Rahvas, elu on tõesti põnev ja seikluslik, kui elada koos kabjalistega. Meie uued poisid on karja niivõrd hästi vastu võetud. Lihtsalt muud ei oska öelda. Eriti veel, kus meie hobupreilnad lausa ripsmeid plaksutavad ja et olla tõeliselt ikka võluvad isendid poistele. Fryc on võtnud liidri rolli ja naudib juhtmära Katariina tähelepanu. 
Eile õhtul kui ma tahtsin Pokkerit sisse tuua, viimane põgenema  tormas, sain aru, et asi ikka nii jahe pole ja jätsin välja. Mõtlesin, et võtan siis Kelluka, et teise sisse tuua, kuid mis juhtus. Fryc tormas kusagilt ei tea kust ja kontrollis, et mis ma tema karjaliikmega ette võtan. Olin taas üllatunud Fryci käitumisest. Kuid suhtlesin poisiga, kes mõistis vist mu mõtete jagamisest palju ja tormas oma lemmik mära juurde tagasi. 
Pärast Kelluka sisse toomist, käisin veel korra karja iga liikme läbi, igaühega suhtlemas. Pokkeril vaatasin jalgu ja mainisin, et kas võin talle massaazi teha. Oli sellega nõus, eelkõige kontrollis, et ega ma teda sisse viia ei taha.  Fryc tahtis ainult massaazi õlapiirkonda.
Imetlesin poisse, et nad enam ei karda pimedas taskulambi tuld ja teavad mis selle taga on. 
Täna hommikul ootas meid tühi karjamaa ja selgus meie hopad olid vastu hommikut metsa jalutanud teisele karjamaale. Ammu olin mõelnud, et võiks mõneks päevaks metsakarjamaale lasta Kuusiku kinnistule. Kuid hopad ajasid ise korda teema. 
Eile käisin taas lasteaias ponidega hobuteraapiat tegemas. Oi need hetked on lahedad ja armsad, teha tööd laste ja ponidega. 
Amanda on ikka kiiksuga, iga kord tuleb temaga teepeal korralik maadlusmats maha pidada, kippus kogu aeg seisma jääma. Ja iga kord Katiga pidin tagasi keerama ja Amandale ringi tegema. Õnneks natuke jäin hiljaks, aga iga kord tulevad meil ka head ideed koos kasvatajatega. Annaks Jumal, kui asi ka vilja kannab, et siiski Lasteaed Lipal alles jääks. Kahju, kui suures majas ka see osa tühjaks peaks jääma.