kus istusin siis sadulasse. Muidugi Herta suur austaja Fryc oli ikka sellises seisuses, kes karjamaal näitas oma mehiseid tundeid nii Hertale kui tema tütrele.
Miks Herta eraldi on, sellepärast, et harrastab aedadest üle astuda ja oma teed käia. 
Pokkeril ja Frycil sai meil olla 2 nädalat. Täna vanem tütar mainis, et Pokker ei üritanud enam näksata. Nad on saanud palju vabadust ja puhata. Kõige ägedam oli kui teine trenn platsil kuue poniga läks lahti. Ja poistel oli suur üllatus, et meil ka trennid toimuvad. Umbes 15 minutit oli nende poolne häälekas pealtvaatamine. Ja siis lahkuti juba rahulikule söömisele. 
Ja pärast platsi trenni poole tunnise enda eine järel tegime veel kolme noore hobusega käekõrval maastiku trenni. Nautisin Anne-Mai samme ja tähelepanu. Ja eks mul on tekkinud väike unistus, et tahaks nii väga ratsutada juba Anne-Maiga. Minuga metsas kaasas Laura Lilyga ja Aade Lakyga. 
Tänane päev möödus täie rauaga. Plaanime oma platsile veel täiendust lisada lähimal ajal, et saaks oma päeva pikendada ja hobustega õhtupimeduses ka trenni teha. 

Kaunis ilm. 
Tänagi plaanime kuhugi maastikule minna. Juba sisemine liikuma panev jõud on ärevus märguandeks kuhugile minna ja midagi teha. 
Meil on kujunenud uute hobuste sõpruses väike lahknevus. Fryc otsustas, et lõpetab sõpruse Pokkeriga ning üritab luua sõbralikke sidemeid meie isepäise suure egoga torika Hertaga. Kuigi Herta avaldab oma arvamust sellise sõpruse suhtes oma ilmetega mitte pooldavaid ja sõprusele mitte orienteeritud mõtteid. Korra eile käisime isegi maastikul, kus Herta näitas silmade, kõrvade, hammastega vastuolu Fryci poolehoidu väljendavale ilmekusele kes jääb tagasihoidlikuks vaatamata Herta vastu seisule. Ja vaene Pokker on langenud Fryci tõrjumise seisusse. Kummaline on, et hobused vahetavad sõpru. Eks meil on tekkinud pereliikmete vahel teatud lemmikud, kellele siis keegi rohkem tähelepanu pühendab. Minu eriline lemmik on Pokker, naudin tema suurust, tema iseloomu ja üldse olemust. Olen muidu väga rahul, et võtsin kaks hobust. Algus on alati, see kui ma vaatan teatud hirmuga, kas saan hakkama, sest enamus vastutust on ikka minu õlgadel. 
Uued hobused on uue eluga kohanenud, oleme aru saanud nende harjumustest ja nende eelmise elu tegelikkusest. 
Eks veel on asju, mida on hetkel vaja, hankisin uue teki talvisteks oludeks, juurde pean vaatama otra kaerale. Tundub, et Pokkeril on ainevahetus kiirem, kui Frycil, siis vaja natuke teistsugune menüü korraldada ja mõelda. Kuna trenni osas on hetke seis, puhkusreziim. Kõige armsamad hetked uute hobustega on need, kui nad nõuavad massazi juba. Kui õhtul sööda ette olen pannud ja ei ole veel jõudnud boksiruumist lahkuda. 

Küll kihutab ajarong... 

Ja ongi november. 

Kui siiani on loomade tervisega okei olnud, siis eile sai maadeldud ühe hobuse ei tea kust millest tekkinud tiirudega. Tegemist oma karja märaga, kellel mingist asjast tiirud. Hetkel uurin asja, et ega keegi pole karjamaale heast tahtest midagi poetanud. Tihti inimesed niisama heast tahtest tahavad head, aga jah. Siiani on naabrite omavaheline andmise süsteem toiminud, et kui enne midagi anda peaks omanikuga rääkima või kokku leppima. Okei, aga sain õhtuks hobuse kombe, kuid painama jääb, millest küll... 

Paar päeva tagasi, aga kitsel seede süsteemiga probleemid. Sai seegi korda, kuid kodusest vahenditest massaaz ja dieet. Kudest majapidamisest puudusid nagu sellised lihtsaid taimsed preparaadid. Linaseemned, tammekoor mäletsejalistele loomadele jne. Kuid abi alustasin kohe andma.

Hobusega on nii, et jalutamine ja mao piirkonna massaz,  kuulatleda mao piirkonda. Juba esimeste helide ilmnemisel on arusaadav millega tegu. Muidugi ka looma käitumine on väga ärev, tavapärasest käitumisest kiputakse pikali viskama ja püherdama. Muidugi viimast ei tohi lasta juhtuda, gaasidega täitunud soolestik võib püherdamise ajal sõlme keerata ja siis ei ole siin enam midagi teha. Olen ise ühe poni surma praktiliselt käte vahel üle elanud. Midagi enam päästa polnud.... siiamaani kummitab... mis teha.